Pisike blogipaus

neljapäev, 17. jaanuar 2008


Teen blogimises veebruarini pausi, et vahetada noorsugu, mitte sattuda suvituskuurortitesse, süüa Adana kebap'ist isu täis, rüübata ayran'i kõrvale, maiustada Mado's, juua Türgi kohvi ja premeerida end künefe'ga, osta seesamihalvaad pistaatsiapähklitega, nostalgitseda Adanas, vaadata esmakordselt ringi Istanbulis ja tulla tagasi rohkem kui kohvritäie elamustega.

Rakı [loe: rakõ] ja Şalgam on ilmselt asjad, mida ma ka selle käiguga armastama ei õpi.

[Edit] Tänasel blogiringil selgub, et jaanuarikuine Istanbuli külastamine võib hoopis huvitavate tagajärgedega lõppeda :P

Ettevaatust - mürgine vesinikoksiid!

kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Vana nali, aga ikka on naljakas.

Jutt siis divesinikmonooksiidist, ohtlikust kemikaalist, millega me iga päev paratamatult kokku puutume ja mille sissehingamise tagajärjel sureb igal aastal tuhandeid inimesi, kuid samaga lõpeb ka aine täielik vältimine.

DHMO.org
(tsitaat samalt lingilt)

Each year, Dihydrogen Monoxide is a known causative component in many thousands of deaths and is a major contributor to millions upon millions of dollars in damage to property and the environment. Some of the known perils of Dihydrogen Monoxide are:
  1. Death due to accidental inhalation of DHMO, even in small quantities.
  2. Prolonged exposure to solid DHMO causes severe tissue damage.
  3. Excessive ingestion produces a number of unpleasant though not typically life-threatening side-effects.
  4. DHMO is a major component of acid rain.
  5. Gaseous DHMO can cause severe burns.
  6. Contributes to soil erosion.
  7. Leads to corrosion and oxidation of many metals.
  8. Contamination of electrical systems often causes short-circuits.
  9. Exposure decreases effectiveness of automobile brakes.
  10. Found in biopsies of pre-cancerous tumors and lesions.
  11. Given to vicious dogs involved in recent deadly attacks.
  12. Often associated with killer cyclones in the U.S. Midwest and elsewhere, and in hurricanes including deadly storms in Florida, New Orleans and other areas of the southeastern U.S.
  13. Thermal variations in DHMO are a suspected contributor to the El Nino weather effect.

Despite the known dangers of DHMO, it continues to be used daily by industry, government, and even in private homes across the U.S. and worldwide. Some of the well-known uses of Dihydrogen Monoxide are:
  1. as an industrial solvent and coolant,
  2. in nuclear power plants,
  3. by the U.S. Navy in the propulsion systems of some older vessels,
  4. by elite athletes to improve performance,
  5. in the production of Styrofoam,
  6. in biological and chemical weapons manufacture,
  7. in the development of genetically engineering crops and animals,
  8. as a spray-on fire suppressant and retardant,
  9. in so-called "family planning" or "reproductive health" clinics,
  10. as a major ingredient in many home-brewed bombs,
  11. as a byproduct of hydrocarbon combustion in furnaces and air conditioning compressor operation,
  12. in cult rituals,
  13. by the Church of Scientology on their members and their members' families (although surprisingly, many members recently have contacted DHMO.org to vehemently deny such use),
  14. by both the KKK and the NAACP during rallies and marches,
  15. by members of Congress who are under investigation for financial corruption and inappropriate IM behavior,
  16. by the clientele at a number of bath houses in New York City and San Francisco,
  17. historically, in Hitler's death camps in Nazi Germany, and in prisons in Turkey, Serbia, Croatia, Libya, Iraq and Iran,
  18. in World War II prison camps in Japan, and in prisons in China, for various forms of torture,
  19. during many recent religious and ethnic wars in the Middle East,
  20. by many terrorist organizations including al Quaeda,
  21. in community swimming pools to maintain chemical balance,
  22. by software engineers, including those producing DICOM software SDKs,
  23. in animal research laboratories, and
  24. in pesticide production and distribution.
What you may find surprising are some of the products and places where DHMO is used, but which for one reason or another, are not normally made part of public presentations on the dangers to the lives of our family members and friends. Among these startling uses are:
  1. as an additive to food products, including jarred baby food and baby formula, and even in many soups, carbonated beverages and supposedly "all-natural" fruit juices
  2. in cough medicines and other liquid pharmaceuticals,
  3. in spray-on oven cleaners,
  4. in shampoos, shaving creams, deodorants and numerous other bathroom products,
  5. in bathtub bubble products marketed to children,
  6. as a preservative in grocery store fresh produce sections,
  7. in the production of beer by all the major beer distributors,
  8. in the coffee available at major coffee houses in the US and abroad,
  9. in Formula One race cars, although its use is regulated by the Formula One Racing Commission, and
  10. as a target of ongoing NASA planetary and stellar research.
One of the most surprising facts recently revealed about Dihydrogen Monoxide contamination is in its use as a food and produce "decontaminant." Studies have shown that even after careful washing, food and produce that has been contaminated by DHMO remains tainted by DHMO.
Tegu on VEEGA, H2O, teadagi!

Triinu vorstitegu: tanguvorstist verivorstini

esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Jõulud on seljataga, aga jõulujutud veel puha rääkimata. Verivorstide ja piparkookide aeg on selleks korraks möödas, aga laseme Triinul jutustada lumeta talve valgetest vorstidest ja vorstiteo traditsioonidest.
Aega on piisavalt, et loetu kõrva taha panna ja järgmisel aastal juba ise proovida, kuidas heledad tanguvorstid ja tuttavad tumedad verivorstid omal käel välja kukuvad :P

Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks... Oli suur plaan teha meie peres traditsioonilisi verivorste, vere ja vorstirohuga, ning selle blogi perenaine pidi sekundeerima oma pildistamistoruga. Aga seaverd ei õnnestunud seekord hankida ja pildimasin koos omanikuga jäi ka tulemata. Lumigi otsustas taeva jääda. Niisiis otsustasime mitte meelt heita ja proovida teha mustade jõulude puhul valgeid vorste :)
Meie peres on verivorsti tegemise traditsioon üsna pikk. Niikaua, kui ennast mäletan, olen mõned päevad enne jõule käppapidi vorstipudrus sodinud ;) Ka tööjaotus oli meil kenasti paigas: vanavanaema keetis pudru ja andis nõu, mina ja ema ajasime pudru soole sisse ja vanaema keetis vorstid ära. Praegu tuleb hakkama saada vähemate kätepaaridega, kuid neid läheb kindlasti vaja, sest üksinda st. ainult kahe käekesega ei saa kohe kuidagi verivorste tehtud.
Nüüd üritangi anda väikse ülevaate, kuidas meie oleme seni verivorste teinud. Kuna retsepti on raske anda, sest keegi pole kunagi täpselt mõõtnud, kui palju komponente sinna sisse täpselt läheb, siis pigem tutvustan nippe, millest võiks abi olla algajal vorstitegijal. Üsna adekvaatne retsept on näiteks siin.



Koostisained tangu- või verivorstide jaoks:

1 kg Lõuna-Eesti tangu
~500 g pekist soolatud sealiha (taitriipudega peekon)
3 keskmist sibulat
3 suurt küüslauguküünt
purustatud majoraani ehk vorstirohtu või punet (ehk oreganot)
soola
jahvatatud musta pipart
3 purustatud loorberilehte
puhastatud seasoolt
vett keetmiseks
(verivorstidele ~700 ml seaverd)

Kõigepealt tuleb lõuna-eesti tang külma veega loputada ja poolpehmeks keeta. Päris pehmeks ei tasu tange keeta, sest siis, kui puder pole sõmer, on halb vorste täita ja võib vorstisisu liiga kleepjaks muuta. Keeduvette lisada sool. Tangu asemel võib pudru keeta ka kruupidest. Siis saab vorstisisu sõmeram ja teralisem, aga meie oleme eelistanud pigem tangu.


Ette valmistada maitseained ja panna suure kausi põhja. Vorstirohu korjame üldjuhul ise, seega on see vaja näppude vahel purustada ja uhmris peenestada (vt pilti). Loorberilehed olen katki muljunud või kui on tegu väga vintskete lehtedega, siis kääridega lõiganud, ning peeneks uhmerdanud. Ürtidele ettevalmistamiseks sobib kindlast ka kohviveski või köögikombain.
Keeta soolaliha ja ajada koos sibulate ja küüslaukudega läbi hakklihamasina. Nii saab teha sobiva vorstitäidise ka pekipõlguritele. On nii mõnigi inimene, kellele rikub vorstist leitud pekitükk igasuguse toiduelamuse, aga ilma rasvata on vorstide täitmine raske ja maitse pole ka see õige.
Tangud, mis keetmise ajal ligi poole oma mahust on paisunud, panna kaussi, mille põhjas on maitseained (vorstirohi, loorber, pipar). Peale panna hakklihamasinast tulnud segu. Tähtsus, miks panna maitseained kausi põhja, selle asemel, et neid peale raputada, on segamises. Mida rohkem tange segada ja kloppida, seda kleepjam jääb vorstitäidis. Seega, piisab sellest kui ürdid ettevaatlikult põhjast aeglaste liigutustega üles tuua.
Vorstitäidis tuleb jahutada, sest kui puder on liiga kuum, võib veri klompi tõmmata (koaguleeruda) ning see rikuks vorsti konsistentsi. Kui võimalik siis jahutada näiteks õues ja paar korda ettevaatlikult segada, sest siis jahtub puder kiiremini. Valgete vorstide jaoks pole jahutamine nii oluline, aga liiga kuuma täidist on siiski raske soole sisse toppida. Puder võiks olla 35-40 kraadi vahel, nii et käega katsudes pole enam kuum. Liiga jahe puder hakkab tahkuma ja seegi raskendab vorstide täitmist.
Pudru tegime täpselt samamoodi nagu verivorstide korral. Kui oleksime verd saanud, siis oleks sisse seganud seda umbes 700 ml. Vere panekuga ei tasu liialdada, sest siis on täidis liiga vedel ja vorstide konsistents liiga hõre ja maitse metalne ;) Kui verd mitte panna, siis võib pudru vedeldamiseks lisada lihakeeduvett või sooja vett, juhul kui lihavesi on liiga soolane.


Kuna täidis vorsti sisse ainult veenmisjõuga ei rooma, siis tuleb sooled täita. Järeleproovitult kõige lollikindlam on kasutada lehtrit ja puupulka. Lehter peab olema piisavalt jämeda toruga, et sooled sinna parasjagu otsa sobiksid. Ma ei tea, kas meie kaubandusvõrgus selliseid asju leidub, sest meie peres on reliikvia staatuses üks vana plekklehter, millel on täpselt õiged omadused.
Siduda täidetud sool sobivate pikkustega vorstijuppideks või -rõngasteks. Selleks soovitaksin kasutada valget puuvillast nööri, mitte näiteks villast lõnga, mis võib ebemeid anda. Liiga täis ei tasu sooli samuti toppida, sest tangud paisuvad teise keetmise ajal veel veidi. Üksi toppimisega hakkama ei saa, sest keegi peab sõlmed peale siduma. Soovitan vorstiteo ette võtta ikka mitmekesi, seltsis segasem.
Vorstirõngad panna potti ja keeta aeglasel tulel ~20 min. Vorste tuleb torkida, et nad lõhki ei läheks. Selleks võib kasutada näiteks hambatikke või ka kahvlit.
Vorstid tõsta välja jahtuma nii, et nad üksteise külge ei puutuks. Harjavars sobib vorstide riputamiseks imehästi nagu pildilt näha ;)
Selline ongi vorstitegu, olgu siis verega või ilma. Et vorstid söömisvalmis vormistada, tuleb nad veel ahjus madalal kuumusel krõbedaks praadida.
Serveerimissoovitus Nami-namist.

Loodan, et järgmisel aastal saab teha klassikalisi veriseid vorste. Traditsioone peab ju elus hoidma :)
Julget pealehakkamist ja head isu!

GMO - kihvadega koll või geniaalne lahendus?

neljapäev, 10. jaanuar 2008

Kas GMO ehk geneetiliselt modifitseeritud organism on kihvadega koll, mida iga hinna eest vältida, või geniaalne lahendus paljudele probleemidele? Neile, kes kõiki uuendusi vaikimisi negatiivseks ei arva, on see küsimus kindlasti pähe tulnud. Kustmaalt on tegu bioloogia, kustmaalt ärihuvi ja kustmaalt poliitikaga?

Sellele ei olegi niisama kerge vastata. Saab nii ja saab naa. Kõik oleneb konkreetsest GM-kultuurist. Euroopa Liidus toidus ja söödas lubatud GMO'de nimekiri koos modifikatsioonide kirjeldustega on saadaval Euroopa Komisjoni kodulehel. Nendele lubatud GM-kultuuridele kehtib toodetes 0.9% koostisainepõhine märkimispiir, mis tähendab seda, et alla 0.9% GMO sisaldust ei pea tootja pakile märkima, kui tegu on juhusliku või tehniliselt vältimatu sisaldusega. Keelatud on kahemõttelised märkimisviisid nagu "võib sisaldada", jne.
Erinevaid GMO sisalduse analüüse toidust ja söödast teostab Eestis Veterinaar- ja Toidulaboratoorium. Veider on lugeda ajakirjandusest, kuidas Eestis ei suudeta korralikult selliseid analüüse teha. Tegelikkuses rakendatakse meil edukalt samu (akrediteeritud) meetodeid Euroopa suurte kesklaboritega ja kasutatakse kaasaegset sisseseadet ning tipptasemel tehnikat.

Aga bioloogilisest poolest... GM-kultuuri kasulikkus või kahjulikkus sõltub sellest, mida antud organismi genoomi puhul muudetud või lisatud on. Oluline on selle muutuse funktsioon.
Ülalpool lingitud lubatud GMO'de nimekirjas on kaks põhilist modifikatsiooni: resistentsus teatud herbitsiidile (glüfosfaat, Roundup Ready kultuurid) ja resistentsus teatud kahjuritele (bakteriaalne Bt-toksiin).

Insektitsiidsete omadustega Bt-toksiini toodab harilik looduses mullas ja taimedel elav bakter Bacillus thuringensis. Osade putukate organismis muutub selle bakteri toodetud protoksiin toksiiniks ja B. thuringensis't ning temast toodetud preparaate kasutatakse agaralt biotõrjes ja olenevalt piirkonnast on see lubatud lausa mahepõllumajanduses. Imetajatel vastavad ensüümid puuduvad, mistõttu ei ole Bt-kultuurid meile ka mürgised.
GM Bt-kultuure, näiteks MON810 maisi, ei ole seega tarvis suhteliselt lühikese toimeajaga ja kalliste bakteripreparaatidega pritsida, vaid nad toodavad vastavat ainet ise ja muutuvad seeläbi kindlatele (kahjur)putuka rühmadele ebameeldivaks toidulauaks, lausa surmavaks.
Sellisest GM-taimest toitu võiks pidada ju lausa tervislikuks, kuna selle kasvatamisel pole suure tõenäosusega pestitsiide kasutatud.

Nn. Roundup Ready kultuuridega, näiteks kogu EL'is lubatud GM- soja, on aga lood hoopis teistsugused. Sel juhul on GM-taimed muudetud resistentseks herbitsiidile, mistõttu põllumees, kes seda kultuuri kasvatab, võib vastava taimemürgiga (glüfosfaat ehk Roundup) oma põldu vabalt mürgitada - GM-kultuur jääb ellu, teised taimed, sealhulgas umbrohud, surevad. Sellise kultuuri puhul me teame juba ette, et tugeva herbitsiidi (korduvas, kuna seda ei saa ennetavalt kasutada) kasutamises ei ole mingit kahtlust, muidu põllumees seda kultuuri ei kasvatakski. Sellisel mürgitamisel on kindlasti efekt ümbritsevale keskkonnale, taimekooslustele, veele, vee-elustikule, jne. Kahjulikkuse üle inimesele küll alles vaieldakse ja tulemusi on üsna üksteisele vasturääkivaid, aga selle ohutust ei ole suudetud tõestada.
Kuna valdav osa maailmas kasvatatud sojast on GM-soja, erinevatel andmetel üle 80 kuni isegi üle 90%, siis 100% GMO-vaba soja praktikas peaaegu ei eksisteeri. Siinkohal saame õigustatult rääkida "tehniliselt vältimatust" GMO-sisaldusest.

Kolmanda grupi moodustavad GM-kultuurid, mida on ühel või teisel moel "vääristatud". Selline GM-taim võib toota mingit inimese kasulikku ainet, näiteks vitamiini, vaktsiini, oomega-3 õlisid, lõhnata paremini, õitseda ilusamini, olla põuakindlam, kasvatada suuremaid vilju, jne. Jällegi oleneb kõik eesmärgist ja selle saavutamise vahenditest. Kas suuremas viljas ikka on toitainete kontsentratsioonid võrreldavad konventsionaalsete kultuuridega või sisaldab see lihtsalt rohkem vett? Põuakindlus võib kuivades piirkondades omada väga suurt efekti ja aidata lausa näljahäda vastu - samas, kui palju inimesi peab planeedile mahtuma, aga see on juba pigem filosoofia probleem? Mingi aine tootmine GMO abil võib aga oluliselt alandada selle produkti hinda.

GMO'de mõju inimorganismile on nii mõneski mõttes keeruline hinnata. Üks keerulisematest probleemidest on üllatuslikult see, et meil ei ole piisavalt andmeid harilikegi toiduainete mõjust inimorganismile. Kuuleme ju pidevalt, et ühes viljas leiti jälle midagi kasulikku ja teises juurikas midagi kahjulikku.
Alati ei ole lihtne teha vahet, millised mõjud on pärit tavapäraselt kultuurilt, millised GMO-spetsiifilised ja millised tulenevad taime kasvatustingimustest. Andmehulk ei ole tihti piisav, et neid tegureid töö ülesehitusel õigesti hinnata.

On näiteid GMO'dest väga erinevates valdkondades, enamus neist on alles katsejärgus, aga paljud kasvavad juba ka maailma erinevatel põldudel. Olgu siinkohal needsamad mais, soja, raps, riis, kartul, tomat, puuvill, õun, ploom, kohv, viinamari, banaan, suhkrupeet... Aga ka lilled, puud, bakterid, pärmid, loomad.

Kaudselt tarbime GMO'sid liha süües, sest loomasöödas kasutatakse GM-kultuure palju julgemalt kui inimtoidus - loom ei protesti ja inimene ei oska nõuda. Sellisel juhul lihale märkimiskohustus ei kehti, sest GMO'd ennast see ju ei sisalda.

Aeg läheb edasi, tehnoloogia areneb ja ilmselt ähmastub kunagi ka GMO ja tavakultuuri vaheline piir. Ei ole võimalik? On küll. Huvitavaid katseid tehakse siinkohal RNAi rindel, mispuhul mõningatel juhtudel taime genoomi kallale "GMO" tootmiseks üldse minema ei peagi, sest taime geeniregulatsiooniks saab kasutada RNAi mehhanismi. Pigem võiks seda teatud mõttes võrrelda taimede vaktsineerimisega.

Olenevalt GM-spetsiifikast on GM-taimedel erinev mõju keskkonnale. Roundup Ready taimede puhul kahjustab keskkonda herbitsiid, mitte GMO ise. Mitmeaastaste GM-taimede puhul on aktuaalne ka nende levimise oht "põllult metsa alla" ehk loodusesse. Samuti saavad sugulasliikide vahel GM-geenid liikuda ristumise kaudu, näiteks GM-raps levitab modifitseeritud DNA'd sugulasliikidele. Selle mõjusid on aga raske ennustada.
GMO'd, mis on loodusesse lahti lastud sealt tõenäoliselt enam tagasi võtta ei saa - seega tuleks käituda eriti ettevaatlikult ja läbimõeldult. Siin tulevad mängu ärihuvid ja poliitika, toimides kord koos, kord üksteise vastu ja mõjutades üksteist pidevalt. Vaieldamatult on see üks äärmiselt suure käibega tööstusharu ja raha mõju ei saa kahjuks alahinnata.

Mis on lahendus? Keelata kõik GMO'd? See on ilmvõimatu. Seega tuleks teha kõik, et kasutuselevõtule eelnev riskianalüüs oleks põhjalik ning oleks võimaldatud teadlik tarbimine. Selle võiks tagada piisav märgistamine ja järelvalve, mille alusel saaks teha tarbimisotsuseid igaüks ise. See, millised GMO'd üldse turule lubada ja millised ohutuks tunnistada, milliseid kasvatada, jäägu pädevate erapooletute riskianalüüsiga tegelevate ametkondade ja teadlaste ülesandeks. Iseasi on, kui erapooletu on erapooletu...

Leiud ja kaotused poeriiulil - jogurt ja õlu

esmaspäev, 7. jaanuar 2008

Viimase aja parim leid poeriiulilt - Danone Activia Naturale maitsestamata jogurt, pisike roheline totsik.
Mõnusalt mahe ja piisavalt paks, koostises ainult piim, juuretis ja bifidobakter, ei mingit tärklist ega muud jama (maitsestatud variantide eest pead ei anna, sest ei tarbi, segan ise).
Ja täitsa kodu kõrval poes olemas, mitte Tallinnas ja Stockmannis, oluliselt sõbralikumast hinnast rääkimata. Saab vahelduseks osta ja ei pea ise tegema :P
Ma endiselt ei mõista, miks Eestis ainult haput/vedelat või tärklise/želatiiniga jogurtit teha osatakse. Pajumäe mahe maitsestamata biojogurt on küll meeldiva maitsega, aga siiski pisut liiga vedelapoolne mu maitse jaoks ja turule satun ma viimasel ajal haruharva ning kodupood ei müü...

Poolakate ploomid šokolaadis (Śliwka Nałęczowska w czekoladzie) viivad keele alla. Järgmisel korral läbisõidule sattudes on teada, ilma milleta ma sealt ei lahku!

Kuhu on Selveri riiulitelt kadunud Tõmmu Hiid? Kust seda nüüd otsima peab ja miks peab otsima või vajan ma viimastel kuudel silmaarsti?

Magus mäng tulega - Crème brûlée

pühapäev, 6. jaanuar 2008

Meeslemmik tegi mulle sel, eelmisel aastal eriti "rusikas silmaauku" jõulukingi - gaasipõleti (või kuidas seda õigesti nimetada, taskukeevituseks vist päris ei kvalifitseeru). Sellest vidinast olen ammu puudust tundnud, küll prae pruunistamisel, küll suhkru kõrvetamisel, küll paprika röstimisel. Kui keegi veel pead murrab, siis ehituspoed müüvad seda lausa kordades mõistlikuma hinnaga kui näiteks Kaubamaja :)

Crème brûlée ehk brüleekreem ehk kreembrülee on mõnusalt vanilline jahutatud keedukreem, mida katab krõbe karamellikoorik. Päris veider on mõnes menüüs komistada näiteks "jogurti kreembrülee" otsa - ei koort ega muna, vaid želatiiniga tarretatud jogurt. Siis nii kirjutagegi, sest brüleekreemiga puudub sel igasugune seos.
See on üks neist magusroogadest, kus naturaalse vanilli ja vanilliini vahe eriti hästi välja tuleb, mistõttu tuleks kindlasti kasutada vanillikauna (koos koorega kuumutada), naturaalset ekstrakti (muna-kooresegu sisse segada) või naturaalset vanillisuhkrut (koos suhkruga munadele lisada), aga mitte vanilliinsuhkrut, mis poeriiuleid valitseb.
Kui värskete marjadega serveerimine osutub keeruliseks, näiteks talvel, siis võib koorele enne kuumutamist lisada 2-3 teelusikatäit peenelt riivitud sidrunikoort, mis annab lõpptulemusele lisaks vanillile mõnusa sidrunimaitse (mu isiklik lemmik). Sidrun võiks koore kasutamise korral olla mahedalt kasvatatud - ühe sidruni puhul pole kulu suur, aga tervisele on kasulikum igal juhul.

Brüleekreem - Crème brûlée
ca 1 liiter

6 dl 35-38% vahukoort
7 keskmist kuni suurt munakollast
75 g suhkrut
1 vanillikaun
1/4 tl soola
8 tl (pruuni) suhkrut

Pane ahi 150 kraadi peale sooja.
Vahusta munakollased suhkru ja soolaga tugevaks heledaks vahuks.
Poolita vanillikaun pikuti ja eemalda lusikaga tõmmates seemned.
Kalla koor kastrulisse, lisa vanillikaun ja -seemned. Kuumuta peaaegu keemiseni (kuni segu hakkab tugevalt aurama). Ära lase keema! Eemalda kooresegust vanillikauna tükid, loputa ja kuivata need ning pista suhkrupurki.
Lisa kuum kooresegu vähehaaval ja pidevalt vispliga segades vahustatud muna hulka.
Soovi korral võid segu (eriti sidrunikoore kasutamise korral) läbi sõela kurnata.

Aseta portsjonvormid kõrgeservalisse ahjuvormi, kalla soe kreem portsjonvormidesse ja vala ümbritsevasse vormi nii palju tulist vett, et see ulatuks vähemalt 1/2-2/3 portsjonvormide kõrgusest. Kata ahjuvorm fooliumiga ja tõsta eelsoojendatud ahju.
Küpseta 40-50 minutit 150°C, kuni kreem õrnalt katsumisel vormide keskkohas enam väga ei värise. Kreem ei tohiks jahtununa olla vedel ega ka liiga kuiv ja tahke.
Lase katmata vormidel jahtuda, tõsta külmikusse ja hoia vähemalt paar tundi külmas (võid valmistada eelmisel päeval).

Raputa jaheda kreemi pinnale ühtlane kiht suhkrut (valget või pruuni kristallsuhkrut, mitte fariinsuhkrut) ja põleta see gaasipõleti abil või kuuma grillelemendi all karamelliks. Suhkrukihis ei tohi olla auke, et kreem ei kõrbeks.
Kui kreem on liigselt soojenenud (grilli all vältimatu), siis lase veel 5-10 minutit külmikus seista, kuid mitte kauem, sest siis muutub karamell pehmeks.
Serveeri näiteks värskete marjadega.
Munavalgeülejääki võib kasutada:
Pavlova kook
Beseekattega punasesõstrakook
Kohvi-pähkli beseed

Mõnusad magushapud kanakoivad

laupäev, 5. jaanuar 2008

Idee seekord Nami-namist :)
Ma laseksin koibadel selles kastmes lisaks enne küpsetamist mõnda aega maitsestuda, aga saab ka ilma ja kiiremini.

Kleepjad kanakoivad
2-le

2 kanakoiba või 4 poolkoiba või muid tükke
1 spl mett
0,5-1 spl sinepit
1 spl apelsinimahla
1 spl Worcesteri kastet

Sega kokku mesi, sinep, apelsinimahl ja Worcesteri kaste.
Vali väike ahjuvorm, mille põhja broileritükid tihedalt katavad (et kaste kõrbema ei läheks), määri tükid kastmega ja lao vormi. Määri ülejäänud kastmega ja küpseta 200-kraadises (eelsoojendatud) ahjus 30 minutit. Poole küpsemise ajal tuleks tükkidel teine külg keerata.


Veel kanast:
Veinikana (filee)
Peekoni, seente ja juustuga täidetud kanafilee
Krõbedad kanatiivad kahe kastmega
Soe kanasalat (filee)
Kana-riisivorm paprikaga (filee)
Kana-kookosesupp ingveriga (filee)
Kanakebab (filee)

Lihtne ja mõnus - küpsetatud ciabatta-viilud

Veini ja suupiste kõrvale sobivad oivaliselt ahjus hea oliiviõliga krõbedaks küpsetatud ciabatta-viilud. Lihtne valmistada ja maitsev. Ciabatta võib ise valmistada või poest tuua. Õliks võib kasutada külmpressi oliiviõli või mõnd maitsestatud õli. Minu viimase aja lemmik on Borgese naturaalne maitsestatud oliiviõli - värske basiilikuga passib talvel saia peale või tomatisalatisse, kui värsket saada pole, ja praetud küüslauguga variant maitseb hää näiteks küpsetatud kartulisektoritel. Tänu intensiivsele, värskele ja puhtale maitsele kulub vähe ja kestab kaua.

Ciabatta lõigata veidi diagonaalselt viiludeks, asetada need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja niristada üle oliiviõliga. Küpsetada kuumas ahjus umbes 5 minutit. Serveerida soojalt koos suupistetega või näiteks supi kõrvale.

Tooted pildil:
Hagari ciabatta
Borges Natural Aromatic Oils, Fresh Basil

Kuidas uudishimu teeb Poola napsust rotimürgiviina...

reede, 4. jaanuar 2008

Uudishimuga on see lugu, et seda ei saa purki kaane alla kinni panna ega sahvrisse lukustada. Harjumused on umbes niisama visad. Mul nimelt on komme tundmatuid asju wikipediast järele kaeda ja seda kaugeltki mitte põhjusel, et ma sealset infot kinnisilmi usaldaksin, aga see on üks pagana hea alguspunkt, risti-rästi-hästi lingitud ja aitab eriti juhul, kui seonduvad terminid võõras keeles meelde ei tule.

Igatahes, tuli neiu Triinu Poolast tagasi ja asusin teda agaralt õhtuste plaanidega ahistama. Süüa tegime otseloomulikult ka, aga ühtlasi nuusutasime ja maitsesime poolakate kohalikku viinalist, Żubrówka nimeks. Kena pudel, heinane lõhn, maitses mu meelest natuke vanilli ja natuke kaneeli järele. Mingi tuttav maitse jäi veel kummitama, aga seda ei suuda hetkel välja mõelda (äkki meenutas koos õunamahlaga õige veidi vermutit, koirohtu siis). Sobis õunamahlaga oivaliselt.
Pudelis oli üks pikk leht ja Triinu teadis selle tähtsa olevat, et sealt see maitse ja lõhn kuuldavasti pärit ongi.

Ei miskit, sõber internet appi ja selgus sai majja. See leht, mis pannakse igasse pudelisse, on harilik lõhnhein (Hierochloe odorata, bison grass, sweet grass). Oleks kõik siis sellega lõppenud. Kuuldavasti on see naps osades maades üldse keelatud, kuna seesama harilik lõhnhein (muide ka Eestis kasvav) sisaldab inimesele kergelt toksilist, aga närilistele surmavalt mürgist kumariini. Viimast sisaldavad näiteks ka mesikad, lõhnav maarjahein, lavendel, kaneel, tonkaoad ja tubakas, .
Lisaks sellele, et kumariini sisaldavaid taimi kasutatakse alkoholi maitsestamiseks, parfüümides ja kapist koide eemale hoidmiseks, on kumariin tagatipuks veel ka rotimürk!
Hiina horoskoobi järgi rotte see vast ei puuduta. Igatahes sisemisi verejookse ma hetkel ei karda, järjekordse rotiaasta lävel.

Terviseks!

Ahjukala, punane, lihtsalt ja võrratult

kolmapäev, 2. jaanuar 2008

Punane ahjukala saab olla kas hõrk ja mahlane või kuiv ja tuim. Viimast siis, kui kala liiga kaua küpsetatud on. Oluline on vahepeal kontrollida ja kala õigel ajal ahjust võtta.
Tean, et on neid, kes kala ühegi maitseaineta ahju panevad ja "puhast maitset" naudivad. Julgen väita, et ükski siin kasutaud maitseaine mõistlikus koguses mitte ei tapa kala maitset, vaid aitab naudingut pigem suurendada. See, kas kala koos sidrunimahlaga ahju panna või see hiljem peale piserdada, jääb juba igaühe enda otsustada.
Teise äärmusesse jäävad need, kes kala majoneesisse või (hallitus)juustusse uputavad. See tõesti tapab kala maitse - nii võib teha peaaegu iga kalafileed ja saada mõnus tulemus, aga sel juhul pole ju mõtet poest lõhet või forelli koju tuua, kui just eelarves ülejääke pole.
Mõni aasiapärane sojakastmega variant see-eest sobib täitsa hästi.

See retsept on minu isiklik lemmik ja sööjatelt vaid kiidusõnu saanud. Olgugi, et rasvane kala, aga killuke võid teeb siinkohal head. Värske till tuleb mul aga sügavkülmast, kuhu see suvel oma tee leidis, ja tundub oluliselt aromaatsem kui talvine poetill.

Serveerida tasuks ahjukala aurutatud köögivilja, lihtsa värske salati, keedetud kartuli või riisiga. Maitsestatud riis või ahjukartul ei pruugi nii hästi sobida.


Punane ahjukala


1 kg forelli- või lõhefileed
1 sidrun
50 g võid
ca 1-1.5 dl hakitud tilli
ca 1 spl keskmise jämedusega soola (nt. jahvatatud meresoola)
värskelt jahvatatud pipart (must või valge)

kastmeks võid, sibulat, siledalehelist peterselli (või tilli) ja valget kuiva veini või rõõska koort

Tõsta ahjuvormile paks foolium (müügil grillfooliumi nime all) või kahekordne õhuke foolium nii, et selle servad ulataks keskele kokku. Aseta kalafilee fooliumile.
Piserda kala üle sidrunimahlaga, hõõru sisse soolaga. Jahvata peale pipar ja jaota ühtlaselt hakitud till. Kata kala õhukeste võiviiludega. Et kala ühtlaselt küpseks, peaks õhemad osad fileest (sabaots ja kõhuäär) kahekordseks tagasi pöörama, nii ei jää need õhemad osad keskkohast kuivemad.
Voldi foolium kala peale tihedalt kinni ja jäta kala toatemperatuurile 15-20 minutiks seisma. Samal ajal soojenda ahi 200 kraadini. Küpseta 20-30 minutit (paksu fooliumiga!) olenevalt kala paksusest. Peale veerandtundi peaks hakkama kontrollima ja võtma kala ahjust välja kohe, kui liha on tõmbunud oranžist ühtlaselt roosakaks, aga mitte veel läbinisiti tuhmroosa (loe: kuiv!). Ava fooliumil üks nurk ja kalla vedelik kala ümbert ära, kastmeks. Paki foolium kokku tagasi ja lase enne serveerimist 5-10 minutit seista. Selle aja jooksul küpseb kala tegelikult veel edasi.

Kastmega on variante mitu ja koguseid ei ole ma millegipärast kunagi mõõtnud, pigem toiminud kõhutunde järgi. Kui kala on serveeritud värske õli-äädika kastmega salatiga, siis pole eraldi kastet vajagi ja ka koos keedukartuliga aitab ideaalselt killuke ürdivõid. Üldjuhul eelistan koort või veini.
Kastmeks haki üks suurem sibul ja hauta kastrulis rohke võiga pehmeks, ära pruunista. Sulavõi võiks sibulat peaaegu katta ja sibul omakorda võiks katta pisema kastruli põhja.

Koorekastme puhul lisa kõigepealt kalavedelik (2 dl), lase keema, siis koor (1 dl), kuumuta keemiseni ja tõsta tulelt. Sega juurde ohtralt hakitud peterselli. Soovi korral võib kastet paksendada maisitärklisega (lisada enne koort).

Veinikastme puhul lisa sibulale ca. 1 dl kuiva valget veini ja lase ca 2/3 veinist aurustuda. Seejärel lisa ca 2 dl kalaleent (kui on vähem, lisa vett), maitsesta ja kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt ja lisa helde kogus hakitud peterselli.

Veel kalast ja mereandisest:
Ahjulestad
Kalaga täidetud paprika
Haugivorm ja haugi mari
Kala köögiviljade ja päiksekuivatatud tomatitega
Kalasupp
Mereannisupp röstitud paprikaga
Marineeritud räimed
Räime puhastamine ja fileerimine, räimevorm, praetud tindid
Suitsukala salat

Teise päeva risotto - arancini

Arancini on maitsev võimalus eelmise päeva riisi- või risotojäägi kasutamiseks, sest Itaalia lõunaosas ja Sitsiilias, kust need riisipallid pärit on, tehakse neid keedetud riisist, Põhja-Itaalias aga risotost. Arancini tähendab tõlkes aga hoopis apelsinikesi ja apelsinidele nad nii suuruselt kui ka värvilt sarnanevadki.
Pildil on seenerisotost pallid täidetud Cambozola juustu ja oliividega.

Pille on sama asja proovinud kõrvitsarisotoga.



Risotopallid - arancini
(Algretsept: Giorgio Locatelli "Made in Italy: Food and Stories")

eelmise päeva (külma) risotot
lahti klopitud muna
jahu
riivsaia
täidist (mõnd juustu, ragu'd, ...)
friteerimiseks sobivat õli

Võta vasakusse kätte peotäis risotot ja vajuta selle keskele süvend ning täida meelepärase täidisega. Liigutades pihku rohkem rusikasse sule täidis riisipallisse nii, et see kusagilt välja immisema ei hakkaks. Lõpptulemus peaks jääma enam-vähem tennisepalli suurune, igatahes mitte väiksem.
Kata riisipall paneeringuga sellises järjekorras: muna, jahu, muna, riivsai (erinevalt tavapärasest: jahu, muna, riivsai). Lao valmis pallid küpsetamise ootele või külmuta.
Kuumuta õli kuni sellesse lisatud saiatükk hakkab särisema ja keera pliidi kuumust väiksemaks. Friteeri pallid mõnekaupa kuldseks ja serveeri soojalt.

Veel:
Risotost pikemalt ja seenerisoto
Nõgeserisoto