Triinu vorstitegu: tanguvorstist verivorstini

Jõulud on seljataga, aga jõulujutud veel puha rääkimata. Verivorstide ja piparkookide aeg on selleks korraks möödas, aga laseme Triinul jutustada lumeta talve valgetest vorstidest ja vorstiteo traditsioonidest.
Aega on piisavalt, et loetu kõrva taha panna ja järgmisel aastal juba ise proovida, kuidas heledad tanguvorstid ja tuttavad tumedad verivorstid omal käel välja kukuvad :P

Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks... Oli suur plaan teha meie peres traditsioonilisi verivorste, vere ja vorstirohuga, ning selle blogi perenaine pidi sekundeerima oma pildistamistoruga. Aga seaverd ei õnnestunud seekord hankida ja pildimasin koos omanikuga jäi ka tulemata. Lumigi otsustas taeva jääda. Niisiis otsustasime mitte meelt heita ja proovida teha mustade jõulude puhul valgeid vorste :)
Meie peres on verivorsti tegemise traditsioon üsna pikk. Niikaua, kui ennast mäletan, olen mõned päevad enne jõule käppapidi vorstipudrus sodinud ;) Ka tööjaotus oli meil kenasti paigas: vanavanaema keetis pudru ja andis nõu, mina ja ema ajasime pudru soole sisse ja vanaema keetis vorstid ära. Praegu tuleb hakkama saada vähemate kätepaaridega, kuid neid läheb kindlasti vaja, sest üksinda st. ainult kahe käekesega ei saa kohe kuidagi verivorste tehtud.
Nüüd üritangi anda väikse ülevaate, kuidas meie oleme seni verivorste teinud. Kuna retsepti on raske anda, sest keegi pole kunagi täpselt mõõtnud, kui palju komponente sinna sisse täpselt läheb, siis pigem tutvustan nippe, millest võiks abi olla algajal vorstitegijal. Üsna adekvaatne retsept on näiteks siin.



Koostisained tangu- või verivorstide jaoks:

1 kg Lõuna-Eesti tangu
~500 g pekist soolatud sealiha (taitriipudega peekon)
3 keskmist sibulat
3 suurt küüslauguküünt
purustatud majoraani ehk vorstirohtu või punet (ehk oreganot)
soola
jahvatatud musta pipart
3 purustatud loorberilehte
puhastatud seasoolt
vett keetmiseks
(verivorstidele ~700 ml seaverd)

Kõigepealt tuleb lõuna-eesti tang külma veega loputada ja poolpehmeks keeta. Päris pehmeks ei tasu tange keeta, sest siis, kui puder pole sõmer, on halb vorste täita ja võib vorstisisu liiga kleepjaks muuta. Keeduvette lisada sool. Tangu asemel võib pudru keeta ka kruupidest. Siis saab vorstisisu sõmeram ja teralisem, aga meie oleme eelistanud pigem tangu.


Ette valmistada maitseained ja panna suure kausi põhja. Vorstirohu korjame üldjuhul ise, seega on see vaja näppude vahel purustada ja uhmris peenestada (vt pilti). Loorberilehed olen katki muljunud või kui on tegu väga vintskete lehtedega, siis kääridega lõiganud, ning peeneks uhmerdanud. Ürtidele ettevalmistamiseks sobib kindlast ka kohviveski või köögikombain.
Keeta soolaliha ja ajada koos sibulate ja küüslaukudega läbi hakklihamasina. Nii saab teha sobiva vorstitäidise ka pekipõlguritele. On nii mõnigi inimene, kellele rikub vorstist leitud pekitükk igasuguse toiduelamuse, aga ilma rasvata on vorstide täitmine raske ja maitse pole ka see õige.
Tangud, mis keetmise ajal ligi poole oma mahust on paisunud, panna kaussi, mille põhjas on maitseained (vorstirohi, loorber, pipar). Peale panna hakklihamasinast tulnud segu. Tähtsus, miks panna maitseained kausi põhja, selle asemel, et neid peale raputada, on segamises. Mida rohkem tange segada ja kloppida, seda kleepjam jääb vorstitäidis. Seega, piisab sellest kui ürdid ettevaatlikult põhjast aeglaste liigutustega üles tuua.
Vorstitäidis tuleb jahutada, sest kui puder on liiga kuum, võib veri klompi tõmmata (koaguleeruda) ning see rikuks vorsti konsistentsi. Kui võimalik siis jahutada näiteks õues ja paar korda ettevaatlikult segada, sest siis jahtub puder kiiremini. Valgete vorstide jaoks pole jahutamine nii oluline, aga liiga kuuma täidist on siiski raske soole sisse toppida. Puder võiks olla 35-40 kraadi vahel, nii et käega katsudes pole enam kuum. Liiga jahe puder hakkab tahkuma ja seegi raskendab vorstide täitmist.
Pudru tegime täpselt samamoodi nagu verivorstide korral. Kui oleksime verd saanud, siis oleks sisse seganud seda umbes 700 ml. Vere panekuga ei tasu liialdada, sest siis on täidis liiga vedel ja vorstide konsistents liiga hõre ja maitse metalne ;) Kui verd mitte panna, siis võib pudru vedeldamiseks lisada lihakeeduvett või sooja vett, juhul kui lihavesi on liiga soolane.


Kuna täidis vorsti sisse ainult veenmisjõuga ei rooma, siis tuleb sooled täita. Järeleproovitult kõige lollikindlam on kasutada lehtrit ja puupulka. Lehter peab olema piisavalt jämeda toruga, et sooled sinna parasjagu otsa sobiksid. Ma ei tea, kas meie kaubandusvõrgus selliseid asju leidub, sest meie peres on reliikvia staatuses üks vana plekklehter, millel on täpselt õiged omadused.
Siduda täidetud sool sobivate pikkustega vorstijuppideks või -rõngasteks. Selleks soovitaksin kasutada valget puuvillast nööri, mitte näiteks villast lõnga, mis võib ebemeid anda. Liiga täis ei tasu sooli samuti toppida, sest tangud paisuvad teise keetmise ajal veel veidi. Üksi toppimisega hakkama ei saa, sest keegi peab sõlmed peale siduma. Soovitan vorstiteo ette võtta ikka mitmekesi, seltsis segasem.
Vorstirõngad panna potti ja keeta aeglasel tulel ~20 min. Vorste tuleb torkida, et nad lõhki ei läheks. Selleks võib kasutada näiteks hambatikke või ka kahvlit.
Vorstid tõsta välja jahtuma nii, et nad üksteise külge ei puutuks. Harjavars sobib vorstide riputamiseks imehästi nagu pildilt näha ;)
Selline ongi vorstitegu, olgu siis verega või ilma. Et vorstid söömisvalmis vormistada, tuleb nad veel ahjus madalal kuumusel krõbedaks praadida.
Serveerimissoovitus Nami-namist.

Loodan, et järgmisel aastal saab teha klassikalisi veriseid vorste. Traditsioone peab ju elus hoidma :)
Julget pealehakkamist ja head isu!