Tänase reede ja kolmeteistkümnenda puhul on paslik rääkida meie Prantsusmaa rongisaagast... hoian sõrmed selja taga risti ja loodan, et lähiajal lennukile jooksma ei pea. Või noh, pean, aga alles jaanipäeva varahommikul.
Plaan oli lihtne ja ilus - lennukiga Vilniuse kaudu mõneks päevaks Pariisi, Pariisist TGV'ga nädalaks Saint-Etienne'i, hiljem ikka kiire rongiga Lyonis ümberistumisega paariks päevaks Marseille'sse ja sealt lõpuks ühe kiire jutiga otse Pariisi (lennujaama) tagasi. Ilus plaan ei pea aga kaugeltki mitte alati teostuma.
Pisike probleem krediitkaardiga, aga kassast saime oma ette ostetud piletd lõpuks siiski kätte. Pariis->Saint-Etienne oli tore. TGV on kiire ja absoluutselt vaikne, kihutab 320 km/h läbi Prantsusmaa ja reisija mureks jääb ainult sujuvat sõitu nautida. Oli aega tutvuda 2/5 meie projektiseltskonnast, keda varem polnud au tunda, sikutada Pariisi pilte arvutisse ja magada ja lugeda ja... Kahju ainult, et nad Sebe eeskujul pardal internetti ei paku.
Saint-Etienne->Lyon lühike ots õnnestus ka kenasti, aga siis läks kõik viltu. Oma Lyon->Marseille TGV'st jäime napilt maha - segadus perroonidega, segast infot jagavad jaamatöötajad ja natuke liiga lühike aeg ümberistumiseks. Sõitsime hoopis regionaalliiniga (et ka see on kordades vaiksem ja oluliselt kiirem kui meie rongid, ma parem ei räägi). Õnneks ei pidanud küll uusi pileteid ostma, kuid kaotasime ajas päris mitu head tundi. Vähemalt jõudsime õigesse kohta ja Marseille's paistis hetkel päike.
Lahkumise hommikul aga ei taibanud kumbki tuba jagavatest tobudest, mina sealhulgas, varahommikuseks pakkimiseks äratust panna ja nii ma siis ärkasin kolmanda reisikaaslase paanikakõne peale altkorruselt, et takso on ees ja kus me oleme. No hakkasime siis pakkima :D
Oma rongist, mis meid kiiresti Marseilles't Pariisi lennujaama oleks viinud, jäime muidugi maha, tunnijagu. Uusi pileteid ei õnnestunud osta - aparaat ei tunnistanud krediitkaarti ja kassad olid veel suletud. Kuuldavasti pidi häda korral ka rongist osta saama - istusime järgmise Pariisi suunduva TGV peale ja jäime ootama. Uut piletit järjekordselt õnneks ei pidanud ostma, aga see oli väike probleem - rong ei sõitnud lennujaamast läbi ja meie lennuaeg muudkui lähenes. Uurisime juba odavamaid võimalusi lähipäevadeks uus lend muretseda ja arvutasime ja...
Väike võimalus õigeks ajaks lennujaama jõuda oli liiga väike! Ja siis hakkas rong aeglustama ja veel aeglustama ja jäi seisma. TGV jäi seisma! Turvakaalutlustel...
Neilsamadel turvakaalutlustel jäime Pariisi 20 minutit hiljaks. Väärtuslikud logistikaminutid! Metroo-RER-RER, jõuame või ei jõua?! Maapealse transpordiga nii kui nii ei oleks jõudnud.
Ja kus on eskalaatorid, kui neid tarvis on!? Ma vist mäletan veel tükk aega pilti T-st, kes seljakott seljas, väiksem kõhu peal, K kohver ühes käes ja minu oma teises metroojaama trepist üles lendas. Meil olid sekundid ka arvel.
RER'ile ei olnud enam aega piletit osta, siis poleks kindlasti õigeks ajaks lennujaama jõudnud. Sõitsime jänest - nii lihtne see oligi. Mina oma võimatu reegleid armastava loomusega närveerisin ennast loomulikult peaaegu haigeks, aga teha polnud midagi.
Järgnes jooks läbi CDG teise terminali ja õige laua otsimine. Onu istus veel laua taga, aga "check-in is closed" kõlas kuidagi kurjalt. Ei tea küll miks :P
Jõudsime, minut peale viimast minutit, aga jõudsime!!! Ja peale kahte pärastlõunal Leedu õhuga pilvede kohal kihutades oli esimene võimalus hommikust süüa.
Ja kuna kook ei ole täiuslik ilma kirsita, siis hilines ka Vilnius-Tallinn lend üle tunni. Vähemalt sai lennujaamas ärevust välja magada :D
Kõik on hea, mis lõpeb hästi, aga sellist ajarallit ei taha enam teist korda ette võtta.
6 kommentaari:
Oi, Thredahlia, ära räägi. Ma jooksin esmaspäeval oma 30kilose kohvri, fotokoti ja raske õlakotiga (klantspaberist toiduajakirju täis, eksole) mööda New Yorgi Penn Stationit, et Newarki rongile pääseda. Seal vahetati 5 minutit enne rongi väljumist perrooni (!!??!!). Ok, eskalaatoriga üles, aga siis üle mingi rahvast ummistunud saali ja pikast trepist alla (no ei leidnud eskalaatorit). Rongile-lennukile-koju ma jõudsin, aga need kohvri tassimisest tekkinud sinikad on ilmselt veel paar nädalat kintsudel :)
Me jooksime ka täispagasiga kohvrite (klaastaarat täis :P) ja seljakottidega kolme rongi vahel ja pikalt läbi lennujaama... vähemalt asja eest :D
Jessusmaria (rõhk ssssidel) ütleks mu ungarlannast manager seepeale :D, päris karm! Mina ei suuda ikka valida, mis pidi Budapesti minna ja kas 45min on ikka piisav ümberistumiseks jne. Paaniliselt pelgan mahajäämisi!
Hea, et teil kõik kenasti läks lõpuks!
Hingasin lõpuks lennukisse jõudes nii kergendatult, et jäin õhuhaigeks (või mis see termin emakeeles on?), ei suutnud üle suutäie süüa ja vabanesin Vilniusesse maandudes oma mao sisust. Tagasilend missugune!
Ma vist panen mõnda aega omale igaks petteks kolmekordseid äratusi :D
Ja just ostsin omale rongipileti, mille järgi Veneetsias on ümber istumiseks 22 minutit... kogemustest õpitakse, see on ju lausa poole rohkem, kui Lyonis aega oli :P
Oi sellised asjad on vaat et ühed ebameeldivamad reisimise juures! Nii tüütu, kui ka lennujaamas passimine ei oleks, ikka miljon korda parem, kui selline ajaga võidujooks. Oleme oma perega sellist rallit ükskord Saksamaal teinud, ainult et meile kimas kõige ees vanker 8-kuuse lapsega :)
Vanker veel oligi puudu :D
Postita kommentaar