Midagi uut ja midagi vana

kolmapäev, 15. november 2006


Kõigi oma kiiksude hulgas ei saa ma kohe mitte nimetamata jätta kirge subjektiivselt ilusate lauanõude järgi. No ja et nii minimalism kui ka looduslikkus (või selle imitatsioon) kipuvad "moes" olema, siis ei ole tihti tegu odavate soovidega. Ma ikka üritan end kuidagi ohjeldada. Aga kui Kaubamaja võttis nii kenad õlipudelid alla hinnata, siis ei pääsenud mina nendeta poest tulema. Viimast eriti arvestades, et eelmise õlipudeli tihend silikoonist oli ja hingusele läks (edaspidiseks kõrva taha panemiseks, et silikoon õli ei salli). Pean piskese piinlikkusega teatama, et koju jõudnud, pudelid pesnud ja täitnud, pidin ma neid ikka mitu korda köögis imetlemas käima ja see ei juhtu minuga esimest korda.
Selgituseks: kaks on neid seepärast, et ühes on praadimise tarvis viinamarjaseemneõli ja teises külmpressi oliivõli külmemaks maitsenaudinguks.



Ja mitte oma pisikesest hukutavast kogumiskirest ja asjade lummusest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et on mõned hästi armasad vanad esemed, sellised ajalooga ja südamelähedased. Liuad on vanaema omad ja kui mälu mind ei peta, siis pakuti nende pealt lapsepõlves eranditult soolaheeringat sibula ja hapukoorega. Seega sihipäraselt kasutada ei ole ma neid veel jõudnud, sest sööma olen ma nõus ainult rasvase heeringa seljapoolt ja toitu ära visata ei raatsi :P
Suhkrutoos, kausid ja tainarull on see-eest hoopis vanavanaemast jäänud ja maha müüdavast korterist sõna otseses mõttes päästetud, sest esivanemlikud üksused neid vast liigseteks ja vanamoodsateks pidasid. (Minul läks oma pisikesel elamispinnal veel hästi, sest õde päästis mööblit - esimese vabariigi aegset ja terve toatäie, ainult oskustest nende kenade, kuid päevi näinud asjadega, midagi tarka peale hakata napib. Aga kappidest ja kummutitest-peeglilaudadest tal puudu ei tule :D).
See suhkrutoos on mulle eriti armsaks saanud. Ja seejuures mäletan ma selgelt, kuidas mul 4-5-aastasena kategooriliselt keelati sinna sisse maasikaid suhkruseks torgata. Salaja tegin ma seda maal ikka, aga suured roosad suhkrutükid reetsid mind ometi. Maasikahooajal on nüüd toosis sihilikult valge kristallsuhkur ja maasikaid kastan mõnuga. Muul ajal saab hommikukohvisse pruuni tükksuhkrut poetada.
Ja tainarull, see tainarull... sellega rullisime me õega jõulude ajal piparkoogitainast, nii et jahu pärast kõrva tagant ka leida võis. Taat tõi linnast ikka kohe mitu kilo ja rullimist jätkus. Ainult pärast tuli mõni plaaditäis ära kõrvetada - nii talle maitses. Memm alati tänitas, et mis sa nii palju tõid, tänitab tänapäevani, aga vanaisale meeldivad ikka omatehtud ja kõrvetatud. Vanaemale see piparkookide rullimine ei istu, kiloga valmistoodangut osta on mugavam :P

2 kommentaari:

maarja ütles ...

ilus lugu.
meil on sarnased liuad just heeringa tarvis.
sellised läbi aegade asjad, milledega oled koos kasvanud, annavad kuidagi väga hea kindlustunde...

Pille ütles ...

Vanavanemate asjadel on alati mõnus hõng juures - Su tainarull näeb eriti lahe välja:)
Ise sain eelmisel nädalal vanematelt soolaleivakingiks vanaema kohviserviisi. Langebraun ja puha. Ainsaks probleemiks on see, et mul on nüüd ilus kohvikann ja koorekann, 5 alustassi, 2 koogitaldrikut ja tervelt 1 kohvitass:) Kõik pealinna antikvariaadid tulutult läbi joostud, tegemist suht haruldase mustriga:(
Eks tuleb siis silmad ja rahakotirauad lahti hoida, kui kunagi vanaema moodi kohvitada tahan..

Postita kommentaar