Teenimatult tundmatutest kitsemamplitest ja seenešnitslist

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Seenešnitsel


Kitsemampel sobib toiduks kupatamata. Noored kumerad kübarad viivad keele alla veinimarinaadis või täidetuna ja ahjus küpsetatuna, vanemad ning juba lapikud sobivad seenešnitsliks ( jahus-munas või õlletainas praetuna), salatiks, pirukatäidiseks, omas mahlas ja/või kerges soolvees säilitamiseks. Seenešnitsleid jällegi võib serveerida tomatimarinaadis nagu paneeritud liha või kalagi :)

Kitsemampel on Eestis üks teenimatult tundmatutest söögiseentest. Mina olen muidugi õnnelik, et mu lemmikseened ka nädalavahetuse õhtupoolikul mind metsas ootavad (kui keegi neid jalaga segi peksnud pole), aga et tegu on meil ühe levinuma seenega, siis jagaksin seda naudingut heal meelel teistegagi. Sel aastal jätkus õhtupoolikul isegi puravikke, kukeseeni ja riisikaid, sest inimesed ei jõudnud neid lihtsalt metsast välja vedada, meie sealhulgas, aga see kipub siiski suur erand olema.
Pealegi on tegu seenega, mida metsas ühegi mürgise seenega pole ohtu segi ajada, kui just nägemise puudumise kohta arstitõendit ette pole näidata. Kes korra on proovinud, see neid metsa enam ei jäta :)
Kitsemamplid meeldivad mulle sedavõrd, et eelmisel laupäeval sai Saarjõe looduskaitsealal hommikul ja seenehooaja lõpu puhul korjatud lausa jääs seeni - kitsemampleid ja lehterkukeseeni.

Esimesel pildil noored kübarad, teisel keskealine šnitsliks sobiv seen ja kolmandal juba korjamiskõlbmatud vanurid. Kitsemampli vanust näitab hästi tema eoslehtede värv. Noortel söömiskõlbulikel on need heledad kreemikad (4. pilt), vanadel võrdlemisi tumedad. Vanadel kipub ka kübara äär end üles rullima, mis samuti peaks näitama, et korjata enam ei tasu.

Kitsemampel, noored mütsid


Keskealine kitsemampel


Kitsemamplid, liiga vanad


Kitsemampel

Friteeritud suvikõrvits(aõied)

Pühapäev, 22. august 2010

Krõbedas-rabedas õlletainas friteeritult on kõik maitsev, suvikõrvitsaõied ja noorte viljade viilud kaasa arvatud :) Natuke soola-pipart-sidrunimahla peale ja keele viib alla. Täidetud õied on viitsimise korral ka muidugi imemaitsvad, aga iga kord ei viitsi.

Friteeritud suvikõrvitsaõied Friteeritud suvikõrvits


Ja friteerimiseks ei peagi olema potitäis õli - aitab ka paarist sentimeetrist panni põhjas, antud juhul päevalilleõli ja searasva segu. :)

Kõrvitsaõied Õlletainas Friteerimine

Marineeritud tuulehaug

Esmaspäev, 19. juuli 2010

Mõnda aega tagasi, kui tuulehaugi kalaturult veel külluses sai, ei pidanud ka mina kiusatusele vastu ja saabusin koju hunniku tuulehaugi ja suure linaskiga. Vannituba nägi hiljem välja, nagu oleks seal keegi mõrvatud :D

Linaskist sai tomatiga supp, sest sattus teine natuke liiga mudane (kuigi üldjuhul ülihea kala). Tuulehaug aga lõpetas marinaadis, "Koržetsi kalaraamatu" uduangerja retsepti järgi (lesta jaoks :P). Sel korral sai marineeritud tükkidena ja luid eemaldamata (pilt sooja marinaadiga, mis hiljem ilusti tardus). Järgmisel korral eemaldan kindlasti ka luud - need on oma erkrohelise värvi tõttu hästi näha ja süüa on nii hoopis mugavam. Retsept on vastavalt muudetud.
Aga maitse sai hea! Väga hea!

Marineeritud tuulehaug


Uduangerjad tuulehaugist

1 kg tuulehaugi
meresoola, sidrunimahla

4 dl vett
1 sl soola
1 tl suhkrut
7 tera musta pipart
7 tera vürtspipart ehk pimenti
1-2 loorberilehte
2 sl 30% äädikat

Lõika roogitud kala suuremateks tükkideks, hõõru soola ja sidrunimahlaga ning lase tund seista.

Peadest ja sabadest (luudest, uimedest jne) keeda leem: lase vesi keema, riisu vaht ja keeda vaiksel tulel pool tundi.
Nüüd korja kalased osised leemest välja ja aseta sinna roogitud kalatükid. Keeda kala väga vaiksel tulel umbes 15 min kuni kalaliha muutub valgeks. Tõsta kala välja jahtuma ja puhasta luudest ning lao purki. Sõelu leem.
Selgeks sõelutud leemest keeda marinaad, lase sel veidi jahtuda ja kalla puhastatud kalale. Jahuta ja säilita külmikus.
Enne serveerimist lase kalal külmikus maitsestuda ja serveeri koos tarrteunud marinaadiga.

Kui soovid kala pikemalt säilitada, kuumuta suletud purke keeva veega nõus 1-1.5 tundi.

Selle aasta esimesed mustikad

Pühapäev, 18. juuli 2010

Korjatud teel rannast koju, plätudes ja seelikus, kerges rästikuhirmus.
Söödud suhkru ja Pajumäe toorpiimaga. Mõnus. Lihtne.
Täna ootab laual juba hoopis suurem ämber - seeliku ja plätudeta, peotäie metsvaarikatega, kummarites ja sääsetõrjega :)

Esimesed mustikad Esimesed mustikad Esimesed mustikad

Head uudised: piim ja raamat

Reede, 16. juuli 2010

Uudis number 1 - PIIM
Selveris on müügil Pajumäe toorpiim! Loodan, et see nii kenasti ka jätkub, mitte nagu mõnda aega tagasi, kui poodidsest võis leida vabakäigu- ja ökomune ja nagu ma juba rõõmustada jõudsin normaalse toidu üle, korjati need müügilt.

Uudis number 2 - RAAMAT
Kohustulik lugemine kõigile, kes kunagi on söönud või plaanivad süüa, naljata.
Täitsa emakeeles ja hädapärast loetvas tõlkes on raamatupoes müügil Brian Wansink'i "Arutu söömine". Ei mingit pseudoteadust, ei ühtgi retsepti, aga puust ja punaseks, miks me sööme nii, nagu me sööme.
Kuidas mõjutavad nõud, kaaslased ja muu ümbritsev meie söögiharjumusi, kuidas me end osavalt peatame, miks loobumisdieedid ei tööta ja palju muud.
Rõhk lihtsal tõel - paksuks ei lähe me ei rasvadest ega süsivesikutest vaid liigsetest kaloritest, mis tulenevad meie igapäevastest ja õigesti talitades lihtsasti muudetavatest söömisharjumustest.
Raamatuautori artikleid olen varemgi õhinaga lugenud (põhjatu supikausi katse ja sööginõude suuruse mõju portsjonile), siingi linkinud, aga raamatuna on see kõik palju tõhusam. Soovitan soojalt kõigile. See on tõesti raamat, mis vääriks aruka lugeja müügitopi kohta. Võimalusel väärib ilmselt ka originaalkeeles lugemist, tõlkest ilmselt natuke valutumat.

Ahjaa - nii huvitavat raamatut ärge end praeguste ilmadega randa lugema minge. Võite end lugema unustades korralikult ära põletada. Võrkkiik puuvarjus või jahutatud kohvik on parem valik.

Maasikad ja toormoos

Pühapäev, 11. juuli 2010

Kahju et maasikahooaeg selleks korraks lõppema hakkab. Ometi üks suvi, kui moosiga pliidi ette ma end aheldanud pole. Enamik maasikaid on jõudnud kõhtu koos Keskturu pika saiaga viisil kilo-marju-100g-suhkrut-pudrurauaga-puruks. Nostalgia... vahelduseks saumiksrile (sügavkülma läheb siiski püreena - säilitab paremini maitse).

Mmmminevik... selleks korraks Maasika toormoos

Võru burger :)

Peale lootusetut burgeriotsingut Võrus 24. juunil, sain ma oma nostalgiaisu rahuldatud 25.-nda hommikul. Hea seegi. Pandagu kirja, et Võrus saab täitsa head vanakooli burgerit politseimaja vastas.

Võru burks, politseimaja vastast :)

Veel kuradima heast ja kurikuulsast Caesar'ist, salatist ikka

Kolmapäev, 9. juuni 2010

Kuna mina seda teemat ilmselt sabast blogidesse sikutasin ja Caesar'i laviini vallandasin (mis on ütlemata tore ja üldhariv) ja salat mulle hirmsasti maitseb ja töö-koolialaselt sattusin konverentsile San Diegosse, siis oli selle salati kodu mulle kiviga visata (küll teises riigis, aga siiski vaid pooletunnise trammisõidu kaugusel Tijuanas, Mehhikos, eksole). Tore juhuste kokkusattumus - st. mulle meeldib.
Mõeldud-tehtud, pass hotellis kotti ja Mehhiko poole trammiga teele :) Seda siis üksiku valge neiuna, mis hotelli turismiinfo teenindajas millegipärast õõva tekitas. No ei olnud hullem kui Istanbul.
Teel sai õpitud, et "automatic revolvers" tähendab pöörduksi ja mitte sõjardeid ning et USA->Mehhiko piir tähendabki tõesti vaid pöördust ilma igasuguse dokumendikontrollita, samas kui tagasitee on hoopis keerulisem :D

Õige maja leidsin müügimehi pareerides kaardi abiga ka üles. Hotell on endiselt täitsa olemas (pildil), aga mida ei leidnud, oli kahjuks salat.
Ühel pool maja oli end sisse seadnud miski kiirtoidukett ja teisel pool lubati lokaalis napis riietuses madonasid, vähemasti plakatitel... Ma kartsin, et madonasid neil äkki juba jagub ja ei hakanud uksest sisse salatit nõudma trügima...




Küll aga sai Caesar'it söödud natuke eemal giidi soovitatud kohas ja San Diegos paaril korral samuti. Ütleme nii, et kvaliteedi osas läks tunduvalt paremini, kui meie kodumaistes söögikohtades...

Tore konverents, jube reis, kiire kokkuvõte meenutuseks

Kolmapäev, 2. juuni 2010

21. mai entusiastlik start Tallinn-Kopenhaagen-Atlanta-San Diego, naiivik...
21. mai - Atlanta kohal saab peale 10-tunnist lendu tiirutada veel üle tunni, äiksetormi tõttu jäävad ära kõik lennud 2h jooksul, mistõttu lend viibib 7h! Lennujaam on inimesi puupüsti täis ja õhku pole, öösel pääseb siiski San Diegosse ja hotelli.
22. mai - hommikul äratab 5-palline maavärin - esmakordne kogemus elus, no polnud tore
22. mai - õhtu - tõsine allergia, voodipesuga kokku puutuvad käed-jalad sügelevad meeletult, magada ei saa
23. mai - hotell vahetab mu linnavaatega toa merevaate vastu ja jagab 2g hüdrikortisooni - vaade sügelemise vasu ei aita, magada endiselt ei saa (olukord paraneb natuke paari päeva jooksul)
23. mai - ei tööta ei internetipank ega krediitkaart, sularahaga seis kriitiline - nädalavahetusel pangaga suhtlemine keeruline, tänud Nordea!
23.-27. - mai konverents on tore ja informatiivne, aga süüa ei anta ja kesklinn on jube kallis
28. mai päev otsa õues päikse käes, 21000 sammu ja koooorrralik päiksepõletus õlgadel kreemist hoolimata
30. mai - hull tips käis Mehhikos
31. mai - hommik - üritades hotellis ööbimise eest maksta, ei lähe läbi krediitkaart (mis alguses töötas) ja juhataja ootamine jätab mu peaaegu lennukist maha, jama kui palju
1. juuni - õhtuks, peale San Diego-Atlanta-Kopenhaagen-Tallinn lennumaratoni saabumine tagasi Tallinna, 26h magamata ja üleväsinud

Vulkaan vs äike

Pühapäev, 23. mai 2010

Ei no kui Murfy, siis ikka sajaga... või noh, lennuki puhul 8-9 sajaga.

Tallinn-Copnhagen-Atlanta-San Diego, pole midagi keerulist onju, 10 h ajavahega sama päeva õhtuks kohale, nii 23h kanti reisi koos ootamistega. Algus oli ilus, eile 6:40 Tallinnas...
Ja mina veel kartsin Islandi vulkaani. Tuhkagi, hoopis Atlanta kohal tiirutasime peale 10-tunnist lendu veel üle tunni ja ootasime, et äike mujale läheks välgutama, suuremat sorti äiksetorm. Maha tulla oli päris raputav elamus ja enamus Delta (kusjuures täitsa maitsvat) pardatoitu leidis tee sihipärasesse paberkotti.
Iseenesest vaatepilt oli päris tore, kui pealpool pilvi tiirutas ikka tugevalt kümneid erisuuruses lennukeid.

Aga paari tunni jooksul ei tõusnud õhku ega maandunud seal (world's busiest airport) ükski lennuk, seega lükkusid edasi kõik lennud ja tekkis üleüldine õhuvaba hullumaja. Politsei käis paar korda räuskajaid laiali peksmas, õhk lõppes ja külmad joogid samuti, maas istuda polnud ruumi. Õhkutõusuaega lükati 20 min kaupa, vahetati korduvalt väravat, õnneks mitte terminali. Kord polnud väidetavalt lennukit kuskilt võtta, kord oli puudu meeskond jne. Kusjuures suhtumine on siin imelik - ei mingeid toidukuponge aga majutust. Kui lennuk oleks väljunud homme, oleks pidanud lennujaama põrandat magamiseks kasutama - "blame the nature... or god" öeldi.

Lõpptulemus - 7h silguna pütis Atlanta lennukas, kus hingata oli ainult higi, jetlag ja üleval oldud üle 24h...Kiitused meeskonnale, kes aplausiga maandus peale 20h illegaalset tööpäeva. Igal halval omad head - vennastumine oli täies hoos, muuseas leidsin kogemata samas hotellis peatuva ja samale konverentsile suunduva neiu, kellega taksot jagada (shuttle ju öösel ei sõida...). Seltskond oli meil lahe: 2x neiu pool-mikrobioloogi, vanem invaliidist Saksa proua, keda ratastoolis kaasa lükkasime, abielupaar endisi merejalaväelasi ja nende hobusekasvatajast tütar ning just Iraagist järjekordse tütre sündi tunnistama tulnud militaarlane. Oeh :)

Hotelli voodi tundub praegu taevalik :D

Tige, väsinud, õnnelik... ühes tükis, õiges kohas - äkki on homme ilus päev.

[Hiljem] Et mats oleks ikka täielik, siis hommikul värises meil siin maa... no ja mina tobu mõtlesin, et kuradi hästi loksub see voodi, tea, mida nad seal all puurivad ja miks seda puurimist üldse kuulda pole. Hiljem siis seletati tobule, et hoopis maa värises ja mida järgmisel korral selles olukorras MAGAMISE asemel teha võiks... noh jah... ma keerasin teadmatuses külge ja magasin edasi.

Ürdiõlised ahjuköögiviljad

Kolmapäev, 19. mai 2010

Tavaline taks ahjukartulist on mul viimasel ajal kartulisektorid (küpsevad kiiremini) oliiviõli, soola ja tšillihelvestega. Aga kogu aeg ühtemoodi ju hakkab tüütama, eksole. Siis saab vahel õiget ahjukartulit soolalihaviiludega või suitsuribiga.

Aga mul on üks häda veel - kipun köögivilja ostma rohkem kui me ära jõuame tarvitada ja siis juhtub aeg-ajalt, et kapis on igast liigist üks isend ning mõistlik on kõik varud korraga juppideks lõigata, soola, pipra, ürtide ja oliiviõliga üle saputada, ühes kihis ja õhuvahedega 200-kraadisesse ahju, paar korda küpsemis ajal läbi segada ja parajalt krõbedana serveerida. Viimasel korral said köögiviljad taldrikul paariliseks hakitud karulauguga kodujuustu.
Keele viis alla! :)

Pildil kartulisektorid, pommu, kirsstomat ja paprikasektorid oliiviõli, soola-pipra ja kuivatatud tüümianiga.

Ahjuköögiviljad Ahjuköögiviljad

Caesari salatist nii ja naa

Esiteks peab mainima, et tegu on mu lemmiksalatiga, aga kahjuks saan seda ainult kodus ja valitud tuttavate juures nautida, sest Eesti söögikohtadel on selle salati komponentidest ja kastmest väga kummastavad arusaamad.

Caesari salat koosneb Rooma salatist, krutoonidest ja kastmest . Selle salati retsepti leiutas poolkogemata Caesar Cardini, Itaalias sündinud, San Diegos elanud ja Mehhikos töötanud kokk, 4. juulil 1924. aastal, kui kliendid tuli toita, aga köögis toiduaineid nappis.

Caesar'i salat Rooma salat


Caesari salat EI OLE praekana ja majoneesiga jääsalat või "hiinakapsas"! Olgu kui tahes maitsev - kui tellin Caesarit, siis ei oota ma majoneesise jääsalati kuhja otsas grillitud paprikat ja kanaribasid, vaid õige kastme ja krutoonidega hunnikut Rooma salati lehti.

Esiteks salati materjal... Caesari salat tehakse Rooma salatist ja ainult Rooma salatist, mis ei närtsi nii kiiresti kui harilik lehtsalat, ega oma spetsiifilist maitset nagu jääsalat.
Hea värkse kodumaine Rooma salat on täiesti mõistliku hinnaga müügil näiteks Keskturul Uus-Kongo talu letis.
Rooma salat peaks kastmega kokku segamse hetkel olema kuiv ja külmikukülm, nii pakseneb salatiga kokkupuutel kaste ja jääb paremini lehtede külge. Algses retseptis jäetakse salatilehed terveks, et neid saaks mugavalt näpuvahel süüa. Noa-kahvliga söömiseks peaks lehed rebima suurteks tükkideks.

Ja kaste... kui toores muna tekitab (põhjuseta) vastumeelsust, siis võib muna asemel kasutada majoneesi, aga ikka koos muu sinna juurde kuuluvaga.
Anšoovised jällegi, mida paljud retseptid kasutavad, ei ole kohustuslikud. Salati retsepti autor olla lausa nende kasutamise vastu olnud - õige maitse tuleb hoopis Worcesteri kastmest . Veel hullem, kui anšoovised on asendatud "Kipperi anšooviste" või muu kodumaise "vürtsikilulisega", mis salatikastme vastikult kalaseks muudab.
Parmesan võib käia nii kastmesse kui salati peale, maitse asi - algses retseptis on juust kastmes.

Mina kasutan peaaegu seda Nami-nami retsepti, selle erinevusega, et muna asemel on 2 munakollast ja anšooviste asemel topeltkogus Worcesteri kastet ja juustu panen harilikult kastmesse.

Krutoonid saab hästi kuivaks ja krõbedask 200-kraadises ahjus. Vahel on neile tore lisada ka oliiviõli ja ürte.

Aga vaadake parem ise, kuidas seda salatit tema sünnikohas tänapäeval tehakse.

Caesar'i salat

Ahjaa... ja see, et ma ülehomme San Diegosse lendan, on siinkohal puhas kokkusattumus, aga karta on, et ma ka seal mõne versiooni Caesarist ära proovin :)

Vastandid tõmbuvad

Teisipäev, 11. mai 2010

See on vist tõesti tõsi, et vastandid tõmbuvad... teate, vanarahvas räägib jne.

Tõsine piin on keeta hommikuti nii neutraalset sajaviljahelbeputru, ikka soola ja suhkruga maitsestades, et mina seda või ja soolaga ning meeslemik moosiga süüa saaks :P
Hea, et pudrukõrvasega nii keeruline pole. Kohv ja toorjuustuga "või"leib/sai/seemnekukkel sobib õnneks mõlemale.

Mõnus pühapäev

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Kui omast initsiatiivist vahel ei piisa (mitte et meil väikseid neid metsaretki vähe oleks), eriti ilma trotsides, siis tuleb algatusel sabast haarata ja näiteks Koerusega pisike minimatk ette võtta. Sel korral siis Jussi järvede juurde.
Hommikune lumesadu oli inimesi ilmselt heidutanud ja vaid kahe auto, 6 inimese ja 5 koeraga me Kõrvemaale jõudsimegi. Selleks ajaks paistis päike ja lumest polnud märkigi. Vaid tuul kiskus tormiks, vesi tõusis kohati üle saapaääre ja temperatuuri polnud ollagi. Aga kõndida oli tore, võileivad maisesid värskes õhus imehästi, tempo oli meeldiv, väiksemad kutsid vaprad ja Brenna hiljem kodus paras laip. Tore oli!

Kõrvemaa

Lõpuks ometi kevad!

Pühapäev, 18. aprill 2010

Lõpuks ometi :)

Üks imehea leivakate

Laupäev, 17. aprill 2010

See on üks hea lihtne leivakate, mille valmistamisel pole rohkemat kui kokku segamise vaev, noh eeldusel, et keegi on kala juba ära puhastanud.
Mulle maitseb rohkem suitsukalast, meriahvenast või latikast, tehtu, aga võib ka nõrutatud kvaliteetse tuunikalakonserviga, suitsutatud lõhe-forelli kõhuäärelihaga või tugevamaitselisema ahjukala ülejäägiga.

Leivakate kalaga


Imehea kalane leivakate

puhastatud ja väiksemaks näpitud suitsukala
head kodujuustu (nt. Farmi klassikaline)
hakitud sibulapealseid või salatisibulat
natuke majoneesi (ja soovi korral hapukoort)
värskelt jahvatatud musta pipart
soola

Kõik komponendid tuleks kokku segada, maitsta, maitsestada ja serveerida röstitud rukkileivaga näiteks hommikukohvi kõrvale, kui päike paistab ja linnud laulavad ja tuul paitab põski :)

Kevad on hinges, tuleks ta ka akna taha

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Siin võiks olla kolm pilti kahe asemel... aga on kaks, sest minu ja takjapõõsa vahel oli üllatuslikult vööni lumi, millest mind tuli tagasi rajale sikutada. Nii palju siis lumiseid elamusi igati toredast molekulaarbioloogia talvekoolist Jänedalt :)
Ehk väike vihje sellele, et talv on tore, aga küll hakkab küllale liiga tegema (hõõgveinist on isu täis, hanged pole enam uudsed ja huvitavad, meeslemmik kelgutas sääreluu pooleks, mina ja lumi ja auto pole parim kombinatsioon maailmas, sahad ei jõua igale poole, jne.)
Tahaks päikest ja sula ja mulla lõhna, sparglit ja nõgesevõrseid, pungi ja õisi ja seelikuid... kuniks jälle lumeisu tagasi tuleb.

 

Nutt, hala ja eluhea praetud kanamaks peaaegu Liibanoni moodi

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Esiteks, postituse lõpus on retsept eluheast praetud kanamaksast, Nami-nami Liibanoni köögi õhtult ja juba mitu korda korratud lemmik. Mitte lasta ennast pildist häirida...
Muuseas, proovige vürtspipra asemel ka kaneeliga :) Ja kui juhtub, et maks on mõeldud jutukõrvaseks suupistelauale, siis tasub lõigata pisemad tükid - nii on jahtunult maitsvam.

Aga nüüd nutt ja hala...
Ma pole näritud õuna marki rüperaali (ei halvusta, meeldima hakkas, esimese õhtuga) suutnud õpetada näitama sellist pilti, mille puhul fotod ka hiljem PC ekraanil vaadatavad oleksid. Praegu ei ole :( No juba parem, kui alguses, aga ikka on valus.

Ja teiseks - eksperimenteerida edaspidi lihtsamate modellidega, mitte ühekorraga tumeda kolemaksa, sinise taldriku, malmradika (muu tausta puudumisel) ja tagant langeva valgusega. Maks maitses kordades paremini, kui välja nägi, ausalt.
Rääkimata sellest, et meie kaubandusvõrgust oli otsas nii koriander kui ka petersell ja ainuke roheline asi kodus oli laim... ning igaks juhuks valgel taldrikul serveeritud pilt jäi häirivalt ebaterav.
Taust ja valgus peale remondikadalippu vast paraneb, muu on peas kinni.
Lootus teha maksaga sama, mida kapsa-hakklihahautisega, läks vett vedama. Eks uuesti ja paremini, aga retsept on sellegipoolest väärt jagamist.

Praetud kanamaks


Praetud kanamaks peaaegu Liibanoni moodi
Nami-Namist, pisikest mugandustega

3 sl oliiviõli või või-õlisegu
1 väike sibul
5 tk nelki
500 g kanamaksa
0.5 tl jahvatatud vürtspipart (või veidi kaneeli)
0.25 tl purustatud musta pipart
jahvatatud meresoola
4 küünt purustatud küüslauku
poole sidruni mahl
2 sl hakitud värsket koriandrit

Valmistamine:
Lõika kanamaksad väiksemateks tükkideks.
Koori sibul, torka nelgid sibula sisse. Kuumuta õli ja “nelgisibul” suurel praepannil mõõdukalt tugeval kuumusel. Nelke võib ka sibulata õlis kuumutada ja enne maksa lisamist välja õngitseda.
Kui õli on kuum, siis lisa ettevalmistatud kanamaks ja prae 3-4 minutit aeg-ajalt segades. Pann peaks olema piisavalt suur ja tuline, et maks hauduma ei hakkaks.
Maitsesta vürtspipra-soola-pipra seguga. Lisa sidrunimahl ja hakitud küüslauk, sega läbi ning kuumuta minut aega.
Puista peale hakitud koriander ja serveeri soojalt (originaalis küll täiesti alkovabal mezze-laual, aga ka õlle kõrvale passib hästi).

Sõbraks rooskapsaga

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Rooskapsas on üks neist toitudest, mida inimesed kas armastavad või vihkavad...
Tuleb nentida, et paljuski on see kinni valmistaja teadmatuses. Nimelt on kibedust põhjustavad kemikaalid (tiotsüanaadid) peidus pisikeste kapsapeade keskmes ja selle kibeduse kaotamiseks tuleb poolitatud rooskapsaid mõni minut rohkes vees vulinal keeta ja alles siis toiduks tarvitada (osad kibetajad lagunevad kuumutades, osad tekivad - nokk kinni, saba lahti).
Nii lihtne see ongi, ei mingit kibedust :)
Saagem sõbraks rooskapsaga!

Röstitud rooskapsas


Soe suupiste või roalisand rooskapsast

meelepärane kogus rooskapsaid
vett keetmiseks
õli praadimiseks/röstimiseks

röstitud pähkelid või piiniaseemneid
sidruni- või laimimahla
meresoola(helbeid)

Poolita rooskapsad ja kuhja friteerimissõela sisse.
Aja potitäis vett keema. Sukelda sõel kapsastega vette ja keeda 2-3 minutit.
Tõsta kapsad veest välja ning jahuta külma voolava vee all, nõruta.
Tõsta kapsad lõikepool allpool ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ja rösti tulises ahjus lõikepinna pruunistumiseni. Ahjus röstimise asemel saab rooskapsaid ka praadida, ikka lõikepind allpool.
Serveeri kapsapoolikud sidruni- või laimimahla, meresoola ja röstitud pähklitega.

Pole ammu narmendanud...

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Meid pani paari pank
oma kullases süles
ja lahkesti laulatas liising.
Intress nüüd tõstab meid taevasse üles,
põues tiksumas viivis.
Õhulossis on ühises kapis riiulil näkileivad,
kontolt lahkub teleri järelmaks.
Me maasturiga rannaribal teeme romantikat,
ja matkame ATV'ga, kopteriga kaeme Ontikat.
Vaid vaesed veel käsikäes ja jala käivad...

Pühapäevaõhtune idüll

Pühapäev, 17. jaanuar 2010

Noad on teritatud, koer on jalutatud ja söödetud (rohkem küll lumes rahmeldatud ja põõnab nüüd jalus), ahjust tulevad kohe krõbedad kartulid pardirasvaga ja pannil podisevad toorvorstid tumedas õlles, ohtra sibula ja küüslaugu kaisus. Roheline segasalat ootab kastme, kirsstomatite ja fetaga kokkusegamist. Meeslemmik jõuab kohe-kohe koos toidukõrvase õllega uue kodu ehitustandrilt koju sööma...

Magus? Elu on piisavalt magus :) Magustoiduga läheks läägeks kätte (ja ebatervislikuks pealekauba, eksole) :P

Plaksumaisist ehk popkornist ehk lahingust pastapotis :)

Ma pole siia ammu kirjutanud, aga eile peale omast lollusest terve potitäie plaksumaisi ära kõrvetamist... tuli isu kirja panna, kuidas seda plaksumaisi siis tegelikult tegema peaks. Ma pole ei esimene ega viimane, kes toas maisisadu korraldab või juba valmis maisi põhja kõrvetab.

Esiteks on tore teada, et plaksumais on ilmselt esimene viis, kuidas inimesed (asteegid, inkad ja Põhja-Ameerika pärismaalased) maisi üldse toiduks kasutama hakkasid. Kuni tänapäevase ameerikaliku kinokultuurini, kus plaksumaisi lõhn on iiveldusni paks ja saalis krõbistamine pea et kohustuslik.

Maisil on tugev ja niiskuskindel kest, mis juhib ka hästi soojust. Maisiteri kuumutades juhib kest soojuse tera sisemusse, kus tepmeratuur tõuseb üle keemispunkti ja niiskusest tekib aur, mis moodustab teras suurel hulgal imepisikesi aurutaskuid. Aur omakorda pehmendab terasse pakitud tärklise ja tekitab tugeva kesta sees kümnekordse atmosfäärirõhu... kuni kest lõpuks kasvavale rõhule järgi annab ja aurutaskud maisitera suureks ning kohevaks õhivad (kuna rõhk langeb järsult ja aurutaskutes olev aur saab paisuda). Väidetavalt toimub see 180 kraadises kuumuses ja 930 kPa juures.
Jahtudes moodustavad tärklis ja valgud meile tuttava krõbeda ja "vahuse" tulemuse.

Kuidas seda kodus edukalt korda saata?
Muidugi on olemas rasva ja soolaga valmis pakikesed mikrolaineahjus kasutamiseks, aga see pole eriti tervislik variant ega ka oluliselt kiirem kui otsast peale ise tehes.

Esiteks tuleb valida õige maisisort, mis toredasti paisuks - harilikult aitab terade pakile maärgitud kiri "popcorn" :D

Teiseks tuleb soojus ühtlaselt teradeni juhtida. Popcornimasinates teeb seda harilikult väga kuum õhk või aur, aga potis ei jaotu kuumus õhuga ühtlaselt ja tegelikult on õhk üldse üks saamatu soojusjuht.
Õli on näiteks palju parem. Terad peavad sellega ühtlaselt kaetud olema (kuuma õliga läbi raputatud). Nii ei jää poti põhja õhkimata terasid samal ajal kui osa õhitud maisi juba kõrbema kipub minema.
Kusjuures valida tuleks loomne rasv, friteerimist kannatav õli või selitatud või. Harilik või ei kannata nii suurt kuumust, valgud lähevad kõrbema ning tulemus on kibe ja ebatervislik.

Kolmandaks - kogus. Poti põhjas ei tohiks olla rohkem kui kaks kihti teri. Nii ei paisu mais potist välja ja ei paki potti liiga tihedalt täis (mis soodustab kõrbemist ja mais on pärast ka vähem õhuline).

Kolmandaks - maitsestamine. Kui maitsestada soolaga, siis tuleks see lisada juba alguses potti koos õliga. Nii jaotub sool ühtlaselt.
Siirupid ja karamellid ja muud lisandid tuleks aga lisada peale õhkimist.

Neljandaks - aur peab potist vabalt välja pääsema - nii jääb mais õhulisem ka kergem. Kui kaant tihedalt poti peal hoida, paisub mais vähem ja jääb tihedam.
Ideaalne on toimetada kurnamiskaanega pastapotiga (pildil), kust mais põgenema ei pääse, aga aur saab potist takistusteta lahkuda. Hariliku potikaane puhul tuleks kaas pisut irvalike jätta.

Viiendaks - temperatuur. Mais tuleks koos külma õli ja potiga panna kuumale pliidile. Nii jõuab aur terades piisavalt koguneda ja tärklis pehmeneda. Kui temperatuuri tõsta liiga kiiresti (kallata terad nt. kuuma õlisse), siis jõuavad need protsessid aset leida ainult tera pindmises kihis enne kui kest juba lõhkeb. Sel juhul on terad seest veel kõvad ja ainult osaliselt õhitud, osad juba kõrbevad ja osad pole veel õhitudki.
Liiga aeglaselt kuumutatud terad jällegi jäävadki suuremalt jaolt teradeks, sest aur tekib aeglaselt ja immitseb tera tipust enne välja kui on piisavalt rõhku, et kest järele annaks ja tera paisuda saaks.


Kuidas siis?

Mais tuleks õli ja soolaga poti põhjas kuumaks ajada, kaas peale, aeg-ajalt läbi raputada ja oodata ja jälle raputada ja jälle oodata. Alguses hakkavad kostma üksikud paugud, siis läheb tuliseks lahingugks (kaant mitte kergitada!). Mõne aja pärast jäävad paugud jälle harvemaks ja kui paukude vahe kahaneb juba paarile-kolmele sekundile, tuleks pott tulelt tõsta, hetk oodata ja plaksumais kaussi välja kallata.

Plaksuga mais

Plaksuga mais Plaksuga mais

Söödavad jõulukingid

Reede, 1. jaanuar 2010

Päkapikud kandsid laiali:

Magusad mandlid
Nami-nami retsepti järgi, peaaegu :)

Silmakissitaja kreem
Lemon curd oli sel korral tehtud David Lebovitz'i retsepti järgi ja maitses röstsaia peal mõnus.

Šwipsis maiasmoka saiamääre
Koorevõi sisse sai segatud ohtralt Demerara suhkrut, püreestatud musti ploome ja tubli törts konjakit.

Gurmaanide gripivõi
Koorevõi meresoola, värske tüümiani ja ahjus röstitud küüslauguga.

Jõul

Ühest linnust söönuks mitu päeva :)

Head uut!

Soojendatud supi pilti ma polegi siin varem näidanud. Sellist, mille keedetud munakollane juba häguseks on muutnud. Vabandan, paremat pole kuskilt võtta :)
Aga maitses ta hommikul imehea, eriti peale eilset mulli ja promilli.

Aga asjast ka. Sellest, kuidas ühest linnust kolm päeva süüa saab.
Meil oli seekord tegu pardiga (teate küll, need Selveri sooduspardid), aga kana töötab täpselt niisama hästi.

Esimesel päeval tuleb lindu ahjus küpsetada. Kana ma määrin soola ja maitseainetega ning torkan tühja õllepudeli otsa püsti küpsema, et ümberringi krõbe saaks. Pardi üldjuhul täidan ja küpsetan selili. Ahjulinnu küljest sööme me ära tiivad, koivad ja rinnafilee.

Teisel päeval saab järele jäänud linnust (ja praeleemest, kui on) keeta imemaitsva puljongi ja lihagi veel luudelt piisavalt nokkida, et supisse jätkuks. Rasva tuleb palju, aga selle saab supi/puljongi pealt ära korjata. Pardirasv sobib näiteks ahjukartulite küpsetamiseks mõnusasti.
Neid ahjulindude jäänukeid saab ka mitu tükki sügavkülma koguda ja siis suurem laar puljongit keeta.
Ühest pardist näiteks jätkus nii palju, et sai suppi ja liitri jätsin järgi kolmandaks päevaks.

Kolmandal päeval saab järele jäänud puljongist näiteks risottot või mõnda hautist teha. Ja kui pole isu või viitsimist, siis puljong säilib hästi sügavkülmas, kas siis karpides või jääkuubikukottides. Külmutamiseks ma harilikult keedan puljongi rohkem kokku, et vähem ruumi võtaks.


Aasta esimese päeva supp


Siinkohal märgin enda jaoks üles klimpide retsepti.

Klimbid

1 muna
kulbitäis puljongit (pealmist, rasvast kihti)
nisujahu

Segada hapukoorest paksem tainas, kasta lusikas puljongisse ja seejärel võtta tainast. Tõsta klimbitainast lusikaga keevasse supisse. Keeta, kuni klimbid tõusevad pinnale.