Reede õhtul ajasime juttu, maitsesime Lambicut ja maiustasime Belgia šokolaadiga. Tänud maitsvate reisimeenete eest Triinule! Lambicu maitsmise isu on meil ilmselt toiduainete mikrobioloogia loengutest saati :P, aga kätte pole sattunud.
Lambic on aeglase spontaanse fermentatsiooni produkt, mis tähendab, et õllele ei lisata pärmi, vaid see käärib mikrofloora varal, mis õhust virdesse langeb. Sellest siis Brüsseli õhu olulisus sellele õllele. Enamasti ei tarbita siiski 2-3 aastat käärinud, gaasita, maitselt haput ja mahedamaitselise vana humala lisandiga Lambicut, vaid sekundaarse fermentatsiooniga valmivaid vana ja noore Lambicu segu (Gueuze ehk Brüsseli šampanja on meeldiv, hapukas, õige kerge mulliga) või koos naturaalse mahla/marjadega käärinud ja tihti magustatud "maitsestatud" toodet (Kriek - kirsiga, Framboise - vaarikaga; mõlemal kerge ja naturaalne maitse, hapukad, nõrga mulliga, pigem siidrile, kui meie sisseharjunud õllemaitsele sarnanevad).
Igatahes on tegu teistsuguse maitseelamusega, nauditavaga sealjuures.
4 kommentaari:
Mulle see framboise maitsestatud õlu jubedasti maitseb - teooriast ei teadnud ma muidugi midagi. Tänud targemaks tegemise eest;)
Aga palun :) Minu kiiks - mulle meeldib TEADA, harilikult küll tagantjärele, aga seekord oli teooria enne, mille õppejõud isegi rohkem kui maitsmisvääriliseks rääkis.
Mulle endale vist maitses neist kolmest gueuze enim... selline täitsa omamoodi ja ei meenutanud otseselt ka midagi (konkreetset marja nt.) hästi kergesti joodav ja mõnus. Ehk veel üks asi, mida Eestist raske saada on :P oh mind õnnetut :D
guezet pole jah. aga Framboise ja Kriek (belle vue) vabasti saadaval kõigi suuremates kauplustes
Sel juhul - oh mind lihtsameelset, õlleriiulite inspekteerimise jätan harilikult mehisemaks ülesandeks või haaran silmaklappidega ainult Tõmmu Hiiu järele.
Postita kommentaar