Thredahlia proovis telekokkamist

Pühapäev, 30. september 2007

Ühel kenal tööpäeval hakkas telefon taskus korraga keset pipeteerimist nõudlikult helisema. Ja täiesti ootamatult kutsuti mind reede hommikuks Terevisiooni seda kukeseenepirukat kokkama. Kuidas siit blogist mu telefoninumbrini jõutakse, on muidugi klass omaette :)
Aga väikese edvistamise vastu ei saa ühel naisinimesel ometi midagi olla. Pealegi see pisike hobi on ju ainuke kirg, mis toidab.
Nii ma siis küsisin hommiku vabaks, sõitsin Tallinnasse ja harrastasin reede hommikul ektreemvarajast äratust - no enne viite on ikka liiga vara :D
Grimmi maha istudes tekkis küll väike pabin ja toorjuustu leidmisega oli pisikene segadus, aga mu värisevad varbaotsad ei paistnud vist õnneks kuigi kaugele ja pirukas küpses ilusti. Loodan, et maitses pärast niisama hästi.
Kogemus oli uus ja huvitav. Tänud toredatele ja abivalmis saatejuhtidele!

Pohlane õunamoos või õuna-pohlamoos, selles on küsimus.

Teisipäev, 25. september 2007


Metsas on mõnus ja marjad on mõnusad ja seened ja õhk ja... ja siis võiks keegi seda kõike natuke talveks purki panna. Kes see on, kes koob ja keedab ja ei ole vanaema?


Õuna-pohlamoos sobib nii saia peale kui ka verivorsti kõrvale. Ja kuna pohlad iseenesest moosil hästi säilida aitavad, siis võib suhkrugagi üsna maitse järgi ringi käia (eeldusel muidugi, et purgid korralikult ette valmistatud ja suletud on).
Valgete klaaride ja punaste sõstarde aegu võib selle retsepti järgi aga hoopis sõstra-õunamoosi teha, mis ka mõlemaks eelpool mainitud eesmärgiks imehästi passib.
Õuna-pohlamoos

1.5 kg pohli
1.5 kg puhastatud tükeldatud õunu
1 kg suhkrut
2-3 dl vett

Puhasta marjad ning pese, koori ja tükelda õunad.
Kalla poti põhja paar detsiliitrit vett, lisa õunad ja pohlad ning kuumuta segades kuni poti sisu on kuum. Nüüd võid moosi osaliselt või täielikult püreestada.
Lisa kuumale poti sisule suhkur, sega läbi, lase keema, keera kuumus madalamaks ja keeda aeg-ajalt segades kuni õunad on pehmed. Korja ära vaht, kui seda peaks tekkima.
Villi kuum moos purkidesse ja jäta purgid, kaaned allpool, jahtuma. Moos säilib toatemperatuuril.

PS! Villimisel on palju kasu laia otsaga moosilehtrist ja keetmise ajal on mõttekas hoida kuumus nii madalal, peaaegu keemise piiril, et moos ei pritsiks, sest kuum moos põletab päris korralikult.

Veel moosidest:
Maasikamoos
Mustikamoos

Kuivatatud seened

Neljapäev, 20. september 2007

Kuivatada saab põhimõtteliselt kõiki seeni, mis ei vaja kupatamist. Parimad on muidugi puravikud.
Kuivatamine ise on lihtne: seened puhastada, 1/2-1 cm viiludeks lõigata, ühes kihis küpsetuspaberile laotada ja irvakil uksega praeahjus 50 kraadi juures krõbedaks kuivatada. Aega võtab see muidugi omajagu - mul viimasel korral 10-11 tundi. Kuivatatud seeni säilitada paberkotis ja kuivas kohas.

Selliselt säilitatud seeni enne kasutamist harilikult leotatakse, aga neist võib teha ka seenejahu, millega saab toitudele lihtsalt seenemaitset anda.


PS! Puravikud ei ole mustad mitte kõrbemise, vaid seeneliigi tõttu - haavapuravikud olid enamuses.

Kuivatatud seentega retseptid:
Kukeseene külmutamine ja seenejahu
Seenerisoto
Värske pasta kukeseenejahuga

OT: Kõrvale ka pai - kuulake Külalisi laivis, kui peale satute. Tööpäeva eel ja ööune arvelt, aga mõnus :)

Mummuline õhtu

Kolmapäev, 19. september 2007


Põhjus: elu esimene ametikõrgendus
Plaan: pudel tavapärast kihisevat heas seltskonnas
Kurja juur: hanemaksapurgiga Triinu
Tulemus: mõnus kombinatsioon maitsemeelele, mis ei peegelda kuidagi palganumbrit
Järeldus: võiks tihemini põhjust olla (ja rohkem lahkeid "sponsoreid")

Sügis on ilus ...ja maitsev

Teisipäev, 18. september 2007


Sügis on hingematvalt ilus! Ja maitsev! Värvid ja lõhnad ja ...
Ma lihtsalt peaaegu kaotan aru, kui vahel harva metsa pääsen. Ju siis olen natuke "metsapoole", aga sinna pole midagi teha. Olen metsa kõrval kasvanud ja tahan tagasi.


Ja kes see kurtis, et metsas seeni pole? Pilvikuid on jah natuke vähevõitu, aga puravikke ja erinevaid riisikaid on piisavalt. Pohladega on puha pahasti - neid on rohkem, kui korjamiseisu jätkub. Vähemalt Pärnumaal.


Vanaema õunakook ja teeklaasiümbrised ja kompassiga rabametsas ja korviga Surju männikutes ja traditsiooniline sõit värske kanarbikumee järele - mõrkjasmagus nauding!

Kalasupp - maitsev klassika

Neljapäev, 13. september 2007

Esiteks tänud Triinule, kes lõhesupi ja veini kutse peale nagu püssikuul enne kohale tormas, kui supp jahtuda jõudis :P See toidutamine-veinitamine on meil ikka hirmus tore traditsioon.

Supiga on selline veider lugu, et seda teen ma vabatahtlikult üksi olles, et mitte meeslemmikut paljalt selle sõnaga, hullem veel - supi endaga, hirmutada. Millised jubedad kogemused temast supivihkaja on teinud, ei ole mulle teada, aga see on üks eelarvamustest, mida mul kõigutada ei ole õnnestunud. Osaliselt ilmselt seetõttu, et ma ka ise eriti tihti suppi ei söö, aga vahel on lihtsalt vastupandamatu isu.
Ilm on jahe, päevavalgust aina vähem ja sisemus vajab soojendamist :)

Kalapuljongiks on hea ära kasutada fileerimise jäägid, aga nende puudumisel on supikogud poes ja turul nii värskelt kui ka külmutatult täitsa saadaval. Et supisse siiski ka kalaliha panna oleks, lisan supile fileed või steiki, mis parasjagu käepärast satub olema.

Siinkohal peab mainima, et:

Punase kala asemel võib vabalt valge kala olla. Ahvena või kohaga näiteks viib keele alla. Ainult kõhuääred võib vabalt ära unustada - harilikult on tegu peaaegu palja kalarasvaga, mis teeb puljongi liiga rammusaks ja liha sealt ka eriti välja puhastada ei õnnestu.

Filee või steigi võib asendada suitsukalaga, mis tuleks lisada lõpus koos puhastatud kalalihaga.

Keeduporgandivihkajate klubile võib seda suppi ka pakkuda - keeduporgandi maitset ei ole tunda ja peenelt riivitud porgand laguneb keetmisel täielikult. Porgandita on supp natuke ebameeldivalt hallikas.

Kartuli asemel võib kasutada riisi. Ainult makaronid siia mu meelest küll üldse ei passi.

Sibula asemel võib kasutada porrut ja koos sibula-porgandiga võib lisada küüslauku ning varssellerit.

Lõpus võib juurde kallata 2 dl vahukoort või rasvasemat kookospiima. Juust on siia õrna kala ja rammusa leeme juurde mu meelest selge liig. Koos kookospiimaga sobib kasutada ka värsket ingverit.

Tilli võib vabalt panna rohkem, kui esmapilgul mõistlik tundub.

Vein võib supiks olla kõige odavam kuiv viinamarjavein, kuid kuna seda kulub nii vähe ja avatud pudel ei säili, siis valin ma harilikult ikka veini, mis toidu kõrvale ka juua sünniks. Itaalia Soave oli viimasel korral tore avastus, suhteliselt rahakotisõbralik ja sobis ideaalselt.

Kalasupp

700-800 g lõhe või forelli supikogu koos pea ja uimedega
200-300 g sama kala fileed või luuga steiki
1.5 l vett
2 spl soola
2 loorberilehte
3-5 tera vürtsi
5 tera musta pipart
2 sibulat
1 porgand
75-100 ml kuiva valget veini
3 kartulit
ohtralt hakitud tilli

Eemalda kalapeast hoolikalt silmad ja lõpused. Loputa supikogu külma voolava vee all. Pane supikogu külma veega tulele ja aja keema. Keera kuumus nii madalaks, et vesi vaevu keeb, aga ei mulise. Lisa pipar, vürts, loorber ja sool.
Keeda supikogu vähemalt 25-30 minutit. Korja hoolikalt puljongilt kogu tekkiv vaht. Kalaliha saab küll küpseks palju varem, aga eesmärk on siiski keeta puljongit, milles ka muu peale liha oluline on.
10 minutit enne keetmise lõppu lisa kalasteigid või filee.
Tõsta kala puljongist välja, lase jahtuda ja puhasta liha luudest. Ära unusta nautimast põseliha - väiksena mäletan kaklemist selle üle, kes kohapõsed endale saab.
Kalla puljong läbi sõela, ja pese pott puhtaks. Haki sibul, riivi porgand jämeda riiviga, koori kartulid ja lõika tikkudeks. Jäta kartulitikud kausi sisse vette seisma, et liigne tärklis ära pesta.
Korista kalajäänused, pese kalased nõud ja hõõru käsi sidruniviiluga. Kalla endale klaas külma valget veini.

Kuumuta poti põhjas veidi oliiviõli või head võid (>80% piimarasva). Lisa potti sibul ja porgand ning hauta pigem madalamal kuumusel pehmeks. Ära mingil juhul sibulal pruunistuda lase.
Kalla potti vein ja lase segades täielikult aurustuda.
Nõruta kartulitikud ja kalla koos kurnatud puljongiga potti. Lase keema tõusta ja keeda kuni kartul on pehme. Soovi korral võib supisse segada ka 200 ml vahukoort või kookospiima. Lülita pliit välja.
Lisa puhastatud kalaliha ja ohtralt tilli.
Serveeri sidruni- või laimiviilu ja värske seemnekukliga. Supisse võib serveerimisel puistata hakitud keedumuna.

Räime puhastamine ja fileerimine, räimevorm, praetud tindid
Ahjulestad
Haugivorm ja haugi mari
Kalaga täidetud paprika
Suitsukala salat
Kala köögiviljade ja päiksekuivatatud tomatitega

Kalasupi eel- ja reisimenüü järelkaja

Mida sööb magusa hommikusöögi, pasta ja pitsa maal puhanud eestlane koju tagasi tulles?
Aga loomulikult spagette pestoga, jätkab hommikust moosisaiatraditsiooni ja vaevleb kalaisus. Pelmeenid ja kiluleib tulid alles teisel päeval. Kartuli ja sousti järele on mul ka neelud vaid paar korda aastas.

Naljaga pooleks võiks toidu poolest ju lausa kolima hakata :D
Erandid kinnitavad reeglit - soolapekist ei suuda ma endiselt ära öelda (ja riided hakkavad sellest hoolimata varsti seljast ära kukkuma :P - viimast küll teadliku portsjonite kontrollimise tulemusel ja endiselt light-tooteid vältides).

Mida ma tegelikult ütlema tulingi? Ahjaa... kalasupi retsepti saab palvetele vastu tulles õhtul. Puhkus on läbi ja tööd peab keegi ka tegema :(

Postipakindusest

Kolmapäev, 12. september 2007

Võib kujuneda huvitavaks, kui hommikul postkontorist kaasa haaratud pakist tirida töö juures laua taga välja kotike rohelise puruga :P
Igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel - mate on mõõõnus.
Teisest pakis kõrvarõngaste õngitsemine oli maailma kõige normaalsem asi :D
Aitäh, Indrekule ja Ematehnikule!

Vein on siin kainestavalt kallis ja ilm kadedalt külm... ehk kuidas Tartu tüdrukud teiselpool Euroopat käisid

Teisipäev, 11. september 2007

Vein on siin kainestavalt kallis ja ilm kadedalt külm... ehk kuidas Tartu tüdrukud teiselpool Euroopat käisid ja mida nad seal nägid...

Kui tööst ja koolist kulunud ja kurnatud mina hakkas tõsisemalt Soome reisikorraldajate suvelõpu viimase hetke pakkumisi, soovitavalt Itaaliasse, lappama, oli Sitsiilia juba peaaegu välja müüdud, aga lend Triestesse veel täiesti olemas. Ainult majutuse suhtes on soomlased imelikud, sest enne kohale jõudmist ei ole kindel, kas loosimajutus asub Itaalias, Sloveenias või Horvaatias. Nii saigi ostetud ainult lend ja broneeritud ise majutus. Viimast Triestesse, mis tundus hea punkt, kust vähese vaevaga võimalikult igale poole pääseb.

Esimese septembri varahommikul olime me igatahes varmalt oma Tallinn-Helsingi-Trieste-Helsingi-Tallinn laiendatud kavaga programmiks valmis, hunnik infomaterjale ja mitu pudelit Vana Tallinnat külakostiks hoolikalt kohvrisse pakitud.
Säästuvip reis lindaklassi kampaaniapiletite ja hommikuse veiniga Merilini pardal Helsingisse võis alata :P



Helsingis ei olegi ammu turistitanud ja päris omapead mitte kunagi. Suomenlinnas oli mõnus. Päike paistis ja Selveri pirukad maitseid täitsa nagu Selveri pirukad. Tegelikult tundusid tuulevaiksemad nurgad piknikuks nii popularsed olevat, et privaatsemat kohta oli lausa keeruline leida.


Mõned sammud linna peal ja ebaõnnestunud H&M ründeretk Idakeskusesse, katedraal õhtupäikses ja pilvede taustal... raudteejaamast kohvrite lunastamine ja bussisõit, kaardimäng ning külm ööbimine Vantaa lennujaamas. Minut-minutilt hakkab mulle kohale jõudma, et me tõesti läheme! Tagasi Itaaliasse, mis sest, et vaid imelühikeseks nädalaks eelmise korra peaaegu kuuga võrreldes.

Varahommikune magamata unesegadus, veeprotseduurid ja kolmeeurine kakao käte soojendamiseks - tagasihoidlik algus enam kui toredale puhkusele. See ja sangata-ratasteta rapitud kohver Trieste lennujaamas...
Aga edasi Sloveenia rannik, sini-sinine meri, rand ja päike ja meri ja võõrad keeled ja meeldivad lõhnad ja... paradiis, kaameravabalt. Nii, et eelmise öö magamatus peaaegu ei kimbutanudki.



Trieste, Trieste - mitte just populaarseim turistikoht, aga vaimustav linn ja hea valik. Illy kohv, mõnusalt kreemjas gelato, pasta, pasta, puravikutäidisega gnocchi, Terrano ja Prosecco, San Giusto kindlus ja katedraal, amfiteater, raudteemuuseum, pingviinid, kanal ja imeline merele avatud peaväljak... hüpnootilised hetked muulil ja hullumeelne liiklus. Koht, kus kohtuvad Itaalia, Austria ja Sloveenia köök - pastast, veinist ja mereandidest vorsti, õlle ja hapukapsani.



Ja nende paari vihmase päevata ei oleks me kindlasti sattunud ei entusiastide veetavasse-peetavasse imetlusväärselt detailsete makettidega raudteemuuseumisse ega loodusmuuseumisse Antonio'ga kohtuma (ei ole kuum Itaalia kutt, on hoopis saurusefossiil). Mõlemad külastused olid väga meeldivad.

Paar toidusoovitust Triestes:
Käige kindlasti ära Buffet da Pepi's (via Cassa di Risparmio 3) ja Gelateria Zampolli's (via Ghega 10 ). Esimene on tõsine õlle-liha-hapukapsakoht, millise külastamine on elamus omaette. Et kõigest osa saada, on mõtekas tellida mixed plate, kuid soovitavalt siiski koos hapukapsaga, et mitte puhast liha sinepi, saia ja värskelt riivitud mädarõikaga süüa.
Gelateria Zampolli jäätis tekitab aga lihtsalt ravimatut sõltuvust!


Muggia on tõsiselt armas pisike linnake Trieste külje all, kuhu pääseb ka vettmööda. (Nagu ka Miramaresse ja Gradosse, kui tuju ja päiksepaistelist ilma peaks olema.)
Kitsad tänavad ja värvilised majad - idüll. Lahe koht jalutamiseks, või noh, meie puhul, ära eksimiseks ja vaate nautimiseks, täitsa planeerimatult, aga nii just ongi hea.


Grado ja Aquileia. Kui Grado - "päikesesaar" - on tõsine turistikuurort, kus hotell on hotellis kinni, liivarand on lamamistoole täis laotud, poed ja söögikohad on päeval avatud ning hinnad turistile mõeldud, siis Aquileia, pisike asula, on otsast otsani täis suursugust ajalugu. Peenart on parem mitte kaevama hakata, sest mulla alt tulevad suure tõenäosusega välja hoopis Rooma-aegsed varemed. Ja need mosaiigid... võtavad sõnatuks isegi kunstivõõra inimese.


Miramare loss ja lossipark. Suursugune ja esinduslik, aga ometi on igas nurgas tunda, et see paik on elamiseks ehitatud ja kujundatud. Maximilian'i ja Charlotte lugu selle kõige taustal on lausa pisarateni ilus ja kurb.


Meie viimane päev kujunes natuke ootamatult, aga vist lõpuks kõige nauditavamaks. Ostes hommikul pileteid järgmisel päeval lennujaama sõiduks, nägime tablool tunni pärast väljuvat bussi Pirani. Mis sest, et plaanis oli Duino - loss ja Rilke rada, Miramare oli nähtud ja Sloveenia pool veel üsna avastamata. Otsus oli ütlemata õige :) ja minul on uus lemmiklinn! Piran on lihtsalt ilus. Seda ei oska kirjeldada, peab ise nägema. Lõuna vahetult mere ääres, äärmiselt meeldiv teenindus, friteeritud mereannid ja vein - kirss koogi otsas. Ja need vaated sealt linnamüürilt!
Tahan tagasi!



Aadressid ja ülejäänud pildid on albumis.