Vihm ja (v)erivorstid

teisipäev, 14. november 2006

Akna taga sajab vihma ja mina olen mõtetega jõuludes... või siiski mitte. Ei tule lumeta seda jõulutunnet peale. Aga verivorsti söön küll ja probleem on sellega seoses ka - juba praegu on neid liiga palju müügil ja liiiiiiiiga erinevaid. Tahaks sellist "klassikalist" ja õige (vorstirohu) maitsega, ja pirtsakas olen ka - suuri pekitükke ei salli silmaotsaski, aga kussa siis niisuguseid leiad - kipuvad olema suitsumaitselised või seentega või midagi analoogset. Pärli ja Päkapiku nimetused juhtuvad igal juhul täitsa tarbitavad olema. Äkki on mõni veel, valgustage mind ka. Jõuludeni on veel aega mõnda proovida (kuigi ma proovin juunikuus ka, kui müügil on).
Vanaema juures sõime me verivorsti vanasti ikka pohla-õunamoosiga või pohlaikalduse korral punasesõstra-õunamoosiga (sellise tükilise ja seemneid täis hapu moosiga, mis ka niisama saia peal hea mekib). Hiljem mindi kuidagi sujuvalt jõhvikasalatile üle. Seda ei pidanud ju sügisel korraga valmis keetma - jõhvikas teatavasti seisab oma loomuliku bensoehappe sisalduse tõttu läbi keedetud külmas vees kas või kevadeni.
Nagu pildi pealt näha, siis nostalgia on suur. Mina söön verivorste täitsa ise tehtud punasesõstra-õuna želeega. Kahju ainult, et ma seda nii vähe teha viitsisin ja kevadeni ei jätku, näen loogikat selles jõhvikamajanduses. Aga viimaseid on sügavkülmas vist mitme aasta jagu.

PS! Või siis... kas verd ja (puhtaid) soolikaid ka kuskilt saab?


9 kommentaari:

Elsa ütles ...

Mina olen ka suur verivorstide fänn!
Aga meie pere lemmikuks on ka Päkapiku vorstid, üldse meeldivad sellised peenikesed. Lastele ka mugavamad süüa :)
Meie sööme lisandeid ka (minu) kodusest klassikast lähtuvalt - magushapud kapsad või isetehtud kerged mulgikapsad ning kõrvale mädarõikasalat ja pohla-õunamoos :)
Minu vanaema tegi varem ikka ise verivorste. Ja vanal veneajal olid need ikka eriti suur delikatess võrreldes nende võigaste Võhma omadega, brrr...

Anu ütles ...

Mulle meeldivad Rannarootsi lambasooles verivorstid. vorstirohu maitset ma neil ei tuvastanud, aga sellised mõnusad pisikesed on, tunduvad nagu väherasvased:)

Anonüümne ütles ...

kui turult ei saa, siis telli mõnelt turul liha müüvalt talunikult ja Sa ikka tead, et soolikaid saab kõige kergemini puhtaks kahe sukavarda vahel?!

Anonüümne ütles ...

ja sukavardad on vääga ebasündsad asjandused ;pp

maarja ütles ...

kus ajab see pilt isu peale.
siin on verivorstidele komme panna kaneeli sisse ja ei ole mitte head, või korrektsem öelda, mitte minu maitsele.

Thredahlia ütles ...

Soole puhastamine on lapsepõlvest meeles kui eriti ebameeldivalt aromaatne tegevus ja eriti ei meelita, aga puhastatud soolega prooviks küll. Kuuldavasti pidada Tartus turult nii soolt kui verd saama, kui väga tahta. Eks näis, kas aega ja tahtmist jätkub :)

Heidi ütles ...

Ma olen ka kuulnud, et nii soolikaid kui verd saab turult.
Ja vorstirohi annab ikka õige meki. Eelmisel aastal oli mingid Valga verivorstidel seda rohtu just parasjagu:)

Triinu ütles ...

Me ema ja vanavanaemaga oleme aastaid verivorste teinud. Kunagi tegi rakvere lihakombinaat külmutatud verehelbeid ja pakkis soolatud soolikaid...Nüüd on aeg ajalt võimalik sooli saada rakvere lk. poest, kuid verd nad enam ei müü. Polevat hügieeniline vm. Maksavad tutvused :) Nimelt ajab ema oma tuttava kaudu välja mõned liitrid verd, et saaks teha seda "õiget" koduvorsti. Kindlasti turult on võimalik ka leida kraami, kui õigel ajal peale satub.

Anonüümne ütles ...

Võhma verivorstid olid muuseas väga maitsvad.
Või siis oleks õigem öelda, et Võhma omad olid samasugused nagu teiste firmade omad, kui sa just ei saanud neid, mis olid tehtud omadele.
Ja need omadele tehtud olid super head.

Postita kommentaar