Ljubljana

esmaspäev, 30. juuni 2008

Kaks ülikooli külastatud, Ungari molekulaarbioloogid ka, hästi söödud ja joodud, enda ja ülikoolide kulul :P Pea on infost paks ja teha tahaks niiiii palju.
Hotell ei kõlba kuskile - otsi veel odavat, eksole. Kont puudub ja sooja on ca 30 kraadi, õues.
Meri nähtud! Pirani-armastus pole kusagile kadunud.
Rongidega end jälle halliks muretsetud - aega ümber istuda Mestres oli 22 minutit, aga esimene rong hilines 15 minutit, õnneks-õnneks Budapesti oma ka 20 min :P
Ungari öörongid peatusi ei teata ja vaata ise kuidas kell kaks öösel Ljubljanas maha saad, kui ei taha Budapestis ärgata. Tühja akuga mobiil ei taha äratada ka. Õnneks sattus rongis minu vastu istuma Londonis õppiv Zagrebisse meeslemmikule külla sõitev Läti neiu, kellega aeg vesteldes kiiremini möödus.

Maarja orada-vaimustust jagan nüüd 100%. Olen seda rannikul ka söönud, aga seal polnud see pooltki nii hea. Ilmselt koha ja hetke, mitte kala süü. Igatahes kaotasin oma keele ja unustasin paariks põgusaks hetkeks KÕIK töö-kooli-isiklikud (suvalises järjekorras) mured. Toit on nauding!


Pratchett'i "Small gods" on nii mõnegi kohvi ja õhtuse pargipingi nauditavaks muutnud nii siin kui Comos. Kahju, et otsa saab, hakka või uuesti lugema.


Tänaval sai õhtuhämaras suheldud tšellomängijast keskealise tumedanahalise USAkaga, kes väitis, et toruga tüdrukud võtavad tal põlved nõrgaks. Tahtis sööma viia ja puha. Jutt oli huvitav, fakt kahtlane.
Pilti teha ma ei oska, aga aksessuaar töötab edukalt :D Pole esimene kord, noh :P
Restoranist sain ka kaks visiiitkaarti ja siivutu pakkumise. Käi veel üksinda õhtustamas, eksole. Hea, et seelikut selga ei pannud, aga teksad ja must maika polnud ilmselt ka ohutu valik. Kohalikel "rahututel" onudel on millegipärast visiitkaardil "direktor" kirjas - tundub popp valik, paaril tuttaval samuti :D
Ja miks üritavad inimesed ebatasasel kivisillutisel põikpäiselt rulluisutada. Oleks siis üks hull olnud, aga oli mitu...
Gmail põtkib (vabandan juba ette) ja internetti pääsemine on Hiina ime...

Ja kuidas on võimalik, et mina saan välja helistada ja sõnumeid saata-vastu võtta, aga mulle helistada ei saa. Väidetavalt kohalikele kostab tekst, et number pole kasutusel. Hea, et ei kosta: "The person you are calling does not exist...". Operaator väidab, et pole võimalik.

Pildid hiljem - ei viitsi õuest õlle kõrvalt tuppa fotoka järgi minna :P
Huvitav sakslasest Ungaris töötav vanahärra ja Türgis elav kohaliku abikaasaga California antropoloogineiu... kell lööb kohe südaööd ja juttu jätkb kauemaks.

Ehhh, maailm on väike. Neile vähestele, kes seda väikest maailma endale lubada saavad.

PS! Ljubljana on pisike ja ilus, rannikututtavate antipropagandast hoolimata.
Maarjale suur isiklik aitäh mõnusa lõuna eest! Vähemalt stag ja stud vahe on mul nüüd igaveseks meeles :P

Como järve ääres

neljapäev, 26. juuni 2008



Pildid siin.

Itaalia, GMO ja Ludovico Einaudi

kolmapäev, 25. juuni 2008



Ma armastan Itaaliat, ikka, jälle, endiselt!
Päike paistab, ilm on kuum (KUUM, mitte soe!), Como järv on kaunis, toit on mainimatagi nauding, vein, küünlad, avaõhtu kontsert ja üleüldse on Spazio Villa Erba ideaalne koht 600 osalejaga konverentsile... tasus kainet jaaniõhtut ja öösel kell kolm ärkamist, et neljaks lennujaama jõuda :P

Konverents kuulutati avatuks ja juba paar esimest üldist sõnavõttu võtsid sõnatuks (Em. Prof. Marc Van Montagu, seesama üks ja ainus, ning Em. Prof. C.J. Leaver). Suudaks keegi emakeeles ka sel teemal nii hästi, nii hingega ja nii entusiastlikult sõna võtta ning nii häid seoseid leida. Vähemalt ei kardaks osa rahvast siis enam muteeruda ja muretseks asjade üle, mille üle on põhjust muretseda. Vast tekivad need ettekanded kunagi ka avalikult internetti - siis ei saa jätta jagamata. Kohustuslik kuulamisvara kõigile, kes GMOde, mahepõllunduse või maailma toidupuuduse kohta midagi öelda tahaks, aga ise ka ei tea, miks ja kuidas...

Olen suhteliselt muusikaline kõigesööja ja asju, mis külmavärinaid tekitavad eriti nagu polegi, enamasti. Sümfooniakontserdi ajal olen näiteks täiesti süüdimatult magama jäänud, pean häbiga tunnistama.
Aga täna miski puudutas. Helid ilmselt... Ludovico Einaudist ei olnud ma varem midagi kuulnud. Haaras ja voolas ja uputas. Natuke "teistmoodi", aga ainult natuke, piisavalt, et köita.
Hmm, armunud muusikasse, korraks, külmavärinate ja kananahani. Trummarisse oleks ka võinud armuda. Kui meestes on üldse midagi sügavalt erutavat, siis on see jõulisus ja õrnus samaaegselt. Sel juhul kuidas suhtuda meeldiva välimusega trummarisse, kes enamuse tööst teeb pintslikestega... (või kuidas neid nimetatakse?)

Armastus ja ajalugu Muhumaal

esmaspäev, 23. juuni 2008

Punapeedi-kitsejuustusalat

neljapäev, 19. juuni 2008

Veel üks retsept ainsast vabast õhtupoolikust Prantsusmaa-seikluste (Pariis,
Pierre Hermé Paris, Saint-Étienne, Marseille) ja Itaalia konverentsi vahel (tagasi juuli alguses). Peediõhtu oli tore ja üldse mitte liiga peedine... vedelal kraadiga kujul me seda ju ei tarbinud :D
Triinu, ma loodan, et Sul järgmisena mädarõikaülejääki pole - peet oli hoopis lihtsam teema :P

Punapeedi-kitsejuustusalat
(Nami-nami ainetel, peaaegu)

Salat:
4 keskmist keedetud punapeeti
125 g mahedamaitselist kitsejuustu
1 pisem apteegitill ehk fenkol
200 g erinevat lehtsalatit, põld-võõrkapsast, jne.
Kreeka pähkleid peale raputamiseks

Kaste:
pool pisemat sibulat
2 tl teralist sinepit
1 tl suhkrut
0.5 tl soola
noaotsatäis musta pipart
1 sl valget veiniäädikat
3 sl oliiviõli

Kastmeks haki sibul imepeeneks ja sega kõik ained peale õli kausis. Siis nirista juurde oliiviõli, kastet pidevalt vispliga segades. Hoia külmkapis (võib teha eelmisel päeval) .
Lõika apteegitill pikuti pooleks, eemalda juurekoht ja lõika ülejäänud apteegitill õhukesteks viiludeks.
Sega apteegitill salatirohelisega, tõsta peale punapeeditükid ja kitsejuust, nirista üle kastmega, lisa pähklid ja serveeri kohe.

Pildil on Kreeka pähkli asemel piiniaseemned, sest esimesed olid ilmselt kapist kõhtu haihtunud, kuid sobiksid salatisse paremini.

Röstitud punapeedid palsamäädika ja küüslauguga

Nagu näha, katsetasime peediga veel. Sel korral mitte nii õnnestunult kui koogi puhul, aga viga annab parandada. Seetõttu ei hakka ka retsepti praegu siia kopeerima. Lihtsalt äädikat oli minu maitsele vast oma kolm korda rohkem, kui oleks meeldinud ja küpsed peedid maitsesid kahtlaselt marineeritutena, mis ei olnud iseenesest küll paha, aga... järgmisel korral üritan vähema äädikaga ja ürdisemat.

... ja valget kala tahaks nende kõrvale süüa :)

Jamie Oliveri röstitud peedid palsamäädika ja küüslauguga (Nami-nami)

Šokolaadikook punapeediga

Kevadel Kopenhaagenis Nomas einestades
(pildid siin, pikemalt juunikuu Oma Maitses) hakkas mulle meeldima sealne peedivaht tumedas šokolaadis. Nii üritasin leida retsepti mingi lähedase kombinatsiooniga. Eesmärk ei saanud küll päris täidetud, aga avastus oli sellegipoolest meeldiv. Ma õpin niimoodi varsti peeti armastama :P Mõni õnnestunud katsetus veel ja...

Mul on vist uus šokolaadikoogilemmik. Tegelikult ka. Peet ei tohiks kedagi hirmutada - selle maitset pole tunda, aga teeb mõnusalt mahlaseks. Tume kakao muudab jällegi koogi maitse intensiivsemaks, nii sobib see ka vanillijäätisega serverimiseks. Retsept on Nami-nami ainetel. Suurendasin taina kogust, et 24 cm vormis mõnus paks kook saada ja lisasin kakaojoogipulbri asemel kvaliteetset tumedat kakaopulbrit. Teiste koguste tõttu kook ka küpseb kauem, minul tund ja 20 minutit, aga ahjud ja funktsioonid on erinevad.
Kui, siis järgmisel korral üritaks veidi vähendada suhkru kogust. Tuhksuhkru ja jäätisega serveerides sai nagu natuke liiga magus.

Šokolaadikook punapeediga

50 g kakaopulbrit (tumedat, mitte kakojoogi)
270 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
350 g suhkrut
350 g keedetud peeti
4 suurt muna
3 dl õli
2 tl vanilliekstrakti
tuhksuhkrut serveerimiseks

Sõelu kaussi kakaopulber, jahu ja küpsetuspulber. Lisa suhkur. Pane kõrvale.
Püreesta peedid köögikombainis. Lisa ükshaaval munad, seejärel vanilliekstrakt ja õli ning sega ühtlaseks.
Tee kuivainete keskele lohk ning kalla sinna peedipüree. Sega õrnalt läbi ning kalla võitatud 24cm koogivormi.
Küpseta 180-kraadises ahjus 60-90 minutit, kuni koogi keskele torgatud puutikk jääb puhtaks. Küpsetamise viimasel kolmandikul kata kook kõrbemise vältimiseks fooliumiga.
Lase koogil täielikult jahtuda ja puista enne serveerimist üle tuhksuhkruga.

Kadunud kevad ja saabumata suvi

kolmapäev, 18. juuni 2008


Anni Arro nõgeserullid, retsept juuni Oma Maitsest, lk. 40, vahelduseks tavapärastele juustusaiadele.
Siis, kui nurmenukud veel õitsesid ja metsaalused karulaugust lõhnasid :)

Tänud ja naeratav fortuuna :)

teisipäev, 17. juuni 2008

Tänud kõigile nii elava vastukaja eest!
See on kindlasti pisike stiimul samas vaimus jätkamiseks.
Küsimused-ettepanekud on endiselt oodatud - üritan neile jooksvalt kommentaariumis vastata.

Kolleegi loosikäpa kaasabil osutus magusalt õnnelikuks Mari-Liis (kommentaar nr. 26), kellele kuulub La Cure Gourmande'i karamellivalik. Lepime üleandmise kokku meilitsi :)

Kallid lugejad, palun abi :)

laupäev, 14. juuni 2008

Esimene postituse kirjutasin 2005. aasta detsembris ja sealt läks lahti... alguses üsna segaselt, käsitöö-toidu-muujutuseguselt. Aga aeg loksutab asju paika, paranes jutt ja tekkis teema, maitsvalt. Enam ei häbene oma näolappi postituse juures :P Nüüd olen juba ise ka peaaegu rahul ning toidublogimisest on saanud hobi ja harjumus, maitsvalt. Naudin nii köögis mässamist kui selle virtuaalset jagamist Teiega, veel kord, maitsvalt.
2006. aasta aprillist loeb counter kokku uskumatud 113 000 unikaalset külastust, üle poole neist viimase kümne kuu jooksul :)
Aja jooksul on siit postitusi lipsanud nii Toidutaresse kui ka Delfi Naistelehte, tänu blogile sattusin Terevisiooni kiirvisiidile, kiigata soovitan ka Oma Maitse juuninumbrisse.

Palun jagage nüüd ka minuga:

  1. Miks loete?
  2. Mis meeldib/ei meeldi (toidujutt, muidujutt, reisijutt, jänkujutt)?
  3. Kas midagi on puudu/üleliia?
  4. Millest tahaksite veel lugeda?
  5. Soovitusi/märkusi/etteheiteid tehnilise poole pealt?
  6. Kuidas siia sattusite?
  7. Kes julgeb tunnistada, et tunneb mind ka reaalis?
  8. Millisel juhul tunnete soovi või vajadust kommenteerida?
  9. (Või küsige hoopis ise...)
Ja et oleks huvitavam, siis loosin vastajate vahel välja auhinna. Mis saab maitsvaks auhinnaks selgub 10. juunil, kui Prantsusmaalt tagasi olen, selle ajani on aega ka vastata. Auhinnahuvi korral on mingist kontaktivahendist palju kasu (meiliaadress või blogiaadress või miskit).

Aitäh!

Üritan jooksvalt sõna sekka öelda. (Viimati 15.05.2008)

Esiteks, ükski kommentaar ei ole üleliigne. Mida teete teisiti, mida samamoodi, miks retsept/koostisaine/meetod meeldib/ei meeldi? Alati on tore, kui lugejast jääb maha rohkem kui jälg counteris.

Postitusi ilmub tihti, ütlete. Ilmub täpselt nii tihti kui aega, tahtmist, lusti on - vahel rohkem, vahel vähem. Viimasel ajal kirjutan midagi nädalavahetusel valmis ja tilgutan neid siis nädala jooksul blogisse – ilmselgelt lugejasõbralikum variant, kui kõik pühapäevaõhtul korraga paisata.
Tegelikult vahelduvad need paljude postitustega perioodid blogilaisemate perioodidega. Mitte, et ma siis ei sööks või süüa ei teeks, aga pole kas aega jagada või muserdab talvel valguse puudumine sedavõrd, et ilma päikseta üldse kaamerat välja võtta ei taha, nagu sel aastal juhtus.

Tehnilise poole pealt olen kohmetu isesoperdaja, hetkel paremini ei oska, seepärast ka säärane küsimus. Tahaks muidugi teha ja osata ja… näiteks otsingut kasutan ise päris agaralt, sest retsepte paberkujul kodus ei hoia, kui need just raamatus reas ei seisa.

Silte tahaks lihtsuse mõttes kuidagi grupeerida, aga delicious kahjuks sellist varianti ei paku. Kuidagi peaks seda süsteemi tõesti loogilisemaks muutma, teemasid ja koostisaineid tuleb ju aina juurde - samas ctrl+F aitab ka siinkohal. Aga olen nõus, et nimekiri hakkab liiga pikaks muutuma.

Blog.tr.ee - mina olen seal ikka alati postituse algust ka näinud, nii palju, kui olen käinud, aga kogu loo lugemiseks pead end ju nii kui nii end blogisse klikkima. Vahel lihtsalt ongi sisutu postitus :D
Olen korduvalt mõlenud rss kaudu üldse ainult postituse algust jagada, aga selle peale peab veel mõtlema…

Statistikat vaadates ja blogile peale vaadates, äkki peaks üritama põhja 1024 laiuseks venitada.

Evelinile 3-tulbalisest põhjast - uuri näiteks siit või siit (keri allapoole) ;)

Toidujutt oli, on ja jääb :)
Narmendan siis, kui tuju on. Vahel on. Nagu paljud noored neiud, olen kunagi puberteetikuna üsna palju riimi kirjutanud. Praegu on endalgi häbi lugeda, aga omal ajal tundus „Kuldse Kaselehe” konkursi kogumikku pääsemine päris tore. Ju on seal ka need narmendamise juured.
Loomulikult kehtib mingi sisemine tsensuur, aga kirjutan sellest, mis meeldib ja/või hinge kriibib, mingites piirides, mida on raske tajuda ja näitan seda, mis meeli köidab (mitte et ma seda köitvat osa adekvaatselt pildile püüda oskaks või suudaks, aga üritan).
Metsaskäigud - Rohkem peaks metsas käima :D Kui vaid keegi piisavalt tihti viiks! Meeslemmik ei salli vabadel päevadel enne keskpäeva ärkamist kohe kuidagi :P
Käsitöö tarvis pole absoluutselt aega ja mu saavutused on nii tagasihoidlikud, et ei tihka neid viimastel kuudel lausa ca 250 inimesega päevas jagada. Teha iseenesest tahaks palju rohkem ja lugeda rohkem, ilukirjandust vahelduseks, aga ööpäevas on endiselt 24 tundi.
Reisijutud on suures osas enesele meenutuseks kirjutatud, aga vast on neist veidi kasu ka mõnele reisiks valmistujale.
Küülikujutud tunduvad olevat need, mis ühtedele meeldivad ja teistele mitte - eks maitsed on erinevad, ka lemmikloomade osas. Minu arust lahedamat looma on raske välja mõelda (eriti kui varahommikul paiisuga õlga limpsima tullakse). Mulle tunduvad jälle kassid antipaatsed… ideaalis oleks mul vist küülik ja koer.
Samas ei ole kihku Läburaatorist ilma pildita kirjutada, aga teda niimoodi pildile saada, et seal ei ilutseks magav must karvakera või hüppav udukogu, on üsna keeruline. Küülik on muide loom, kes suudab ühel ja sellelsamal hetkel toast väljuda ja uuesti siseneda… ja piisavalt uudishimulik on ta ka, et võib enne klõpsu ninapidi objektiivis kinni olla, külaliste ahistamisest rääkimata.

Toiduteemal
Armastan toitu nautida ja kirjutan sellest nii, nagu tunnen ja meeldib. Ja põhjalikult meeldib! Detailsed valmistuskäigud, isiklikud kogemused ja tähelepanekud segamini raamatutarkusega - see on just seepärast niimoodi, et kunagi tundsin ise sellistest retseptidest-kirjeldustest-põhjendustest hirmsasti puudust ja ega neid praegugi ülearu leia kuigi otsida oskan vast paremini. Retsept olgu kirjutatud niimoodi, et igaüks hakkama saaks, eeldamata erilisi eelteadmisi.

Uued maitsed on põnevad, uued meetodid proovimist väärt. Katsetamise eest ei karistata :) See on põnev, arendav ja enamasti maitsev kogemus. Samas olen veendunud, et klassikalisi retsepte ei tasu solkida – need on aastakümnete ja sadade jooksul mingis kultuuriruumis paika loksunud ja täiuseni lihvitud. Ja ei ole tarvis toidule võõraid nimesid külge pookida, eriti retseptides, et lugejat segadusse ajada, mõni veel hakkab uskuma! Plaadipirukas lehttainast hakkliha ja ananassiga ei ole endiselt pitsa!

Mulle pole kunagi piisanud sellest, et keegi rääkis, kuskil on kirjas ja nii on. Miks? See on põhiküsimus. Suhtumine, mis ema alati ahastuse äärele ajas. Uudishimu, mis vanaisale hirmsasti meeldis ja mistõttu ma juba algklassides kuulsin pikki loenguid sellest, miks lamp põleb, kust tuleb nafta, miks liivaterad on ümmargused, mis on mateeria ja kuidas töötab sisepõlemismootor. Viimast sai nii alt- kui ka pealtpoolt jälgida, õliste näppudega ja number kümme võti oli ka popp.
Pikk heietus, aga sellest ajast on pärit „teaduslik lähenemine”. Teadusest on asi muidugi nii kaugel, kui olla saab. Ma pole ei toitumisspetsialist, füüsik ega kaugeltki ka keemik. Aga kui mul on tarvis asju enda jaoks seletada, uurida ja miks-kuidas selgeks mõelda, siis miks mitte seda ka teistega jagada.

Vahel tekib küsimus, kas oleks üldist huvi ka (toidu)uudiste emakeelsete kokkuvõtete järele, mille lingid praegu paremas tulbas ilutsevad? Olen sellele mõelnud ja pisteliselt mõnda aega tagasi ka postitanud, aga see on üsna aeganõudev. Basic asjadest on plaanis järgmisena kirjutada rostbiifist ja kunagi kindlasti kondipuljongist, kindlasti tuleb neid veel.
Elavama diskussiooni tekitamise koha pealt – ilmselt peaks sel juhul tekitama lugejale vastuvaidlemisvõimaluse. Möllu pole plaanis, pelgan natuke, peale oma taimetoidupostitust. Toidudiskussioonivajaduse katab Nami-nami foorum ;)

Maarja leiab, et mu teemad on tema otsimistega vahel kummaliselt sünkroonis. Kui nüüd mõtlema hakata, siis pole see nii kummaline midagi. Lihtsalt kodumaine ja hooajaline. Karulauk kasvab meie jaoks ju ühel ajal. Mitte ainult mõistlik, vaid ka kasulik on kodumaist hooajalist värsket maksimaalselt ära kasutada.
Samas leiab siit vast ka natuke kaugemat, põhiliselt ikka reisidelt „kaasa toodud” rahvusköökide naudinguid, millest pelgalt eemal viibimise tõttu loobuda ei kavatse. Eelkõige pean siinkohal esialgu silmas Itaaliat ja Türgit, kus olen korduvalt ja pikemalt viibinud.
See kõik ei tähenda kaugeltki seda, et ma igapäevaselt ka hakklihakastet, praekartulit, makaronisalatit ja kulinaarialeti tooteid ei sööks. Muidugi söön, purgisuppi ka, kui vaja.

Miks on vähe magustoite, kooke, kus on süldid-rulaadid, kokteilikokandus?
Ma ei ole lihtsalt eriline maiasmokk, aga šokohoolik küll ja enamasti rahuldabki magusaisu tükk head tumedat šokolaadi. Puuvilju-marju armastan ka. Mõni magus retsept on siin ikka täitsa olemas ja eks neid tuleb ka tulevikus. (Ju ei käi lihtsalt piisavalt motiveeritud maiasmokkasid piisavalt tihti külas :P)
Sülti teeb vanaema (kui ise ei viitsi), rulaadi enamasti heal meelel ei söö ja kokteilid eriti ei eruta, aga miski pole võimatu. Kõike korraga tõesti lihtsalt ei jõua.

Kas ma pole mõelnud võõrkeelsele blogile? Pole hetkel ei aega ega motivatsiooni. Ja kardan, et lausa dubleerida ei viitsiks ja 100% võõrkeelseks blogiga kindlasti muutuda ei kavatse. Pealegi on neid igas mõttes jalaga segada. Õnneks on ka eestikeelseid tekkinud nagu seeni pärast vihma, üks asjalikum kui teine.

Nõudepesust - vihkan nõudepesemist ja nõudepesumasinat ei oma...

Autorile maitseb vein väga, hea õlu ka, kanget alkoholi ei tarbi, aga ei tunne end veiniteemal absoluutselt kompetentsena. Alustades Tšiili carmenere'ist cambozola kõrvale, Itaalia chiantist mitmes poosis ja soave'st lõhesupi juurde, juues prosecco't kohe peaaegu päris Prosecco's, nautides "musta veini" (refošk?) Sloveenia rannikul, veini colaga(!) samas kohas ning jõudes nii mõnegi teiseni, aga veinist rääkimise asemel tunnen end seda nautides turvalisemalt. Prantsuse veinid on minu jaoks täiesti tume maa - aga üritan seda lähinädalail koha peal natuke parandada.

Toidu-, reisi-, metsa- ja küülikupildid
Endalegi vahel tundub, et neid on mõnikord liiga palju. See selleks, aga pildiga retsept on hoopis atraktiivsem – vähemalt minu puhul see toimib, reeglina.
Olen teadlikumalt oma köögišedöövreid pildistanud nüüdseks umbes aastajagu ja ka osa varasemate postituste pilte on välja vahetatud. See ei tähenda sugugi, et ma oskaksin või end valdkonnas kindlalt tunneksin, risti vastuoksa!
Aja jooksul kujuneb see harjumuseks ja lähedasemad sõbrad-tuttavad teavad juba küsida, et kas võib sööma hakata või tahan ma enne pildistada. Üksikuid lauamatte ja kausikesi on mul võib-olla jah natuke rohkem kui normaalne oleks :D
Samas serveerimisel küll rohkem vaeva ei näe, kenasti serveeritud toit maitseb paremini, ausalt. Pigem maadlen enamuse ajast olematu valgusega köögis ja juba viimased pool aastat luban endale, et leian statiivile finantsprioriteetide järjekorras kõrgema koha… eks näis. Talv õnneks veel ei ähvarda.
Kui kellelgi on soovitusi uue köögi valguse osas, siis olen üks suur kõrv! Ja üleüldse on igasugune konstruktiivne kriitika ja nõuanded alati teretulnud. Algaja asi…

Keelegümnastika
Emakeel on ilus! Keegi pole ideaalne. Vigu teen ka mina, esimese hooga postituse valmis kirjutades kohe päris palju, mistõttu muudan hiljem, vahel lausa korduvalt. Mis teha, kui segad on sõnamini.

Triinu heidab ette omapärast ja rasket lauseehitust, Rael kiidab head keelekasutust – võta siis kinni. Kirjutan nii, nagu oskan. Aga ma olen üldse omapärane ja raske ja vahel üsna tüütu - Triinu peaks ju teadma :D Kas Sul pole tõesti olnud "õnne" mitte kunagi Aasia autorite artiklitele sattuda, et teadusartiklite keel Sind hellitab?

Olen tähenärija ja tõesti norin avaliku keelekasutuse pärast, kui telekokad basiilikat toidus kasutavad – kuskilt tulevad ju eeskujud. Avalikult tuleks vastavalt ka käituda. Kui õppinud kokk ei tea midagi erialakeelest, siis…

Enda kohta vähe infot – nii on. Ei saa end ometi avalikult lahti riietada. Kes tahab, see leiab ;)

Pille, mis Sa nüüd. Mina ja teadlane, naerukoht, seda ei kinnita ükski teaduslik fakt :D Sina ikka teadlane, reaalselt!

Ki, see keemikute üksteisemõistmise lause, see on küll hirmilusasti öeldud! Aga kahjuks pole ma keemik, pigem ikka pisikeste mõõtmete bioloog ehk siis geenitehnoloog. Praegu juba peaaegu tahaksin olla - mõistaks paljusid asju paremini. Kokkamine ju puhas köögikeemia ja -füüsika ongi, bioloogiliste järelmõjudega!

Mis teema selle ploomi-martsipanikoogiga on?! Täielik fenomen – mulle endale ka maitseb, aga poleks osanud arvata, et see nii populaarseks saab :)

Loodan ka edaspidi pakkuda maitsvat lugemist – nauditavat endale ja Teile!

Prantsuse rongid - õnnistus ja õnnetus

reede, 13. juuni 2008

Tänase reede ja kolmeteistkümnenda puhul on paslik rääkida meie Prantsusmaa rongisaagast... hoian sõrmed selja taga risti ja loodan, et lähiajal lennukile jooksma ei pea. Või noh, pean, aga alles jaanipäeva varahommikul.

Plaan oli lihtne ja ilus - lennukiga Vilniuse kaudu mõneks päevaks Pariisi, Pariisist TGV'ga nädalaks Saint-Etienne'i, hiljem ikka kiire rongiga Lyonis ümberistumisega paariks päevaks Marseille'sse ja sealt lõpuks ühe kiire jutiga otse Pariisi (lennujaama) tagasi. Ilus plaan ei pea aga kaugeltki mitte alati teostuma.

...vaata tervet postitust...

Pisike probleem krediitkaardiga, aga kassast saime oma ette ostetud piletd lõpuks siiski kätte. Pariis->Saint-Etienne oli tore. TGV on kiire ja absoluutselt vaikne, kihutab 320 km/h läbi Prantsusmaa ja reisija mureks jääb ainult sujuvat sõitu nautida. Oli aega tutvuda 2/5 meie projektiseltskonnast, keda varem polnud au tunda, sikutada Pariisi pilte arvutisse ja magada ja lugeda ja... Kahju ainult, et nad Sebe eeskujul pardal internetti ei paku.

Saint-Etienne->Lyon lühike ots õnnestus ka kenasti, aga siis läks kõik viltu. Oma Lyon->Marseille TGV'st jäime napilt maha - segadus perroonidega, segast infot jagavad jaamatöötajad ja natuke liiga lühike aeg ümberistumiseks. Sõitsime hoopis regionaalliiniga (et ka see on kordades vaiksem ja oluliselt kiirem kui meie rongid, ma parem ei räägi). Õnneks ei pidanud küll uusi pileteid ostma, kuid kaotasime ajas päris mitu head tundi. Vähemalt jõudsime õigesse kohta ja Marseille's paistis hetkel päike.

Lahkumise hommikul aga ei taibanud kumbki tuba jagavatest tobudest, mina sealhulgas, varahommikuseks pakkimiseks äratust panna ja nii ma siis ärkasin kolmanda reisikaaslase paanikakõne peale altkorruselt, et takso on ees ja kus me oleme. No hakkasime siis pakkima :D
Oma rongist, mis meid kiiresti Marseilles't Pariisi lennujaama oleks viinud, jäime muidugi maha, tunnijagu. Uusi pileteid ei õnnestunud osta - aparaat ei tunnistanud krediitkaarti ja kassad olid veel suletud. Kuuldavasti pidi häda korral ka rongist osta saama - istusime järgmise Pariisi suunduva TGV peale ja jäime ootama. Uut piletit järjekordselt õnneks ei pidanud ostma, aga see oli väike probleem - rong ei sõitnud lennujaamast läbi ja meie lennuaeg muudkui lähenes. Uurisime juba odavamaid võimalusi lähipäevadeks uus lend muretseda ja arvutasime ja...
Väike võimalus õigeks ajaks lennujaama jõuda oli liiga väike! Ja siis hakkas rong aeglustama ja veel aeglustama ja jäi seisma. TGV jäi seisma! Turvakaalutlustel...
Neilsamadel turvakaalutlustel jäime Pariisi 20 minutit hiljaks. Väärtuslikud logistikaminutid! Metroo-RER-RER, jõuame või ei jõua?! Maapealse transpordiga nii kui nii ei oleks jõudnud.
Ja kus on eskalaatorid, kui neid tarvis on!? Ma vist mäletan veel tükk aega pilti T-st, kes seljakott seljas, väiksem kõhu peal, K kohver ühes käes ja minu oma teises metroojaama trepist üles lendas. Meil olid sekundid ka arvel.
RER'ile ei olnud enam aega piletit osta, siis poleks kindlasti õigeks ajaks lennujaama jõudnud. Sõitsime jänest - nii lihtne see oligi. Mina oma võimatu reegleid armastava loomusega närveerisin ennast loomulikult peaaegu haigeks, aga teha polnud midagi.
Järgnes jooks läbi CDG teise terminali ja õige laua otsimine. Onu istus veel laua taga, aga "check-in is closed" kõlas kuidagi kurjalt. Ei tea küll miks :P
Jõudsime, minut peale viimast minutit, aga jõudsime!!! Ja peale kahte pärastlõunal Leedu õhuga pilvede kohal kihutades oli esimene võimalus hommikust süüa.
Ja kuna kook ei ole täiuslik ilma kirsita, siis hilines ka Vilnius-Tallinn lend üle tunni. Vähemalt sai lennujaamas ärevust välja magada :D
Kõik on hea, mis lõpeb hästi, aga sellist ajarallit ei taha enam teist korda ette võtta.

Hapupiim ja tatrapuder

Peale Prantsusmaad, kitsejuustu, tigusid ja igapäevast moosisaia on mõnus maanduda vanaema juures hapukoorega tatrapudru ja koduse hapupiima manu...
Viimane tundus seekord kohe eriti erakordselt hea, kergest ülehapnemisest hoolimata. Kui nüüd veel ühe kiluvõileiva ka saaks (neid sõin küll viimati Prantsusmaal, aga see tundub juba terve igaviku taga ja maitse kummitab). Iseasi, kas ma kell kaks öösel (hetkel) kala puhastama viitsin hakata:P

Ja kui liigitada inimesi erinevate tunnuste alusel gruppidesse, siis kuulun sellesse, kes oma tatra sees liha ega tomatit silmaotsaski ei salli :D

Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama...

esmaspäev, 9. juuni 2008


Projekt on läbi, noored koju saadetud (no või omal käel vihmasesse Marseille'sse), korraldajad ilmselt magavad väsimust välja ja hunnik mälestusi on järjekordselt kõigil :P
Pildid ikka vanas kohas.

TGV asemel regulaarliiniga sõita ei ole tore (mida esimene raudpoltkindlalt oli), tundidega tekib paras rongideliirium ja saab teha huvitavaid avastusi-järeldusi. Näiteks miks pagana pärast prantslased inimesi iga väljapääsu juured sorteerima peavad (sortie) või miks Pariis ikkagi haiseb (ok, Marseille haiseb veel rohkem, aga seda me siis veel ei teadnud). Ja põuepommarlusest on nad ka täiesti valesti aru saanud - õunavargad sellised.
Bouilabaisse see-eest on hea ja siider täiesti klass omaette...

Saint-Étienne ja Euroopa integreerimine

teisipäev, 3. juuni 2008


Elame ühiselamus, teeme ise süüa ja peseme nõusid - ei mingeid hotellimugavusi pooleteiseks nädalaks :P
Tutvustame Euroopa noori kama, kiluleiva, Kass Arturi ja Vana Tallinnaga. Viimased kaks on tõelised hitid nagu alati...

Pariis vol. 2

pühapäev, 1. juuni 2008





Kolm päeva Pariisiga tutvumiseks on kaugelt liiga vähe, umbes nagu kohvi lõhn naabri rõdult unisel hommikul, kui enda varud on otsas ja külmikus surevad bakterid nälga.

Pariis maitseb hästi ja lõhnab pahasti... emotsioon on tugev. Tagasi tahaks. Muuseumid - mitte nii lühikese ajaga, näeks liiga vähe. Pariis ise on muuseum. Ajalugu vedeleb kõikjal ümberringi - vaja on vaid aega, et natuke tunda ja süveneda, mitte linna kiirkäigul läbi joosta ja loota, et midagi vaatamisväärset vaatevälja satub. No ja satub kindlasti.