Mereannisupp röstitud paprikaga

Pühapäev, 30. detsember 2007

Üks lihtne ja kõhule kerge supp peale jõulupraadi ja enne aastavahetust nautimiseks.
Mereandideks sobivad just täpselt need, mis on hetkel kättesaadavad, värskelt või külmutatult.
Pildil on punase paprika asemel kollane ja kartul veidi liiga puruks keenud, aga maitse on võrratu, eriti koos mõne Itaalia Soave'ga.

PS! See, mis kaubanduses on müügil nime all "sinikarp", on kuuldavasti eestikeeli hoopis söödav rannakarp (Mytilus edulis). Et ma esimese hooga millegipärast automaatpiloodil "sinikrabi" kirjutasin, on selgusetu mulle endalegi - vabandus siinkohal esimeste lugejate ees.

Retsepti võib vabalt oma äranägemise järgi vähendada. See kogus tuleneb pakendite suurusest, aga alati saab kasutada ära vaid osa pakist, sest soojendamiseks see supp hästi ei sobi.

Mereannisupp röstitud paprikaga
(korralik potitäis)

250 g valget merekala fileed
250 g kojata sinikarpe (keedetud, külmutatud)
500 g koorimata krevette (keedetud, külmutatud)
1 punane paprika
1 sibul, suuremat sorti
3-4 küünt küüslauku
ca 2 cm kuubik juursellerit
ca 1 dl hakitud siledalehelist peterselli (+ serveerimiseks)
2 kartulit
0.5 porgandit
2 dl veini
6-7 dl kuuma vett
paar lehte loorberit
mõni tera musta pipart
soola
mõni spl oliiviõli praadimiseks


Võta kala ja mereannid sulama. Tükelda poolsulanud kalafilee kuubikuteks, puhasta pooled sulanud krevetid ja jäta pooled koorimata. Säilita sulamisvesi.
Rösti paprika gaasileegis või maksimumkuumas ahjus kuni koore täieliku söestumiseni. Koori, puhasta ja tükelda paprika. Kuidas röstida paprikat gaasipliidi leegis, saab vaadata näiteks VeganYumYum blogist.
Puhasta ja koori kartul, porgand, sibul ja küüslauk. Riivi porgand ja juurseller ning tükelda kartul meelepärasel moel. Haki petersell.

Kuumuta paksupõhjalises potis oliiviõli ning lisa sibul, küüslauk, riivitud porgand, juurseller ja petersell. Prae keskmisel kuumusel kuni köögiviljad hakkaad pruunistuma.
Lisa koheselt vein ja lase keema. Lisa kuum vesi, kartulitükid ja röstitud paprika. Keeda tasasel tulel kartulid peaaegu pehmeks.
Lisa kala koos sulamisveega, lase keema tõusta ja keeda, endiselt tasasel tulel, 5 minutit. Maitsesta soolaga.
Lisa mereannid koos sulamisveega, lase keema tõusta ja tõsta pott tulelt.
Serveeri värske hakitud peterselli ja röstitud ciabatta-viiludega (Hagaril on selline tore toode täiesti olemas).
Veel kalast:
Kalasupp
Kala köögiviljade ja päiksekuivatatud tomatitega
Haugivorm ja haugi mari
Kalaga täidetud paprika
Marineeritud räimed
Räime puhastamine ja fileerimine, räimevorm, praetud tindid
Ahjulestad
Suitsukala salat

Traditsioonidest, lihast ja soolast ja suitsust.

Reede, 28. detsember 2007


Lugesin seda äärmiselt liigutavat lugu ja jäin mõttesse... järgneb üsna kaootiline liha-suitsu-soolateemaline heietus, võtke heaks või pange pahaks.

Talvised pühad on traditsioonide aeg, turvalise ja tuttava juurde tagasituleku aeg, kui suvised aiapidude eksperimendid ja hoiustamise maraton on seljataga. Hapukapsast, kõrvitsasalatit, verikäkki ja tangu- või verivorsti, krõbeda kamaraga seapraadi ning piparkooke saab ja võib nautida ka mõistlikes kogusetes, kilosid ja kaloreid lugemata. Enese kurguni ümaraks söömine ei ole sundus isegi pühade ajal. Kommentaarid esivanemate ebatervislikest söömiharjumustest on liigsed - kes teab, vast on kaasaegne istuv eluviis ja liigselt töödeldud toit kahjulikumad. Seapekki ja kartulit munasoustiga ei pea päevast-päeva sööma, aga aeg-ajalt traditsioonide austamine selle koha pealt küll kahju ei tee, kui toit on aus ja puhas ning inimene end peale söömise ka liigutada viitsib. Rohkem, kui ära kulutatakse ei tasu lihtsalt süüa.

Esivanemad teadsid, kuidas säilitada ning kuidas ja millega seda säilitatut pakkuda.
Liha ja kala hoidis riknemast sool ja suits. Need rannarahva järeltulijad, kes soolasilku kartuliga pruukinud ei ole, pole oma juuri maitsnud!
Tore on näha, et noori juurte otsijaid on aina rohkem ja koduse rukkileiva, kala ja liha soolamise ning muude tradisiooniliste toitude valmistamise kunsti vastu on huvi ka neil, keda vanaema pliidi ääres õpetanud pole.

Soolapeki võlusid olen ma siin juba korduvalt ülistanud, aga korralikust soolvees hoitud ja suitsutatud maasuitsu singist, soolasilgust, vürtsikilust... igaüks neist on pikka juttu väärt ja sünnivad nad pigem ikka traditsiooni ning kogemuse, mitte retsepti ja masina abil.
(Ääremärkusena: suitsetada saab sigaretti, liha suitsutatakse.)

Minu vanaema ei ole silku soolanud ja vanaisa pole saunas sinki suitsutanud, kui ma õigesti mäletan. Meil soolati liha ja suitsutati kala, aga suitsusaun oli lapsepõlves nii meil kui mitmetel naabritel ja ju seda liha mööda küla ka jagati, kui kuskil siga tapeti ja suurem laar sinki tehti. Maitse on elavalt meeles ja poesink ei anna isegi selle haledat varju välja - lihtsalt maitse ja eesmärk on erinevad. Vahel harva õnnestub seda "päris ja õiget" ka saada. Küll need korrad on mõnusad. Mõte taisemat sorti suitsusingiga praetud omletist ajab hirmsa isu peale.
Koduste vürtsikilude ja peki soolamise-küpsetamise kunsti valdab aga meeslemmiku vanaema. Soolalihast välja praetud rasv muide on täiesti mage ja sobib maitselt hästi muu liha või kartulite praadimiseks (pildil, toasoe).

Mind ajab hirmsasti naerma, kui kuskil järjekordselt väidetakse, et sool liha ja kala kuivaks teeb. Olete te täiesti soolamata lihast praadi küpsetanud (brrrr) või julgete te väita, et kergelt soolatud, suitsutatud ja tilkuvana suitsuahjust tuleva silgu hõrk-mahlane liha on kuiv? Liha ja kala tuleb ikka enne küpsetamist soolaga sisse hõõruda, et sool lihasse läheks, või solvees hoida, ikka maitse ja otstarbe järgi, vajadusel isegi soolaga seista lasta.
Kas siis meie vanaisad-vanemad süüa teha ei osanud ja ainult kuiva liha sõidki?
Pigem pole süüdi mitte sool, vaid see, et oskamatuses ja tooreks jäämise hirmus liha/kala vaeseomaks, kuivaks ja vintseks küpsetatakse, piisavalt pikka hautamisaega oodata ei viitsita või et külmutatud liha-kala toaemperatuuril või lausa kuumas vees/ mikrolaineahjus, mitte aeglaselt ja külmikus, sulatatakse, nii et mahlad lihasse jääks. Külmutada tuleb kiiresti ja sulatada aeglaselt!

Mingem uude aastasse õppides uut ja austades vana!

Piparkoogid karamelliakendega

Neljapäev, 27. detsember 2007

Ja sõnu polegi tarvis :P



Sõnu siiski nii palju, et karamellid olgu moositäidiseta, piltidel piparmündi ja barbariss, ning purustada on neid mugavam paberit eemaldamata (1. pilt). Naabrite olemasolul ei tohiks seda tegevust öötundidele jätta - karamellid on haamri all üsna lärmakad.
Õhukestesse piparkookidesse sobib kommipuru, paksematesse terved kommid (4. pilt), mis sulavad aeglasemalt ja ei hakka üle augu ääre keema (6. pilt).
Targem on isegi mitte üritada küpsetuspaberilt eemaldada täielikult jahtumata karamelliaknaga piparkooke.
Kõrbenud karamell on mõru!

Oma sõrmi ja kaaslast on kodurahu huvides targem mitte haamerdada ja tea, kas traumapunktidki jõulu ajal täisvungiga töötavad.
Osad kommid on täiesti aktsepteeritav pintslisse pista, aga tainast oleks ilus söömiseks näpistada seda osa, mis veel rullitud ja vormitud ei ole.
Lõbusa jõuluolemise nimel võib tainast vahelduse mõttes muudki põnevat voolida (3. pilt), kõik ei pea esimese hooga ahju jõudma. Osa võib salaja või avalikult uuesti lapikuks rullida.
Võistlemine loovuses (loe: uuenduslikult abstraktses absurdis) ei ole taunitav :P
Aga piparkoogitainast võib lisaks poest toomisele valmistada nii.

Maitsvaid pühi!!!

Esmaspäev, 24. detsember 2007

Pisike blogisünnipäev

Esmaspäev, 17. detsember 2007

Selle blogi esimene posititus kannab kuupäeva 16.12.2005, mis ei tähenda muud kui seda, et koos advendise pühapäevaga tähistasin salamisi blogisünnipäeva.
Küll mõttes ja fotodeta, ent päris naljakas on mõelda, kuidas uitmõttest ja hetkeotsusest on päris arvestatav hobi kujunenud.
Ja sisugi on postitustel rohkem toiduseks ja tõsisemaks muutunud ning niisama heietused, lemmikloomad ja käsitööäpardused on blogist pigem reaalsusesse kolinud :)
Vorm on minu jaoks kuidagi paika ja mugavaks loksunud. Seda vankrit võib kerge südamega järgmisesse aastasse vedada :)

Apelsiniküpsised (Portakallı bisküvi)

Neljapäev, 13. detsember 2007

Ma ei ole eriline kreemiga küpsiste fänn, aga see retsept on täitsa tore.
Ja apelsin maitseb ju peaaegu igas magusas retseptis meeldiv.

Need on ühed igavesti mõnusad intensiivse maitsega küpsised kohe söömiseks, tee või kohvi kõrvale näksimiseks igati sobivad. Viimase seepärast, et võine kreem tahaks säilitamist külmikus, aga küpsis kaotab seal oma krõbeduse.

Retsept on üsna üks-ühele pärit Binnur's Turkish Cookbook blogist.

Veel küpsiseid:
Cantucci mandlite ja vanilliga
Südameküpsised
Mõnusad teeküpsised melissiga
Polentaküpsised kuivatatud kumkvaatidega
Maapähkliküpsised
Piparkoogid sinihallitusjuustuga
Piparkoogid
Juustupulgad

Glasuuride ja kreemikatetega hädas? Lingiabi.

Kolmapäev, 12. detsember 2007

Lingitan ka vahelduseks.

  1. Pikk-pikk ja asjalik postitus kreemikatetest-glasuuridest koogikestele ja muffinitele.
  2. Mark Bittman peaaegu samal teemal, šokolaadiselt.

Uues kuues poolalasti

Teisipäev, 11. detsember 2007

Just nii nagu pealkirjas - uues kuues ja poolalasti, traagelniidid alles ripnevad.
Palun tagasihoidlikut üritada end siinsetest ümberkorraldustest mitte segada lasta.
Ajapuuduses kestab see korraloomine siin ilmselt mõnda aega.

Ärge mind selles pitsas palun süüdistage - see tuli põhjaga kaasa ja mul hetkel veel pole, erinevatel põhjustel, kena sellerivart selle asendamiseks. Aga küll need värskema välimusega isendid kunagi poodidesse jõuavad ja valgust saab rohkem ja äkki ma raatsin omale kunagi statiivi ja natuke lisavalgust ka osta... ja pildistama õppida. Noh kui ma ilusaks, targaks ja rikkaks saan (rikkaks, et aega osta, ja targaks, et seda aega mõistlikult kasutada) :D

Ehk siis uurin, puurin ja katsetan uut kolmetulbalist põhja. Sellel lingilt leiab mõne täitsa kena ja teistmoodi veel. Algselt on see põhi pärit hoopis siit.

Ja nagu see va xml ei oleks õrnale naishingele veel piisavalt keeruline, siis pea suudab asjad veel hullemaks mõelda.

Del.icio.us tagroll on tore asi, see pikk nimekiri vasakul, kui tag'e pole palju, aga ma tunnen bundlerollist tõsist puudust. Selle eksistentsi suhtes on aga tõsised kahtlused - soovib keegi mind vastupidises veenda? Näeks kenam välja ja oleks mõistlikum kasutada. See, et del.icio.us lingid blogis avaneks, on vist ka üsna mõeldamatu.
Et del.icio.us Opera'ga hästi läbi ei taha saada, ei meeldi mulle ka teps mitte, aga ju peab üle elama.

Per aspera ad astra, võimalikult mugavalt.

Mõnusalt kreemine kartulipuder

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Ma olen kartulipudruusku, tunnistan, aga pudrutampimist ei salli, ka tunnistan. Ega head asja ei tohigi liiga palju süüa - siis ei oska selle tõelist headust hinnata. Nii ma teengi kartuliputru siis, kui seda üksinda sööma ei pea ja kui eriti veab, siis saab nuiamise meeslemmiku kaela veeretada. Ja ometi mitte see nuiamine ei ole hea pudru jaoks kõige olulisem. Kust see hea kartulipuder siis algab?

Esiteks on kartuliputru-püreed kahesugust - kreemisemat putru "jahustest" tärkliserikastest kartulitest või ja piimaga ning "õhemat" ja vedelamat või-piima asemel keeduveega. Mõlema jaoks on oma aeg ja koht, aga see esimene... see viib ka paljalt keele alla.
Peaasi, et nutikas perenaine saumiksriga kartuliputru teha ei üritaks, sest selle kliistriga, mis nii tekib, ei kannata isegi tapeeti panna.

Kreemine kartulipuder

1 kg tärkliserikast pudrukartulit
vett ja soola
50 g head võid
meelepärane kogus kuuma piima

Kõik algab kartulist. Tuleb valida hästi tärkliserikas kartul. Selline "mure", jahune, keetmisel lagunev sort, mis keedukartuliks hästi ei istu. See ei tähenda kaugeltki, et säherdune kartul kollane peaks olema - leidub ka valgete hulgas.
Kenasti ühes tükis püsivatest ja hästi keedukartuliks sobivatest nii head ei saa.

Kartul tuleb koorida ja soolases vees pehmeks keeta, kohe täitsa lagunemiseni. Et kartul kiiremini keeks, võib selle pisemateks tükkideks lõigata.
Keetmise lõpus piim pliidil tuliseks ajada, aga mitte keema unustada.

Keenud kartul tuleb "lohakalt kurnata" - nii, et õige natuke keeduvett potti jääb.
Keenud ja kurnatud kartuleid nuiata potis kõigepealt kuivalt, siis lisada või ja siis törts kuuma piima. Võid võib üsna vabalt võtta. Arvan, et nii 50 grammi kanti mul kilo kartulite kohta harilikult kulub.

Ja siis saabub oluline koht - nui tuleb miksri vastu vahetada. Nii saab puder samaaegselt nii võiselt kreemine kui ka üsna õhuline.
Piima lisades tuleb vahustada kuni puder meeldiva kontsistentsiga, parajalt paks ja parajalt õhuline on.

Soolapekikõrnete ja praesibulaga maitseb eriti hea :P
... ja vahelduse mõttes võib osa kartulist hoopis kaalikaga asendada.

Järgmisel päevalgi saab mõnusalt maitsemeeli ärritada, kui pannil esmalt peekonit praadida ja koos sellega kartuliputru kuumutada.
Singiga praetud kartulipuder rohelise sibulaga on üks mu kindlaid lapsepõlvelemmikuid :P

Eelmise päeva kartulipuder maitseb hästi ka lihtsas karjuse pirukas.

Veel kartulist:
Karjuse pirukas
Teise päeva kartulid
Ahjukartulid
Juustune kartuli-spargelkapsa püreesupp
Kõrvitsasupp sibula ja kartuliga
Gnocchi

Vanaema mooritud jõulusiga

Lugejate tungival palvel - vanaema jõulusiga. Just selline, nagu ma seda iga jõulu ajal söönud olen nii kaua, kui mäletan. Klassikalist suure tükina seapraadi on meil mälu järgi harvemini tehtud ja enamasti mitte jõuluks.

Hautamiseks sobib taisemat sorti kondita sealiha - tagaosa tükid või välisfilee ("kondita karbonaad") on vanaema valik. Kaelakarbonaadist väidetavalt ei tule nii hea - olla liiga läbikasvanud.
Praadimiseks ei sobi õli ega või - maitse ei sobivat kummalgi ja teine läheb selitamata kujul kõrbema enne, kui liha pruunistuda jõuab. Praadimiseks tuleb lihaga tükk kamaraalust pekki kaasa osta, seda liha küljest lõigata (kui välisfilee on kamaraga karbonaadina ostetud) või kapist praadimiseks searasva otsida. Ka soolapeki kuubikutega sobib praadida, aga siis tuleb kastmele soola lisamisega ettevaatlik olla.

Vanaema mooritud jõulusiga

1 kg kondita taisemat sealiha (välisfilee, tagaosa tükid)
3-4 sl searasva või natuke rohkem pekikuubikuid
1-2 sibulat või helde peotäis päris pisikesi
2-3 lehte loorberit
4-5 tera vürtspipart ehk pimenti
4-5 tera musta pipart
1 tl jahvatatud musta pipart
2-3 tl peenikest soola
kuuma vett

Võta liha külmikust välja, lõika pekk küljest ja tükelda liha ristikiudu umbes 5-6 cm küljepikkusega kuubikuteks. Tükkide suurus on siinkohal üsna maitseasi.
Maitsesta lihatükid soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga ning jäta toatemperatuurile umbes tunniks seisma - liha peab enne praadimist olema läbinisti toasoe.

Puhasta sibulad ja lõika kaheks kuni neljaks tükiks, pisemad jäta hoopis terveks. Need lagunevad hautamisel hakkimatagi.
Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas searasv või prae pekikuubikuid. Pekikuubikud võid soovi korral peale rasva välja sulamist potist ära võtta.
Kui potipõhi on tuline, pruunista seal mõnekaupa lihatükid (igalt küljelt - 1. pilt) ja tõsta kõrvale. Pruunistamine annab hea maitse ja kastmele kena värvi.
Pane liha potti tagasi ja lisa sibul. Kuumuta mõni minut segades, aga ära lase ei liha ega sibulat kõrbema, pigem väldi sibula pruunistumist.

Kalla juurde nii palju kuuma vett, et see sõrmejagu liha katab. Lisa terapipar, vürtspipar ja loorber ning lase keema.
Keera kuumust nii palju maha, et vesi potis veel vaevu keeb ja hauta liha vähemalt 2 tundi, vajadusel rohkem. Hautamise kestel võiks aeg-ajalt potti kiigata ja vajadusel kuuma vett lisada, kui seda väga väheks kipub jääma. Hautamise osa võib soovi korral ka ahjus toimetada.
Maitse kastet ja lisa soovi korral soola.
Valmis liha on mure ja laguneb kahvliga vajutades kimpudeks.

Traditsioon nõuab mooritud sea kõrvale keedetud kartulit, krehvtist mädarõigast ja praekapsast.

Tagasihoidlik märkus katsetajalt - soovi korral võib kastme paksendamiseks segada supilusikatäie-poolteist maisitärklist külma veega, niristada segades kastme hulka ja lasta veel korra keema tõusta. Maisitärklis ei anna maitset, kannatab (lausa vajab) keetmist ja muudab kastme mõnusaks. Pildil on just see paksendatud variant kastmest.

Veel seast:
Kamaraga jõulupraad ürdikartulitega

Kaunis maitsvalt küpsistest - cantucci

Reede, 7. detsember 2007

Cantucci/cantuccini tähistab Itaaliast pärit ja välimuselt natuke kuivikut meenutavaid küpsiseid. Aga tegu ei ole mitte saiataina, vaid pigem muretainalisega, mille naturaalsed vanilli- ja mandliaroomid ning -maitsed vastupandamatuks muudavad. Ingliskeelne maailm tunneb neid biscotti nime all, mis aga minu senise arusaama järgi itaaliakeeli üsna suvalist küpsist võib tähistada, kuigi see sõna tähendab üsna asjakohaselt kaks korda küpsetamist.

Ilma igasuguse valehäbita võib neid küpsiseid kasta kohvi või tee sisse, isegi dessertveinisse. Nii traditsiooniliselt just tehaksegi.
Ka valmistamisprotsessis pole midagi keerulist.

Cantucci
ca 35 tk

170 g võid (>80% rasva, mitte taluvõi)
175 g suhkrut
3 muna
1 tl naturaalset vanilliekstrakti
1 tl naturaalset mandliekstrakti
375 g jahu
1/4 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
150-200 g mandleid või metsapähkleid või mõlemaid

Kaalu või kaussi ja lase toatemperatuurile soojeneda (vabalt vispeldatavaks), ära sulata.
Kui kasutad koorega mandleid, siis pane need kastrulisse, kata tulikuuma veega, lase pliidil keema ja kurna kohe. Loputa külma veega. Vajuta mandlid nahkadest välja ja haki soovi korral natuke väiksemaks.

Pane ahi 175 kraadi peale sooja.

Vahusta toasoe või suhkruga ja vispelda ükshaaval juurde munad ning mandli- ja vanilliekstrakt.
Sõelu juurde soola ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning sõtku tainas kätega ühtlaseks.
Jaga tainas kaheks ja vormi kummastki kogusest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 5-7 cm laiune "vorst".
Küpseta 25-30 minutit. Tõsta päts lõikelauale ja viiluta veidi diagonaalselt. Kasuta väga teravat ja soovitavalt sakilist nuga, mis ka pähklitest puhtalt läbi lõikaks.
Tõsta viilud tagasi küpsetusplaadile ja küpseta kummaltki poolt vahpeal teist külge keerates kuldseks ja läbinisti krõbekuivaks (aeg oleneb viilude paksusest).



Veel küpsiseid:
Südameküpsised
Mõnusad teeküpsised melissiga
Polentaküpsised kuivatatud kumkvaatidega
Maapähkliküpsised
Piparkoogid sinihallitusjuustuga
Piparkoogid
Juustupulgad

Ragù alla Bolognese ehk Bologna kaste

Esmaspäev, 3. detsember 2007

Ragù alla Bolognese ehk Bologna kaste ehk "bolognese kaste" ei ole suvaline punane purgikaste (väitku see silt, mida iganes), ei valmi mitte mingi imega kiiremini kui poolteist kuni kaks tundi, ei sisalda mitte kunagi ketšupit ja ei salli ananassi silmaotsaski. Tegu on lihakastmega, milles on natuke tomatit, mitte vastupidi!
Tegelikult seda isegi ei serveerita spagettidega, sest spagetid ei suuda seda tükilist kastet piisavalt siduda, mis muudab söömise ebamugavaks.
Kes kord "seda õiget" on maitsnud, ei luba väärikat maitseelamust enam "purgipunasega" solvata. Iga punane hakklihakaste ei pea veel "bolognese" nime kandma. (Selles, et mõni neist üllatavalt maitsvaks võib osutuda, ma üldse ei kahtlegi.)

Kuna valmistusprotsess on pikk, tasub kastet korraga valmistada vähemalt topeltports (seda muidugi piisavalt suure ja sügava panni olemasolul). Nimelt kannatab see kaste ideaalselt külmutamist.

Ragù alla Bolognese ehk Bologna kaste

500 g veisehakkliha
3-4 spl oliiviõli, vajadusel rohkem
2 dl kuiva punast veini
3 dl purustatud tomatit
3 dl kuuma vett (või puljongit)
1 pisem porgand või pool suuremat
1 pisem sibul või pool suuremat
1 küüs küüslauku
pool vart varssellerit
mõni leht värsket rosmariini ja salveid
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Maitsesta hakkliha soola ja pipraga, näpi läbi ja jäta toatemperatuurile soojenema. Ära pane pannile täielikult toatemperatuurile soojenemata hakkliha, sest siis hakkab see pruunistumise asmel keema. Selles kastmes on oluline, et liha ei oleks liigselt rasvane, mistõttu harilik seguhakkliha või seahakkliha ei sobi.

Haki porgand, sibul ja seller ning puhasta küüslauguküüs.
Kuumuta sügava panni põhjas õli ja lisa hakitud köögiviljad, ürdid ning terve küüslauguküüs. Kuumuta pidevalt segades 4-5 minutit, kuid ära lase pruunistuda.

Lükka köögiviljad panni äärde ja kata pann toasooja hakklihaga, ära sega. Prae hakkliha segamata 5-6 minutit, et see läbi kuumeneks ja alumine pool pruunistuks. Hakkalihast ei tohi eralduda vedelikku, et see praadimise asemel keema ei hakkaks.
Prae liha ja köögivilju nüüd juba segades veel 10 minutit. Ära näe vaeva hakklihatükkide katki vajutamisega, need lagunevad piisava hautamisega ise.

Lisa vein ja lase sel täielikult aurustuda.
Lisa purustatud tomatid ja kuum vesi, sega läbi, lase keema tõusta ning keera kuumus nii madalaks, et kaste veel vaevu keeb.
Hauta vähemalt poolteist tundi või kauem. Peale seda aega märkad, kuidas liha hakkab "kastmesse sulama" ja hakklihatükid lagunevad. See näitab, et kaste hakkab valmima. Vajadusel lisa vahepeal kuuma vett.

Jäta kaste hauduma ja keeda pasta (mõni lintpasta nagu tagliatelle või mõni pisike vorm nagu penne või farfalle sobib hästi). Kuidas pastat keeta, loe siit. Kurna pasta ja jätta veidi keeduvett alles, juhuks kui pasta peaks kastmest liialt vedelikku imema ja kuivaks kippuma.
Sega kaste pastaga ja serveeri riivitud Parmesani või Pecorino juustuga.
Hästi sobib see kaste ka lasanje või cannellonide täitmiseks


Veel pastast ja kastmetest:
Kuidas keeta pastat - müüdid ja tegelikkus
Kodus pasta tegemisest (tagliatelle)
Lasanjest
Aeglaselt röstitud tomatid
Pesto
Pasta tomatise pommukastmega

Kodumaised kastmed:
Hakklihakaste tomatiga
Kaste broilerimaksast

Pühapäev, 2. detsember 2007

Kas jõulud tulid liiga vara? Pole hullu, see on ravitav.