Lihtne kõrvitsasupp kiireks kõhutäiteks

Kolmapäev, 28. november 2007

Ma pole kuhugi kadunud ja isegi kõrvits on puhastatud, aga vaba aeg kipub viimasel ajal uneajaks kuluma ja korralik kokkamine ei taha hästi päevaplaani mahtuda, pildistamisest rääkimata... üks lihtne ja toitev kõrvitsasupp kiireks kõhutäieks siiski.

Kõrvitsasupp sibula ja kartuliga

400 g kõrvitsat
200 g kartulit
200 g sibulat
3-5 küünt küüslauku
0.5 dl külmpressi oliiviõli
1.5 dl kuiva valget veini
5 dl kanapuljongit
soola, musta pipart
meelepäraseid ürte ja parmesani serveerimiseks

Puhasta köögiviljad, tükelda kartul ja kõrvits ning haki sibul ja küüslauk. Soojenda pujong keemiseni
(ja unusta puljongikuubik :P).
Aja õli potis kuumaks, keera kuumus kõrgelt keskmiseks ja kuumuta pidevalt segades köögivilju õlis 5-6 minutit.
Lisa vein ja lase sel täielikult aurustada. Samal ajal jätka köögiviljade segamist.
Kalla juurde kuum puljong ja keeda köögiviljad selles pehmeks.
Maitsesta supp soola ja pipraga ning püreeri kreemjaks ja ühtlaseks.

Serveeri meelepäraste hakitud ürtide ja õhukeste parmesaniviiludega.
Nipp paberõhukeste juustuviilude saamiseks murenema kippuvast ja kõvast parmesanist on juurviljakoorimise noa kasutamine.

Veel kõrvitsast:
Magus kõrvitsasupp maisimannaga
Kõrvitsasupp/puder mannaga - see klassikaline
Kõrvitsasupp kookospiima ja melissiga
Ürtidega ahjukõrvitsad
Suussulavad kõrvitsa-õunapirukad

Tants ja trall soja ümber

Neljapäev, 15. november 2007

Sojapiim, sojakoor, sojajuust, sojajogurt, sojamajonees, sojakotlet, sojahakkliha, sojaõli, sojasnäkid... ja veel lõpmatuna tunduv nimekiri sojatoodetest ja toidulisanditest. Kas soja on imerohi või ülepaisutatud mull?

"Soja on ju nii kasulik - miks sa ei söö?" küsitakse mult pea alati, kui kiidetakse mõnd sojatoodet ja ma tagasihoidlikult mainin, et üritan sojatooteid pigem vältida.
See, et ma sojatooteid eriti ei tarbi, on minu isiklik valik minu isikliku mätta otsast ja minu isikliku subjektiivse allika- ja teadmistepagasi juures.

Kui mõni neist toodetest mulle väga maitseks, siis vahel harva ilmselt ka sööks, aga isiklikult ei ole maitsva otsa komistanud - mulle meeldivad pigem puhtad naturaalsed maitsed. Fermenteeritud sojakastet maitsestamiseks kasutan aga küll ja Kikkomani pudelita on köögist nagu midagi puudu. Tofu mõnes wokiroas on ka päris meeldiv.

"Soja on ju nii kasulik - miks sa ei söö?"
Üritan vastata.

Sojatoodetega käib tihti kaasas fanatismi kalduv propaganda, mis kajastab väga ühepoolselt ainult soja kasulikku poolt. Ka paljudes kasulikes omadustes on tänaseks kahtlema hakatud, kohati on neid lausa kummutatud, aga seda ei saa ju mainida.
See ei müü. Vastukaaluks propagandale võiks tutvuda näiteks selle lingiga või sellega või sellega.
Esimese lingi alt võib leida toreda nimekirja sojamüütidest.

Rohke ja pidev sojatoodete tarbimine on põhjendamatu. Kas me uba või hernest tahame iga päev ja kõige koostises süüa? Ütlete, et paljudes Aasiamaades võlgnevad inimesed sellele on pika ea ja tervise? Oleks väga naiivne uskuda, et ainult üks toiduaine seda põhjustab. Jaapanlaste puhul ärgem näiteks unustagem, kui palju nad söövad võrdlemisi puhtas ookeanivees kasvanud kala ja mereande, lisaks võrdlemisi väikesele kogusele sojale.
Ja kui me siiski tahame kogu hingest uskuda soja imettegevasse võimesse, siis tarbigem seda nii, nagu seda tarbitakse neis "tervetes ja pikaealistes" riikides - söögem traditsioonilisi fermenteeritud sojast tooteid väikestes kogustes, mitte liha ja piimatooteid sojaga asendades.

Me tarbime sojat nii kui nii - lugege pakenditelt toidu koostisaineid. Kui tihti on nende hulgas mõni sojakomponent, sojavalgu isolaat, sojaletsitiin, jne? Neil pole midagi ühist traditsiooniliste Aasia sojatoitudega. Need lisandid, olgu siis pea igas vorstis või muus, on tööstuslikud ja liigselt töödeldud. Miks peab vorst sisaldama sojat? Et tõsta valgusisaldust, et see võiks vähem sisaldada liha? Milleks?
Miks me peaks sojat lisaks sellele "peidetud" sojale muude ületöödeldud võltstoodetena veel juurde sööma ("piimad", "majoneesid", jne.).
Mõistan kui inimesele tõesti väga maitseb või on tegemist naturaalse toote talumatuse või toiduallergiaga, aga lihtsalt propaganda pärast... Miks juua piima, mis pole piim? Soja muide võib ka allergiat tekitada.

Kas te teadsite, et soja masstootmisega kurnatakse põlde Lõuna-Ameerikas (ja mitte ainult) ning neid põlde tehakse kasumiahnuses juurde vihmametsa arvelt? Kas te teadsite, et valdav osa maailmas kasvatatavast sojast on geneetiliselt muundatud herbitsiidiresistentseks, mis tähendab, et seda võib vabalt mürgitada - teised taimed surevad, GM-soja jääb ellu.
Euroopa Liidus on GMO'de kasutamine üsna rangelt reguleeritud, mistõttu toidutööstus üritab nende kasutamist pigem vältida või vähemasti on tootjad kohustatud oma tooteid vastavalt märgistama. GMO sisalduse kohta kehtib EL'is 0.9% komponendipõhine märkimise piirmäär. Kui toidus näiteks soja/maisi komponendist üle 0.9% on GM-soja/-mais, siis on tootjal kohustus see ka pakendile märkida.
Link EL'is lubatud GMO'de nimekirjale ja GMO'sid puudutavale seadusandlusele.

Jah, sojas sisalduvad isoflavoonid, nn. fütoöstrogeenid võivad tõesti aidata üleminekueas naisi, aga need ühendid ei ole kasulikud arenevale organismile, imikule, lapsele. Soja võib nõrgestada imikute immuunsüsteemi ja põhjustada hormonaalseid häireid, millega on seostatud tüdrukute varajast puberteeti ja suguküpsust.
Sojapõhised rinnapiimaasendajad tunduvad piimapõhiste kõrval lausa ebaloomulikud, kahjulikud pealekauba.
Ja kuidas võivad fütoöstrogeenid mõjuda meestele?

Jah, soja võib teatud määral aidata ennetada teatud tüüpi vähi teket, kuid siin ei pruugi soja ja töödeldud sojatooted/sojakomponendid anda kaugeltki sarnast efekti ega mõjuda kõigile inimestele ühtemoodi. Osad uurimused näitavad risti vastupidi, et soja käitub teatud tingimustel hoopis vähi teket soodustavalt. Kummalgi eelmainitud juhul tundub kindlam ja ohutum süüa naturaalset sojat, mitte tablette ja toidulisandeid.

Taimsed hormoonide analoogid on üks asi, aga mitte ainus, mida tuleks tõsisemalt kaaluda. Soja ei ole kergesti seeditav ja raskendab valgulise komponendi omastamist toidust - selles on suuresti süüdi sojas leiduvad proteaaside inhibiitorid. Tegelikult võib sojast leida veel muudki, mida kasulikuks pidada ei saa - näiteks takistab soja mineraalide omastamist.

Soja ei ole liha ega saa selleks kunagi. Soja on uba. Sellega liha asendamine tundub mulle arusaamatu. Miks peab tootma "võltsliha": võltskotlette, võltshakkliha jne. Need ei maitse nagu liha ja neil pole liha omadusi, kui vast valgusisaldus välja jätta. Valgul ja valgul on ka vahe. Ütlete, et see on alternatiiv taimetoitlastele? Aga miks peaks taimetoitlane tahtma süüa midagi, mis meenutab, olgugi et ainult välimuselt, näiteks kanakoiba?

Võtan vabandada asjakohaste linkide vähesuse üle, lihtsalt pole ükshaaval aega otsida. Kui teema kedagi huvitama hakkas või juba huvitab, siis sõber Google/Google Scholar avitab.

Käies ühte jalga kõrvitsatega - appi!

Teisipäev, 13. november 2007

Kõrvitsahooaeg on täies hoos... ja "juhe koos". Palun kopsikut ja panni, st. nõu.

Suppi on keedetud nii- ja naasugust, küpsetatud õuntega kahasse pirukat ja kokatud õunaseks kiirmoosiks, röstitud ahjus ürtide ja oliiviõliga, riivitud saiatainasse...

Kuidas veel teha kõrvitsast kõhurõõmu? Jajah, tean küll, et suure-laia interneti sees võib retseptidesse uppuda, aga need kipuvad tihti hirmus anonüümsed olema. Väljas kisub jõuluseks ja hinges tekib vajadus sooja äratundmise järele.

Risotto? Pumpkin pie? Küpsised? Pannkoogid? Vahvlid - need õhukesed? Ravioolid? Mõnd "soolast" suppi?
Kas keegi julgeb jagada kõrvitsakõrgust kogemust?

Lago Maggiore, Ranco, Ispra ja töine idüll

Reede, 9. november 2007

Olin ära, tegin tööd, kuulasin kohvipausidel andunult asjatundjaid, nautisin kaunist Itaalia sügist, sõin järveäärses baaris poolkogemata hobuseliha ja sain õhtusöögil hotelli restoranis vanemapoolsetelt meesterahvastelt kahtlase sisuga kirjakesi-ettepanekuid...
Ahjaa, ja Alpid ei olnud seekord vähemalt tagasisõidul pilveteki all.

Milaano Malpensa lennuväljal pidin end peaaegu Venchi šokolaadipoodi (B-väravate juures) unustama - lõhnas hästi ja maitse oli hotelli hommikusöögi kõrvalt juba tuttav.



Päästetud hommikune narmas, kriitikavabalt ja teemaväliselt

Esmaspäev, 5. november 2007

Sa kuule, kuulata,
ole ja oota.
Sa veel võid näha
ja tunda ja loota.
Võid seista mu trepil
ja hingata härmahommiku udu.
Võid lonkida loojangus
ja silmaga silitada silmapiiri.
Võid oodata päikselõõsas
või põlispuude vilus.
Olgu oodata ilus.

Külm pani hambad plagisema... Statoili kohv oli kõrbenud ja hapu, kuid kange. Hea seegi. Oma viga, et õhtul sõita ei jõudnud... Bussiaknast möödusid lumised väljad, nii valged ja puhtad, picture perfect. Jäine udu ja lumemütsiga heinapllid, pimedus ja päiksetõus. Idüll ja unetus, kohvi üledoos, ega muu mind vist naljalt enam kirjutama ei pane. Kas see tähendab, et muretu-märatsev puberteet on seljataga :P Kurb... Roostes, nagu näha, olen nii kui nii.

Ja miks pagana pärast peavad härmas puud mulle alati ootamist meenutama, nukrat või paratamatut või pinevat või täis õhinat, kuigi hetkel tegelen pigem olemise ja nautimise kui ootamisega? Esimene lumi ja härmahommik? Jõulud? Sünd, surm ja aastaring?

Ja veel rohkem teemaväliselt (kohvita) - talv tuleb kuduselt korrektselt vastu võtta :P
Märksõnadeks Selveri Laadapäevad, hirmjämedad vardad ja paar tundi tööd, mustri- ja mõttevabalt.

Kõik kõrvitsasupist

Neljapäev, 1. november 2007

Kõrvitsasuppidest olen ma varem ka kirjutanud, harilikest ja eriskummalistest. Lapsepõlvemaitsed kummitavad ja perfektsionismiuss ei anna rahu - kõik peab isikliku mätta otsast paigas olema.
Nüüd siis korduvate katsetuste kokkuvõte...

Kõrvitsaga ei tule koonerdada, veega siiski võiks ja piima peab olema piisavalt. Maisimanna annab mõnusalt juurde kollast värvi, kui kõrvits on kahvatuvõitu, ja naturaalne vanill... see maitseb lihtsalt oivaliselt.
Kiire, lihtne ja meeltele meelitav.

Magus kõrvitsasupp maisimannaga

3 dl vett
600 g puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat
7 dl piima
100 g maisimannat
50 g võid (82%)
suhkrut
vanillikauna, vanillisuhkrut või naturaalset vanilliekstraksti

Koori ja puhasta kõrvits ning tükelda. Hauta kõrvitsatükid veega pehmeks.
Lisa piim ja või, lase tasasel tulel keema.
Lisa pidevalt segades manna, ikka vähehaaval, mitte kõik korraga. Kui on soov saada vedelamat suppi, peaks manna kogust oluliselt vähendama. Sellest supist saab jahtudes kõrvitsapuder.
Keeda tasasel tulel ja aeg-ajalt segades veel 15 minutit. Ära lase piimal põhja kõrbeda ega üle keeda.
Mõni minut enne valmimist lisa suhkur. Mina alustaksin vast 3 heldest supilusikatäiest kuni 6-ni, aga paneksin täitsa maitse järgi (häbenedes peab tunnistama, et pigem ikka 6...).

Vanillist:
Vanillikaun tuleks pikuti poolitada ja keema panna koos piimaga, hiljem supist välja võtta, loputada ja kuivatada ning torgata suhkrutopsi maitset andma.
Vanillisuhkru võib lisada koos hariliku suhkruga.
Vanilliekstraktiga tuleks maitsestada vahetult enne supi valmimist.
Mina kasutan hariliku suhkru asemel suhkrut sellest purgist, kus kasutatud vanillikaunad juba mõnest varasemast kasutuskorrast seisavad ja suhkru meeldivalt vanillimaitseliseks on muutnud.

Veel kõrvitsast:
Kõrvitsasupp/puder mannaga - see klassikaline
Kõrvitsasupp kookospiima ja melissiga
Ürtidega ahjukõrvitsad
Suussulavad kõrvitsa-õunapirukad