Cannelloni liha ja seentega

Pühapäev, 28. jaanuar 2007


Sel korral ma isegi ei ürita autentsust ja ülimat tõde taga ajada, aga head maitset küll. Järgmisel korral vast proovin tomatikastmes või spinati ja ricottaga varianti või midagi magusat... ja kõik komponendeid hakin palju peenemaks.

Cannelloni veisehakklihaga

18 cannelloni toru või värskest pastast lasanjeplaati

100 g sibulat (2 pisemat)
15 g küüslauku (2 küünt)
175 grammi seeni (nt. austerservikuid)
300 g veise hakkliha (sea oma siia liiga rasvane)
3-4 päiksekuiva tomatit + mõni spl viimaste hoidiseõli
400 g kooritud seemneteta tomatit (konserv koos vedelikuga)
250 g ricottat
soola, musta pipart, ürte (soovitavalt "vahemerelisi")

40 g parmesani
400 ml piima
40 g jahu
45 g võid
muskaati, valget pipart

Sibul ja küüslauk kuumutada kergelt õlis, lisada hakkliha. Praadida liha valmimiseni (oluliselt pruunistada pole vaja).
Lisada hakitud seened ja maitsestada soola, pipra ja rohkelt ürtidega. Arvestada tuleks, et kaste ja pasta ise mahendavad maitset oluliselt. Tõsta segu pliidilt ja lisada peeneks hakitud päiksekuivad tomatid, nende hoidiseõli, tomatikonservi (kooritud) vedelik ja ricotta. Segada ühtlaseks.
Täita pastatorud või tõsta täidis värskest tainast lasanjeplaadile ja keerata see rulli. Laduda rullid küpsetusvormi. Tõsta peale väiksemaks hakitud konservtomatid ja kallata üle kastmega.
Küpsetada 200-kraadises ahjus kuni kaste imendub ja pasta on valmis (võtab kuiva ja värske pasta puhul erinevalt aega).
Kastmeks sulatada potipõhjas või, lisada jahu ja segada intensiivselt kuni jahu mullitab. Lisada vispliga segades vähehaaval piim ja kuumutada.
Maitsestada valge pipra, muskaadi ja parmesani juustuga.
Teoorias peaks valmis torud olema seest mahlased ja pealt krõbedad nagu ka lasanje. Serveerida parmesanikrõpsu ja päiksekuiva tomati ribadega.

Parmesanikrõpsu kogu "keerukus" seisneb riivitud juustu ringikujuliselt küpsetuspaberile laotamises, ahjus sulada laskmises ja jahutamises. Soojast peast saab sellest ka näiteks ettevaatlikult lootsikuid väänata.


Paar faktilinki enne nädalavahetust

Neljapäev, 25. jaanuar 2007

Oliivõli rikneb külmikus niisama kiiresti kui kapiriiulis ja miks peab oliivõli, piima, võid ja õlut alati pimedas hoidma (Harold McGee blogist).
Ja kuidas kodustes tingimustes võimalikult lollikindlalt head ja mahlast liha teha... (khymos.org)

Narmendab keset päeva...

Esmaspäev, 22. jaanuar 2007

Semud ja seltsimehed, teiega kõneleb vastne Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi molekulaaranalüüsi peaspetsialist.
Kõlab, kas pole :D
Seoses sellega ja isikliku kaamera puudumise tõttu (aga pildita retsept ju ei kiusa lugejat piisavalt efektiivselt, eks) ei luba ma mitte midagi (st. käsitöö peale pole viimasel ajal isegi aega mõelda ja kirglik pildiga kokkamine kuulub kodustesse nädalavahetustesse, mis eeldab kodus olemist, nädalavahetust ja isiklikku pildimeest üheaegselt).

PS! Eile õhtul saabus suure hilinemisega talv. Ilma ette hoiatamata ja nii hingematvalt ilus. (Juhul kui keegi tõesti veel tähele pole pannud, noh sess ja puha.)

Elust enesest

Neljapäev, 18. jaanuar 2007

Kaks pensionäri eile varahommikul bussis...
Pensionär nr.1: "Täna hakkab vist külmetama. Sa vaata seda taevast..."
Pensionär nr.2: "Mul on ka selline kõhutunne."
Vaikiv nõusolek...

Hea, et ma arstiks ei õpi. Seetõttu saan teha tagasihoidliku järelduse, et esimesel pensionäril on probleeme silmanägemise või liigse fantaasiaga ja teist vaevavad raskekujulised seedehäired ... arvestades tänahommikust ilma.
Kuigi... taevas oli ütlemata ilus ja pensionäride vastu ei ole mul ka midagi.

Teise päeva kartulid

Kolmapäev, 17. jaanuar 2007

Üldiselt üritan ma keeta kartuleid nii palju, kui neid ära süüakse. Vat ei meeldi soojendatud kartulid, kohe üldse ei meeldi. Ja kui nad kipuvad olema veel sellised vähema tärklisesisaldusega ja vesisemad, jube-jube. Kartuliputru teen küll korraga palju (praadimiseks ja karjuse pirukaks ja sajaks muuks asjaks), aga sellest kunagi hiljem.
Kui ikka jääb üle, hoolimata tahtest ja arvutustest... Siis saab lapsepõlvenostalgiaga asju natuke parandada, ikka maitsvalt, kuis muidu. Keedukartulid saab ju ometi singi ja munaga üle praadida. Tilli ja majoneesi ja küpset tomatit kõrvale ja meel on jälle hea... ning aega pole ka üleliia kulunud.

"Teise päeva kartulid"

keedetud kartuleid
maasuitsusinki või suitsupeekonit
mune
musta pipart

Praadida kartulid singikuubikutega jumekaks, kallata peale kergelt pipraga lahti klopitud muna ja segada muna hüübimiseni.
Serveerida tilli ja majoneesiga (oma majoneesieelistusi ma vast ei hakka kordama - majonees peab õige ja hea olema).




Pimikus aeg venib ja mõtted tormavad

Teisipäev, 16. jaanuar 2007

Pimikus aeg venib ja mõtted tormavad. Aeg nagu sõltuks minu jaoks objektidest, nähtavast taustsüsteemist (ei, isegi punast lambikest ei ole). Õigemini venima hakkab ta siis, kui ma käsikaudu filmi enam-vähem kassetti olen saanud ja sekundite lugemiseks läheb. Ja kui ma 20-sekundilise säri veel kuidagi taimeriga võidu lugedes 18-ks loen, siis kinnastpidi ilmutis jõuan minuti jooksul ainult 45-ni lugeda ja seda kohe paar korda jutti ja täpselt. Seega teen järelduse, et aeg on pimikus umbes veerandi võrra aeglasem. Kui nüüd keegi leiutaks viisi pimedas õppimiseks... enne eksamit on ju alati puudu :P
Ja ei, ma ei ole ajapuudega. Kodus astun kööki enamasti just munakella esimese piiksu peale, mitte enne ega pärast. Aga eks siis põlevad ka tuled.

Jahtudes sulav ehk külma ilma kuum jäätis

Pühapäev, 14. jaanuar 2007

Kuna mul juba teist nädalat ei ole kaamerat (mis pole kunagi minu oma olnudki, aga inimene harjub heade asjade ja olukordadega kiiresti) ning selleks kõige viimasemaks eksamiks õppimine ei taha kohe kuidagi edeneda, siis tõmbab mind kangesti suure laia interneti sisse tuhnima...

Türgis üllatas mind jäätis, mis ka 35-kraadise õhutemperatuuri juures lasi end suhteliselt üles sulamata lõpuni süüa. Türklaste jäätis on dondurma ja sisaldab oma unikaalse tekstuuri tarvis looduslikku mastiksit ning erilist kohaliku orhidee mugulast saadavat ainet, mida aga on loodust hoides keelatud ekportida. Nii ongi Türgi jäätis õige pisut kummine ning aeglaselt sulav, aga jahutav ja ülihea. ...ja oh seda lõputut maitsete valikut - pistaatsiajäätis sai mu isiklikuks lemmikuks. Rääkimata koomlisest situatsioonist, kus Mado jäätisekohvikus kolm teenindajat korraga agaralt meie soove täita tahtsid. Tõlkimises ei olnud kahjuks keegi neist eriti tubli, kasutasime hoopis võõrustajate lahket abi. Evli eeskuju järgides soovitan ka selle keti jäätiseasutusi kindlasti kõigile, kes Türki satuvad. Maitseelamus on garanteeritud. (Esimesel pildil on Mado's tellitud kadayıf pistaatsiajäätisega, teisel pildil kuivatatud kujul kaasa toodud kadayıf sulava kodumaise vanillijäätise ja Vana Tallinnaga. Kadayıf'i tainast valmistatakse ka juustuga, siis on tegemist künefe'ga - hea on igat pidi.)



Aga pealkirja juurde tagasi. Kujutate te ette jäätist, mis ei sula mitte soojenedes, vaid hoopis jahtudes. Kas sellist jäätist peaks siis hoopis kuumutiseks kutsuma? :)
Kuum ja jahtudes sulav jäätis on kuulu järgi täiesti võimalik, aga selleks on tarvis toidutööstuslikku metüültselluloosi (E461), millel on tore omadus lahustuda ainult külmas vees ja kui tema lahustub, siis jäätis sulab. Ehk vastupidiselt suvele, saaks talvel süüa kuuma "jäätist", mis maha jahtudes sulama hakkaks. On ju sulamine jäätise juures äärmiselt tähtis - muidu pole tegemist jäätisega.
Täpsemalt lugeda ja retsepi vaadata saab SIIT.

PS! Umbestäpselt eile kuu aja pärast saab jälle südameküpsiseid teha :)

Hing ihkab päikesekuuma või lumist pakast, mitte lörtsi ja vihma ja nukkerhalli taevast...

Reede, 12. jaanuar 2007



Ah et see siis ongi lumi... ja nii ka järgmised 4 päeva?!?! Ma olen juba õnnelik, et ma soojal ja lumeta talvel1988/89 liiga väike olin, et sellist ilmaõnnetust selgesti mäletada. 1991/92 talvel ka kuuldavasti püsilund polnudki.

PS! Keegi võiks minu eest taimemolekulaarbioloogia eksami ära teha, noh et see lõpuks tehtud saaks ... ja aega võiks saada mõistliku hinna eest kiloga osta, umbes nagu kõnekaardi krediiti, häid nõuandeid ka... ja üleüldse ving ja hala... üht korralikku ajupuhkust oleks vaja.
 

Punasesõstrakook (kaerahelbepõhjal ja beseekattega)

Neljapäev, 11. jaanuar 2007

Minu lemmikkook lemmikpõhja peal. Kaerahelves, vanilje ja hapu punane sõstar pealt mõnusalt krõbeda ja magusa beseega, mmmm.... Tervete vaarikatega on ka hea, kuigi vaarikatele tuleb natuke rohkem tärklist panna, nad ajavad rohkem mahla välja.
Sedasama põhja saab väga edukalt kasutada ka soolaste pirukate puhul, kui suhkur ära jätta. Soolase põhja sisse võib lisada natuke riivitud kõva juustu või kuivatatud ürte või veidi seenejahu, mis iganes pähe tuleb, maitsega sobib ja tainast märjaks ei tee.




Punasesõstrakook beseekattega
Põhi:
150 g jahu (sellest 1/3 võib olla täisterajahu)
40 g kiirkaerahelbeid
125 g võid
2 sl suhkrut
2 sl vett
Täidis:
250 g hapukoort
2-3 dl punaseid sõstraid (tooreid või külmutatuid)
4 sl suhkrut (maitse järgi)
1 tl naturaalset vaniljesuhkrut
2 sl maisitärklist
Besee:
3 munavalget
90 g tuhksuhkrut

Põhja tegemiseks võta hästi külm või ja kaerahelbed ning jahu, lisa suhkur ja haki segamini. Lisa 2 spl külma vett ja töötle kiiresti tainaks (parem on seda teha mingi abistava masinandusega, sest käed on soojad). Rulli tainas küpsetuspaberile lahtikäivast vormist natuke suuremaks rattaks. Kummuta tainas küpsetuspaberiga kaetud vormi, säti ääred ilusaks ja pane vorm vähemalt pooleks tunniks külmikusse. Võib ka enne külmas hoida ja hiljem rullida. Peamine, et tainas toatemperatuuril ei seisaks, nii tuleb muredam.
Soojenda ahi 200 kraadini. Toesta põhja ääred fooliumiga, et need alla ei kukuks,  torgi kahvliga põhi läbi ja küpseta paljast põhja 10 minutit. Eemalda foolium.
Sega puhastatud marjad tärklise, suhkru ja hapukoorega, laota segu põhjale. Küpseta 9-10 minutit 200-kraadises ahjus.

Vahusta toasoojad munavalged aeglaselt tugevaks valgeks vahuks ja lisa vahustamist jätkates vähehaaval tuhksuhkur. Vahusta kuni vaht on kõva ja siidine. Laota vaht auravkuumale täidisele nii, et see on kontaktis kogu piruka äärega. Vastasel korral tõmbub küpsev besee äärest eemale. Kattes beseega kuuma täidist, küpseb besee alt ja pealt ühtlaselt.
Küpseta kooki 175 kraadi juures veel 15-20 minutit, kuni besee on beež ja pealt krõbe. Lase koogil lahtise uksega ahjus jahtuda.
Kui tahad pisarakooki (higistavat beseed, millel suhkur seest välja tuleb), siis laota besee külmale täidisele, küpseta vast kõrgemal temperatuuril ja lühemat aega. Pisaraid põhjustab kuuldavasti ka suur temperatuurimuutus - st. koogi ahjust otse jahedasse kohta tõstmine võib ka mõjuda.
Serveeri jahtunult.

Tee ja piim ja tervis

Kolmapäev, 10. jaanuar 2007

Teadlased on näidanud, et kui tee üldteadaolevalt mõjub hästi veresoontele ja 
aitab ära hoida südameveresoonkonna haigusi, siis piimaga tee seda ei tee, teatab "European Heart Journal".  "Süü" on piimavalkudel, täpsemalt kaseiinil, mis interakteerub tee kasulike polüfenoolsete ühenditega (flavonoidid, täpsemalt katehiin).
Seega oma veresoonte tervise huvides valime piimašokolaadi asemel mõrušokolaadi ja teed joome piimata, sest sarnased kasulikud ühendid sisalduvad ka šokolaadis, veinis ja tsitrusviljades (kuigi veini piimaga vast keegi jooma ei kipugi)... vaesed inglased :P

Või ei ole see piim seal tee sees nii pahalane midagi...?

Ja et lingipuudust ei tekiks, siis Harold McGee räägib oma blogis tsitruselistest ja nende omadustest köögis, muuhulgas sellestki, et tsitruselised ja oliivõli ei sobi kokku.

Lingilust

Teisipäev, 9. jaanuar 2007

Üks niisama naljakas-faktiline kokkuvõttev link veelkord veinimullidest, aga ka lihast ja sellest, miks porgand on rasvaga kuumutatult tervislikum kui toorelt,  ja austritest ja sellest, miks on aedvilju kasulik keeta just soolases vees. 

Ma olen mööda sündinud...

Laupäev, 6. jaanuar 2007

Ma ei ole loodud nautima porihõngu keset surmariides loodust.
Ma ei oska hinnata külma vihma ja hallide päevade võlu.
Ma ei taha keksida rõõmsalt mööda lompidest ja kanda päikest hinges.
Ma tahan oma päikest näha
...ja talle vastu särada!
Ma ei taha külmas ja niiskes bussipeatuses hommikuti haavalehena väriseda.
Ma ei oota sügisõhtuid ega pikka pakaselist talve.
Ma ei rüüpa kuuma teed mitte entusiasmist, vaid vajadusest oma keha soojendada, et see hingele järele jõuaks.
Ma olen paarkümmend laiuskraadi mööda sündinud! Sel aastal seda enam.

Kuidas ma turul kalal käisin ehk räimevorm ja praetud tindid

Ei-ei, mitte valesti mõista, mulle ei ole kala puhastamine vahepeal (rohkem) meeldima hakanud. Aga kala meeldib mõõdukas koguses küll, eriti praekala ja ahjukala
punasemat liiki, või ja tilliga. Aga sellest viimasest ehk kunagi edasipidi.
Kui juba selline silguteema käsil on, siis ei saa ma vanaemast jälle kuidagi mööda. Nii kaua, kui mina mäletan, on kodus räime ikka ja eranditult praetud, roogituna, fileerimata jahusse ja munasse kastetuna. Kala tõi vanaisa linnast jääkastis ja pead ei tohtinud punased olla. Silk pidi suur olema. Kui eriti "hästi õnnistas", siis toodi koha ka, aga soomuseid ei 
meeldinud vanaemale kohe 
kuidagi eemaldada, siis saavat terve köök neid täis. Vanaisa tõi üldse igasugust defitsiiti: kastiga Pepsit, pumatikomme, kohvinätsu, Saaremaa leiba ja ilmselt palju asju veel, mida ma oma noore ea tõttu ei mäleta, aga sellesama kulunud punase külmakastiga käiakse Võistest kala toomas siiani.
Nüüd räägitakse mulle, et päris pisikesena olevat ma lausa kala rookida aidanud, aga seda ei tasu eriti tõsiselt võtta - ma olevat eelkooliealisena kogelmogelist omletti praadida ka üritanud. Maitset õnneks ei mäleta :P



Räimeostust. Esiteks peaks kala hästi värske olema (ilusti läikima jne.) ja mitte külmutatud-sulatatud, aga nii hästi alati ei vea, peavad head allikad olema. Kala kipub kiiresti riknema, kui sisikond sees on. Suvel on isegi kilekotis koju vedamine riskantne, talvel seda probleemi pole.
Siis võiks räim veel suuremat sorti ja rasvane ka olla (kergem fileerida ja parem maitse).

1 kg räimest sain 600 g roogitud kala ja sellest 510 g fileed.

Räime rookimine ja fileerimine. Selle eest tänud meeslemmiku vanaemale, kes asja ilusti ja lihtsalt selgeks tegi. Rookimine käib nii, et kääridega tuleb lõigata maha kala kõhuäär ja ühe jutiga ka pea, sama liigutusega tagasi liikudes tõmmata pöidlaga sisikonnast puhtaks kõhuõõs. Saba võib külge jääda(koos luudega praadimisel jääb hea krõbe), aga suurematel räimedel võiks eemaldada seljaiume.
Seejärel loputada kalade kõhud ükshaaval voolava külma vee all ja jätta sõelale nõrguma. Vette seisma kalu jätta ei tohi, rikub ära. Tegelikult on see pesemine üldse vabatahtlik, aga kui fileerimiseks läheb, siis ikka vist peaks, tahavad nad enne seda protseduuri ju seista.

Nüüd võib selgrooga räimed (eriti need pisemad tegelased, keda on tüütu fileerida), kergelt soolaga üle puistata,  kasta läbi kõigepealt jahust ja siis munast või ainult jahust (eriti hea on rukkijahust) või riivleivast ja praadida. Paneerimise järjekord on oluline. Jahu jääb niiske kala külge hästi kinni ja seob omakorda jahu, vastupidi kipub paneering maha tulema ja jahu läheb kergesti kõrbema. Pisem praetud räim sünnib süüa koos selgrooga, suurematel saab selle söömise käigus eemaldada. Külmad praetud räimed sobivad ka marineerida.

Sega kalad peotäie jämeda soolaga ja jäta räimed 3-4 tunniks toatemperatuurile seisma või üleöö külmikusse kile alla. Siis saab luu paremini kätte.
Suru terve kala pikkuses pöidlaga üsna tugevasti kala seljaserv läbi (mitte lapiti, vaid selja poolt kõhu poole). Edasi on kaks võmalust. Kas otsida luuots peapoolsest otsast üles ja lahutada kalast küüne/sõrme abil kõigepealt üks pool ja siis teine või leida luu kala keskelt, kõhuõõne sabapoolsest lõpust, ja lükata liha luu küljest lahti kõigepealt suunaga saba poole ja siis suunaga peaotsa poole ning see järel tõmmata luu ära teise kalapoole küljest terves pikkuses. Minu meelest õnnestub see teine versioon paremini.



Räimevorm

500 g räimefileed
üks suurem porru
300 ml kohvikoort (10%)
tilli, sidrunipipart, (soola)
(juustu)

Lao räimefileed kihiti taldrikule ja riputa kihtide vahele sidrunipipart.
Lõika porru viiludeks ja puista küpsetusvormi põhja (või hiljem kala peale). Sibulat võib ka kasutada, aga see ei kipu küpseks saama, kala küpseb kiiremini.
Keera kalad rulli ja lao kihina vormi. Kala sisse võib keerata ka näiteks pisikese juustutiku.
Kalla kalade vahele koor (mille sisse võib soovi korral segada 1-2 muna, kui tahta tahkemat vormi). Raputa üle värske või külmutatud tilliga. Soovi korral maitsesta soolaga. Peale võib panna võitükikesi ja raputada riivleiba/saia.
Küpseta 200-kraadises ahjus kuni kala on küps, umbes 30 minutit.
Serveeri kuumalt kartulipudru või keedetud kartulite ja sibulapealse-hapukooresalatiga.



Räimekotti kipub alatasa ka mõni klaasja välimusega meritint ära eksima. Maal anti need kassile, olgugi et kala tegelikult miski õige kassi toit ei ole. Aga tegelikult on tint roogitult, kerge soolaga ja riivleivaga praetult väga hea. Mõnele ebameeldiv lõhn, mis seda kala värskelt saadab, kaob küpsetamisel.


PS! Läänemere rasvast kala (heeringas, räim, kilu, lõhi/lõhe) ja ka näiteks jõesilmu ei ole vast ülemäärase rasvas ladestuvate dioksiinide ja muude mürgiste ühendite hulga tõttu hea tihti süüa, raseduse ajal soovitatakse neid üldse vältida. Aga need kaks korda aastas, kui ma kala puhastada viitsin, võib selle fakti vast kahe silma vahele jätta. EU piirnormid ja Põllumajandusministeeriumi dioksiiniuuringud.
Et siis... parem vingus näoga fileerida Eesti pisikest räime kui mürgitada end Rootsi suurega?! Reostunud sisemeri. Et siis Läänemerest on mõttekas tarbida väherasvaseid (hmmm... koha ja ahvenat?) ning üldjuhul eelistada ookeanikala või nii näib mulle vähemasti loogiline.

PPS! Tartu turul oli jõulu ja uusaasta vahel värskena saadaval ainult roogitud lõhe ja rookimata räim - sellest siis valik.

PPPS! Jõulused köögikaal ja kena ahjuvorm on sisse õnnistatud. Viimasest on isegi serveerida kena, esimeseta aga ei kujuta oma elu enam ettegi, aga sellest vast kunagi edaspidi, milleks kaalumine hea on.

Küpsiseisu kiusab ja "maateaduse alused üks" kummitab kuskilt aegade hallusest...

Reede, 5. jaanuar 2007

Tungiv soov on hammastega mõnusa mõmina saatel suurt pähkliküpsist erodeerida. Või mis erodeerida, ikka küpsises hoolika valmistusprotsessi tulemusel saavutatud pinnamorfoloogias ja pähklises šokolaadiste intrusioonidega profiilis drastilisi muutusi esile kutsuda, ulatuslikke kurrutusi ja murranguid vähemalt, kui mitte hullemat... et mitte siivutult ette kujutada, kuidas samal ajal, kui mina maitsemeelte kütkes mõnulen, saab küpsisest hammaste survel moondeküpsis ehk peaaegu keelel sulav küpsisepuru.

Ainult kust ma nüüd sellisel kellaajal pähklid leian?
Või, suhkur ja jahu justkui oleks olemas, kuum tee vajadusel ka.
Aga tundub, et... that's the way the cookie crumbles. Või siis mitte.

Isiklikud organiseerimata ökomõtted

Neljapäev, 4. jaanuar 2007

Veider leid Ökosahvrist, muidu kohati täitsa asjalike leidudega kohast... Kas keegi seletaks palun lollile, mida mõista selle all, kui väidetakse, et kuivpärm(pilt) on pärit "kontrollitud mahepõllumajandusest" (Tootja: Rapunzel)? Pärmi substraat on kontrollitult mahedalt toodetud (melass, suhkur, jne. vist harilikult) ja lisaaineteta? Kui mõttekas selline "mahe" tervise ja tootmise seisukohast pärmi puhul on? Vähe sellest, et arusaamatuks jääb, mida täpselt pärmi puhul mõistetakse maheda tootmise all, on selgusetu ka nende pärmipõldude olemus. Või on probleem minu teadmatuses antud valdkonnas... "mahe" sool oleks vast veel naljakam ja ostma kohe kindlasti ei kisuks.

See selleks, korraks pani mõtlema. Minu pisike pea on endiselt veendunud, et tuhandete kilomeetrite tagant imporditud mahe-, öko-, ja orgaanilised tooted (nii toit kui ka tööstuskaup) ei ole tegelikult kogu oma transpordile kuluva fossiilse kütuse kulude ja meeletu ülehindlusega (puhtalt selle eesliite pärast) üldse "öko". Mahetooteid on mõttekas ja tervislik tarbida küll, aga kohalikke või tõesti põhjendatud vajadusega (nt. isetehtud poesidrunist sukaadis on sees kogu koore töötlemise keemia, sel juhul on vast parem osta mõnd Euroopas toodetud "mahesukaadi", jutumärkides seepärast, et sukaadi tootmiseks vast ei töödelda nii rängalt ka mittemahedaid sidruneid, kui neid säilitada ja transportida pole vaja, see oleks ju lisakulu).

Üldse on sellega keerumine lugu, selle ökondusega.
Paberkott ei ole loodust säästvam kui kilekott, kasutagem hoopis riidekotte. No paberit saadakse ju puude langetamisest (säästkem metsi!) ja kilet taastumatust maavarast, ometi saab kilekotti mitu korda tarvitada, kuigi ta palju aeglasemalt laguneb, paberkott ei ole üldjuhul teist korda isegi prügikotina kasutatav - laguneb ja ei kannata niiskust. Paberkoti transportimiseks kasutatakse sedasama fossiilset kütust, mida kilekoti valmistamiseks.
Kuum teema riidemähkmed versus "pampersid" kuuldavasti on ka pigem pseudoteema ja mõlemit pidi loodusele koormav. Riidemähkmeid ju pestakse korduva veekulu ja pesuaine lisamisega. Lisaks ei moodustavat nad üldse nii suurt osa igapäevaprügist, kui hirmutatakse. Plastpakendite osakaal on hoopis suurem probleem.
Tervislik ei ole ka alati "öko". Suuremahuline mahepõllumajandus vajab rohkem põllupinda kui mittemahe, tootlikkus on väiksem. Seega kaovad metsad - paha-paha. Eesti pole hea näide, aga on ju maid ja põllumajanduspiirkondi, kus metsa leidmiseks peab ikka ränka vaeva nägema.
Äärmuslik vee säästmine kodustes majapidamistes on ka ilmselt üks neist asjadest, mis ühes piirkonnas on rohkem öko kui teises. Eestis ilmselt ei ole see teema nii tähtis, pigem mõjub rahakotile. Bioloogilistes puhastusprotsessides nimelt ei saa eriti "kanget" algmaterjali kasutada, siis peaks segu täiendavalt veega lahjendama, nagu ma aru olen saanud. Loputagem see ülitõhus Fairy siis ikka korralikult (ja kuuma veega) oma nõudelt maha.

Öko seisukohast tasub alati mõelda, et kas selle kalli "ökotoote" tootmiseks ja tarbijani transportimiseks ei kasutatud kokkuvõttes rohkem toorainet ja fossiilset kütust kui "mitteöko" analoogi puhul. Tihti tundub, et ökost on asi kaugel ja nime kasutatakse ainult hinna üles kruvimiseks. Kas vahel ei tasuks mitte seda teist varianti eelistada? Ilmselt oleks mõttekas küll. Puhtalt nime pärast või igaks juhuks "ökot" osta on vabandage väga, aga ülimalt totter.
Ja teate, mis on tõeliselt öko? Mitte tormata osturalli, hullude päevade, 50% allahindluste, "made in china" vidinate ja tarbetu pudi-padi pärast esimest ettejuhtuvat ja mittevajalikku vidinat ostma ja kui osta, siis kvaliteetset ja vastupidavat. Teadlik tarbija võiks olla ka tark tarbija, aga äkki ma olen lootusetu perfektsionist. See, et teadlik võiks olla, on iseenesest juba võimatu unistus.

PS! Vähem närveerida on ka tõenäoliselt tervislik!

PPS! Minu närvirakke sööb hetkel Blogger, endiselt ei lase teemasilte nii kasutada, nagu peaks. Kas keegi veel näeb mingeid erroreid kuskil näkku hüppamas?

Vahuveinisõprade harivaks pettumuseks :P

Kolmapäev, 3. jaanuar 2007

Kas te teadsite, et kenasid mullisambaid teie veiniklaasis põhjustab tolm? (lühidalt allikaviidetega)
Ja mis värk selle absindiga siis ikkagi oli?
:D

Seapraad/jõulupraad ürdikartulitega ... ja vallatut uut!

Teisipäev, 2. jaanuar 2007

Head uut, sellist vallatut ja kerget!!!
Kõigile kel veel soovinud ei ole :)
Aastavahetus möödus rahulikult ja pudelikorkide paukudes, suurema kära ja ühisüritusteta, erinevalt mööda Eestiti ringi rändamise tähe all tähistatud-pühitsetud jõuludest.
Vahelduseks. Vahel piisab tuju loomiseks
vähestest, aga hästi valitud asjaoludest :P
Hee, ainult valima peab hästi.



Et siis seapraad, see "klassikaline" ja vanaemade moodi, krõbeda kamara ja säriseva sularasvaga, pehme ja mahlane. Marineeritud/hapukurgi ja kõrvitsasalati, ürdivõi ja ahjukartulitega - kogu pühadekupatus, sült, kartulisalat ja verivorstid vabatahtlikkuse alusel ka.

Minu vanaema teeb prae reeglina sea seljatükist, kamaraga karbonaadist, vahel kondid küljes, vahel ilma, aga sobib ka kaelakarbonaad, kamaraga tagaosa tükid... traditsioonist ja isiklikust eelistusest lähtuvalt. Siiski kamar ja selle alune pekk võiks olemas olla, et saaks see "õige". Mulle meeldib, kui kondid ka eemaldamata on, kuigi kondita karbonaad võtab peale määritud maitse ilmselt paremini lihasse.

Kartulitele segan lihtsalt oliivõli soola ja ürtide ning vahel vähese pipraga, segan läbi, küpsetuskotti ja ahju.

Seapraad

1.5 kg või raskem kamaraga praeks sobiv tükk siga
3 tl kanget sinepit (Põltsamaa)
1.5 tl peent soola
1.5 tl jahvatatud pipart (musta või segu)
1 tl mett või suhkrut
3 küünt küüslauku
2 sibulat

Kamar lõigata ruuduliseks. Tasub vaadata lahti lõikamise ja kontide suunda, et saaks hiljem mugavalt ruutude vahelt lõigata. Ja ruudud lõigata ikka täies pikkuses läbi kamara, pekini välja. Ruuduvahedesse puistata natuke soola. Kamara võib enne küpsetamist väheses vees ja kamarapool allpool ka pehmeks hautada, aga mina seda vajalikuks ei pea.
Segada kokku sinep, sool, pipar ja mesi või suhkur. Küüslaugu võib pressida ja segada samasse segusse või pista
lihasse torgitud aukudesse, aga üldjuhul ei soovitata liha eriti torkida, noh et kaotab mahlasust...

Määrida liha korralikult sinepiseguga, panna poolitatud sibulatega küpsetuskotti ja jätta üle öö külmikusse maitsestuma. Mingit vedelikku lisada ei ole vaja - liha pole vaja keeta, praad tuleb niigi mahlane.
Ka pole erilist vajadust praadi külgedelt enne küpsetamist pruunistada, kui praad ahjus niigi pealt jumekaks küpsetada, sest mahlu lihasse see pruunistumine, erinevalt levinud eksiarvamusest, ei kinnita. Pruunistamine on maitse ja aroomi tarvis vajalik siis, kui liha hautada (Maillard'i reaktsioon, skeem, Louis Camille Maillard).
Valmistamise päeval lasta liha soojeneda toatemperatuurile (ca 1 h), kuumutada ahi 150 kraadini ja otsida üles praetermomeeter. Ehku peale saab ilma ka, et kilo ja tund ja mõnekilosel tükil veel tund lisaks, aga see oleneb algsest liha temperatuurist, ahju näidiku täpsusest, praetüki kujust ja ilmselt ilmaoludest... ühesõnaga praetermomeetriga saab lollikindlalt. Praetermomeeter torgata läbi küpsetuskoti otsapidi liha kõige paksema koha keskele (mitte tükist läbi ja mitte otsaga vastu konti), nii et ahjuaknast oleks mugav jälgida.

Küpsetada kuni liha sisetemperatuur on ca 85 kraadi onu Celsiuse järgi, 1.5 kg kamara ja kondiga tüki puhul kulus 2 tundi ja 20 minutit. Kui ei malda oodata ja lõhn tahab hulluks ajada, siis 80 kraadi paiku välja võtta ei ole ka veel patt. Üle 85 kraadi küpsetamine muudab liha aina kuivemaks ja kasu sellest ei kasva. Kusagil 75 kraadi paiku võib koti pealt katki lõigata ja nurgast vedeliku kastme tarvis välja lasta, aga see osa pole kaugeltki kohustuslik.
Enne lahti kõikamist lasta prael umbes 10 minutit seista. Serveerida ahjukartulite ja muu traditsioonilisega :P



PS! Kuulun nüüd ka klubisse, mis tunnistab, et köögis võiks olla kaks ahju. Kartul tahaks lihast ikka palju kõrgemat temperatuuri, kuigi valmis saab ka madalamaga, aga maitse pole see. Ja vahel on kangesti vaja magusat ja soolast korraga küpsetada, aga küüslaugulõhnalist õunakooki ei soovi. No ja kui juba kurtma hakata, siis nõudepesumasin võiks ju ka olla - säästa vett ja vaeva :P:P:D