Kuuldused minu kadumisest on alusetud :)

Ka ei ole ma kolinud elektri ja internetita metsaonni või hakanud erakuks, ei ole läinud salaja ümbermaailmareisile. Söömist, uskuge või mitte, ei ole ma samuti maha jätnud. Isegi uued liha sisaldavad viinerid on ära proovitud. Kuigi... peab ausalt üles tunnistama, et menüüsse on sattunud hoopis rohkem võileibu, kiireid pastasid ja ahjus isevalmivaid toitusid kui varem ning mis seal salata, ka Selveri pitsat.

Ma ei ole mitte kadunud, vaid meid on saanud mitu ning prioriteedid on end  vähemalt mõneks ajaks kuidagi uskumatult sujuvalt ümber hinnanud ja seda hoopiski mitte ainult köögis. Eelmise aasta kenast 11.-ndast novembrikuu päevast kasvab meie peres pisike tütar.

Siin ta on - väike kokk, kes esialgu peab rahul olema kõige sellega, mida mina süüa otsustan :)

Ja et pilt ei oleks ilusam kui elu, siis võib mind köögist tihti leida ka beebiga kotis näiteks pannkooke praadimas (nagu see juhtus neiu Piia 1-kuusel minisünnipäeval) või hoopis sooritamas akrobaatilisi manöövreid  lapse ja koera vahel ja üle viimase. Hoopis harvemini kui kööki, satun ma viimasel ajal arvuti taha, millega võib seletada siinset vaikust.

Hiiumaal tõusis päike niimoodi...

 

Puhkus oli tore. Aeg kulges tormamise asemel. Suitsukala sobis nii hommiku- kui õhtusöögiks. Lehmad jalutasid meres. Brenna pole terves elus kokku nii palju ujunud, kui selle 4.5 päevaga Hiiumaal :)

Ootame sügist... põnevusega :)

Uuel aastal uue hooga :)

Parimat uut kõigile!

Blogides ringi vaadates tundub, et käsitöökommid on uus koduleib. Tore nentida, et ma endiselt üldisetest trendidest vähemalt paar aastat ees olen käinud :)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis sellest, et luban uuesti korralikuks hakata ja blogi mitte unarusse jätta, sest meeslemmiku higi hinnaga on mul üle tüki aja jälle kord köök, kus kokata, see päris oma ja enda järgi seatud (alates tööpinna kõrgusest kraanikausi sügavuseni :D).

Uues kodus uuel aastal uue hooga!

Tore konverents, jube reis, kiire kokkuvõte meenutuseks

21. mai entusiastlik start Tallinn-Kopenhaagen-Atlanta-San Diego, naiivik...
21. mai - Atlanta kohal saab peale 10-tunnist lendu tiirutada veel üle tunni, äiksetormi tõttu jäävad ära kõik lennud 2h jooksul, mistõttu lend viibib 7h! Lennujaam on inimesi puupüsti täis ja õhku pole, öösel pääseb siiski San Diegosse ja hotelli.
22. mai - hommikul äratab 5-palline maavärin - esmakordne kogemus elus, no polnud tore
22. mai - õhtu - tõsine allergia, voodipesuga kokku puutuvad käed-jalad sügelevad meeletult, magada ei saa
23. mai - hotell vahetab mu linnavaatega toa merevaate vastu ja jagab 2g hüdrikortisooni - vaade sügelemise vasu ei aita, magada endiselt ei saa (olukord paraneb natuke paari päeva jooksul)
23. mai - ei tööta ei internetipank ega krediitkaart, sularahaga seis kriitiline - nädalavahetusel pangaga suhtlemine keeruline, tänud Nordea!
23.-27. - mai konverents on tore ja informatiivne, aga süüa ei anta ja kesklinn on jube kallis
28. mai päev otsa õues päikse käes, 21000 sammu ja koooorrralik päiksepõletus õlgadel kreemist hoolimata
30. mai - hull tips käis Mehhikos
31. mai - hommik - üritades hotellis ööbimise eest maksta, ei lähe läbi krediitkaart (mis alguses töötas) ja juhataja ootamine jätab mu peaaegu lennukist maha, jama kui palju
1. juuni - õhtuks, peale San Diego-Atlanta-Kopenhaagen-Tallinn lennumaratoni saabumine tagasi Tallinna, 26h magamata ja üleväsinud

Vulkaan vs äike

Ei no kui Murfy, siis ikka sajaga... või noh, lennuki puhul 8-9 sajaga.

Tallinn-Copnhagen-Atlanta-San Diego, pole midagi keerulist onju, 10 h ajavahega sama päeva õhtuks kohale, nii 23h kanti reisi koos ootamistega. Algus oli ilus, eile 6:40 Tallinnas...
Ja mina veel kartsin Islandi vulkaani. Tuhkagi, hoopis Atlanta kohal tiirutasime peale 10-tunnist lendu veel üle tunni ja ootasime, et äike mujale läheks välgutama, suuremat sorti äiksetorm. Maha tulla oli päris raputav elamus ja enamus Delta (kusjuures täitsa maitsvat) pardatoitu leidis tee sihipärasesse paberkotti.
Iseenesest vaatepilt oli päris tore, kui pealpool pilvi tiirutas ikka tugevalt kümneid erisuuruses lennukeid.

Aga paari tunni jooksul ei tõusnud õhku ega maandunud seal (world's busiest airport) ükski lennuk, seega lükkusid edasi kõik lennud ja tekkis üleüldine õhuvaba hullumaja. Politsei käis paar korda räuskajaid laiali peksmas, õhk lõppes ja külmad joogid samuti, maas istuda polnud ruumi. Õhkutõusuaega lükati 20 min kaupa, vahetati korduvalt väravat, õnneks mitte terminali. Kord polnud väidetavalt lennukit kuskilt võtta, kord oli puudu meeskond jne. Kusjuures suhtumine on siin imelik - ei mingeid toidukuponge aga majutust. Kui lennuk oleks väljunud homme, oleks pidanud lennujaama põrandat magamiseks kasutama - "blame the nature... or god" öeldi.

Lõpptulemus - 7h silguna pütis Atlanta lennukas, kus hingata oli ainult higi, jetlag ja üleval oldud üle 24h...Kiitused meeskonnale, kes aplausiga maandus peale 20h illegaalset tööpäeva. Igal halval omad head - vennastumine oli täies hoos, muuseas leidsin kogemata samas hotellis peatuva ja samale konverentsile suunduva neiu, kellega taksot jagada (shuttle ju öösel ei sõida...). Seltskond oli meil lahe: 2x neiu pool-mikrobioloogi, vanem invaliidist Saksa proua, keda ratastoolis kaasa lükkasime, abielupaar endisi merejalaväelasi ja nende hobusekasvatajast tütar ning just Iraagist järjekordse tütre sündi tunnistama tulnud militaarlane. Oeh :)

Hotelli voodi tundub praegu taevalik :D

Tige, väsinud, õnnelik... ühes tükis, õiges kohas - äkki on homme ilus päev.

[Hiljem] Et mats oleks ikka täielik, siis hommikul värises meil siin maa... no ja mina tobu mõtlesin, et kuradi hästi loksub see voodi, tea, mida nad seal all puurivad ja miks seda puurimist üldse kuulda pole. Hiljem siis seletati tobule, et hoopis maa värises ja mida järgmisel korral selles olukorras MAGAMISE asemel teha võiks... noh jah... ma keerasin teadmatuses külge ja magasin edasi.

Mõnus pühapäev

Kui omast initsiatiivist vahel ei piisa (mitte et meil väikseid neid metsaretki vähe oleks), eriti ilma trotsides, siis tuleb algatusel sabast haarata ja näiteks Koerusega pisike minimatk ette võtta. Sel korral siis Jussi järvede juurde.
Hommikune lumesadu oli inimesi ilmselt heidutanud ja vaid kahe auto, 6 inimese ja 5 koeraga me Kõrvemaale jõudsimegi. Selleks ajaks paistis päike ja lumest polnud märkigi. Vaid tuul kiskus tormiks, vesi tõusis kohati üle saapaääre ja temperatuuri polnud ollagi. Aga kõndida oli tore, võileivad maisesid värskes õhus imehästi, tempo oli meeldiv, väiksemad kutsid vaprad ja Brenna hiljem kodus paras laip. Tore oli!

Lõpuks ometi kevad!

Kevad on hinges, tuleks ta ka akna taha

Siin võiks olla kolm pilti kahe asemel... aga on kaks, sest minu ja takjapõõsa vahel oli üllatuslikult vööni lumi, millest mind tuli tagasi rajale sikutada. Nii palju siis lumiseid elamusi igati toredast molekulaarbioloogia talvekoolist Jänedalt :)
Ehk väike vihje sellele, et talv on tore, aga küll hakkab küllale liiga tegema (hõõgveinist on isu täis, hanged pole enam uudsed ja huvitavad, meeslemmik kelgutas sääreluu pooleks, mina ja lumi ja auto pole parim kombinatsioon maailmas, sahad ei jõua igale poole, jne.)
Tahaks päikest ja sula ja mulla lõhna, sparglit ja nõgesevõrseid, pungi ja õisi ja seelikuid... kuniks jälle lumeisu tagasi tuleb.

 

Pole ammu narmendanud...

Meid pani paari pank
oma kullases süles
ja lahkesti laulatas liising.
Intress nüüd tõstab meid taevasse üles,
põues tiksumas viivis.
Õhulossis on ühises kapis riiulil näkileivad,
kontolt lahkub teleri järelmaks.
Me maasturiga rannaribal teeme romantikat,
ja matkame ATV'ga, kopteriga kaeme Ontikat.
Vaid vaesed veel käsikäes ja jala käivad...

Pühapäevaõhtune idüll

Noad on teritatud, koer on jalutatud ja söödetud (rohkem küll lumes rahmeldatud ja põõnab nüüd jalus), ahjust tulevad kohe krõbedad kartulid pardirasvaga ja pannil podisevad toorvorstid tumedas õlles, ohtra sibula ja küüslaugu kaisus. Roheline segasalat ootab kastme, kirsstomatite ja fetaga kokkusegamist. Meeslemmik jõuab kohe-kohe koos toidukõrvase õllega uue kodu ehitustandrilt koju sööma...

Magus? Elu on piisavalt magus :) Magustoiduga läheks läägeks kätte (ja ebatervislikuks pealekauba, eksole) :P

Häid pühi!

Kohustuslik jõulueelne postitus

Armasad sõbrad, sugulased, tuttavad ja muidu mõistlikud inimesed!

Palun tungivalt mulle ka sel aastal mitte kinkida asju, mida ma ise pole palunud!!!
Ei jõuluks, sünnipäevaks, soolaleivaks ega muuks puhuks.
:)

Minu maitse asjade suhtes on nii veider, et terve mõistus ei ole võimeline seda järgi aimama. Mul ei ole vaja juurde mitte ühtegi kruusi, vaasi, küünalt, sokki ega küpsisevormi ja ka raamatuid meeldib mulle ise leti ääres valida.

Piparkoogi-ja kommikotte ma ka ei vaja. Neid tekib niigi sel määral, et end Jaanipäevani iivelduseni magusaks süüa.

Mul ei ole vaja rida teie iga-aastases kingieelarves (ja mul endal puudub selline eelarve) - aeg on väärtuslikum kink :)

Vot nii imelik olengi!

Päeva tibinali

Kellele mis on eluks vajalik, eksole. Söögiga see igatahes seotud pole, aga...
Olenemata mitteblondi pea punaseks värvimisest käivad mul vahel "blondid hetked" külas.

Vaja oli faili mälupulgalt. Mälupulk oli kotis, küljesahtlis koos huulepulgaga.
Võtsin mina kotist pulga, eemaldasin korgi ja...
Õnneks ei installeerinud ma hügieenilist huulepulka USB auku. Kuigi arusaamine saabus viimasel hetkel.
Nalja nabani, vähemalt endal.

Kas teil juba on haakaksoooo hüpersupermega puhastussüsteem, mille 1500 vatti hävitavad 99% bakteritest, ja Dormeo komfortsed madratsid, mis toovad koju ekstrahügieenilise unekeskkonna, ja imetabane FlavorWaveTurboOven, mis isegi mr. T'le steiki suuda küpsetada, ja kas te ikka teate, mis "Vaprates ja ilusates" toimub ja mis kell lõpeb Terevisioon....
Aga mina tean! Päevane teleprogramm mõjub ajule ilmselt umbes samamoodi kui Delfi foorum (no ma ei tea, ma Perekooli pole proovinud) - igatahes innustab väga kiiresti terveks saama.
Olen kodus palavikuga oma tõenäoliselt väga tolmulestarikka diivani peal keras ja kaugel asjalikkusest. Röhh! Või siis mitte :P

Asjast ka - kuna ma erilises kokkamiskonditsioonis pole, siis tuli saata meeslemmik missioonile, Coca-Cola ja "sibirskie" pelmeenide järele. Ja tuleb üllatusega nentida, et Selveris olid viimased täitsa olemas (no teised ei kannata kriitikat harilikult lihtsalt).

Sügiseses tuules on kaduma läinud tervis. Viimati nähti eile õhtul Tallinnas.
Ausal leidjal tagastada igatsevale omanikule. Leiutasu moosi näol garanteeritud!

Päev Paldiski ümbruses

Laupäev möödus autos ja looduses.
Kuna meil metsadest seeni leida ei õnnestunud, tuli leppida loopealsel pakutavaga :P
Tore oli, järjekordselt.
Kaaskorilase põldmarjad said samal õhtul pannkoogi peale toormoosiks. Minu saak veel ootab oma saatust. Kadakakäbid :P saavad mee sisse "lihaüldmaitseaineks", kibuvitsad ilmselt teepõhjaks, barbarissiga peab veel mõtlema, mida teha...

R.I.P. Läburaator

Sügis 2005-2009
Olgu porgandid Sulle mahlased!

Pühapäevane idüll

Vasikakoot on mee-sinepi-soola-pipra-ürtidega ja porgandite-sibulatega ahjus.
Kuts on kammitud ja lammutab köögis plastikpudelit (sest porgandi hakkimise ta just lõpetas).
Telekas on Ratatouille.
Näksimiseks on leiba riiskikasalatiga.
Meeslemmik jõuab kohe koju.
Idüll.

Kena teadmistepäeva ja kooliaasta algust!

Hommikune pilt ja vene rahvusest majakaaslaste tuline vestlus koerajalutustiirult:

Üksikud pidulikus riides koolijütsid ootavad juba emadega bussipeatuses, aga majahoidja saab kohalike naispensionäride (kelle lapselapsed ka vast bussi ootavad) käest peapesu, et mida ta seda lippu jälle üles topib - ainult kolmel päeval on kohustulik, et ärgu topitagu rohkem kui kohustuslik on. Ja veel miski jutt sellest, mille eest majahoidja palka peaks saama (...nii palju, kui ma võõrast keelt mõistan, aga mõistan piisavalt, et meelsust tabada...). Majahoidjast oli kahju.
Elagu Lasnamäe!

Juurde lugeda näiteks seda, austus riigikeele vastu või asi... ja valigem targemini!