Itaalia, GMO ja Ludovico Einaudi

Ma armastan Itaaliat, ikka, jälle, endiselt!
Päike paistab, ilm on kuum (KUUM, mitte soe!), Como järv on kaunis, toit on mainimatagi nauding, vein, küünlad, avaõhtu kontsert ja üleüldse on Spazio Villa Erba ideaalne koht 600 osalejaga konverentsile... tasus kainet jaaniõhtut ja öösel kell kolm ärkamist, et neljaks lennujaama jõuda :P

Konverents kuulutati avatuks ja juba paar esimest üldist sõnavõttu võtsid sõnatuks (Em. Prof. Marc Van Montagu, seesama üks ja ainus, ning Em. Prof. C.J. Leaver). Suudaks keegi emakeeles ka sel teemal nii hästi, nii hingega ja nii entusiastlikult sõna võtta ning nii häid seoseid leida. Vähemalt ei kardaks osa rahvast siis enam muteeruda ja muretseks asjade üle, mille üle on põhjust muretseda. Vast tekivad need ettekanded kunagi ka avalikult internetti - siis ei saa jätta jagamata. Kohustuslik kuulamisvara kõigile, kes GMOde, mahepõllunduse või maailma toidupuuduse kohta midagi öelda tahaks, aga ise ka ei tea, miks ja kuidas...

Olen suhteliselt muusikaline kõigesööja ja asju, mis külmavärinaid tekitavad eriti nagu polegi, enamasti. Sümfooniakontserdi ajal olen näiteks täiesti süüdimatult magama jäänud, pean häbiga tunnistama.
Aga täna miski puudutas. Helid ilmselt... Ludovico Einaudist ei olnud ma varem midagi kuulnud. Haaras ja voolas ja uputas. Natuke "teistmoodi", aga ainult natuke, piisavalt, et köita.
Hmm, armunud muusikasse, korraks, külmavärinate ja kananahani. Trummarisse oleks ka võinud armuda. Kui meestes on üldse midagi sügavalt erutavat, siis on see jõulisus ja õrnus samaaegselt. Sel juhul kuidas suhtuda meeldiva välimusega trummarisse, kes enamuse tööst teeb pintslikestega... (või kuidas neid nimetatakse?)