Praetud kukeseened

Teisipäev, 31. juuli 2007

Pille kirjutas ja Indrek kirjutas ja Mari-Liis proovis ja... kindlasti on paljud veel seentega sina peal.
(Kuke)seentega on paljudel lausa väljakujunenud rituaalid ja tõekspidamised, mis tunduvad vankumatud, olgu see siis seente terveks jätmine, kuivalt puhastamine või rõõsa koore kasutamine hapu asemel.

Minu põhjenda(ma)tud kukeseenekiiksud:

Kukeseeni tuleb korjata hea tuju ja toreda kaaslasega (kolm tilka verd sohvrile ja heale seltskonnale, kui tarvis).

Kukeseeni peab puhastama kuivalt - nii on maitse hoopis parem. Pesemine mõjub mu meelest hukutavalt kõigile kupatamata söödavatele seentele. Korralikuks kuivpuhastuseks tuleb leida mugav pintsel ja see töö ei ole sugugi aeganõudvam ega vähem efektiivne kui pesemine. Proovige, see tõesti on nii, miks, ei oska arvata.

Seened võib praadimiseks lõigata väiksemaks, aga mitte hakkida peeneks :) Maitset see mu meelest küll ei muuda, küll aga praadimise aega. Kui väiksemaid tükke niisama kaua praadida kui terveid seeni, siis võib kummise tulemuse saada küll - ikka vastavalt suurusele. Pealegi on ju tore vaadata taldrikule ja näha, MIDA sa sööd.

Tulisel pannil sulatada supilusikatäis korrallikku võid (>80% rasva), puistata mõni tera jämedat (mere)soola ja lisada puhastatud ning väiksemaks lõigatud seened. Pisut enne seeni võib pannile visata ka helde koguse hakitud sibulat.

Prae aeg-ajalt segades kuni seentest eraldub vedelik ja enamus sellest on ära auranud, maitsesta musta pipraga.

Kalla pannile törts rööska või haput koort (maitse ja panni suuruse järgi), sega läbi ning tõsta pann tulelt. Koore asemel võib vahelduseks kasutada ka kreemjat toorjuustu või hoopistükkis sulatatud juustu. Rukkileivaviilaka peal nautimiseks võib selle punkti üldse vahele jätta (pildil).

Serveeri keedetud ja tilliga üle raputatud värskete kartulitega.

PS! Erinevalt eelpoollingitust ei salli ma tilli kukeseente vahel. Lihtsalt ei maitse. Jäägu see pigem kartuli manu. ...ja jahu järele praetud kukeseened ka ei karju, kui just pole tahtmist suuremas koguses paksendatud kastet saada (aga ka see on vahel eesmärk).
Liha, aga eriti suitsusink, kukeseenekastmes tapab selle õrna seenemaitse pea täielikult :(

Veel kukeseentest:
Kukeseene külmutamine ja seenejahu
Juustune kukeseenepirukas
Seenerisoto
Värske pasta kukeseenejahuga

Mesised ahjuvirsikud palsamiäädikaga

Esmaspäev, 30. juuli 2007

Poes olid täna hämmastavalt mahlased virsikud, mis värskeltki oivalised maitsesid, aga ometi andis neist veel midagi lihtsat, ent jumalikult nauditavat küpsetada.
Kujutan täitsa ette, et pistaatsiapähklid sobivad siia paremini, aga poolik kott seedermänni seemneid oli ainuke, mis kapist vastu vaatas. Mesi oli, nagu ikka, kanarbikumesi - üsna tume, aga vähem magus ja kergelt mõrkjas.
Mõnusalt magus ja meeldivalt hapu...

Mesised ahjuvirsikud palsamiäädikaga
(idee siit ja siit)

6 küpset ja mahlast nektariini või virsikut
1.2 dl mett
0.6 dl palsamiäädikat (aceto balsamico)
0.5 tl naturaalset vanilliekstrakti
peotäis pähkleid, maitse ja riiuliseisu järgi
vanillijäätist, nõrutatud jogurtit või mascarpone-kreemi serveerimiseks

Puhasta ja poolita virsikud, eemalda kivid.
Sega mesi palsamiäädika ja vanilliekstraktiga.
Lao lõikepind üleval ahjuvormi ja määri poole koguse meeseguga, puista peale pähklid.
Küpeta 10-15 minutit 250-kraadises ahjus (või grilli).
Määri alles jäänud meeseguga ja serveeri soojalt vanillijäätisega.



Veel ahjupuuvilju:
Lumised ahjubanaanid
Puruõunad
Mascarpone-täidisega hurmaad

Pannkookidest ja traditsioonidest

Mu vanaemal on väike toidukiiks, on alati olnud - ta tegi ja teeb väga hästi süüa, aga talle ei meeldi eriti köögis toimetada.
... mis tähendas, et keedukartul ja praetud soolaliha oli maal tavaline, kartulipuder praetud sibulasilmaga ka ja hoidistamisaegne hädaldamine ja pannkoogid ei olnud teps mitte igahommikune nähtus, aga kui neid sai, siis mõnusaid pakse ja kogevaid hapupiimapannkooke, milliseid poehapupiimast mitte kuidagi teha ei õnnestu. Lihtsalt maitse ei ole see... selline õige kergelt meeldiva hapuka maitsega.
Pannkookide kõrvale avati muidugi nagu kord ja kohus purk pruunikat ja hirmmagusat maasikamoosi, mistõttu külalised alati imestasid, et lapsel on purk moosi laual ja tema sööb pannkooke ikka sulaselge suhkruga (küll mitte alati, aga enamasti). Mulle lihtsalt maitses nii ja maitseb siiani, kuigi suhkru olen nüüdseks mee vastu välja vahetanud... kuni... kuni ma avastasin vahtrasiirupi. (Pankrot!) Nüüd tuleb pooled pannkoogid süüa meega ja pooled vahtrasiirupiga. See siirupimagus sobib pannkoogi õrnhapukaga nii oivaliselt. Mesi on õige pisut liiga tugeva maitsega (kuigi kanarbikumesi, mida ma kasutan ja taevani kiidan, on niigi meeldivalt mahemõrkjas).

PS! Valge kirme kookidel ei ole seekord siiski mitte suhkur, vaid vaht, mis tekib või-õlisegus praadimisel (viimast selleks, et saada krõbedaid ääri, mida ainult õliga ei saa).

Hapupiimapannkoogid ehk lusikakoogid
Pannkoogid kinkanisiirupiga
Pannkookide külmutamine
Suured õhukesed ülepannikoogid

Köögiteemaline õudus(unenägu)...

Reede, 27. juuli 2007


Need, sõbrad, on kahekohaline tuba ja ühisköök TÜ ühikas, aastal 2007. Ega siis mugavus harid(/t)ust segada tohi. Sügisest hakkab selle külmikumugavusega toa võlusid nautima ilmselt mu õde, kes end ühikajärjekorda panemisega hiljaks jäi. Sellest, et pesemisvõimalus ainult keldris on, ma üldse ei räägi. Vähemalt lubati voodid enne sisse kolimist välja vahetada ja remonti "pole keelatud" omal käel teha. Aastal 2002 mulle see ühikas nii hull ei tundunudki, aga siis mõjus ilmselt kontrast Pepleri vana majaga veel hullemini. Kolida õnnestus peale seltskondlikult Vallikraavi kontori ukse taga veedetud ööd imekombel hoopis kolmandasse.
... mina veel nurisen ja torisen, kui väike ja pime ja ebamugavalt vähese tööpinnaga mu köök on... aga mul on köök... ja isiklik vannituba... täitsa luksus.

Kas teil sügeleb?

Neljapäev, 26. juuli 2007

Kas teil sügeleb? Kui jah, siis on lootust, et varsti võib-olla ei sügele...
(Mitte segi ajada kügelemisega, see ei ole endiselt kuidagi ravitav :P)

Minu absoluutne (aed)marjalemmik

Kolmapäev, 25. juuli 2007


Alates sellest, kui end maavanaema juures suviti ringi jooksmas mäletan, kasvasid ilmatusuure aia kahes servas vaarikad, punased ja kollased, aed- ja metsvaarikad. Kõige suuremad olid pooleldi arooniate all ja nõgeste taga, nendeni pääses ainult peale niitmist ja niideti sealt ikka just vaarikate aegu. Kollased olid mahemagusad ja väljaspool aeda kasvavad metsvaarikad kõige maitsvamad.
Maasikad olid head, aga vaarikad paremad - nende järele võis kas või varahommikul enne teiste ärkamist paljajalu üle kastese õue joosta ja õndsas üksinduses maiustada.
Kooki vaarikatest ei tehtud, söödi niisama ja ülejääk keedeti moosiks. Koogisse käisid vanaema veendumuse kohaselt ikka rabarberid ja õunad. Neid moositegusid mäletan ma elavalt, kuumusest punetavate põskedega vanaema suures taluköögis puupliidi ääres ja vanavanaema akna all marju puhastamas ja sooja moosivahtu saia peal - kleepuvmagusad mälestused.
Vaarikamoos on siiani üks mu lemmikutest, seemnetest hoolimata.

Selles aias on õunapuud murdunud ja kümned marjapõõsad kõrgetesse nõgestesse kasvanud, köögis laiutab pliidiraua asemel kivine auk ja kohati suitsendmustades ruumides lõhnab vettinud-vinguselt, aga mälestused jäävad.

Geneetiliselt hapu

Neljapäev, 19. juuli 2007

Me tunneme maitseid erinevalt ja ilmselt osaliselt sellest tulenevalt maitsevad meile erinevad asjad.
Tänu toredate teadlaste tulemuslikule uudishimule võime nüüd lugeda, et hapu maitse tundmise juures mängib suurt rolli geneetiline komponent. Ehk geneetiliselt peaaegu identsed ühemunakaksikud tundsid katses haput maitset palju sarnasemalt, kui erimunakaksikud. Soolase puhul sellist seost ei leitud.

EDIT: Food for thought kirjutab samast asjast. Samas on link ka võimalikule seosele lapse sünnieelsest arengust ja hilisemast suuremast või väiksemast soola eelistamisest.

Temaatilist lugemist: Harold McGee maitsest ja lõhnast.

Vahelduseks paar emotsioonilinki

Kolmapäev, 18. juuli 2007

Vahelduseks paar emotsioonilinki mõne viimase päeva blogiringilt :)

Esmaspäevahommikuse naerutuju ja lõbusa arutelu põhjus Giustinolt
Eilsed kohati peaaegu pisaraid põhjustavad killukesed Marta ja Potsataja juurest

Kallistage üksteist ja märgake pisiasju...

Pommu, feta, tomat, õdus hommik...

Esmaspäev, 16. juuli 2007

Peaaegu pirukas, see pirukas, ainult sel korral mitte lihtsalt pommuga, vaid lisaks tomati ja fetaga, loomulikult ja täiesti retseptivabalt. Nii lihtne ja nii maitsev!

13.-nda ja reede puhul kolesteroolist

Reede, 13. juuli 2007

Enam lihtsustatumalt ei anna seda vist sõnastada :) Tundub lihtne ja loogiline, tarbimiskampaaniate taustal lausa üllatav, aga tegelikult keerulise süsteemi suur lihtsustus. Ilmselgelt toimiv sealjuures.

Most of the cholesterol in our body, 80-90%, is manufactured within cells in our body. Little comes from food we eat. If you stopped eating cholesterol entirely, you could still have high cholesterol levels.

The more cholesterol you eat, the less your body makes. The less cholesterol you eat, the more your body makes. (This is called a feedback mechanism.)

Nii palju siis "kolesteroolivabadest" toodetest - elu on üks keeruline süsteem, mida igasugu kampaaniatele meeldib kurjasti ära kasutada.
(Ja kas mitte prof. Sedman ei lubanud meile biokeemia eksamil rahuldavat hinnet, kui küsimustest hoolimata suudame kolesterooli sünteesi kenasti välja joonistada?!)

Kas mitte kolesteroolisisalduse paaniline vältimine ei ole tekitanud ka hämmastavalt levinud valearusaama kanamunade kahjulikkusest tervisele?

Jäätisest ja kodusest jäätiseteost

David Lebovitz, seesama, tänu kellele on Amazoni virtuaalsetel riiulitel saadaval "The Perfect Scoop", kirjutab seekord loomulikult ei millestki muust kui jäätisest ja täpsemalt sellest, kuidas hoida kodust jäätist kivikõvaks muutumast. Kes vähegi on proovinud, see teab, et kodune jäätis, eriti ilma masinata valmistatu, kipub sügavkülmas lusika vastu vaenulikuks muutuma - aga see ei pea ilmtingimata nii olema.

Lühidalt (täpsemalt lugege ise) - jäätise teevad pehmemaks:
Alkohol, mis ei jäätu.
Piisavalt suhkrut, mistõttu pole mõistlik koguseid vähendada.
Želatiin
Rasvad (koor) ja munakollased
Masina omadused, mida kiirem masin, seda kohevam jäätis ja rohkem "õhku täis". Seda käsitsi naljalt ei saavuta (eriti, kui lühikeste vahedega vahustamisest kinni ei pea).
Jäätise jaoks liiga külm sügavkülmik, mille vastu aitab jäätise sügavkülmikust varem harilikku külmikusse tõstmine, et see jõuaks pehmeneda.

Jäätise ajaloost ja selle toidugeograafilistest omapäradest pajatab natuke see Wikipedia artikkel.

Üks vana pilt maasika-toorjuustuparfeest, millest on Toidutares ka samm-sammult õpetus. Toidutare on nüüd muide otsast lõpuni tasuta, kui keegi veel ei ole märganud :)


Maasika-toorjuustuparfee

300 g maasikaid
200 g maitsestamata kreemjat toorjuustu
2 dl paksu maitsestamata jogurtit
1,5 dl suhkrut (maitse järgi)
2 tl vanillisuhkrut

Purusta maasikad suhkruga saumiksri abil. Mikserda kokku toasooja toorjuustu ja jogurtiga ning lisa maitseained. Kalla segu külma veega niisutatud toruga koogivormi või muusse järske temperatuurimuutusi taluvasse nõusse. Kata fooliumi või kilega ning pane vähemalt 6–7 tunniks külmutuskambrisse. Serveerimiseks kasta anum kuni servani mõneks sekundiks kuuma vette ja kummuta parfee vaagnale. Lase enne laualeviimist külmkapis 20 minutit pehmeneda.

Ma enam täpselt ei mäleta, kust ma selle retsepti omandasin-mugandasin, aga enam kui vaagnale kummutatult meeldib see külm magustoit mulle siiski vahetult valmistatuna, mitte veel päris läbi külmununa, portsjonina kausis või vahvlituutus, sest suure parfeekoguse pehmenemine on üsna ebaühtlane, kui see on lastud lõpuni läbi külmuda, pealt hakkab sulama, seest jääb kõvaks ...ja ma kindlasti segan külmuvat segu korduvalt. Ka ei meeldinud mulle mõte originaalretseptis soovitatud lahjast toorjuustust (tõestuseks vaata soovitusi ülevaltpoolt).
Kõigi mugandustega on aga tegu tõeliselt mõnusa ja eheda maitsega külma magustoiduga, eriti krõbedas vahvlis.

Krõbedad vahvlid (vanaema retsept)

150 g sulatatud võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
4 dl jahu
2 dl piima (vajadusel rohkem)
maitse järgi vanillsuhkrut, sidrunikoort, kardemoni vms.

Taigen segatakse vispli abil kokku koostisainete järjekorras, lastakse pool tundi seista ja küpsetatakse vahvlirauaga õhukesed vahvlid. Tainas peaks olema ülepannikookide tainast õige natuke paksem. Kui see muutub seistes liiga paksuks, tuleb piima juurde vispeldada.
Kui on soov vahvlid toruks keerata, siis tuleb seda teha otse raualt võttes, sest jahtudes muutub vahvel rabedaks ja krõbedaks.

Vanaema ilmselt kunagi masinaga kaasas olnud retseptis asendasin margariini tervislikuma võiga - krõbedus selle arvelt ei kannata. Eriti krõbedaks teeb need vahvlid ilmselt suhkru ja või kogus :P

Kogu moos, mustikamoos

Neljapäev, 12. juuli 2007

Eelmise nädalavahetuse metsaskäigu järelkajadest...
Vanaisa ei ristinud mind plikapõlves asjata "metsaröövliks" - mulle tõesti meeldib metsas, isegi kui vihma sajab ja sealt midagi korjata ei ole. Esimesi valmivaid marju "kombainidega" rüüstavad metsalised ärritavad mind aga tõsiselt - oma lauale jõuab kümne sõrme abil ka moositeo jagu ämbrisse korjata ja viitsimatusest kannatagu pigem rahakott.
Aga kui metsaga seostub peale parkunud käte ka hilisem maitseelamus, on see lausa täiuslik ettevõtmine. Mustikasinised käed saab puhtaks sidruniga hõõrudes ja küünealused sõna otseses mõttes poolitatud sidruni lõikepinda küünistades :P
Peale mustikamuffineid ja jäätisekokteili ja plaadikooki jätkus paar kilo marju moosikski.


Moosi põhiretsept on sama, mis maasikamoosi puhulgi - ikka kilo marju ja pool suhkrut, ei enam, eriti meeles pidades, et mustikad sisaldavad arvestaval määral säilitavat bensoehapet. Purkide kuumutamise ja kaante keetmise kohta kehtib sama.

Tuleb tähele panna, et kui ei ole soovi mustikaid enne potti pistmist püreerida, siis tuleb poti põhja kallata ca 1/2 dl vett kilo marjade kohta ja ajada marjamass potis kuumaks ning alles seejärel kallata juurde suhkur ja kuumutada segades keemiseni. Edasi korjata vahtu ja keeta 10 minutit.
Metsamustikate kilohinda arvestades ma parem liitrihinda arvutama ei hakka...

Et murakarappa ma sel aastal üsna ilmselt ei satu (loe: ei jõua), siis on järgmised ilmselt õunad ja sõstrad (punased muidugi :P), mis turult ilma korjamata koju jalutavad, kui on mahti turule sattuda.


Veel mustikast:
Mustikamuffinid
Mustika-toorjuustuparfee
Mustika keefirijook

Metsaarmastus

Esmaspäev, 9. juuli 2007


Koos merearmastusega on minus veel rohkem metsaarmastust, olgu siis sääskedega või ilma. Iga kell olen nõus metsa minema. Ja vanaisa on iga kell nõus viima juba sellest ajast, kui ma veel päris oma jalgadel ei liikunud ja juba sellest ajast, kui mind maast üles tõsteti, et ma paremini mätaste vahel vonklevat rästikut näeksin. Veel kooliealisenagi sirutasin oma käed hästi välja ja näitasin, kui suurt madu ma nägin. Sellega, et käed vahepeal pikemaks olid kasvanud, ma muidugi ei arvestanud.

Muuseas mustikad on sel aastal väikesed ja tülikad korjata, vähemalt Pärnumaal, ning murakani on veel paar nädalat aega. Aga kukeseened on metsas juba täitsa olemas :P

Veel üks päästetud narmas...

Esmaspäev, 2. juuli 2007

Kui tuju on paha ja jonnida tahaks
ja maailm on pime ja pilves,
ma meenutan päikest ja taevast ja tähti
ja helisid, lilli ja lehti.
Kui tuju on paha ja pisarad tahaks
tormata üle mu palge,
heidan hommikukastesse pikali maha
ja ära ootan päikesevalge.
Kui tuju on paha ja ohata tahaks,
ma kuulan ja ootan ja olen.
Kes kuuleb mu kuulamist kauguste taha?
... nii oodata üksi on hale.

Leidsin kapis sorides konspektinurgalt ja konspekti teema järgi aega arvestades on see juba päris mitme aastane narmas. Mitte, et narmas ise millegagi hiilgaks, aga ma mäletan täpselt seda emotsiooni. Kahju, et sõnade leidmiseks päris katki peab olema... sest tegelikult loojub päike ja linnud laulavad ja suvi lõhnab ja varsti saab ta otsa, kiiremini kui ükski teine suvi minu teadlikus elus.

Moosidest ja maasikamoosist

Pühapäev, 1. juuli 2007

Alles sai räägitud kiiksudest kokanduses ja majapidamises. Mul on tegelikult veel mõned köögikiiksud varuks, tõsised moosikiiksud nimelt.

Moos peab olema marjad/puuviljad suhkruga, mitte vastupidi, mistõttu minu moosides on vähem suhkrut kui vanaema omades ja mistõttu ma ka vanaema juures kõik oma marjad ise moosiks keedan ja topelt potte määrin ja pliiti kuumutan. Ja mu moosid ei ole hapud, kaugeltki mitte.

Purgid ja kaaned peavad olema korralikult steriliseeritud, et vähema suhkruga moos säiliks ...ja on ALATI säilinud. Kui keegi ütleb, et löövad kaasi pealt ära ja lähevad hapuks ning uurida, kuidas nad purgitavad-kaanetavad, siis harilikult pestakse ainult kuuma veega - see EI OLE piisav.

Moosi EI PEA vaeseomaks keetma! Üle 10 minuti keeta on puhas patt, kui moos just pehmenemist vajavaid komponente ei sisalda (õunad näiteks).

Mulle meeldib, kui moos on hommikul röstsaiale määritav, mitte kõvad marjad vedelas siirupis - see on kompott. Seega ma püreerin enamuse oma moose enne keetmist.

Maasikamoos rabarberiga ja punasõstramoos õuntega ei ole maasikate/sõstarde pealt kokku hoidmine, see ON maitsenauding!



Maasikamoos meeldib mulle igas poosis, puhtalt ja koos rabarberiga (massilt rabarber maasikasse 1:3). Viimase tarvis tuleks kevadist rabarberit õigel ajal natuke sügavkülma varuda.
See ei puutu küll eriti moosisse, aga igaks muuks tarbeks on kaks kniffi, mida maasikate puhul silmas pidada: maasikad peaks olema päikesega korjatud ja mitte pestud. Vihmaga korjamine ja pesemine vähendavad ja muudavad maasikate maitset oluliselt. Siit ilmselt tulebki uskumus, et oma käega korjatud mari on palju magusam. Vihmaga korjatud marjade maitset parandab paarkümmend minutit päiksepaistes hoidmine.
Iga moosi puhul on oluline, et tooraine oleks niisama kvaliteetne kui värskelt söömiseks tarvitatavgi - st. moosimarjad ei tohi olla seisnud, käärima hakkamise piiril - sellised, mida enam hästi süüa ei taha. See peegeldub ka moosi maitses, eriti kui marjade maitset suhkruga täielikult ei tapa.

Maasikaid võib ka tervelt või toormoosina külmutada nagu teisigi marju, aga siis peab meeles pidama, et natuke suhkrut ja kiire külmutamine on need, mis maitse ja kasulike ainete säilimise tagavad. Üldiselt kipub külmutatud marjapüree paremini maitset säilitama, kui tervelt kihiti suhkruga üle riputatud (või siirupiga üle valatud) marjad, sest pürees teeb jääkristallide teke vähem kurja (just selsamal põhjusel on oluline ka KIIRE külmutamine). Kõige rohkem maitset kaotavad (ja muutuvad hapumaks) suhkruta tervelt kümutatud marjad/puuviljad, ka kuju ei säili neil sulamisel eriti hästi (jääkristallid on lõhkunud rakuseinad).

Metsmaasikad on parimad värskelt või külmutamata toormoosina - keedetud või külmutatud peast muudavad metsmaasikaseemned moosi mõruks. Sama võib juhtuda, kui teha toormoosi köögikombaini või saumiksriga traditsioonilise nuia või kahvli asemel.



Purkide-kaante ettevalmistamine

Pese purgid ja aseta märjalt suud allapoole külma ahju. Keera temperatuur 100 (veel parem, 120) kraadini ja unusta nad sinna moosi valmimiseni (vähemalt 20-30 minutit täistemperatuuriga). Ära võta ahjust välja korraga rohkem kui paar purki, mis lähevad vahetult täitmisele.
Kaaned pane vee sees potiga tulele ja kuumuta keemiseni. Purkide katmiseks võta kuumast veest kaas ja keera purgile. Mina toimetan seda kõike ohutuse huvides paksude kummikinnastega, sest nii pritsiv moos kui ka kuumad kaaned/vesi võivad põhjustada tõsiseid põletusi.
Parem on kasutada uusi keeratavaid kaasi kui kasutatuid, need ei pruugi purki enam hermeetiliselt sulgeda.

Marjamoos

2 kg marju
(0,8-)1 kg suhkrut

Paksema moosi tarvis võib kasutada pektiinipõhist moosipaksendajat või moosisuhkrut, mida kulub veel vähem, sest see juba sisaldab säilitusainet - kellele miinus, kellele pluss.

Puhasta marjad, pane potti ja püreesta.
Lisa suhkur ja sega. Lase 15 minutit seista, mille jooksul sega veel paar korda, et suhkur sulaks.
Tõsta pliidile ja kuumuta aeg-ajalt segades kiirelt keemiseni, alanda temeratuuri nii, et moos ainult tagasihoidlikult mulksub ja hoidu pritsmete eest, sisuliselt on tegu kuuma suhkrusiirupiga, mis põletab korralikult. Sellest hetkest hoia potti tulel 10 minutit ja mitte enam. Korja moosilt tekkiv vaht (mis on samuti saia peal väga maitsev).
Tõsta pott pliidilt ja villi moos kinnise aknaga ruumis kuumadesse keedetud või otse ahjust võetud purkidesse (võimalikult purgi ääreni). Kata kuuma kaanega, keera kinni ja aseta kaas allpool jahtuma. Viimane tagab selle, et isegi, kui purki sattus kaanega õhust mõni pahalane, siis see peab surema, ja lekked on õigeaegselt tabatavad.
Säilita toatemperatuuril (jahe kelder on muidugi parem variant, aga paljudel meist selline kasutada on), aga kindlasti pimedas.

Sellest kogusest saab umber kaks liitrit maasikamoosi, mis teeb liitri hinnaks hetkeseisuga 42 krooni, hariliku suhkruga. Kes ütles, et isetegemine odav on, kui marjad turult osta tuleb.

Kiired küüslaugukurgid


Üks hea ja kiire meeslemmiku vanaemalt pätsatud retsept, mida ka talvisest kurgist teha sünnib, kui mõnusaid värskeid pisikesi saada pole.
Mul olid sel aastal isegi tilliõisikud (nagu ka külmutatud hakitud till soolatu asemel) selle retsepti tarvis sügavkülmast võtta :P
Retsept on kirjas ustavas ja kõike näinud köögimärkmikus, millele ei kohv ega praerasv võõras pole... See on selline märkmik, milles retseptid ja märkused arvutist kööki rändavad, sest printeripaberi unustan ma alatasa ostmata.
Suurde "puhtasse" kausta ei jõua sealt kaugeltki kõik retseptid, aga see konkreetne küll.
Küüslaugukurgid

2 kg kurki
2 spl suhkrut
2 spl jämedat soola
2-3 spl 30% äädikat
1 pea küüslauku
2-3 sibulat
paar tilliõisikut ja hakitud tilli

Puhasta, koori ja viiluta kurgid, sibul ja küüslauk. Haki till. Pane kaanega kaussi või purki. Lisa suhkur, sool ja äädikas ning raputa korralikult läbi. Lase ööpäev jahedas seista ja raputa vahepeal paar korda või sega korralikult läbi. Säilita külmikus.
Naudi liha kõrvale, leiva peal või niisama piduse peaga.