Lühikeste varrukate hommik

esmaspäev, 14. mai 2007



Täna on selle aasta esimene lühikeste varrukate varahommik, väikese hilinemisega, aga kohale jõudis. Olles end korralikult kampsunisse, tuulepluusi, kõrvaklappidesse ja päikseprillidesse pakkinud ning toast õue astnud, avastasin ma kiiresti tõsiasja, et seda kõike sai veerandkaheksaseks kiirkõnniks natuke palju. Juba enne jõge kadus seljast tuulekas ja sillal sain kampsunistki jagu. Päikest oli, sooja ka, tuult aga mitte. Sammusin reipalt, riided üle koti visatud, tööle. Aga eks tegelikult võis juba mõnest eelmise nädala hommikust kahtlustada, et seesinane maailm veel ilusaks võib pöörata :P

Vahel on õnneks nii vähe vaja ja vahel tuleb seda vähest nii kaua ja kannatlikult oodata. Osakem siis pisiasjadest rõõmu tunda ja oma päevi paremaks muuta - siin maailmas on liiga palju ilusat ühe inimese jaoks. Kõiki ja kõike ilusat ja head ei jõua me oma elu jooksul armastada, kõike vaadata, kõike maitsta, kõike kuulata, kõike nuusutada, kõikjale jõuda, kõike katsuda - jäägu ühtedele hingelähedaseks Iirimaa, teistele Itaalia ja kolmandatele Tiibet. Aga oi, kuidas tahaks kõike tunda ja kogeda, eriti praeguses tujus. Tahan joosta, lennata, hingata, armastada, tahan elada. Kui erinev võib olla see, mida näeb süda ja mida näeb silm...

1 kommentaari:

Tirtsikas ütles ...

Mm .. Tuttavast tundest räägid teises lõigus :)

Lühikesse varruka kohta ütlen aga seda, et kuigi Tallinnas ka soojad ilmad on, ei julge ma veel päris õhukeselt liikuda. Täna hommikul tundsin, kuidas neelupiirkond kähe on. Siin on veel natuke vara :) Põhjatuuled ka ju :P

Postita kommentaar