Lihtne kana-riisivorm paprikaga

Kolmapäev, 28. detsember 2005

Kui süüa teha ei viitsi, siis vormid valmistavad ennast ise!

Lihtne kana-riisivorm paprikaga (kuuele suurema isuga sööjale)

  • 400 g broileri fileed või nahata ja kondita liha
    2 suurt paprikat, võivad olla erivärvilised
    2-3 pisikest sibulat või suur porru
    3-4 küünt küüslauku
    5 dl riisi
    12 dl vett
    3 kanapuljongi kuubikut
    200 ml rõõska koort
    sojakastet, musta pipart
    Suur ahjuvorm (silma järgi 4-5 liitrit, et kõk vabalt ära mahuks)

Kana, sibul ja paprika tuleb puhastada ja lõigata ühtlase suurusega kuubikuteks, küüslauk hakkida ja kõik korraga või osade kaupa kergelt pruunistada, mitte kauem kui paar minutit.
Lisada ohtralt sojakastet, oma 5-6 spl ikka, ja oodata mõnikümmend sekundit kuni osa vedelikust aurustub.
Siis kallata kogu segu koos keetmata riisiga ahjuvormi, segada ja maitsestada musta pipraga.
Puljongikuubikud lahustada kuumas vees, natuke jahutada ja segada sisse rõõsk koor. Vajadusel maitsestada segu soolaga arvestades, et riis imeb maitsed endasse ja toit tuleb tugevasti maitsestada, et lõpptulemus poleks mage. Lisaks on puljongikuubikud erineva soolasusega - kogemus näitab, et Knorri omad on koostiselt parimad ja väikseima soolasisaldusega.
Siis kallata ka vedelik ahjuvormi ja küpsetada umbes 200 kraadi juures kuni vedelik on imendunud ja riis valmis. Puupliidi ahjus kulus selleks natuke üle tunni, mille kestel võib kinnast kududa või muidu muhedalt aega veeta.
Küpsedes kerkivad värvilised paprikatükid ja kanakuubikud vormi pinnale ning serveerida võib otse ahjuvormist, sest toit näeb väga kena ja värviline välja. Punane paprika küpseb magusaks ja suussulavaks, sibulatükid muutuvad vormilt olematuks, aga meeldiv maitse jääb.
Vormi kõrvale sobib hästi toorsalat Hiina kapsast, rohelisest sibulast ja kurgist vähese hea külmpressi oliivõliga.

Jõulud

Teisipäev, 27. detsember 2005

Jõulud... punased habemikud ja söömise püha. Soe ja lähedal, külm ja helisev, pime ja tuledes. Täiesti tahtmatult tekib sõnuseletamatu lähedusevajadus, mis vast mõjuks eriti hullusti, kui ei oleks kohe lähedal kedagi eriti kallist ja päris oma, keda kaisutada. Lisaks hea põhjus kõik lähemad ja kaugemad sugulased läbi sõita.

Üle tüki aja päris hea kogemus, et süüa teeb kuskil alati keegi teine ja teeb seda hästi... ja samas veider, et endal kätt külge ei lasta panna, aga sellega olen vanaema-vanaisa juures juba harjunud. Sülti ja kapsaid ma nii kui nii teha ei oskakski - enne peab vist vanaemaks saama, alles siis tulevad õiged kapsad kui siiski.

Paar kokaraamatut potsatas ka täiesti ootuspäraselt kingikotti - eks neid saab uuel aastal lehisema hakata.

Karririis

Kolmapäev, 21. detsember 2005

Mida sa pakud ootamatule näljasele külalisele enne kõhtu koormavaid jõule kui külmik on ärasõidu ootuses pea tühi? Loodan, et kuidagi vingerdasin olukorrast välja. Mõni natuke õelam liigikaaslane laseks külalisel sibulat hakkida :D.

Karririis aedviljaga (kahele)

  • 1 dl riisi
    2.-3 dl vett (olenevalt riisisordist)
    1.5-2 tl karrit
    1 pisem sibul
    1-2 küünt küüslauku
    soola
    õli praadimiseks

    Soovi korral võib valmis riisisse segada keedetud värsket või külmutatud aedvilja.

Sibul, küüslauk ja karri kuumutada potipõhjas kuni sibul on klaasjas - karri tahab hea ja õige maise saamiseks alati (rasvaines) kuumutamist. Sibulat mitte pruunistada!
Lisada riis ja praadida veel minutike. Siis kallata juurde tuline vesi, maitsestada soolaga ja keeta väga vaiksel tulel, kaane all ja kordagi segamata kuni vedelik on imendunud ja riis pehme - umbes 15-20 minutit. Seejärel võtta pott tulelt ja lasta riisil oma 5 minutit järelvalmida.

Juttu jätkus vähem ja rohkem filosoofilist ning jänku ahistas sel korral juba külalist, mitte vastupidi. Tore teeõhtu oli.

[Edit 17.12.2007] lisatud foto (karririis sibula ja küüslauguga, aedviljadeta)

Hommik supiga

Tatsan veel öörõivais mööda korterit jalalt-jalale ja ootan. Oodata on külm, aga suur ja soe kampsun on pesus... Haa, kõll, ja astun köögi poole. Tänane hommikusöök koosnes küll lõppevatest külmikuvarudest, sest jõuluajaks põgenen siit nagu uppuvalt laevalt. Tassitäis kuuma kana-klimbisuppi ja kaks röstitud rukkileivaviilu viimase kalkunisingiga, kohv on otsas. Suure sooja teki sees kuuma suppi süüa ja hommikuprogrammi vaadata on elamus omaette. Kas oli süüdi külm hommik ja kütmata tuba või oli see miski muu, aga toit pole hommikul tükil ajal nii hästi maitsenud. Kui nüüd hästi meelde tuletada, siis suppi pole ma hommikul kunagi enne söönudki - lõi seest soojaks ja meeldis. Võib targemate asjadega tegelema hakata...

La pasta all'uovo (värske munapasta)

Teisipäev, 20. detsember 2005

Tartu avaturu põhjanurgas on üks huvitav pood. Nii huvitav, et paneb kirjutama. Uksest sisse astudes plingivad sajad erinevad elektriküünlapirnikesed otse näkku ja erinevad patareidega vidinad vinguvad midagi jõulumeloodiaid meenutavat. Uksest vasakule jääb müstika "made in china", aga seal paremal pool... seal on poenurgake nõukaaegseid lollikindlaid köögitarbeid tuubil täis. Leidub nii malmpanne, glasuuritud ahjupotte, emailkastruleid, pelmeenivorme, plekist kuivainetopse, isegi korralik kolmeosaline mokakann, õhukeste vahvlite masin ja palju-palju muud, mida silm ehk vanaema köögikappidest mäletab ja poest ei leia, hindadest ei tasu üldse rääkida. Kui mõnda mehepoega huvitab, siis rauast viile ja Lada süüteküünlaid pidada seal ka olema.

Igatahes olen ma nüüd ühe korraliku alumiiniumist 37 pesaga pelmeenivormi võrra rikkam ja 49.- vaesem või kuidas võtta. Ootab teine mind lauanurgal kuni ükskord jaanuaris rohkem aega köögis mässata on, siis saab pelmeenitegu tehtud ja vorm sisse õnnistatud. Vaikselt juba küpseb mõte, et ju saab sellega ka ravioole teha, mis siis, et kuju natuke vale. Kahetsen siiani, et Itaaliast ravioolivormi ja pastamasinat kaasa ei toonud.

Tagliatelle ja ravioolide tegemine iseenesest on muhe pühapäevane ajaveetmise viis, mida kas või kogu perega toimetada. Kui kodus ise pastat teha, siis võib sellel päeval trenni vahele jätta, sest sitke taina rullimine sunnib kiiresti mulli otsaette ja liigutada jõuab pärast ainult kahvlit :). Lihtne ja geniaalne leiutis - pastamasin - päästab sellest vaevast eeldusel, et selline majapidamises olemas on.







Kodune munapasta (la pasta fresca all'uovo)
  • 500 g sõelutud nisujahu
    näpuotsaga soola
    5-6 suurt muna
    1 sl oliivõli
    jahu üleriputamiseks

Taina tegemisel arvestatakse ühe sööja kohta ühe muna jagu pastatainast. Sellest retseptist saab seega söönuks umbes 6 inimest. Tainas arvestatakse ühe muna kohta umbes 100 g nisujahu.
Jahu, munad, õli ja sool tuleb ühtlaseks tainaks sõtkuda. Mugavam inimene teeb seda köögikombainis, aga mulle meeldib vahel sõrmi jahuseks määrida. Seejärel mässitakse tainapall toidukilesse ja unustatakse pooleks tunniks. Nii on tainas paremini töödeldav. Nüüd on rullimise aeg. Tainas rullitakse imeõhukeseks (1.5 mm) ja erinevalt saiatainast jahuga seejuures koonerdada ei tohi, mida rohkem, seda parem. Lahti rullituna jäetakse tulevane pasta veerandtunniks näiteks tooli seljatoele kuivama, et see igalt poolt õhku saaks. Edasi lõigatakse tainaleht tagliatellelintideks või täidetakse ja vormitakse ravioolideks, tortellinideks vms. Tagliatelleks keeratakse veidi kuivanud tainas rulli ja lõigatakse linte selle otsast, kiire ja nutikas.

Loojanguromantika

Esmaspäev, 19. detsember 2005

Jäin täna keset silda seisma ja pahandasin promeneerivad memmed trajektoori muutma. Seisin kohe oma hea 10 minutit, kuniks kestis see lihtne ja meeliülendav vaatemäng.
Taevas oli Ihaste kohal mannavahu karva, sekka natuke fliispehmet mustikakreemi. Jäätunud jõesäng, lumised puud ja kõrgest korstnast suured valged aurupahvakud. Majade kollased seinad ja punased tellised lausa lõkendasid... pool tundi enne loojangut. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks, et looduse värvid nii ilusasti inimlooduga kokku võiksid paista.

Päike tõusis täna Tartus 08:58 ja loojus 15:21.

Need read räägivad küll hommikust, aga sobivad siia siiski ... pakaselisel hommikul peale jaanuaritormi kusagil Pärnu ja Tartu vahel, kuivade varvastega, aga elamused alles värsked.

Veres tärkab tänane päike,
taevas leekides lõkendab eel.
Paar üksikut pilvenartsu
teda püüda ei suuda ta teel.
Puusiluettide pits palistab silmapiiri,
udu katab uinuvat maad.
Hing ahnelt neelab ärkavaid kiiri,
mis nii kaunis küll olla veel saaks?
Uduvaalude roosatav hingus
ja veepinna purpurne pale -
ilu on mürk, et nõnda ta hinge matab,
et nõnda seistes ta ees
iseenda väiksusest on hale.

/01.2005/

Lumised ahjubanaanid ...

Pühapäev, 18. detsember 2005

Elu on risk, mis on võtmist väärt. Kõik muud riskid on väiksemad... või vähemalt täna tundub nii, sest nädalavahetus oli kiire, aga pagana ... nauditav... ja lumi tuli maha. Mõned hetked on nii ilusad, et neist lahti laskmine on pikk ja piinarikas. Nad mässivad end su ümber oma lõhnade ja kujutluspiltidega, oled justkui halvatud ja kõnnid unes ning ei taha, et see kunagi lõpeks. Muu maailm tundub halli vormitu massina ja voolab omasoodu mööda. Need hetked on elamist väärt.

Ja kui peale lumahanges sumamist kange magusaisu tuleb, siis võib kiireid ja lihtsaid lumiseid banaane nautida :)

Lumised ahjubanaanid (kahele)

  • 2 banaani
    1 spl sidrunimahla
    3-4 spl fariinsuhkrut
    3-4 spl kookoshelbeid
    3-4 spl võid
    mõni pall vanillijäätist
    törts Vana Tallinnat
    šokolaadikastet
    (... ja magusaisu ning maiast kaaslast)

Pigem tooremapoolsed täppideta banaanid tuleb vastavalt koolkonnale koorida ühest või teisest otsast alustades ning osava käe ja terava noaga pikuti pooleks lõigata ja vormi põhja laduda, seejärel määida lõikepind vähese sidrunimahalaga. Banaane ei saa ometi alasti ahju panna - need tuleb korraliku fariinsuhkru- ja kookosekasukaga katta ning kõige peale panna väikesed võikuubikud. Küpseda tahab see magustoit umbes 10-12 minutit 250-kraadises ahjus ja muidugi pannakse nad küpsema juba kuuma ahju. Serveerimisel on vanillijäätis ja šokolaad lausa kohustuslikud, suuremate ja vallatumate sööjate puhul annab tilgake Vana Tallinnat ka palju juurde.


01.01.2008 Lisatud pilt: šokolaadisiirupi asemel on riivitud šokolaad ja vanillijäätise asemel Balbiino Vana Tallinna liköörijäätis.

Kana-kookosesupp ingveriga

Reede, 16. detsember 2005

Mõeldud-tehtud

Kookose-kanasupp katse-eksitusmeetodil
(kogused umbkaudsed):

  • 0.6 l vett
    3 dl kookospiima (mitte "light")
    2 kanafileed
    2 kartulit
    150 g šampinjone
    1 pakk kiirnuudleid
    0.5 suurt porrut
    1-2 küünt küüslauku
    2 tl karrit
    õli praadimiseks
    ingveripulbrit ja soola maitse järgi
Karri tuleb küüslauguga õlis kuumutada, seda ei tohi mitte mainimata jätta :). Karri tahab alati õlis kuumutamist, et õige maitse välja tuleks. Lisada pannile kanafilee kuubikud ja viilutatud porru. Praadida kergelt läbi (mitte valmis küpsetada), tõsta tulelt, lisada viilutatud seened. Kallata kõik potti. Pannile valada 0.6 liitrit vett, segada ja seegi potti kallata. Lisada kookospiim ja väikesteks kuubikuteks tükeldatud kartul, lasta keema.
Kui magusat lõhna sealt tuleb :P. Keeta kartuli pehmenemiseni, loomulikult rahulikult podisedes, mitte tormakalt mulisedes. Maitsestada ingveri ja vähese soolaga, segada, oodata ja maitsta. Lisada katki murtud kiirnuudlid ja tõsta pott tulelt. Keele viib alla ja hinge teeb soojaks.

Juhuks, kui tekib tahtmine järgi teha või uuesti proovida.

Edit: lisasin pildi.

...

Akna taga seisavad noored kased ja paistab masinate songitud maa. Iga peenikese rao otsas ripub nukker jõulukuine vihmapiisk, silma järgi sobilikus mahus, nii oma 40 μl küll. Professionaalne kretinism. Üks märg peni jalutab ka ja veab pisikest omanikku järel. Aken on küll kinni, aga märja koerakarva lõhna tunnen siiagi, olgu see siis teadlikult või mitte. Siiski, siiski on toas hetkel veel mugavam. Sooja on täpselt nii palju, et küülik veel radika alla ei poe. 18 kraadist on temale küll, väljas näitab kraadiklaas vaid 10 pügalat vähem - jõulud või midagi. Kange kiusatus on ninaga aknaklaasile suur rasvane plekk jätta nagu kunagi päris väiksena, aga praegu pole kedagi seda minu järelt ära pühkimas. Ratsionaalne mõtlemine seab oma nähtamatud kammitsad. Lapselikku lusti ja hooletust tahaks vahel tagasi, kas või eemalt jälgimiseks ja kaasaelamiseks.

Midagi sooja hingele... karri, kookose ja ingveriga kanasuppi või vürtsiteed, idamaist salapära ja natuke kuumust hinge alla enne esimest kohustuslikku-vabatahtlikku jõlupidu sel aastal. Mõlemad tuleb päevaplaani võtta ja loota et midagi untsu ei lähe. See ei sobiks tänase meeleoluga.

Üks fraas kummitab ka kuskil kuklas ja lahti sellest ei saa... või ei taha saada. Peaks temaga midagi tarka ette võtma, aga laiskus ja hallilt emotsioonitu ilm ei aita kaasa.
"õhus ripuvad alasti agad"
Kunagi hakkan tubliks, andekaks ja ilusaks, siis selliseid probleeme ei ole, aga praegu...

...

Pahatahtlik grafomaaniakirg on mullegi külge hakanud. Võib ju vaid loota, et tegu pole nakkushaigusega. :) Haigused on tihti õnneks siiski ravitavad.
Maailmale pole mul midagi öelda, inimestele ka mitte, aga miski väike ja õel tahab mu seest vahel kangesti välja saada.
Ootan suve, et saaks varbad päiksepaistel sooja vette pista ja õelutsen elu kallal omaette.