GMO - kihvadega koll või geniaalne lahendus?

Kas GMO ehk geneetiliselt modifitseeritud organism on kihvadega koll, mida iga hinna eest vältida, või geniaalne lahendus paljudele probleemidele? Neile, kes kõiki uuendusi vaikimisi negatiivseks ei arva, on see küsimus kindlasti pähe tulnud. Kustmaalt on tegu bioloogia, kustmaalt ärihuvi ja kustmaalt poliitikaga?

Sellele ei olegi niisama kerge vastata. Saab nii ja saab naa. Kõik oleneb konkreetsest GM-kultuurist. Euroopa Liidus toidus ja söödas lubatud GMO'de nimekiri koos modifikatsioonide kirjeldustega on saadaval Euroopa Komisjoni kodulehel. Nendele lubatud GM-kultuuridele kehtib toodetes 0.9% koostisainepõhine märkimispiir, mis tähendab seda, et alla 0.9% GMO sisaldust ei pea tootja pakile märkima, kui tegu on juhusliku või tehniliselt vältimatu sisaldusega. Keelatud on kahemõttelised märkimisviisid nagu "võib sisaldada", jne.
Erinevaid GMO sisalduse analüüse toidust ja söödast teostab Eestis Veterinaar- ja Toidulaboratoorium. Veider on lugeda ajakirjandusest, kuidas Eestis ei suudeta korralikult selliseid analüüse teha. Tegelikkuses rakendatakse meil edukalt samu (akrediteeritud) meetodeid Euroopa suurte kesklaboritega ja kasutatakse kaasaegset sisseseadet ning tipptasemel tehnikat.

Aga bioloogilisest poolest... GM-kultuuri kasulikkus või kahjulikkus sõltub sellest, mida antud organismi genoomi puhul muudetud või lisatud on. Oluline on selle muutuse funktsioon.
Ülalpool lingitud lubatud GMO'de nimekirjas on kaks põhilist modifikatsiooni: resistentsus teatud herbitsiidile (glüfosfaat, Roundup Ready kultuurid) ja resistentsus teatud kahjuritele (bakteriaalne Bt-toksiin).

Insektitsiidsete omadustega Bt-toksiini toodab harilik looduses mullas ja taimedel elav bakter Bacillus thuringensis. Osade putukate organismis muutub selle bakteri toodetud protoksiin toksiiniks ja B. thuringensis't ning temast toodetud preparaate kasutatakse agaralt biotõrjes ja olenevalt piirkonnast on see lubatud lausa mahepõllumajanduses. Imetajatel vastavad ensüümid puuduvad, mistõttu ei ole Bt-kultuurid meile ka mürgised.
GM Bt-kultuure, näiteks MON810 maisi, ei ole seega tarvis suhteliselt lühikese toimeajaga ja kalliste bakteripreparaatidega pritsida, vaid nad toodavad vastavat ainet ise ja muutuvad seeläbi kindlatele (kahjur)putuka rühmadele ebameeldivaks toidulauaks, lausa surmavaks.
Sellisest GM-taimest toitu võiks pidada ju lausa tervislikuks, kuna selle kasvatamisel pole suure tõenäosusega pestitsiide kasutatud.

Nn. Roundup Ready kultuuridega, näiteks kogu EL'is lubatud GM- soja, on aga lood hoopis teistsugused. Sel juhul on GM-taimed muudetud resistentseks herbitsiidile, mistõttu põllumees, kes seda kultuuri kasvatab, võib vastava taimemürgiga (glüfosfaat ehk Roundup) oma põldu vabalt mürgitada - GM-kultuur jääb ellu, teised taimed, sealhulgas umbrohud, surevad. Sellise kultuuri puhul me teame juba ette, et tugeva herbitsiidi (korduvas, kuna seda ei saa ennetavalt kasutada) kasutamises ei ole mingit kahtlust, muidu põllumees seda kultuuri ei kasvatakski. Sellisel mürgitamisel on kindlasti efekt ümbritsevale keskkonnale, taimekooslustele, veele, vee-elustikule, jne. Kahjulikkuse üle inimesele küll alles vaieldakse ja tulemusi on üsna üksteisele vasturääkivaid, aga selle ohutust ei ole suudetud tõestada.
Kuna valdav osa maailmas kasvatatud sojast on GM-soja, erinevatel andmetel üle 80 kuni isegi üle 90%, siis 100% GMO-vaba soja praktikas peaaegu ei eksisteeri. Siinkohal saame õigustatult rääkida "tehniliselt vältimatust" GMO-sisaldusest.

Kolmanda grupi moodustavad GM-kultuurid, mida on ühel või teisel moel "vääristatud". Selline GM-taim võib toota mingit inimese kasulikku ainet, näiteks vitamiini, vaktsiini, oomega-3 õlisid, lõhnata paremini, õitseda ilusamini, olla põuakindlam, kasvatada suuremaid vilju, jne. Jällegi oleneb kõik eesmärgist ja selle saavutamise vahenditest. Kas suuremas viljas ikka on toitainete kontsentratsioonid võrreldavad konventsionaalsete kultuuridega või sisaldab see lihtsalt rohkem vett? Põuakindlus võib kuivades piirkondades omada väga suurt efekti ja aidata lausa näljahäda vastu - samas, kui palju inimesi peab planeedile mahtuma, aga see on juba pigem filosoofia probleem? Mingi aine tootmine GMO abil võib aga oluliselt alandada selle produkti hinda.

GMO'de mõju inimorganismile on nii mõneski mõttes keeruline hinnata. Üks keerulisematest probleemidest on üllatuslikult see, et meil ei ole piisavalt andmeid harilikegi toiduainete mõjust inimorganismile. Kuuleme ju pidevalt, et ühes viljas leiti jälle midagi kasulikku ja teises juurikas midagi kahjulikku.
Alati ei ole lihtne teha vahet, millised mõjud on pärit tavapäraselt kultuurilt, millised GMO-spetsiifilised ja millised tulenevad taime kasvatustingimustest. Andmehulk ei ole tihti piisav, et neid tegureid töö ülesehitusel õigesti hinnata.

On näiteid GMO'dest väga erinevates valdkondades, enamus neist on alles katsejärgus, aga paljud kasvavad juba ka maailma erinevatel põldudel. Olgu siinkohal needsamad mais, soja, raps, riis, kartul, tomat, puuvill, õun, ploom, kohv, viinamari, banaan, suhkrupeet... Aga ka lilled, puud, bakterid, pärmid, loomad.

Kaudselt tarbime GMO'sid liha süües, sest loomasöödas kasutatakse GM-kultuure palju julgemalt kui inimtoidus - loom ei protesti ja inimene ei oska nõuda. Sellisel juhul lihale märkimiskohustus ei kehti, sest GMO'd ennast see ju ei sisalda.

Aeg läheb edasi, tehnoloogia areneb ja ilmselt ähmastub kunagi ka GMO ja tavakultuuri vaheline piir. Ei ole võimalik? On küll. Huvitavaid katseid tehakse siinkohal RNAi rindel, mispuhul mõningatel juhtudel taime genoomi kallale "GMO" tootmiseks üldse minema ei peagi, sest taime geeniregulatsiooniks saab kasutada RNAi mehhanismi. Pigem võiks seda teatud mõttes võrrelda taimede vaktsineerimisega.

Olenevalt GM-spetsiifikast on GM-taimedel erinev mõju keskkonnale. Roundup Ready taimede puhul kahjustab keskkonda herbitsiid, mitte GMO ise. Mitmeaastaste GM-taimede puhul on aktuaalne ka nende levimise oht "põllult metsa alla" ehk loodusesse. Samuti saavad sugulasliikide vahel GM-geenid liikuda ristumise kaudu, näiteks GM-raps levitab modifitseeritud DNA'd sugulasliikidele. Selle mõjusid on aga raske ennustada.
GMO'd, mis on loodusesse lahti lastud sealt tõenäoliselt enam tagasi võtta ei saa - seega tuleks käituda eriti ettevaatlikult ja läbimõeldult. Siin tulevad mängu ärihuvid ja poliitika, toimides kord koos, kord üksteise vastu ja mõjutades üksteist pidevalt. Vaieldamatult on see üks äärmiselt suure käibega tööstusharu ja raha mõju ei saa kahjuks alahinnata.

Mis on lahendus? Keelata kõik GMO'd? See on ilmvõimatu. Seega tuleks teha kõik, et kasutuselevõtule eelnev riskianalüüs oleks põhjalik ning oleks võimaldatud teadlik tarbimine. Selle võiks tagada piisav märgistamine ja järelvalve, mille alusel saaks teha tarbimisotsuseid igaüks ise. See, millised GMO'd üldse turule lubada ja millised ohutuks tunnistada, milliseid kasvatada, jäägu pädevate erapooletute riskianalüüsiga tegelevate ametkondade ja teadlaste ülesandeks. Iseasi on, kui erapooletu on erapooletu...