Terav maisisupp ehk mehe meelitamine

Sõime külas suppi ja hakkas meeldima. Retsept on originaalis Santa Maria reklaammaterjalist, aga maitseb ülihästi ka valmissegudeta, selline mõnus koorene ja piisavalt tšilline seespidine soojendaja.

Minu maitsele oli originaalretseptis natuke liiga palju maisi ja vedelikku ja vähe sibulat-paprikat, parandasin "vea". Ilmselt saaks veel parem, kui paprika eelnevalt röstida.

Tšilli, vürtsköömne ja küüslaugu asemel võib kasutada 2-3 tl Santa Maria Tex Mex Taco maitseainesegu nagu originaalretseptis.  Valmisseguga ei ole tulemus eriti tšilline (kui ei taha vürtsköömneid üle doseerida) ja tulisema tulemuse saamiseks, tuleks tšillit lisada. 

Nõrgema saumiksri/kannmiksri korral oleks mõistlik mais eraldi püreestada ja lisada potti alles koos veega. Vastasel korral ei pruugi maisikestad püreestamisel piisavalt puruneda. 

Värske koriandriga ei olnud kaubandusvõrgus kahjuks võimalik end varustada, aga maitselt sobiks see ideaalselt ja juustumaitselised maisikrõpsud passivad ka hästi kõrvale krõbistamiseks.

Õlu on vabatahtlik lisand, rohkem supipõlguritest meeste meelitamiseks.

Terav maisisupp
(ca 4-5le)

3 paprikat, tükeldatud
2 sibulat, hakitud
2-3 küünt küüslauku, hakitud
500-600g külmutatud või konservmaisi (olenevalt purgi suurusest)
ca 600-700 ml vett või puljongit (kana või aedviljaga)
200 ml 10% kohvikoort
tšillit, toorest või helbena
vürtsköömneid, jahvatatud
soola
õli praadimiseks
värsket koriandrit
juustuga maisikrõpse

Prae sibul poti põhjas õlis klaasjaks, aga ära pruunista. Lisa paprika, küüslauk ja mais (kui püreestad kõik koos). Maitsesta tšilli, vütsköömne ja soolaga, sega läbi ning kuumuta aeg-jalt segades 5 minutit!
Lisa vesi või puljong ja maisipüree (kui püreestad maisi eraldi), lase keema tõusta ja püreeri saumiksriga või kannmiksris. Vedelikku võiks olla nii palju, et see poti sisu kataks, aga mitte väga palju rohkem. Võid jätta supi nii pisut tükilise nagu pildil või püreestada supi siidiselt ühtlaseks, oleneb sööjate eelistustest.
Lisa koor, vajadusel maitsesta ja keeda pidevalt segades veel 5 minutit (või kauem, kui kasutad toorest maisi).
Serveeri hakitud koriandrilehtede ja juustuste maisikrõpsudega.

Tatrast putru :)

Tatar on üks igavesti huvitav tera, tervislik ja pealekauba on tatra vili tegelikult hoopis pähkel. Ja maitsev on ta ka, eriti pudruna! Kuna tatras on suhteliselt palju rauda, tuleks tatart keeta piimata ja ka süüa piimatoodeteta, et keha selle raua sealt kätte saaks. Mina tatraga nii tervislikult ümber ei käi. Nagu ka riisi puhul, tagab sõmeruse just rasvainega läbi praadimine. Ja praadimiseks peab tatar olema täitsa kuiv. Pestud tatra praadimine seda efekti ei anna.
Tatar meeldib mulle võiga praetuna, pudruks hautatuna ja ohtra hea paksu hapukoore ning tibakese soolaga. Nii sõin ma tatart juba päris väiksena ja nii sööb seda ka mu enda pisike tütar, küll täna veel lisasoolata. Muid kastmeid ja lihalisi ma tatra kõrvale ei soovi. Lihtne lihata lõuna, aga kui maitsev!

Sõmer tatrapuder

1 osa tatart
2 osa vett
võid
soola
serveerimiseks hapukoort

Mõõda valmis tatar ja vesi. Sulata haudepotis lahke tükk võid ja aja kõrval vesi keema. Lisa tatar võile ja kuumuta segades paar minutit, nii et kõik tatraterad oleks kuuma võiga kergelt kaetud. Lisa keev vesi ja sool. Lase kõik koos veel korraks keema. Keera pliidil tuli madalaks, nii et tatar veel vaevu keeb ja hauta ca 25-30 minutit, kuni tatar on pehme ja vedelik imendunud. Serveeri hapukooresilma ja natukese soolaga.
Tatar on hea ka teisel päeval, kui see kergelt üle praadida.

Sügis

Mida teie pildil näete? Mina näen risotot (puravikud ja/või kukeseened), seenesalatit (riisikad), praetud seeni röstleivaga (kukeseened või kitsemamplid), seenepirukat (mittekupatatavad liigid), seenešnitsleid (kitsemamplid) ja seenekastet kartuliga (kõik peale puravike). mittekupatatavaid liike võiks ka veiniga marineerida või kukeseeni-puravikke kuivatada või külmutada ja männiriisikaid kerge soolveega purki panna, kui neid rohkem oleks.

Ploomid ahju

Meil siin juhtus ühel päeval, et ploome oli köögis rohkem, kui kõhtudesse mahtus. Külmikus leidus lehttainast. Ja nii said neist ploomipirukad, lihtsad, aga hirmmaitsvad.

Vaja on:

ploome
lehttainast (soovitavalt seda pärmiga versiooni)
Kalevi martsipanibatooni  Vana Tallinnaga  (või matsipani ja Vana Tallinnat)
suhkrut
jahu
võid

Eemalda ploomidelt kivid ja lõika pikuti neljaks.
Näpi jahu, või ja suhkur pigem magusamaks puruks.
Lõika martsipanibatoon tükkideks. Ühest batoonist piisab ca 8-10 piruka tarvis.
Lõika lehttainas ruutudeks. Vajuta iga ruut ühte külge pidi suhkrusse ja kata sellega muffinivormi pesa nii, et suhkruga pool jääb üles.
Pane piruka põhja martsipanitükike, siis ohtralt ploome ja peale veel veidi suhkrut (ploomid lähevad küpsedes väga hapuks). Kõige pealt kata pirukas ohtra puruga. Kui lehttainas on pärmiga, siis lase pirukatel vähemalt ca 15 min kerkida.
Küpseta pirukaid 200-kraadises ahjus, kuni need on kuldpruunid ja küpsed.

Ahven!

Sel korral tahan ma jagada emotsiooni, mitte retsepti :)
Mulle lausa kohutavalt maitseb praetud ahven, kõige luude ja nahaga versioon, aga soomuste eemaldamine on, oeh, kui tüütu. Ja kui need ahvenad juba koju on toodud, siis tuleb nendega ju midagi ette võtta. Fileerimist ma olen seni peljanud, peamiselt seetõttu, et Koržetsi kalaraamatu vastaval pildiseerial pea igal fotol fileerija sõrmedele mõni plaaster juurde sigineb... Aga vot soomuseid mul ka polnud täna tuju eemaldada ja võtsin selle fileerimise koha pealt südame rindu. Kui juba käed kalaseks teha, siis võin ma üsna kindel olla, et Väike Kokk selle aja jooksul omale mõne ebasoovitava meelistegevuse leiab ja fileerimine tundus kiirem valik.
Ja see on imelihtne! Esimesel korral, kuus kala, alla kümne minuti ja kala kaod minimaalsed ning null plaastrit. Ei mingeid soomuseid! Nahk eemaldub koos nende tüütustega.
Praetud filee jääb naha ja luudega versioonile küll alla, aga lihtsus kaalub selle jälle üles :)
Meil on siin nüüd igatahes kaks kala täis kõhuga mõmisejat, suur ja väike.

Viljade korjamise aeg :)

See on üks tore osa aastast, kui värske köögivili ründab uksest ja aknast. Kasutage võimalust ära, kuniks see veel kestab. Visake kas või lihtsalt tomatid-paprikad  oliiviõli, ürtide ja soola-pipraga tulisesse ahju röstima ja nautige kuumalt pastaga või külmalt mõnes salatis. Oad jälle passivad hästi keetmiseks ja või, soola ning tšillihelvestega maitsestamiseks.

Lehtpeedist, ikka maitsvalt

Spinatiga olen ma sõber juba pikka aega, nii kaua, kui meie tutvus on kestnud. Lehtpeediga polnud selle suveni olnud au kohtuda. Õnneks leidis see tänuväärt taim tee ämma kasvuhoonesse :)
Noort lehtpeeti koos kaunilt värviliste vartega oleme liha kõrvale tarvitanud rohelises salatis. Peet aga kasvab ja veidi küpsemat lehte ja jämedamat vart ma enam salatisse panna ei tihanud. Kuuldavasti sobib lehtpeet aga ka hautamiseks analoogselt spinatile. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle maitseb ehk spinatist enamgi. Lihtne ja kiire nauding on igal juhul garanteeritud. Tasub arvestada, et sarnaselt muudele "lehelistele" kaotab lehtpeet kuumutades kõvasti mahtu.

Hautatud lehtpeet (ehk mangold) või spinat
2-le

üks mehisem või paar naiselikumat peotäit värskeid täiskasvanud lehtpeeti koos vartega
2-3 sl võid
2 šalottsibulat
2-3 küünt küüslauku
näpuotsaga tšillihelbeid
2-3 spl vett või puljongit
veidi soola

Pese ja kuivata lehtpeet ning vajadusel lõika ära varte alumised otsad, kui need on liiga puised (oleneb peedilehtede vanusest). Lõika lehtedest laiemad ribad ja tükelda varred suupärasteks tükkideks, haki sibul ja küüslauk.
Kuumuta poti põhjas pool või kogusest ja prae selles klaasjaks sibul. Lisa küüslauk ja tšilli ning kuumuta segades küüslaugu pehmenemiseni. Väldi sibula ja küüslaugu pruunistumist.
Lisa potti lehtpeet, sega läbi, kuumuta hetk ja lisa vesi. Kata pott kaanega ja hauta madalal kuumusel aeg-ajalt segades ja vedeliku olemasolu kontrollides 4-5 minutit, kuni varred on pehmed ja lehed veel rohelised. Vajadusel lisa vett. Sega peedi hulka ülejäänud või ja maitsesta soolaga. Serveeri soojalt :)

Alumisel pildil on kastmeks kasutatud peedi hautamise vedelikku, millega on "pestud" kana praadimise panni. Kokku viis see taldrikutäis, tsiteerides klassikuid, jalad suust...

Ekstreemkorilus kevadkogritsatega ja kohustuslik karulauguretsept

Ma vist ei lähe toidublogijana arvesse, kui kevadist karulauguretsepti ei postita. Ka selle aasta vaieldamatu karulaugulemmik on munavõi. Aga see on juba blogitud... saagu siis piltigi. Ma olen seda blogi ilmselt lihtsalt liiga kaua pidanud. Kirjutasin juba umbkaudse retseptigi üles, kui korraga avastasin, et juba 2009. aastal olen ma avalikus internetis munavõi ja karulaugu paari pannud... Ja ärge siis karulauguga risotot, pestot, sõira ja salatit ning lihtsat külma kastet unustage.

Karulauguga varustas mind tädi, kes müüb seda peaaegu kodustatud Männiku kalaputka vastas, pole kaugele kõndida. Kevadkogritsatega oli lugu natuke keerulisem...
Käisin mina pisikese neiuga kohalikus ostukeskuses kohvitamas ja kursusekaaslasega kohtumas ning otsustasin otsemat teed pidi läbi metsa koju tagasi jalutada. Käru ju polnud ja kõhukotiga pääseb läbi kas või lepavõsast. Lepavõsa puudus, oli ilus kodune männimets. Ja siis ma komistasin sõna otseses mõttes kevadkogritsa otsa. Olgu, üks seen, mis sest ikka saab, las jääb samblasse ilutsema. Aga alateadlik korilane minus jäi valvele, salakavalt. Ja siis see juhtus... teine kogrits ja kolmas. Leidsin seljakotist kilekoti ja korjasin paar tükki. Maha kükitades nägin aina järgmisi. Ega see seente korjamine mingi keeruline töö pole, aga te proovige seda teha ca 8 kg magavat last kõhukotis, kummardamise asemel sirge seljaga võimalikult sujuvalt kükitades ja tõustes (iga seene üles korjamiseks!), ühe käega beebi pead toetades ja teisega pimesi seente poole küünitades. Ekstreemkorilus, ma ütlen, aga korjamata ju ka ei saanud jätta :D
Emadepäeva paiku tundub olevat igati paras aeg metsast kevadseeni otsida. Proovisime ka eelmisel aastal Aegviidu metsades, aga jäime saagita. Oleks pidanud hoopis kodust mõnesaja meetri raadiuses luuret pidama, mitte kümneid kilomeetreid tühja sõitma...
Tänase võimlemistunni tulemus oli kaks kilo värskeid kevadkogritsaid, nüüdseks juba tigudest puhastatud, kupatatud ja kerges soolas. Homme sobitavad nad ilmselt sõprust pastaga.

Ühesõnaga... seenehooaeg on avatud.
Minge metsa!

Mis saab ahjukanast?

Elu tuletas mulle täna täiesti kogemata meelde kahte asja. Esiteks, et Eesti on ikka marupisike ja sinu vankrimüügikuulutusele võib vastata, no ütleme näiteks, endine kolleeg. Teiseks seda, et mul on blogi, mida reaalsed inimesed reaalselt loevad ja et ma pole (jälle) tükk aega mitte midagi postitanud. Et seda viga parandada, sirvisin blogimata toidupilte (viimasel ajal domineerivad millegipärast beebipildid) ja leidsin kana... sellise.

Mida te teete ahjukana ülejääkidega? Suppi/puljongit võib muidugi teha, kui aeg ei piira, aga kui pole supituju? Meil juhtub harilikult nii, et ahjukanast kaovad esimesena kõhtu nahk, tiivad ja koivad. Teiseks päevaks kipuvad jääma praerasv, rinnafileed ja luukered. Ma pakun lisaks sellele supiversioonile veel ühe lihtsa, retseptita, aga ülimaitsva "teise päeva kana" versiooni, milleks läheb vaja praeleent, õlut või puljongit, kontidelt puhastatud kanaliha ja kartulit.

Esiteks tuleb praeleem ja rasv koguda kana alla nõusse ja alles jätta ning sellesse puhastada kanaliha ülejääk. Selle kupatuse võib panna külmikusse järgmist päeva ootama. Järgmisel päeval küpsetada ahjus kartulisektoreid või noori pisikesi värskeid kartuleid. Kuumutada ahjus kanaülejääk natukese õlle või puljongi kaasabil. Lisada võib meelepäraseid ürte. Kuumale kanale segada juurde krõbedad ahjukartulid.  Serveerida kohe! Pildil on lisaks kartulile käinud ahjust läbi veel ka seened. Kõrvale natuke kodujuustu-hapukoore-sibulasalatit ja keele viib alla.

Praetud meritint

Kalapäev olla ikka neljapäev olnud, aga meil see kodune elu on hetkel meeldivalt aeglane ja kalaisu tabas mind hoopiski reedel. Piia kärusse, käru suunaga Männiku poole ja pöidlad pihku, et kalaputka kinni poleks ja et seal mõni isutav kala ka müügil oleks. Putka oli lahti ja värske kala valik võttis silme eest kirjuks: räim, kilu, meritint, koha, karp, forell, linask, kiisk, lest, koha... äkki oli miskit veel. Vaatasin korra linaskit ja mõtlesin supile, aga hirm tuli nahka. Müüja ajas eelmisele kliendile linaskit kotti ja läks päris võitluseks. Linask, va kurask, tahtis letti tagasi hüpata. Neiu minu taga kiljatas ja kommenteeris, et vähemalt on värske. Lõpused liikusid kõigil kausis lesijatel, värske tõesti.

Koju tulin paari kilo värske meritindiga. Sisikonnad välja, sool peale, rukkijahust läbi ja pannile, umbes nii, aga kilu asemel tint. Natuke tüümianiseid suvikõrvitsat ja porgandit ahjust kõrvale ja küll maitses hea!