Miks me sööme arutult palju?

Veel üks raamat mu whishlisti tipuotsa on Brian Wansink'i "Mindless Eating: Why We Eat More Than We Think", seda peale mõned päevad tagasi haigena kodus istudes loetud The New York Times'i artiklit.
Tegu on autoriga, kes tundub raputavat meie igapäevast arusaamist söömisest nii, et me seda endale tunnistadagi ei julge. Mees on eksperimenteerinud näiteks kinokülastajatele erineva suurusega pakendites popcorn'i pakkumisega ja näidanud, et suurema totsiku saanud inimesed sõid tervelt 45.3% rohkem kui väiksema totsiku puhul. Juhul, kui popcorn ei olnud enam esimeses nooruses ja ei maitsenud hästi, sõid suurema totsiku võtnud ikkagi 33.6% rohkem.
Teises eksperimendis kasutati harilikke ja end "salaja" täitvaid supitaldrikuid ning tulemusena sõid inimesed täiskõhutunde saavutamiseks viimastest 73% enam suppi.
Hämmastav, kas pole?
"Taldrikureegel" tundub seega mõistlik küll, kuid ainult siis, kui taldrik on mõistliku suurusega, mitte hirmsuur. Põhjus selles, et suurel taldrikul tundub normaalne portsjon väike ja tõstetakse ette visuaalselt sobiv kogus, mis aga oleks üle kaaludes selge liialdus. Ka artiklis on välja toodud soovitus kasutada vanemaid taldrikuid põhjusel, et need on väiksemad. Täiskõhutunnet ei saa usaldada... või kui, siis ehk ainult juhul, kui süüakse aeglaselt ja kauem, kui meil selleks harilikult aega on, et täiskõhutunne saabuks "õigel ajal".
Ja ometi inimesed ei usu, et see kõik ka neile mõjub. Miks ei mõju - mõjub küll.
Hullem veel, mitte ainult taldrikud ei tuleks välja vahetada, vaid söömis- ja kokkamisharjumused tuleks enda jaoks põhjalikumalt läbi mõelda. Seda, mida ja kui palju me sööme, ei määra mitte ainult nälja- või täiskõhutunne, vaid näiteks ka visuaalsed märgid - kui suured on meie taldrikud, kui laiad või kitsad joogiklaasid ja mismoodi on toit meie kappides ning külmikutes paigutatud. Näiteks on artiklis ära toodud soovitus mitte hoida toiduaineid klaasustega kapis, et need ei tekitaks meis pidevalt küsimust, kas oleme juba näljased ja tahame süüa. Klaasuste taga võiks eksponeerida hoopis lauanõusid, mida kohe hammustada ei saa (pealegi paljud toiduained säilivadki paremini hoopis pimedas :P).
Inimesed söövad ka siis rohkem, kui neil on pidvalt võimalus seda teha (tasuta toit üritustel, valmis krõpsud-snäkid kodus, toit köögis nähtaval kohal). Vähemasti saame me valida, mida "nähtavale" jätta - nt. puuvilju (või minu pärast kas või otseselt mittesöödavaid maitseainepurke) lihtsalt kaloririkaste või lausa kahjulike snäkkide asemel.