Elus on inimesi (mitte, et neid veel rohkem ei võiks olla, ja võib-olla peakski olema). On ammuseid sõpru ja häid uusi tuttavaid, on neidki, kellega meelsamini üldse ei kohtuks. On häid vestluskaaslasi ja neid, kellega kunagi millestki rääkida ei ole, aga on ka neid, keda võiks ammulisui tundideviisi kuulata või kellega on alati värskendav keerulisi maailmaasju arutada. On vähem ja rohkem tagasihoidlikke, on neid, kes end teadlikult eksponeerivad, ja neid, kes sooviks nähtamatu vaatlejana teiste seas liikuda. On näitajaid ja vaatajaid, on rääkijaid ja kuuljaid, on mõtte- ja tundeinimesi. On neid, kes panevad naeratama, ja neid, kelle pärast on nutetud.
On neid, kes on vaid ühe kohtumisega jätnud sügava mulje, ning neid, kes kalliks ja oluliseks on saanud märkamatult, ajapikku, on hingesugulasi ja imetlusobjekte.
Kas inimene kogub inimesi? ... oma soovi ja tunde järgi, oma maailmavaate ja väärtushinnangute järgi, oma seltskondlikkuse ja huvide järgi? Kas ta kollektsioneerib parimad eksemplarid oma erakogusse ja tunneb selle üle headmeelt? "Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sina." Kui tihti me seda lauset reaalses elus kasutame, kui kasutame?
Kõik need inimesed koos moodustaks ilmselt mingi kriitilise massi...
Erinevas meeleolus või mõne kindla murega teame küll, keda otsida, aga milline peab olema see inimene, kes kõik me veidrused välja kannatab ja nendega midagi peale oskab hakata, kelle veidruste üle me ise rõõmu tunneme, kes kasvab koos meiega ja mitte meist lahku. Kas saladus on sarnasuses või erinevuses või teineteise täiendamises või kuskil seal vahepeal? Näiteid on ju nii- ja naasuguseid varnast võtta... Või on vastus nagu ravimitööstuse tulevik - vaid üks ja ainus personaalselt sobiv igaks elujuhtumiks. Ja kas seda viimast me loodame või kardame, maailmas on inimesi miljardeid...
PS! Ajendatuna päevasest vestlusest hea tuttavaga täiesti "offtopic" postitus (aga kuna "topicut" ei olegi siis ei saa mind ju ometi keelata heietamast täiesti mitte kudu-toidu teemadel :D)
PPS! Andke ikka väikestele Martidele kommi ka, isegi kui nad seda võõras keeles küsivad!
Minu inimesed
neljapäev, 9. november 2006
5 kommentaari:
Oh kui hea kokkuvõte inimeste kõikehõlmavast galeriist, selline umbisikuline, aga mõneti ka näpuga näitav :) Justkui minu mõtted, aga sa oled nad väga "suupäraselt" esitanud.
Aga nagu üks minu (arstist) tuttav ütleb: "Mask, mida nad kannavad, pole oluline, seest on kõik ühtemoodi roosad ja pehmekesed!"
...milline peab olema see inimene, kes kõik me veidrused välja kannatab...
Olen ühe sellise tüübi leidnud. Kõik on läinud nagu "Daodejingis". Alguses natuke rohkem erinevad, seejärel oleme aastate jooksul erinevusi "vahetanud" ja täiendame teineteist. Samas kumbki saab vajadusel üksi ise ka hakkama.
Kogu see galerii, sh ka need, keda ei tahaks kohata ja kes teisi nutma panevad, on minu arust normaalne ja väga vajalik. Ka need "pahad". Muidu ei oskaks keegi "heade" headust hinnata.
"Mask, mida nad kannavad... " ja nii ju ongi, et anatoomia on meil kõigil üldjoontes sarnane ja mingi iseloomustava üldpildi jätame me inimeste arusaamadesse ajapikku, aga kas me isegi tegelikult teame, kes ja millised me päriselt oleme? Või kes on meie ümber? Ega ei tea ju ja pidevas muutumises oleme pealekauba, alguses kiiremini, pärast aeglasemalt, otsime oma kohta ja iseend. Ja vahel ongi parem, on mida avastada.
"Muidu ei oskaks keegi "heade" headust hinnata." Ka mina arvan nii. See justkui annab hinnangule taustsüsteemi ja headusele väärtuse. Kogemus on tark õpetaja ja õpime me terve elu.
Palju aastaid tagasi saatis üks mu tolleaegne Belgia kirjasõber Vana Hiina tarkuse, mis kõlab:
"Olla inimlik, tähendab armastada inimesi, olla sealjuures ka tark, tähendab neid mõista." Kindlasti on aga inimesed kõige huvitavamad olendid meie planeedil
Väga soe postitus, kohe hea oli lugeda. Aitäh kirjutamast! :)
Ma ei saanud sellest ravimitööstuse tulevikust aru, mida Sa silmas pidasid: "Või on vastus nagu ravimitööstuse tulevik - vaid üks ja ainus personaalselt sobiv igaks elujuhtumiks."
Postita kommentaar