Pühadevahe!

Laupäev, 30. detsember 2006

Niisugune nägi välja 24. detsembri pärastlõuna Pärnu rannapargis. Üldse mitte jõulune. Aga päevitusriietes neidusid ka justkui ei kohanud.
Pooled pühad möödas, pooled ees. Siga ei taha natuke aega jälle süüa, kapsast on ka nagu kerge üledoos, verivorstist rääkimata :)
Aga tegelikult on pühad toredad ja inimestega on tore koos olla ja ei saa ju salata, et kingitusigi on tore saada, sel aastal eriti köögiteemalisi
Raamatupoe kinkekaarte realiseerida oli eriline nauding. Seda viimast jätkub 
tänu "saagile" vast ka ninna ja keelele. 
(PS! "Koržetsi kalaraamatu" lehekülg 20, ahvena fileerimine, muudab ettevaatlikuks ja süvendab mu veendumust, et kalaga on ohtlik asjatada - vaadake SÕRMI!).

Pühadeks tujutult peaaegu valmis

Reede, 22. detsember 2006



Külmik on ettenägelikult kajavtühjaks söödud. Korter on peaaegu ära koristatud. Loomad on õnnelikult paprikat otsast otsani täis. Väljas läheb varsti pimedaks. Kõik, mis ingverišokolaadist järgi, on korralikult käekotti pakitud ja viimane mandariin ootab hiire kõrval koorimist...
Ühesõnaga varsti võib pühade ja netivõõrutuskampaaniaga alustada, ainult tuju nagu pole enam see õige, ah jaa, lumi sulas ära, ega põhjaosariikideski vist olukord lumisem ole.

Rõõmsaid ja rahulikke pühi kõigile!
Küünlasära ja lund-lund-lund ka!


Õhkkerge sulena
on rahu südamesse hõljund
ja pehme vaibana
on lumi katnud maa.
Võib kuulda hõbekella
helisevat kaiku
ja küünal põleb hingeleegiga.
Tuhm sära
ilmale on antud,
sest jõuluaeg
on saabund taas.

(aastatetagune ja pisut lumeirooniline narmendus :P)


Ingverišokolaadi lummuses

Neljapäev, 21. detsember 2006



Kui miski on nii maitsev, siis peab see olema kahjulik või amoraalne. Amoraalselt hea! Igatahes. Ja imede ime, et midagi nii meelierutavat võib lihtsalt "üle" olla :P Ilmselt on tegu nakkushaigusega ja minu immuunsüsteem on tahtlikult võimetu midagi ette võtma. Olen praegu nii õnnelik, et jõudsin märjas ja pimedas Tartus, dekoratsioonikakofoonia vastu peaaegu silmaklappidega, sellel kiirustades järel käia. Aitäh, Maarja!

Piparkoogid



Parem hilja kui mitte kunagi või kuidas see oligi. Kord ei olnud Tartus leida jahvatatud nelki, kord panin ma hoolega küsitud ja üles märgitud retsepti nii kindlasse kohta, et ise ka enam ei leidnud, rääkimata sellest, et aega pole üldse kunagi. Nüüd olid nelk ja retsept korraga olemas, oh seda õnne. Pean retsepti allikat kannatlikkuse ja korduva abi eest tänama :)

Piparkoogitainas


300 g suhkrut
1.3 dl tulist vett
150 g võid
1 tl jahvatatud nelki
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud kardemoni
0.5 tl jahvatatud, kuivatatud ingverit
1 tl riivitud sidrunikoort
1 spl hapukoort
1 tl äädikat (30%)
1 muna
1 tl soodat
400-500 g jahu

Suhkur sulatada paksupõhjalises kastrulis ja pruunistada, aga mitte lasta suitsema (sel juhul võtta uus suhkur ja alustada uuesti). Tõsta kastrul tulelt. Lisada tilkhaaval ja segades peaaegu keev vesi. Ettevaatust pritsmetega - suhkur on väga kuum ja põletab korralikult (pikad varrukad, pajakindad ja pikavarrelised köögirelvad on abiks). 
Sulatada siirupis või ja lisada maitseained. Kuumutada vaevu keevana 2-3 minutit.
Jahutada segu enne muna lisamist toatemperatuurile (st. jahutada täiesti maha).
Lisada hapukoor ja äädikas, segada läbi ja lisada muna, segada veel.
Lisada soodaga segatud jahu ja segada-mätsida käega ühtlaseks. Tainas peaks jääma veidi vedelam kui rullimisvalmis poetainas, sest külmikus see taheneb veel.

Vooderdada kauss toidukilega, tõsta tainas kilele ja keerata kileservad taina peale. Jätta tainas ööpäevaks külmikusse seisma.
Rullida jahusel pinnal, vormida ja küpsetada õhukesi piparkooke 200-kraadises ahjus 6-7 minutit. Tahkeks ja krõbedaks muutuvad piparkoogid jahtudes.
Lasta täielikult jahtuda ja kaunistada glasuuriga.

Piparkoogiglasuur

1 munavalge
200 g tuhksuhkrut
1 tl sidrunimahla

Vahusta munavalge, lisa suhkur ja sidrunimahl. Sega, kuni glasuur muutub läikivaks. Värviliseks glasuuriks saab kasutada mahlasid, värvilisi tuhksuhkruid või toiduvärve, aga minu meelest pole
piparkooke vajagi liiga kirjuks kaunistada.

PS! Nelk+kaneel+kardemon+ingver+sidrunikoor võib asendada võrdse mahu á la Meira piparkoogimaitseainega.
PPS! Võib kasutada valmis tumedat siirupit, mis on poes täitsa müügil.
PPPS! Sooda+äädika asemel töötab ilmselt ka küpsetuspulber, aga kogemused puuduvad.
PPPPS! Vaat, millised piparkoogivormid :D
PPPPPS! Rullimise pildid teemal: kuidas saab armastus toidu sisse...

Alternatiivsed edukalt töötavad retseptid: Pille krõbedad piparkoogid ja Toidutare samm-sammult seeria

Pitsa, see õige, kui selline eksisteerib :P

See uus Blogger ajab mu veel halliks, ma ütlen... aga juhatan ta kuidagi maitsvalt sisse :)

Pidasime oma juba klassikalise veini- ja toidukolmikuga maha ebatraditsioonilise jõuluõhtu. Ebatraditsioonilise selles mõttes, et sõime pitsat, traditsioonilist jõulutoitu jõub veel mitu päeva tüdimuseni tarbida. Idee, kui ma õigesti mäletan, tuli 2/3 seltskonna Hispaaniast kaasa toodud salaami olemasolust. Hõõgvein, küünlavalgus ja lumiselt karge aknatagune tegid tuju igatahes täiesti õigeks.
Õhtu uudissõna: metsikvärvi krantsrästik. (Ja neid albiinosid ma usun, aga ikka tahan ise näha :P)
Õhtu geniaalne leiutis: kui hõõgveini kuskilt juua pole, siis võib seda teha
Türgi teeklaasidest. 
Õhtu tulemus: paide üledoosist ja suurushullustusest lapik küülik.
Õhtu järeldus: põll kaitseb musta värvi piduriietust isegi tomatikastme ja jahu eest, kui eriti veab, põllel ei vea.
Tänud toredate kinkide eest! Maitsekohvised hommikud ja kenasti serveeritud supid-pudrud on garanteeritud :)



Mida ma pitsast teadsin, sellest õigest ja Itaalia pitsast ikka? Nii mälu järgi kohapealt ja erinevateest muudest allikatest... Teadagi on olemas Itaalia pitsad, Ameerika pitsad (enamikes meie söögikohtades) ja palju-palju erinevate põhjade ja täidistega lahtiseid pirukaid, mida eestlased ka põikpäiselt pitsaks kutsuvad, aga mis seda kohe kuidagi ei ole.
  • Põhi peab olema õhuke ja "õige" (nisujahu, vesi, sool, pärm ja väikeste mööndustega ka oliivõli).
  • Katteained (kaste) on intensiivse maitsega ja kate ise on õhuke, komponentegi on maitse puhtuse nimel vähe. Põhi võib lausa läbi kumada :P
  • Pitsajuust on alati mozzarella ja vahel mõni teine ainult lisandiks. Igatahes ei saa pitsat poe riivjuustust.
  • Kihid alt üles: põhi -> kaste -> juust -> kate. (Ehk siis kate käib juustu peale, mitte alla.)
  • Mitte kunagi mitte mingil põhjusel ei kasutata ketšupit ega konservananassi!
  • Tore oleks pitsat teha õiges ahjus või elektriahjus pitsakivil, aga mida pole, seda pole.
  • (Ei seostu küll ainult pitsaga, aga värske ja kuivatatud basiilik on täiesti erineva maitsega ja üksteist üldjuhul ei asenda, erinevalt enamikust teistest ürtidest.)
Pitsatainas

2.5 dl käeleiget vett
50 g pärmi või pakk kuivpärmi (kuivpärm segada kõige pealt jahuga, vt. siit)
6-7 dl nisujahu (sõredamat valget jahu, aga mitte täisterajahu)
(2 sl oliivõli)
0.5 tl soola
0.5 tl suhkrut

Pärm lahustada käesoojas vees suhkru ja soolaga (õli lisada hiljem, kui üldse).
Lisada jahu ja sõtkuda kergelt läbi. Soovik korral võib tainasse lisada ka lusikatäie kuivatatud "pitsaürte" (pune ja basiilik).
Lisada õli ja sõtkuda 6-7 minutit, kuni tainas lööb käe küljest lahti.
Katta rätiga ja lasta soojas kohas kahekordseks kerkida, umbes 45 minutit, olenevalt temperatuurist ja muudest teguritest.
Jagada tainas kaheks palliks ja kergitada räti all veel 15 minutit.
Kerkimata tainapalli võib teoreetiliselt sügavkülmutada ja hiljem külmikus üleöö sulatada, hoida tund toatemperatuuril, teha põhi, katta ja küpsetada.

Aga siis läheb keeruliseks... Väidetavalt klassikalist pitsatainast on patt rullida, sest see surub taina liiga kokku.
Tainapall vajutatakse sõrmedega lamedaks ja visatakse mitu korda hooga vastu (jahust) töölauda. Seejärel venitatakse tainas (hoides seda vasakul käsivarrel ja sikutades-keerates parema käega) õhukeseks. Pitsale ei jäeta oluliselt kõrgemaid servasid. Kogemusteta on see pagana keeruline - siis on vast rullimine andestatav. Pole hullu, pitsa ei peagi olema ideaalselt ümmargune.
Ka rullima peab imeõhukeseks, "õhukeseks kui pannkook", nagu kuskilt lugema juhtusin (tegelikkuses pigem 0.3 cm). Tainas kerkib ahjus oluliselt. Sellest kogusest saab 2 ca 30 cm läbimõõduga pitsapõhja.

Põhjad katta ja küpsetada (soovitavalt siis spetsiaalses ahjus või pitsakivil) 7-10 minutit 250-kraadini eelkuumutatud ahjus.

Tomati-juustupitsa (Pizza Margherita)

200 g purustatud tomateid (konserv) või küpseid kooritud tomateid.
150 g mozzarellat
0.5 keskmist sibulat
1 küüs küüslauku
1 tl kuivatud punet ehk oreganot
ca 10 lehte basiilikut
oliivõli
soola, musta pipart
näpuotsaga suhkrut

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Viiluta mozzarella võimalikult õhukeselt.
Kuumuta pannil paar supilusikatäit õli, prae sibul klaasjaks. Lisa küüslauk, purustatud tomatid, pune, pipar, sool ja suhkur. Hauta, kuni kaste 
pakseneb (6-8 minutit).
Seda kastet on mõtet teha korraga vähemalt topeltkogus (kas mitme pitsa jaoks või pasta tarvis).
Pintselda pitsapõhi kergelt oliivõliga, kata tomatikastmega, laota peale mozzarellaviilud ja jaota peale basiilikulehed.
Küpseta 250-kraadises ahjus 7-10 minutit. Serveeri kuumalt.

Pizza Margherita on oma basiiliku-mozzarella-tomati kombinatsiooniga nagu väike Itaalia trikoloor, mis oma nimegi on saanud kuninganna auks. Selle pitsa sünniloo leiab tõenäoliselt, kui guugeldada natuke "süüdlasest" pitsameistri Raffaele Esposito nimega.
Pildil on põhi natuke liiga paks ja ilmselt juustu võiks ka tsipa vähem olla (retseptis õige kogus).



"Valge pitsa" salaamiga

80 g salaamit
3-4 spl pesto alla genovese't (rohelist pestot)
ca 10 musta oliivi
150 g mozzarellat

Viiluta mozzarella ja oliivid õhukeselt. Määri pitsapõhi äärteni pestoga, kata mozzarellaga. Laota pealepaberõhukesed ja väiksemateks tükkideks lõigatud salaamiviilud (salaami välimust vaata ülevaltpoolt pildilt koos oliividega) ning viilutatud oliivid. Küpseta 250-kraadises ahjus 7-10 minutit. Serveeri kuumalt.

Kõige laiemalt võib valgeks pitsaks kutsuda vist kõiki pitsasid, mis ei sisalda tomatit, kuigi üldiselt peetakse selle nime all silmas väga napi kattega eksemplare (alates ainult oliivõlist ja rosmariinist).

Novembrihallased jõulud

Esmaspäev, 18. detsember 2006

Hallad on ju peaegu lumi, onju, selline külm ja valge, vähemasti seni, kuni päike seda ära ei sulata. Kilkan, kilkan, VALGED JÕULUD! Rohetava muru ja hommikuhalladega. Küünlaid kulub sel aastal lihtsalt tuju loomiseks rohkem.
PS! Booli definitsioon: meeltega tuvastamatu alkoholisisalduse ja ettearvamatu mõjuga seltskondlik jook. Erinevate glögiversioonide kohta kehtib vist sama...

Blogi läheb jõulupuhkusele/talveunne :)

Maks maksab kätte

Neljapäev, 14. detsember 2006

Maksakaste on jälle üks neist toitudest, mis mulle päris pisikesena kohe kuidagi ei maitsenud, aga ise tehtult, broilerimaksast ja porgandist kergelt magusat, võiks tarbida lausa ohtrates kogustes... muutuvad ajad, muutuvad maitsed. Ka pasteet saab broilerimaksast hõrgutav :P Üleüldine maksaisu on mind täna vallanud, selge rauavajadus, mis muud.

Maksakaste broilerimaksast

  • 500 g boilerimaksa
    4 keskmist porgandit (või vähem, kui kaste liiga magus tundub)
    3 spl võid
    2 dl vett
    2 dl vahukoort
    1 suurem sibul
    3 küünt küüslauku
    2 spl jahu
    1 tl paprikapulbrit
    soola, valget pipart - maitse järgi
    soovi korral teelusikatäis kanget sinepit
Koori ja kuubista porgandid, patsuta maksad köögipaberiga kuivaks ja eemalda kelmed, haki sibul ja küüslauk. Sega maksatükid soola ja pipraga, jäta seisma.
Sulata paksupõhjalises kastrulis või, hauta porgandikuubikuid võiga, aeg-ajalt segades umbes 15 minutit, keera kuumus maha.
Aja pann kuumaks, prae maks kiirelt väikeste koguste kaupa vähese rasvainega (mitte küpseks, seest jääb tooreks) ja tõsta porgandite juurde. Samal pannil prae kuldseks sibul ja küüslauk, lisa samuti porganditele. Kalla pannile vesi, lase keema ja lisa samuti kastrulisse.
Sega jahu vahukoorega (algul väikese kogusega, pärast kogu koorega), lisa maksasegule ja sega läbi. Hauta väiksel kuumusel, vaevu keevana veel 10 minutit, maitsesta vahepeal soola, pipraga ja paprikapulbriga. Serveeri keedetud kartulitega.

Suitsukalasalat

Teisipäev, 12. detsember 2006

Kala puhastamine ei kuulu just mu lemmiktegevuste hulka, aga kui konkreetne isu vaevab, siis peab ju midagi ohverdama. Ja turul käia on alati tore, ega siis ainult kalaletiga ei pääse, ikka on Tellissaare õunu ja maasuitsu sinki ja lambahakkliha ja kõrvitsat ja jogurtit ja hapukapsast vaja ja siis eeslit, kes selle kõik koju veaks. (Ei ole kuri vihje, see eesel olin ma keset päeva ikka täitsa ise.)

Suitsukalasalat

  • Kuumsuitsukala ja külmsuitsukala (4:1)
    Mahedat majoneesi (Hellmann's Real)
    Sibulapealseid
    Rukkileiba kõrvale hammustamiseks
Kogused käivad sügavalt sisetunde järgi :P
Puhasta kalad ajalehe peal nahast ja luudest, keera ajaleht rulli ja viska ära. Kätelt saab lõhna ära neid peale jaheda veega pesemist sidruniviiluga hõõrudes.
Sega kalaliha majoneesi ja hakitud rohelise sibulaga :)

Sel korral kasutasin kuumsuitsu räime ja külmsuitsu makrelli (ehk rahvakeeli skumbriat). Ainult räimest saab ka, aga natuke külmsuitsukala annab õige meki. Selle viimase jaoks on hea majonees ka oluline :). Äärmise häda korral võib "kanget majoneesi" hapukoorega segada, aga see pole see. Roheliste sibulapealsete asemel võib hakkida mõnd mahedama maitsega sibulat ja igasugu muud ürdid ei ole ka otseloomulikult keelatud.
Kui salatit süüa "salatina" ja mitte leivakattena nagu mul kombeks, siis võib lisada veel muna või kodujuustu, keedetud riisi, jne.


Õdusalt filmine

Esmaspäev, 11. detsember 2006

"Neli pulma ja üks matus", Kanal 2, mitte parim, aga natukeseks "täidab isu". Varsti ei pea jälle vastu ja kavas on "Notting Hill", "Mickey Blue Eyes", "Nine Months", "About a Boy" ...teadagi miks :P

Kohvi-pähkli beseed

Pühapäev, 10. detsember 2006

 


Seniks kuni ma natuke seedin ja end labori poole tagasi ja transformeerima asutan... laupäevaõhtustest kohvibeseedest. Retsept on pärit "Kohviraamatust".

Pähkli-kohvi beseeküpsised
  • 3 munavalget
    2 dl suhkrut
    2 tl kakaopulbrit
    1 sl kohvipulbrit
    50 g purustatud mandleid või sarapuupähkleid
    150 g tumedat šokolaadi
Mikserda munavalged kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur. Sega juurde kakao, kohvipulber ja hakitud mandlid või sarapuupähklid. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusikaga pätsikesed ning küpseta 130 kraadi juures 1,5 tundi. Ava ahjuuks ja lase küpsistel ahjus jahtuda.
Sulata šokolaad ja kasta jahtunud küpsised põhjapidi šokolaadi. Lase küpsetuspaberil tahkuda, enne kui serveerid.

Kommentaariks... Kirjas ei olnud, aga võtsin aegsasti munad külmikust välja soojenema, et ei peaks end vahustades halliks ootama. Kausi pesin ka Fairy'ga üle ja kuivatasin hirmus korralikult, vahetult kapist võetud rätikuga, et mingid rasvajäägid mind kohe kuidagi segada ei saaks. Mul lihtsalt ei ole beseega möödunud kordadest eriti sõbralikud suhted. Aga põmmpea, nagu ma olen, tobedusi tegin siiski ka. Tahtsin ilusaid beseesid saada ja üritasin neid tordipritsiga küpsetuspaberile sundida - ei tasu üritada, kui ka soov tekib. Purustatud pähklid, olgugi et peened, ummistavad sakkidega otsa kähku ära ja edasi peab ikka lusikaga mässama, aga selline ootamine ja solgutamine mõjub beseemassile üsna laastavalt, nagu juuresolevatelt piltidelt paistab.
Kuna mul lahustuva kohvi pulbrit kodus polnud (sest jooma ma seda ju ometi ei hakkaks), siis kasutasin imepeene jahvatusega Türgi kohvi - maitsele halvasti ei mõjunud, pigem hästi. Metsapähklid purustasin köögikombainiga ja mitte päris jahuks. Need tillukesed tükid olid besee sees pärast mõnusad. Kristallsuhkru asendasin tuhksuhkruga (kaalu ümber arvutatult), tundus kuidagi kindlam, arvestades, et minu praegu riiulil seisev suhkur millegipärast isegi hõõgveinis hästi lahustuda ei tahtnud.
Aga šokolaadist... tegin retsepti järgi tumeda sokolaadiga, aga minu meelest tappis see kohvi ja pähkli maitse väga ära. Järgmisel korral katsetan valge või piimašokolaadiga või vaatan, kuidas Kalevi koorekohvi oma sulamisomadustega on. ...kui üldse šokolaadiga mässata. Ilma maitsesid ka väga hästi.

Mõnusad olid, eriti kohvi kõrvale, ja kindlasti jääb see retsept edaspidigi plaani, kui need mõned muudatused on meeles kasutusele võtta.


Piparkoogid sinihallitusjuustuga

Sel korral on tegu retseptiga, mida ma olen kohanud sama sõnastusega, aga väidetavalt erinevatest allikatest, nii palju kui retseptist üldse rääkida saab. Aga idee on huvitav ja tundus järjekordsel laupäevaselt mõnusal veini-toidu-jutuõhtul proovimist väärt (oli ka :P). Pähkli-kohvibeseesid proovisime ka, aga neist kunagi hiljem.


Piparkoogid sinihallitusjuustuga
  • 500 g piparkoogitainast
    150 g sinihallitusjuustu
Sinihallitusjuust (algses retseptis 125 g, aga pakk oli suurem ja liiast ei saanud) riivida külmalt või mõni pudedam variant murendada sõrmede vahel. Piparkoogitainas rullida küpsetuspaberil õhukeseks ristkülikuks (või kaheks) ja lõigata ääred sirgeks. Katta tainas ühtlaselt juustuga ja keerata tihedalt rulliks. Rulli hoida külmikus, et oleks mugavam viilutada. Külmast rullist lõigata umbes sentimeetripaksused viilud, laduda küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetada 175-kraadises ahjus 9 minutit. Lasta jahtuda ja serveerida.
Seista need küpsised ei taha ja parimad on vahetult peale jahtumist. Nii võis algsest retseptist lugeda ja tänase hommikukohvi juures tõdesin seda isegi :P

Magushapu veiseliha

Neljapäev, 7. detsember 2006

Kõigepealt subjektiivselt naljakas märkus... Poes oli veiseliha ikka tõesti veiseliha nime all, aga turul saab aeg-ajalt nalja küll, halenaljakalt muidugi. Mõnes letis müüakse nimelt "loomaliha" ja hakkliha "siga+loom" (loe: sjiga-loom). No siga ON loom ja lehm on loom ja lammas on loom ja konn ja küülik ja kärbes ja kala ja vihmauss ja kalkun ja kana ja elevant ja alligaator on ka loomad - millise liha neist müügil on, peab eeldatavasti visuaalsel vaatlusel kindlaks tegema (kui vanema generatsiooni nõukaaegset veendumust loom=veis pealuusse kinnitunud pole), sest intrigeeriv küsimus enamasti vihastab müüja korralikult välja. Veel halenaljakam on see, et "loomaliha" esineb ka mõnedes täiesti kaasaegsetes retseptides ja ka televisiooni kokasaadetest on see justkui läbi jooksnud. Kokkuvõttes teeme järelduse, et turul sahkerdatakse ürdiletis (peamiselt) kriku kinnisvaradega (basiilik - taim vs. basiilika - teatav löövidega hoone) ja lihaleti müüjad ei tea, keda nemad müüa tahavad.
Igatahes, liha käes, võib sellest midagi lihtsat ja maitsvat teha.



Magushapu veiseliha
  • 500 g veiseliha
    0.5 suuremat porrut või 1 pisem
    2 sl mett
    2 sl sojakastet
    2 sl sidruni- või laimimahla
    2 sl head nõrgamaitselist õli
    tsipa musta pipart või piprasegu
Esiteks lihast. Kasutada saab üsna erinevat päritolu ja erinevast rümbaosast veiseliha, aga siis peaks silmas pidama, et laagerdunud sisefilee vasardamist ei vaja ja hautamisaeg on oluliselt lühem, aga piimalehma läbikasvanud praetükke peaks ikka korralikult peksma ja pehmenemiseks võivad nad päris mitut tundi vajada.

Segada kausis valmis marinaad. Selleks vispeldada omavahel kokku sojakaste, kristalliseerumata mesi, õli ja sidrunimahl. Maitsestada purustatud pipraga. Kogused on väga umbkaudsed ja ei ole täpseks jälgimiseks, sest sojakastme maitsed on väga erinevad, samuti ei ole kõik meed ja sidrunid ühe maitsega. Marinaad ei tohiks olla ei tulihapu, mesimagus ega ka metsikult soolane, pigem ikka sinna kõigi kolme vahepeale. Mina kasutasin kanarbikumett, mis on segumeest natuke vähem magus, ja Kikkoman'i sojakastet.

Liha lõigata neljaks viiluks ja vasaradada või ainult kergelt muljuda (olenevalt tükist rohkem või vähem, igatahes nii, et liha struktuur veel säilib). Tõsta liha marinaadikaussi ja liigutada tükke nii, et kõik viilud saaks marinaadiga kokku. Lasta seista kilega kaetud kausis ja külmikus üleöö.

Lihatükkidelt lükata üleliigne marinaad haudepotti. Ajada pann hästi tuliseks ja kuumutada lihaviile paarikaupa piisava rasvainega kummaltki küljelt hetkeks - vaid nii kaua, kuni külg kergelt pruunistub (pann ei tohi olla suitsevkuum ega ka külm ja lihast vedelik välja valguda, terve panni lihaga katmine jahutab panni maha). Tume värv tuleb kastmest, mitte praadimisest.
Tõsta lihatükid haudepotti, pann tulelt ja keerata temperatuur madalamaks. Samal pannil praadida kergelt läbi ka porruviilud, valada pannile natuke vett ja kallata see kõik liha peale. Kuumutada lihatükid vedelikuga triiki ja "peaaegu keevana" kuni liha on pehme (see on see osa, mis võib oodatust kauem aega võtta).
Serveerida näiteks täisterariisiga (pruun riis).

by Harold McGee

Blogger Buzz teatab täiesti üllatuslikult sellisest korralike viidetega huvitavaid toiduteaduslikke kokkuvõtteid sisaldavast blogist:
News for Curious Cooks, mida kirjutab (kuri)kuulsa "On Food and Cooking: The Science and Lore of the Kitchen" autor, Harold McGee.
Tore-tore! Kui ainult aega lugeda ka oleks :P.

Astelpaju-juustukook

Teisipäev, 5. detsember 2006

 

Veel magusat. Laupäeval... poes... peale pidu... vaeveldes koogiisus... meeletus koogiisus... ilma interneti ja ühegi retseptita, otse peolt. Magusanäljas aju töötab koogilainetel kiiresti. Kodus ootas poolik pakk "piparkoogiseid" küpsiseid, teate küll, neid, mis päris piparkoogid ei ole, aga pakile on nii kirjutatud, sel korral miskid loomakujulised ja kaugelt rohkem, kui ma hävitada suudan. Hmm, teeks kohupiimakooki küpsisepõhjal. Ei, päris kohupiima ikka ei tahaks, see hapukas maitse... Ei olnud hetkel selline tuju (ei ricottal ega mascarponel pole mingisugust soolakat ega hapukat maitset). Idee kujunes... ja välja tuli sel korral midagi eriti maitsvat ja natuke teistmoodi kui harilikult.

Jõulune astelpaju-juustukook
  • Põhi:
    2 dl "piparkoogisemat" küpsisepuru
    75 g võid
    1 dl nisujahu
    0.5 dl suhkrut
    2 spl külma vett

    Kate:
    250 g mascarpone kreemjuustu (Vigala, kodumaine)
    250 g ricotta't (Eestimaa Farmerid "Tervise kohupiim", kodumaine)
    160 g astelpaju moosi (Meie Mari, väike purk, samuti kodumaine)

    Vahukoort, vaniljesuhkrut
Purusta küpsised/piparkoogid köögikombainis. Näpi külm või jahu, suhkru ja küpsisepuruga kiiresti pudiks. Lisa vesi ja töötle ühtlaseks tainaks. Suru tainas 24 cm diameetriga lahtikäiva vormi põhja ja külgedele. Tõsta vorm pooleks tunniks külmikusse. Samal ajal soojenda ahi 200 kraadini.
Küpseta põhja 10 minutit 200-kraadises ahjus. Jahuta 5 minutit.
Samal ajal sega kokku täidis.
Täidiseks sega toasoe mascarpone astelpajumoosiga ühtlaseks (külma juustuga see ilmselt raskusteta ei õnnestu). Lisa ricotta (ehk eestikeeli vadakujuust) ja sega kuni kreemis pole enam valgeid tükke. Kalla segu eelküpsetatud põhjale ja küpseta veel pool tundi. Soovi korral riputa kõige peale paar supilusikatäit kookoshelbeid.
Küps kook peab kuumalt veel ohtralt hirmust värisema (muidu on see jahtunult liiga kuiv).
Lase täielikult jahtuda, eemalda vormist ja serveeri kergelt vaniljega maitsestatud vahukoorega.

PS! Astelpajumoosiga segatud mascarpone on niisama ka hea kreem, muul puhul kasutamiseks.
PPS! Ilmselt õnnestub piparkoogipuru mingis vahekorras ka üle jäänud piparkoogitainaga asendada või segada poe-muretainast piparkoogitainaga, kui vajadus peaks tekkima.
PPPS! Pea oli heast lõhnast pisut uimane ja käsi pritsiga harjumata... sellest siis äärmiselt ebasümmeetrilised vahukooretupsud. 

Aprikoosid šokolaadis


Needsamad, mis laupäeval kaasas olid ;) Mis see statistika näitaski - kolmas võttis jutu jooksma?

Aprikoosid šokolaadis
  • Kuivatatud aprikoose
    Tumedat šokolaadi (väh. 70% kakosisaldusega)
    Vana Tallinnat ja/või konjakit
    Näpuotsaga ingveripulbrit
Aprikoosid tuleb panna kaussi ja kallata üle alkoholiga ning jätta umbes ööpäevaks kile alla ja külmikusse. Kuna vedelik imendub, siis tuleks kaussi mõned korrad korralikult läbi raputada, muidu saab mõni suutäis tunduvalt kangem kui teine. Hädapärast aitab üleöö leotamisest.
Ligunenud aprikoosid jätta sõelale nõrguma. Sõela alla tekib korralikult kleepjas ja veniv, magusalt lõhnav alkoholiollus, mis sobib hästi küpsisetordi või biskviidi immutamise lisandiks.
Ehitada vesivann - pealmine kauss peab olema suurem, et aur mingil juhul šokolaadisse ei satuks, see rikub sulatamise lootusetult. Vesivanni on tarvis ka šokolaadi sulanuna hoidmiseks (st. mikrolaineahju variandid EI TÖÖTA). Niisama pliidi peal on šokolaadi sulatamine eriti riskantne, kuna šokolaad ei talu kõrgeid temperatuure (eriti valge šokolaad). Murda šokolaad ülemisse kaussi, tõsta kaadervärk pliidile ja sulatada šokolaad. Sulanud šokolaadisse segada maitse järgi ingveripulbrit (õige vähe). Kasta aprikoosid ühte külge pidi šokoladisse ja jätta mõneks tunniks tahkuma. Nautida mõõdukas koguses ja omal vastutusel :P

Pidu-pidu

Laupäeval pidasime maha Padjaklubi jõuluse kudu- ja kohviõhtu. Toredad inimesed ja kena koht, aga see oli ju ette teada :P Palju meid lõpuks kokku oli, mina ei lugenud, aga julgelt üle kümne ja vast mõni alla kahekümne. Juttu jätkus ja vardad klõbisesid, vaheldumisi ja korraga. Loosipakke vahetasime ka (vabandan kellegi ees, kes sai minu "süül" tutsaka lõnga ja suutäie magusat - ise nikerdamiseks kippus kiireks).


Kes lehitsas raamatut (Betty ja Anks), kes kudus (Katrix ja Heidi) ja Elsa armsat pisiperet oli raske suvalisel ajahetkel ühest ruumist leida.


... Kajakas ja Maarja olid juba saabudes nii elevil, et ilmed vahetusid kiiremini, kui kaamera fokuseerida jõudis.
Kohvi ja korralikku näksimist... Anksi munarull viis keele alla ja pasteedileiba hapukurgiga pole nii ammu saanud, et maitses ülihea. See on ka selge, et datleid ei tunne mina ka siis ära, kui nad mulle koogi sees hamba alla satuvad - aga kook oli super.


Lapiliisu puistas kassilugusid varrukast, ja kudus eriti kitsast triibusalli :P
Kajakale suur aitäh kenade kõrvarõngaste eest!

Peost pajatavad veel: Heidi, Elsa, Kajakas, Lapiliisu, Maarja ja Oravake

Karvane külaline ja solvunud küülik

Reede, 1. detsember 2006

Lisaks sellele, et eile sai järjekordne toidu- ja veiniõhtu maha peetud, saabus mulle seekord ka karvane külaline. Õde võttis pikemaks kodust eemal viibimiseks oma meriseapoja kaasa (see karvaste loomade armastus on nakkav, ma ütlen). Loomalapsed kipuvad ikka nii uskumatult armsad olema... Mõmpsik on 4-kuune metsikvärvi ja pööristega meriseatüdruk, eriti inimsõbralik eksemplar pealekauba. Püsis täitsa rahulikult paigal, lasi endale pai teha ja rosinat anda. Järjekordne õhtu täht! Eks Päts (endise nimega Hulio) oli natuke pettunud vist küll, et tema kõrvad sel korral nii palju silitada ei saanud kui harilikult, aga küll me selle vea aegamööda parandame ja külalinegi läheb homme oma kodupuuri tagasi. Päts on muide kogenud inimkülaliste ärakasutamises. Käib ja nurub pai, armu andmata, silitamise lõpetamist tasustatakse näksamisega. Küülikute maailmas on täiesti aktsepteeritud, et karjajuht sellisel kombel sugemist nõutab - ju me tal siis "käpa all" olemegi. Õde igatahes ei saa magada enne, kui küülik puuris. Vastasel korral nurutakse voodi ees ja hüpatakse voodisse ja hakatakse tema juukseid sugema ning unist inimest üsna valusalt näksama, et ikka ainult pai saaks :P


 

Leivategu

Esmaspäev, 27. november 2006


Juuretis oli sel korral eriti "särtsakas" ja ma ei hakanud teda pikemalt hapendama, võtsin poole tainaks kohe hommikul, segasin teise poolde natuke vett ja jahu, lasin õhtuni käärida ja panen külma tagasi - võitsin päeva.

Kuidas sünnib jahust ja juuretisest leib?
  • Võtan sügavkülmast juuretise ja lasen omasoodu kaaneta purgis üles sulada (üleöö).
  • Tõstan juuretise purgist kaussi. Purki ei pese!
    Lisan juuretisele (ca. 3-4 dl harilikult) vett ja rukkijahu kuni kogus on kahekordne ja kontsistents selline paksu hapukoore sarnane (pilt 1, enne jahu lisamist).
    Lisan 1 spl suhkrut ja näpuotsaga soola, imevähe. Segan korralikult läbi, raputan jahukihiga üle ja jätan suures kausis üleöö kuni ööpäevaks sooja kohta käärima. Kääritan keskkütteradikal ja pooleks murtud ajaleht kausi all. Mõnikord segan juuretist käärimise ajal, mõnikord unustan, kuidas kunagi.
  • Segan juuretise uuesti ühtlaseks ja õhumullid välja. Tõstan pool juuretisest purki kaane alla tagasi ja panen sügavkülma (või harilikku külmikusse lahtisess epurki jahukihi alla) järgmist leivategu ootama.
  • Ülejäänud juuretisele lisan sooja vett, rukkijahu (võib segada linnasejahuga), ca. 2 spl suhkrut ja 1.5-2 tl soola, kuni kogus tundub silma järgi vormile paras (pildid 2,3). Suhkru asemel võib lisada ka näiteks siirupit ja suure soovi korral võib tainale lisada pärmi (või siis, kui juuretis hästi ei ole käärinud). Struktuuri aitab soovi korral parandada peotäis nisujahu. Segan ilusti läbi, maitsen, vajadusel panen soola või suhkrut juurde ja hakkan "tainast peksma". Kuidagi teistmoodi ei oska seda seletada, päris sõtkuda nagu nii vedelat tainast ei saa (pilt 3). Ilma vormita küpsetamiseks peab muidugi tihedama taina tegema, vormi jaoks teen täpselt nii vedela, et märja käega tainasse vajutatud märk veel kuju säilitab ja kokku ei vaju. Segada/peksta/sõtkuda tuleb ikka hoolega, oma 7-10 minutit, vähem on patt. Siis jõuavad kõik taina komponendid ilusti seguneda ja lahustuda ja tainal tekib kõigi imekeemiliste ja -füüsikaliste protsesside tagajärjel õige struktuur - loe: küps leib ei pudise. Sõtkutud/pekstud taina silun märja käega (leivatainas on kohutavalt kleepuv ollus), vajutan sisse risti, raputan kergelt jahuga üle ja panen rätikuga kaetud kausi radika peale tagasi ning lasen kahekordseks kerkida (pilt 4). See võtab olenevalt juuretise olukorast 1.5 kuni minu puhul maksimaalselt 4.5 tundi, tavaliselt kahe tunni ringi - kuni tainasse vajutatud märgid täis kerkivad (pilt 5).

    Viimasel ajal olen suure kiiruga lisanditeta leiva peale sõtkumist otse vormi kerkima pannudki ja küpsetanud, ilma kahekordse kergitamiseta.
  • Kerkinud tainas sõtkutakse uuesti maha. Normaalne leivaküpsetaja paneb nüüd kõrvale portsu tainast järgmise teo seemneks, enne teiste jahude, seemnete jne. lisamist!
    Maha sõtkutud tainale võib lisada, mida fantaasia aga soovib. "Soolasele" leivale võib lisada seemneid, hakitud pähkleid või ürte või panna tainas vormi kahe kihina ja sinna vahele soolaliha viilakaid või hoopis silku. Magusamasse leiba võib panna leotatud rosinaid või aprikoose, mandleid vms. Segada uuesti ühtlaseks. Minu leib on sel korral linaseemnete ja köömnetega.
    Vormi vooderdan harilikult küpsetuspaberiga, aga selle puudumisel olen määrinud võiga ja raputanud üle kliide või rukkijahuga. Ainult et kliid kipuvad hiljem leiva küljest hirmsasti pudenema.
    Panen taina vormi ja silun märja käega ilusaks. Leivale võib ka (sala)märgid peale vajutada :), kui mitte muud, siis piisavat kerkimist aitavad nad ikka tuvastada.
    Nüüd tuleb leival enne ahju panemist uuesti kaetult soojas kohas märgid täis kerkida lasta (tavaliselt tund-poolteist) ja ahi vahepeal kuumaks ajada (pilt 6, kerkinud tainas). Kui tainas vormis piisavalt kerkida ei saa, siis küpseb ta ahjus lõhki.
  • Kerkinud leib tuleb panna kuuma ahju ja küpsetada kõigepealt 15-20 minutit 250 kraadi juures ning alandada temperatuuri 200 kraadini ja küpsetada veel ca. 40 minutit. Mina olen selle 200 kraadi juures küpsetamise ajal leiva kergelt küpsetuspaberiga katnud, et pealmine koorik liiga ei saaks. Eks need ajad ja temperatuurid olenevad tainast ja ahjust ja kõhutundest ka.
  • Ahjust võetud leib tuleb veega üle piserdada ja jahutada või veelgi parem, puhtasse märga rätikusse jahtuma keerata, et koorik kivikõvaks ei jääks. Kuuma leiba lahti ei lõigata!
Juuretisega valmistatud leib seisab kauem värske ja maitseb parem :)



Head isu!
"/.../
Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.
/.../"
"Leib jahtub", Andres Valkonen/Tõnis Mägi

Sellest laulust jäi mulle pisemana selge kujutluspilt, et leib peab rätiku all magama, ime siis, et guugeldamine "rätiku all magab leib" mingit tulemust ei andnud :) Harilikult küpsetan õhtul ja nii ta seal hommikuni tukubki.

Mõned leivalingid olid eelmises postituses.

Rukkileiva juuretis

Vaat nii juhtub sulamisel-käärimisel, kui hapuleiva juuretist liiga palju sügavkülma panna. Näide on täna varahommikust, juba teine fotosüüdistusega juhtum selle blogi ajaloos. Tean küll, et üle poole purgi on ohtlik, aga sel korral kolmveerand purki oli hoopis ohtlik, nagu juuresolevalt pildilt näha võib (ka seda, et purk on kogemusest juba ETTENÄGELIKULT igaks juhuks kaussi pandud). Elu oli öösel ikka päris keema läinud. Minu veidrad lemmikloomad... Kratsisin siis purgi välimise külje tainakaussi puhtaks ja panin purgi sisu külma tagasi, ülejäänust saab home õhtuks tainas ja leib.



Leivajuuretis tainast võtmata jätta on ka ohtlik, sest hea uue juuretise saamine võtab kõvasti aega ja mängimist, enne kui päris leiba saab küpsetama hakata. Seepärast mina ei võtagi juuretist enam üldse valmis tainast, vaid lisan sulatatud juuretisele vett ja jahu - nii umbes kahekordse koguseni. Siis lasen päevakese radika peal käärida, kasutan pool leiva tegemiseks ja panen ülejäänud poole (sügav)külma tagasi.
PS! Purki ei pese, selle seinte küljes on palju "head kraami".
Varem olen mõnel korral juuretise võtta unustanud küll. Siis on kõige lollikindlam sõbralt uus juuretis küsida, aga vat neid leivaküpsetajaid-sõpru napib. Teisel juhul tuleb leida paar viilakat rukkileiba (päris raske ülesannne leivariiuli ees). Leib panna hapupiima, keefiri või jogurtiga likku, sooja ja kile alla. Kirjanduse andmetel saab juuretist teha ka õunamahlaga, pole proovinud. Kuna jogurtikultuurid on termofiilsed, st. armastavad sooja, aga mina kääritan ja kergitan tainast keskkütteradika peal, siis olen juuretist alustanud jogurti ja jogurti puudumisel Actimeli ning leivaga. Kausi ja radika vahele käib pooleks murtud Postimees, et liigselt kuum ei oleks(samuti kääritamisel-kergitamisel). Kui leib on juba päevakese ligunenud, siis mudin ta sõrmevahel pudiks, lisan rukkijahu ja lasen käärida, paari päeva pärast lisan jälle vett-jahu-suhkrut-soola ja lasen edasi käärida. Vahepeal on mõistlik kogust jälle normaalseks vähendada ülejääk minema visates. Seda lisamist ja kääritamist toimetan senikaua, kui käärimine õige hoo sisse saab (keri üles tagasi ja vaata pilti) ja lõhn muutub meeldivalt hapuks. Siis küpsetan esimese katseleiva, mille maitsest ja olekust on näha, kas juuretist on vaja veel poputada või töötab juba päris rahuldavalt. Juuretise sissetöötamine võtab aega - esimesed leivad ei pruugi päris soovikohaselt õnnestuda.

Mõned lingid (andke teada, kui siit veel midagi olulist puudub):
Ja minagi olen varem oma leiba näidanud.

Mees naistele meestest

Pühapäev, 26. november 2006

Lord Byron on mulle alati meeldinud, "She Walks In Beauty" üle kõige, aga viimasel ajal on kuskile kahe kõrva vahele kinnistunud hoopis midagi sellist, eriti kaks esimest ja kaks viimast rida. Kui ei meeldi, ära torgi (muidu torgib vastu) - üsna iidne tõsiasi :)

"Never love unless you can
Bear with all the faults of a man!
/.../
If these and such-like you can bear,
Then like, and love, and never fear!"

Narmendab, poolpalavikuses laupäevahommikus

Laupäev, 25. november 2006

Paar tilka tinti,
piisk armastust,
kild hämaralt õdusat üksindust,
mõni heli, mõni lõhn,
mõni fraas, mida hüüda,
on kõik, mida elus on püüda.
Muu saabub ja viibib ja kaob
ja aeglaselt loogeldes tuhiseb mööda.

Türgi kohv/Türk kahvesi

Neljapäev, 23. november 2006

Türgi kohv on kindlasti üks neist asjadest, mis tuleb Türgis käies ära proovida, ka neil, kes muidu erilised kohvisõbrad pole. See on täiesti omalaadne nauding, millest siinmail on millegipärast hoopis veidrad arusaamad. Türgi kohv ei ole paks tökat, vaid väga spetsiifilise maitse ja aroomiga üsna kange, kuid väga nauditav kohvijook. Aroom ja maitse on hariliku kohviga võrreldes väga erinevad ja kerge "meditsiinilise" alatooniga.
Türgi kohv on üldjuhul valmistatud araabika ubadest (Coffea Arabica), on tumeda röstiga ning puuderpeeneks jahvatatud, maailma kõige peenema jahvatusega kohv.
Kohvi valmistatakse spetsiaalses ülalt kitsenevas nõus - cezve või ibrik (olenevalt keelelisest päritolust) - ja nõu suurusest oleneb, mitu tassi kohvi saadakse, sest nõu tuleb alati täita kaelani, kuna oluline on kohvi ruumala ja pindala suhe. Kohvi ja suhkrut mõõdetakse väikeste teelusikatega, mis on palju pisemad kui need, millega meie harjunud oleme (supilusika, teelusika ja Türgi kohvi lusika võrdlus). Pigem meenutavad lusikad imetillukesi jäätiselusikaid. Kohvi serveeritakse tihti koos veega, mis on vajalik maitsemeele puhastamiseks pisikeste kohvilonksude vahele ja pidavat tagama suurema naudingu sellest jumalikust joogist.
Mina nagu paha uudishimulik putukas tüütasin muidugi inimesi omajagu ja uurisin, kuidas seda kohvi siis ikkagi valmistatakse. Eks igaühel on oma väikesed variatsioonid, kuid üldplaanis on põhimõte sama.

 
  • Keetmisnõusse lisatakse esimesena suhkur. Suhkrut saab olla erinev kogus: sade (suhkruta), az şekerli (vähese suhkruga; 0.5 kuhjata lusikatäit), orta şekerli (keskmise suhkruga; 1 kuhjata lusikatäis) ja çok şekerli (rohke suhkruga; 1.5-2 kuhjata lusikatäit)

  • Järgmisena lisatakse võimalikult külm vesi, 1 tass (pisike Türgi kohvi tass) jooja kohta, kuid silmas pidades, et nõu tuleb täita kaelani, mitte vähem ega rohkem.

  • Viimasena lisatakse kohvipulber, 1-2 suure kuhjaga lusikatäit tassi kohta. Parim on muidugi värskelt jahvatatud kohv, aga teradega jahvatajad ei suuda mingi imega kohvi piisavalt peeneks jahvatada, selleks on tarvis ketastega jahvatajat.
    Siinkohal lähevad koolkondade arvamused lahku. Osad soovitavad kõik läbi segada, aga traditsiooniliselt ei tohi kohvipulbrit mingil juhul veega segada, sest see tekitab teatava barjääri õhu ja vee vahel, mis on oluline vahu tekkimises ja kohvi valmimise protsessis. Mina ei sega. Tihti lisatakse ka õige vähe kardemoni.


  • Nüüd tuleb anum tõsta tasasele tulele. Tasasele sellepärast, et soojenemine peab olema aeglane ja vaht saab niimoodi kõige paremini tekkida ning kohv piisavalt aega valmida (ca 5 minutit). Seejuures tuleb ise pidevalt valves olla, et vaht omapead üle ääre ei kerkiks, mis võib juhtuda üsna hetkega.

  • Oodata (segamata!) kuni vaht täidab nõu kaela ja tõsta nõu tulelt. Kael võiks olla natuke kõrgem, kui pildil, aga paremat kopsikut polnud kuskilt võtta. Kohv ei tohi mulinal keeda. Kui see siiski juhtub, siis tähendab see vaid seda, et anumasse on pandud liiga vähe kohvipulbrit. Piisav kogus pulbrit tagab vahutamise mulinal keemise asemel.

  • Segada vaht tagasi kohvisse ja korrata seda kuumutamise ja vahu tagasi segamise protsessi kokku kolm korda (, mis on traditsiooniline variant - erinevad allikad soovitavad seda teha 2-4 korda). Peale viimas vahutamist enam ei segata.
    Kuuldavasti on kohvihoolikuid kahesuguseid: need kes armastavad vahtu oma tassis ja need, kes seda ei salli. Vaht on hea kohvi ja oskaja valmistaja tunnus. Viimasest vahutamise korrast võib vahu lusikaga ettevaatlikult tassidesse tõsta ja kohvianumal 15-20 sekundit seista lasta ning siis kohv järele valada, aga võib ka kohe valada ja kohvipulbril tassides settida lasta. Päris anumapõhja tassidesse laiali ei kallata. Vahuvihkajatele vahtu eraldi tassidesse ei tõsteta ja kallatakse mõnikümmend sekundit seista lastud vahuta kohvi (vaht sellisel juhul lihtsalt visatakse minema).

  • Kohv serveeritakse väikestest tassidest (tassi ja detsiliitrinõu võrdlus) ja selle kõrvale ka külm vesi maitsemeele turgutamiseks ja kohvi paremaks nautimiseks.

  • Kohvi juuakse otseloomulikult mustalt, pisikeste sõõmudega ja aeglaselt.Tassi põhja jääb kohvipaks, mistõttu ei jooda kohvi päris lõpuni, vaid jäetakse alles ka õige natuke vedelikku. Seejärel kaetakse tass alustassiga ja keeratakse tagurpidi nõrguma.

  • Kohvipaksult loeb võõrustaja või muidu teadja joojale tulevikku (nonii, aga selleks peab lisaks kohvile ka ehtsa türklase kodumaale kaasa võtma, kuigi ehtne türklane väidab, et piisab ka heast annusest kujutlusvõimest ja õigest tujust).
Go Turkonians, või mis! (Minu kehatemperatuur hakkab juba igatahes Türgi kliimale sarnanema)

Ja lõpuks küsimus suurele ringile: kas Eestist kuskilt ka Türgi kohvi (pulbrit) osta saab või peab kohapealt saata paluma? Röst, jahvatus ja ilmselt ka ubade päritolu on piisavalt spetsiifiline, et siin müügil olevatest ubadest päris seda maitset ja aroomi ikka ei saa.

Hommikupudrust

Kolmapäev, 22. november 2006



Kui kohv on minu jaoks hommikuti kõige tähtsam, siis toit on loogiliselt võttes järgmine. Viimasel ajal üha tihemini söön putru (ning röstsaia/leiba või, toorjuustu või oliivõliga sinna kõrvale). Jaa, aga pudru suhtes olen pirtsakas. Heleni täisterakaerahelvestest on kõige parem. Vahel segan sinna natuke odra või rukkihelbeid ka sekka. Ikka nii, et 1.5 dl helbeid, tunde järgi vett ja piima, tiba soola ja üks suhkrutükk, külmalt pliidile, paar minutit keeta ja siis taldrikule jahtuma seniks kuni kohv tõmbab. Vahel tuleb tuju koos helvestega pudruks keeta ka hakitud kuivatatud puuvilju, pähkleid, müslit (isetehtud) vms. või segada valmis pudrusse külmutatud marju. Kausist ei oska mina putru süüa (või kui, siis põletatud keele hinnaga) ja venivat kiirkaerahelvestest putru ei salli. Viimased on mul kapis hoopis pirukapõhja tegemiseks. Vahelduse mõttes on olemas ka riisi- ja hirsihelbed, kui magusa pudru isu peaks tulema, ja Haljase tatrahelbed soolaseks pudruks ja hapukoorega söömiseks. Haljase omad sellepärast, et teiste tootjate omad tahavad enne pudruks keetmist potipõhjas võiga praadimist, et head tulemust saada, aga hommikul on iga minut kulla hinnaga. Magus riisipuder on hea jälle riivitud õuna ja kaneeliga. Odrajahupuder sulavõiga meeldib ka, aga mitte hommikul. See on rohkem selline vanaemanostalgia.
Purdu söömist peab harjutama. Alguses ei meeldi, aga kui on tekkinud harjumus, siis leiab sellest veelgi positiivset. Moosisai või koogilõik või komm või kild šokolaadi on minu puhul hommikukohvi kõrvale ka lausa kohustuslik :)

Miks minust ei saa kunagi taimetoitlast

Esmaspäev, 20. november 2006

Alljärgnev põhineb puhtalt minu senisel kogemusel, isiklikul arvamusel ja omandatud haridusel ning ei pretendeeri kaugeltki erapooletusele.
Viimasel ajal olen päris mitmes blogis sattunud lihateemalistele arutlustele ja sõnavõttudele. Ka päriselus ei ole sellest temaatikast pääsenud. Arutlejaid-nentijaid-ägestujaid on olnud mitmesuguseid: kõigesööjaid söömise pärast, tervislikult ja mitmekülgselt toitujaid segatoidulisi, ovo-lakto-vegeraare ja tõelisi taimetoitlasi. Millegipärast kippus viimatinimetatul kõigist eelmistest kahju olema. Viimane piisk minu karikasse oli juhtum, kui taimetoitlane, kes oma valikut adekvaatselt kuidagi põhjendada ei oska (loomalapsed on armsad ja karvased ja elavad looduses õnnelikult kõrge vanuseni), võttis minu lihasöömist kritiseerida ja vihastas siira küsimuse peale, miks tema, ise taimetoitlasena, peab kodus koera, lihtaoidulist lemmiklooma. Igasugused äärmused kipuvad olema reaalsusest võõrdunud ja "nihkes" ning enamasti üldsuse mõttes ei optimaalsed ega kasulikud. Inimene on omnivoor, segatoiduline, kõigesööja, mitte puhtalt taim- ega loomtoiduline. Linnastumine ja maalähedasest elust võõrdumine, põlvkonnad inimesi, kel pole vähimatki ettekujutust leivavilja kasvatamisest ega loomapidamisest, võivad tõesti ehmatada fakti peale, et liha (ja piim, juust, või, muna, jne.) ei tulegi tehasest vaid selleks kasvatakse ja ka tapetakse loomi.

Soovitan soojalt lugeda seda linki (ei ole päris 100% erapooletu, aga ütleb asjad ilustamata välja ja seletab lihtsas keeles lahti väärarvamusi).

Mis mind üldjoontes häirib?

Häirib, kui taimetoitlane toidab samade reeglite kohaselt ka oma alaealist last. Veel hullem, kui seda tehakse sünnist saati, taimsete piimaasendajatega (oh hullu, emapiim on ju ka loomne toit, mis sest, et loomulikem toit imikule üldse). Kasvava lapse toitainevajadus on täiskasvanu omast erinev, seda esiteks. Teiseks ei ole vanemal õigust lapsele taimetoitlust peale suruda - selle valiku peab inimene tegema teadlikult ja olles võimeline kaaluma oma otsuse plusse-miinuseid.

Häirib, kui taimetoitlastel (loomade säästmise eesmärgil) on kodus lemmikloomana kassid-koerad-tuhkrud ja muud lihatoidulised lemmikloomad. Häirib selline topeltmoraal: mina liha ei söö ja loomi ei tapa, aga oma lemmikule otseloomulikult annan tema liigiomast toitu. Veel hullem, kui need inimesed küll peavad lihasööjat lemmikut, aga neile liha siiski ei anna - see on kõige selgem loomapiinamine. Sellised loomad ei ole võimelised kõike vajalikku taimsest toidust üldse omandamagi.

Häirib vastastikune moonutatud faktidega loopimine taimetoitluse pooldjate ja vastaste vahel, kus mõlemad üritavad iga hinna eest tõde väänata ja oma elustiili "õigemana" paista lasta.

Miks MINA ei ole taimetoitlane, kui jätta välja fakt, et heast juustust olen lausa sõltuvuses ja hästi valmistatud liha on alati maitsenauding?
Kahanevas isikliku tähtsuse järjekorras:

  • Inimene on omnivoor. Selliseks oleme me evolutsioonis kujunenud. Nii on meie seedesüsteem üles ehitatud. Iga vähegi bioloogilise haridusega inimene teab, et herbivooride seedesüsteem on palju pikem ja nad peavad sööma väga suuri toidukoguseid, karnivooride oma suhteliselt lühike ja söödavad kogused on oluliselt väiksemad. Inimene jääb oma soolepikkusega sinna vahele. Puhtalt ainult taimsest toidust ei suuda me kõike omandada, mida suudavad herbivoorid – me sisuliselt raiskaks toitu. Keegi võib nüüd mõelda, et on ju ka väikeseid herbivoore-rohusööjaid, küülikud näiteks. On küll, aga nemad seedivad toitu kaks korda, et „söönuks saada“, selleks peavad nad esimest korda seeditud väljaheited uuesti ära sööma ja see on igati loomulik. Sellised loomad ei suuda ise kogu taimset materjali seedida ja sealt toitaineid omastada. Suure osa tööst teeb soole mikrofloora, mille töö „vilju“ siis teistkordse söömisega omastatakse (osad vitamiinid näiteks). Tahame me samuti toimida?

  • Inimesel puuduvad spetsiifilised vahendid taimsest materjalist toidu kätte saamiseks. Taimerakk on teatavasti ümbritsetud tselluloosiga, mida meie organism ei suuda lagundada – kasutame taimi küll selles mõttes kiudainete allikana, aga toitained on meie eest peidetud. Seetõttu on taimne materjal tihti kuumtöödeldud kujul (keedetud, aurutatud, hautatud) kõige paremini omastatav ja tervisele kõige kasulikum. Lisaks tuleb mõelda mida me sööme – paljude taimede viljad on tihti mõeldud loomadele söömiseks ja niimoodi seemnete levitamiseks, aga säilitusorganeid (juured, mugulad, sibulad, risoomid) ja lõpuni valmimata vilju kaitsevad taimed loomade eest kiivalt, sest need on neile eluliselt olulised. Tihti sisaldavad nad midagi ebameeldivat ja vähem või rohkem kahjulikku taimsete alkaloidide näol. Heaks näiteks on siin tomat ja aeduba – mõlemad toorena mürgised, uba ka hiljem ja vajab kindlasti kuumtöötlemist. Tomati küpsedes mürgise alkaloidi sisaldus väheneb, aga tema kasulikud omadused väljenduvad kõige paremini ikka hoopis peale pikka hautamist. Vahemereäärsete maade inimesed on aja jooksul sellest väga hästi aru saanud.
    Nende kahe asjaolu taustal tundub taimetoitluse erivormina toortoitlus minu jaoks lausa absurdne, kui just ainult küpsetest suhkrurohketest loomlevikulistest viljadest ei toituta – kuidas aga sel juhul rahuldada kõigi toitainete vajadus?

  • Põhimõtteliselt on mulle vastuvõetamatu kontseptsioon süüa küll taimetoitu, aga kompenseerida taimses toidus täiesti puuduv (vitamiin B12) või raskesti omastatav tablettide ja pulbrite näol. Palju neid doseerida? Organismid on erinevad. Miks oma keha niimoodi piinata?

  • Inimesed ei tea, et valgul ja valgul on vahe. Valgud koosnevad aminohapetest ja nende osakaal erinevates valkudes võib olla väga erinev. Kas taimne valk saab üks-ühele asendada loomset valku ja kas loomse valgu asendamine põhiliselt sojaubadest saadavaga ei tõsta mitte soja tarbimist normaalsest suuremaks. Mitte miski, ka kasulik, ei ole liiga suurtes kogustes tervislik – toitumine peab olema mitmekesine.

  • Taimetoitlane peab naljaga pooleks öeldult olema nagu „väike arvuti“. Kust saab milliseid mineraale ja vitamiine, mis on kuidas ja koos millega omastatav või millised ained ei takistavad üksteise omastamist seedesüsteemis. Ilmselt paljud meist teavad, et porgandist saab kasuliku kätte koos rasvaga, toorelt närides läbivad rasvlahustuvad vitamiinid keha ja kasu me neist ei saa. Seepärast hautame porgandit või või õliga. Aga kas me teame, millest ja kuidas saada rauda, organismile omastataval kujul. Segatoiduline sellele mõtlema ei pea, tema saab rauda punasest lihast. Jne.

  • Lausa ulme valdkonda kuulub aga väide, et näe loomad elavad metsas õnnelikult. Küsiks siis vastu, et miks enamik loomi loomaaias tunduvalt kauem elab kui vabas looduses (mõne väikese erandiga, kes tõesti vangistuses väga spetsiifilisi tingimus vajavad)? Aga sellepärast, et seal hoitakse neid eraldi kiskjatest ning ravitakse haigustest ja parasiitidest. Viimaste leviku laiuse kohta võite küsida kas või jahimeestelt... parasiidid saadakse kaasa juba pesast. Lisaks toimib halastamatu looduslik valik – nõrgemad surevad mõne haiguse tagajärjel või süüakse ära. Karjale kasutud, vigastatud või nõrgemad või muul moel erinevad loomad visatakse karjast välja ja on määratud kindlale hukule. Rohusööjate karjades on nõrgemad ja vanemad loomad karja äärtesse aetud, sest kiskja rünnaku korral jäävad tugevamad siis ellu.... jne., jne., jne. – loomad on looduses pidevas stressis, sest niimoodi see kord juba on. Pildid õnnelikult ja muredeta käsikäes ringi jalutavatest jänestest ja rebastest on reaalsus kahjuks ainult lasteraamatutes.
    Mina pooldan küttimist ainult loomade arvukuse piiramiseks, milleks see on ka vajalik, aga toiduks kasvatakse loomi ikka edasi eesmärgiga nad lõpuks ära süüa. Peaasi, et nõuded loomade kasvatamiseks, pidamiseks ja hukkamiseks oleks piisavalt karmid, et loom enne toiduks muutumist (või toidu tootmise protsessis: piim, munad) kannatama ei peaks.

  • Lõppeks peab vaatama ka kliimavööndit, kus me elame, ja milline on sellest tulenevalt meie toitainete- ja energiavajadus ja kuidas on kõige optimaalsem seda rahuldada.

  • Ja siis on meil veel taimetoitlased, kes ei söö „armsaid loomi“, aga kalast ja mereandidest näiteks ära ei ütle. Kala tunneb valu samuti kui vasikas või kana.

(Ja veel nii muuseas küsides, et miks kipub enamik veendunud taimetoitlasi olema väga elujõulises vanuses, kus inimesed on harilikult niigi terved ja tugevad ning rasvlahustuvate vitamiinide varud veel/juba kehas olemas, aga mitte vanemate inimeste hulgas, nagu seda tervisekaalutlustel arvata võiks.)

Ainukeseks valikuks, mis minu jaoks vähegi mõeldav oleks, on süüa lisaks (suures osas kuumtöödeldud) taimetoidule ka muna ja piimatooteid ning väga tähelepanelikult kalkuleerida, et keha kõik vajaliku kätte saaks. Siiski pooldan ma tasakaalustatud ja tervislikku segatoitumist, kus oma koht nii taimsel kui loomsel, nii rasval kui ka rasvavaesel, nii süsivesikutel kui ka kiudainetel, jne.

PS! Liha ei söö ma kaugeltki mitte iga päev ja igal söögikorral, pigem ca. 3-4 korda nädalas. Ja mul ei ole mitte midagi taimetoitlaste vastu, kes minu toitumisviise ei kritiseeri ja enda oma peale ei suru, aga kui nad seda teevad, siis võiks neil ka oma eluviisi seletamiseks parem põhjus olla, kui karvased loomalapsed. Sest vastasel korral peaksime ka kõigil maailma kiskjatel tapmise ära keelama ja käskima rohusööjateks ümber evolutsioneeruda (ehk kiiresti välja surra).

Selle üle, et toiduks tarbitavate loomade naha kasutamist ei peaks mitte taunima, vaid hoopis propageerima, et tapetud loom võimalikult täielikult ära kasutataks, ma parem arutlema ei hakka - niigi olen end juba klaveri taha sõna otseses mõttes unustanud.

Red October õitseb!

Pühapäev, 19. november 2006



Red October võtab nüüd kohe täitsa avanenud õiega ilutseda. Armas punane õis on. Ja tulemas on neid veel. Kohe päris mitu tükki.

Lisaks Cinnamon Candy'le on ka ЕК-Снегопад karvased leheotsad mullast välja ajanud. Tore-tore, äkki ma ikka saan kannikestega üsna talutavalt läbi ;)