Türgi kohv/Türk kahvesi

Türgi kohv on kindlasti üks neist asjadest, mis tuleb Türgis käies ära proovida, ka neil, kes muidu erilised kohvisõbrad pole. See on täiesti omalaadne nauding, millest siinmail on millegipärast hoopis veidrad arusaamad. Türgi kohv ei ole paks tökat, vaid väga spetsiifilise maitse ja aroomiga üsna kange, kuid väga nauditav kohvijook. Aroom ja maitse on hariliku kohviga võrreldes väga erinevad ja kerge "meditsiinilise" alatooniga.
Türgi kohv on üldjuhul valmistatud araabika ubadest (Coffea Arabica), on tumeda röstiga ning puuderpeeneks jahvatatud, maailma kõige peenema jahvatusega kohv.
Kohvi valmistatakse spetsiaalses ülalt kitsenevas nõus - cezve või ibrik (olenevalt keelelisest päritolust) - ja nõu suurusest oleneb, mitu tassi kohvi saadakse, sest nõu tuleb alati täita kaelani, kuna oluline on kohvi ruumala ja pindala suhe. Kohvi ja suhkrut mõõdetakse väikeste teelusikatega, mis on palju pisemad kui need, millega meie harjunud oleme (supilusika, teelusika ja Türgi kohvi lusika võrdlus). Pigem meenutavad lusikad imetillukesi jäätiselusikaid. Kohvi serveeritakse tihti koos veega, mis on vajalik maitsemeele puhastamiseks pisikeste kohvilonksude vahele ja pidavat tagama suurema naudingu sellest jumalikust joogist.
Mina nagu paha uudishimulik putukas tüütasin muidugi inimesi omajagu ja uurisin, kuidas seda kohvi siis ikkagi valmistatakse. Eks igaühel on oma väikesed variatsioonid, kuid üldplaanis on põhimõte sama.

 

• Keetmisnõusse lisatakse esimesena suhkur. Suhkrut saab olla erinev kogus: sade (suhkruta), az şekerli (vähese suhkruga; 0.5 kuhjata lusikatäit), orta şekerli (keskmise suhkruga; 1 kuhjata lusikatäis) ja çok şekerli (rohke suhkruga; 1.5-2 kuhjata lusikatäit)


• Järgmisena lisatakse võimalikult külm vesi, 1 tass (pisike Türgi kohvi tass) jooja kohta, kuid silmas pidades, et nõu tuleb täita kaelani, mitte vähem ega rohkem.


• Viimasena lisatakse kohvipulber, 1-2 suure kuhjaga lusikatäit tassi kohta. Parim on muidugi värskelt jahvatatud kohv, aga teradega jahvatajad ei suuda mingi imega kohvi piisavalt peeneks jahvatada, selleks on tarvis ketastega jahvatajat.
  Siinkohal lähevad koolkondade arvamused lahku. Osad soovitavad kõik läbi segada, aga traditsiooniliselt ei tohi kohvipulbrit mingil juhul veega segada, sest see tekitab teatava barjääri õhu ja vee vahel, mis on oluline vahu tekkimises ja kohvi valmimise protsessis. Mina ei sega. Tihti lisatakse ka õige vähe kardemoni.

• Nüüd tuleb anum tõsta tasasele tulele. Tasasele sellepärast, et soojenemine peab olema aeglane ja vaht saab niimoodi kõige paremini tekkida ning kohv piisavalt aega valmida (ca 5 minutit). Seejuures tuleb ise pidevalt valves olla, et vaht omapead üle ääre ei kerkiks, mis võib juhtuda üsna hetkega.


• Oodata (segamata!) kuni vaht täidab nõu kaela ja tõsta nõu tulelt. Kael võiks olla natuke kõrgem, kui pildil, aga paremat kopsikut polnud kuskilt võtta. Kohv ei tohi mulinal keeda. Kui see siiski juhtub, siis tähendab see vaid seda, et anumasse on pandud liiga vähe kohvipulbrit. Piisav kogus pulbrit tagab vahutamise mulinal keemise asemel.


• Segada vaht tagasi kohvisse ja korrata seda kuumutamise ja vahu tagasi segamise protsessi kokku kolm korda (, mis on traditsiooniline variant - erinevad allikad soovitavad seda teha 2-4 korda). Peale viimas vahutamist enam ei segata.
  Kuuldavasti on kohvihoolikuid kahesuguseid: need kes armastavad vahtu oma tassis ja need, kes seda ei salli. Vaht on hea kohvi ja oskaja valmistaja tunnus. Viimasest vahutamise korrast võib vahu lusikaga ettevaatlikult tassidesse tõsta ja kohvianumal 15-20 sekundit seista lasta ning siis kohv järele valada, aga võib ka kohe valada ja kohvipulbril tassides settida lasta. Päris anumapõhja tassidesse laiali ei kallata. Vahuvihkajatele vahtu eraldi tassidesse ei tõsteta ja kallatakse mõnikümmend sekundit seista lastud vahuta kohvi (vaht sellisel juhul lihtsalt visatakse minema).

• Kohv serveeritakse väikestest tassidest (tassi ja detsiliitrinõu võrdlus) ja selle kõrvale ka külm vesi maitsemeele turgutamiseks ja kohvi paremaks nautimiseks.


• Kohvi juuakse otseloomulikult mustalt, pisikeste sõõmudega ja aeglaselt.Tassi põhja jääb kohvipaks, mistõttu ei jooda kohvi päris lõpuni, vaid jäetakse alles ka õige natuke vedelikku. Seejärel kaetakse tass alustassiga ja keeratakse tagurpidi nõrguma.


• Kohvipaksult loeb võõrustaja või muidu teadja joojale tulevikku (nonii, aga selleks peab lisaks kohvile ka ehtsa türklase kodumaale kaasa võtma, kuigi ehtne türklane väidab, et piisab ka heast annusest kujutlusvõimest ja õigest tujust).

Go Turkonians, või mis! (Minu kehatemperatuur hakkab juba igatahes Türgi kliimale sarnanema)

Ja lõpuks küsimus suurele ringile: kas Eestist kuskilt ka Türgi kohvi (pulbrit) osta saab või peab kohapealt saata paluma? Röst, jahvatus ja ilmselt ka ubade päritolu on piisavalt spetsiifiline, et siin müügil olevatest ubadest päris seda maitset ja aroomi ikka ei saa.