Teate, mulle jubedasti maitsevad imeõhukesed soolaliha viilud rukkileiva peal. Liha peab ikka korralik soolapekk olema, õrnade taitriipudega ja ahjus üle küpsetatud, sool maha kraabitud ning külmikutemperatuurile jahutatud.
Muuhulgas on küpsetamata soolapekiga hea liha praadida, sibula ja hapukoore (või piima ja jahu) kaasabil kastet teha... nagu ennemuiste. Ja ärge tulge mulle rääkima, et paksuks teeb ja veresooni ummistab. Miski ei tee paksuks, kui seda mõistlikes kogustes tarbida - st. soolapekileib ei ole mu igapäevane hommikusöök, kuigi tänitada saan ka neil vähestel kordadel (sest ise ma liha ei soola ja ahju ei oma) ikka korralikult :P. Ja kolesteroolitase on üldse omaette teema (see ei olene üldse ainult sisse söömisest - see link ei pretendeeri absoluutsele tõele, aga annab mõtlemisainet). Kõik on suurtes kogustes või liiga tihti kahjulik, ka muidu kasulikuks tunnistatud toidud. Inimese evolutsioon on pikim võimalik inimkatse, kas pole - selle tulemusi võiks põhjalikumalt analüüsida :) Süüa tuleb mitmekesiselt, naturaalselt ja mitte rohkem, kui ära tarbitakse - liigutada on end tarvis.
See sügav soolapekiarmastus on ilmselt pärit lapsepõlvest, sest maavanaema õli ei tunnistanud ja esimesena praeti vanal raudpannil alati õhukesi kamaraga soolapekiviilakaid, misjärel muud asjad praadima pandi. Need krõbeda kamaraäärega kuumad viilakad maitseid linnast toodud pehme peenleiva peal nii hästi. Mida pekiga praadida ei sündinud, see praeti võiga (pannkoogid näiteks). Kes maitsnud ei ole, sel pole õigust maitset kritiseerida - keedetud-hautatud pekki ei salli ma silmaotsaski, aga soolaliha on hoopis teine teema ja teine maitse-tekstuur.
Soolalihaviilusid on vanad eestlased traditsiooniliselt ikka ka pekileiva sisse pannud, kas siis kuubikutena leivatainasse või viiludena tainakihtide vahele. Samuti hea ja huvitav maitseelamus - tundkem oma juuri :) Ääremärkuseks võib öelda, et tehti ka silguleiba, kuhu soolakalad koos selgroogudega sisse käisid, mis pole vähem maitsev :P
Soolamise ja puuahjus küpsetamise eest pean meeslemmiku vanaema tänama ning julgust kokku võttes peaks selle soolamise osa väikses koguses ka ise ära proovima, kas või suurest nostalgiast.
3 kommentaari:
Mul hakkas suu vett jooksma:)
koha tahan soolapekki ja musta leiba. täitsa maitset tunnen juba.
Meie peres pandi nn leivapiruka sisse heeringat, soolapekki ja sibulat. Viimasel ajal olen soolapeki asemel kasutanud suitsupõske. Kui sellist leiba külalistele pakkuda, siis leidub alati keegi, kes mingit komponenti ei söö. Eriti eesrindlikud tunnistavad sellisel pirukal vaid koorikut :)
Postita kommentaar