Kolida välja, et mahuks sisse...

Pühapäev, 31. august 2008


Endiselt kuum tšikk, termomeetri andmetel...

Emotsionaalselt Edelaraudteest

Reede, 29. august 2008

Kui eelmisel nädalavahetusel hea idee pätsasin ja üle saja aasta rongiga sõitsin, siis sattusin rahvast täis rongis ülemeeliku õllese noorteseltskonna taha ja maailma peale tigeda eluheidiku kõrvale. Polnud just kõige meeldivam, aga uni oli ja ei hoolinud. Sebe teenustest tunduvalt odavam hind korvas ebameeldivused (üliõpilase soodustusega eriti).

Sel korral otsustasin ära proovida esimese klassi vaguni. Teine tera.
Esiteks hind on endiselt odavam kui bussil ja täispiletitest räägime siinkohal. Soodust esimeses klassis ei saa, üliõpilasel on seega mugavas klassis rongiga 5 krooni kallim sõita.
Pileti saab eelmüügist osta ja välja printida, internet on vagunis (nagu käesolevast näha), teed-kohvi-kommi pakutakse (pileti hinnas), istmed mugavad, tualett ei ole lukus, jalgadel on ruumi kui palju, soovi korral saab püsti tõusta ja liikmeid sirutada. ...ja teenidajad - äärmiselt viisakad, juhatavad kohani, uurivad joogieelistust, aitavad vankri rongist maha (mitte et ma vankriga reisiks, eks).
Ja sõiduaeg on bussist veerandtunni võrra lühem. Kahju ainult, et rongijaam minu jaoks nii ebamugavas kohas asub. Iseenesest sõiduajad on juba täitsa mugavaks muutunud.
Plaan on igatahes ka pühapäeval tagasi rongitada, tükkis Läburaatoriga.

Idee eest aitäh!
Sõitke rongiga!

Kummikuilm kummikuta

Väljas on varaküps sügis, kõige oma vihma ja viljade ja külmetusest veidi liiga kõrge kehatemperatuuriga. Ja mul pole kollaseid kummikuid. Üldse pole kummikuid ega keepi. Punane vihmavari on ja naeratus, üle tüki aja kohe kõrvuni.
Ma põen läheneva kolimise puhul sellist õnnepohmelli, et hommikul naeratasin ruigavatele merisigadele, tühjale toale, sõin ära kolm eileõhtust õnnetut külma praepelmeeni (operatsioon "sügavkülma tühjendamine"), tass kohvi piparmündišokolaadikilluga otsa ja läbi vihma kontsa ja viigiga heatujuliselt jala tööle, pool teed vähemalt, kui päris täpne olla. Naeratus on alles, on alles ime(line). Seda külmetuse osa tuleb vist paluda õhtustel sünnipäevalastel, parandus: juubilaridel, hõõgveiniga ravida :P

Ja ma ei saa, ma pidin. Vabandust! Luban, et ma enam ei tee...

Your result for The House, MD Personality Test...

Dr. Gregory House

55% Eccentricity, 50% Confidence, 25% Kindness


Congratulations, you're the man himself, Dr. Gregory House! You're quite strange, and usually do your own thing regardless of what anyone else thinks. This is partially because a person with an ego as large as yours could not care less what anyone else thinks or feels about anything. Unless, of course, they're your patient and they're dying--but only if they're dying of something interesting! You're a definite asshole to most other people, but at least you know how to be one in style, with an awesome wit, comfortable sneakers, and a never ending variety of facial expressions.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

Vanad võlad: Pierre Hermé, Ladurée - magusalt Pariisis makroonidega

Kolmapäev, 27. august 2008

Sel korral siis suvealguse Prantsusmaapuhkusest, mille Pariis suurejooneliselt ja üsna magusalt sisse juhatas. Jardin du Luxembourg, kohvikud, õhtuselt veinine Pont des Arts ja piknik kohalike eestlastega Seine'i kaldal - seda kõike on liiga palju, et ühes postituses jutustada. ...ja kolm päeva Pariisis on liiga vähe, et üheks korralikuks jutustuseks piisavalt kogeda.
See on üks kohtadest, kuhu tuleb tagasi minna, kui ma kunagi "rikkaks ja ilusaks" saan, Pariisi puhul vast kultuurseks ka.

Pariis ei lõhna küll vahvlite järgi nagu Brüssel, aga on sellegipoolest magus linn. Pisikesi patisserie’sid ja šokolaadipoode võib leida erinevas hinnas ja erinevale maitsele, Ladurée ja Pierre Hermé Paris teiste hulgas. Enamasti ei tule ilmselt ka pettuda, aga nende kõigi vaatamiseks ja proovimiseks peaks ilmselt mõneks ajaks Prantsusmaale kolima. ...või heale eeltööle lootma ja David Lebovitz'i blogi lugema :P

Pierre Hermé kuulsad šokolaadimaiused ja makroonid oli mul igatahes kindel plaan ära proovida ning kui juba, siis ei saa ju Ladurée'd ka plaanist välja jätta. Mõeldud-tehtud. Viimatimainitus ei lubatud pildistada, mõistatav, ja esimeses polnud võimalik ostetut koha peal nautida. Magusa saagiga varustatult astusime uksest välja. Jardins du Luxembourg oleks ilmselt olnud hea valik kottide ja karpide lahti pakkimiseks, aga pärastlõunaselt päikseline Seine’i kaldapealne sobis niisama hästi ja juhuslike möödujate naeratused ning imestavad pilgud kõiki neid Ladurée ja Pierre Hermé silte nähes ei häirinud sugugi. Päris naljakas oli.

Magusat Pariisi makroonilugu saab lugeda ka juuli Oma Maitses.


Kui Ladurée leidmisega pole probleeme, leiad filiaali sobivas kohas, astud sisse, vaatad ja maitsed, siis Pierre Hermé on veidi keerulisem. Kärarikkal tänaval, 72 rue Bonaparte, tähistab kondiitriäri ust tagasihoidlikult stiilne must silt, mida esmapilgul üldse tähele ei pruugi panna. Ees ootavad magusad hõrgutised ja äärmiselt meeldivad teenindajad. Maiaste ostlejate saba ulatas piki letti välisukseni ja hea oligi - nii jäi kauem aega uurida, valida ja rahulikult otsustada.

Pierre Hermé alustas oma karjääri 14-aastaselt ja edenes kiiresti. Tema edu võtmeks peetakse traditsiooniliste retseptide jälgimise asemel katsetamist ja täiuslike maitsekombinatsioonide otsinguid. Olgu selleks tarvis kas või soola, pipart, vürtse, trühvleid või hanemaksa magusas koosluses. Katsetused on olnud edukad ja maitsed oivalised, kuigi ka tema ilmselt kuulsaim makroon, Ispahan, ei võitnud maiustajate poolehoidu üleöö. Ispahan on kahtlemata Pierre Hermé kuulsaim maitsekombinatsioon, mis sündis makroonina Ladurée's töötamise ajal. Uue maitse ja ebahariliku kooslusena ei tõusnud see esialgu klientide lemmikuks, ent on ajapikku saanud autori magusaks allkirjaks. Aja jooksul on kuuldavasti muutunud ka retsept. Väike makroon koosneb mandli-beseeküpsisest, litši- ja roosikreemist ning vaarikaželeest, suur meelitab mahlaste värskete vaarikatega ja näeb nii hea välja, et seda hammustada on lausa patt. Ispahan on pelgalt makroonist muutunud terminiks mis tähendab pigem algset maitsekombinatsiooni kui konkreetset makrooni. Samanimelisena saab osta ka näiteks juusutkooki või pokaalidesserti.
Lisaks maitsele eksperimenteeritakse ka vormiga – selle näiteks on Émotion seeria klaasides magustoidud ja kompaktsed nägusad maiustused-koogikesed, mida on poest kerge kaasa haarata.


Mandlibesee vahele peidetud kreemiga makroonide sünnikoduks loetakse Ladurée’d - Pariisis päris mitme filiaaliga kondiitriäri, teetuba ja restorani, kus töötas oma kuulsaima makrooni välja ka Pierre Hermé. Ladurée serveerib algset Ispahani, kuid kahjuks oli see hetkel tootevalikust otsa lõppenud ja võrdlevalt meil neid maitsta ei õnnestunudki. Teades, et autor parema otsinguil oma retsepte pidevalt täiendab ja muudab, oleks see huvitav kogemus olnud.

Kui Ladurée rõhub välimusele, hõbedastele ja kuldsetele kirjadele ning toretsevatele pakenditele, siis Pierre Hermé puhul troonib maiustus. Jaapani minimalistlikku joont on nii kookide enda välimuses, pakendis kui ka kondiitriäri interjööris. Ka esimese omanimelise maiusepoe avas ta just Tokyos. Asjata ei ole seda tagasihoidlikult musta riietust armastavat magusageeniust lausa oma ala Picassoks kutsutud ja koogid-makroonid-maiustused on oma trooni auga ära teeninud.


Üldmulje proovitud makroonidest jäi väga magus, minu maitsele liigseltki. Roos, vanill ja pistaatsia tundusid ehk seetõttu veidi lääged, šokolaad oli hea, aga minu vaieldamatuteks lemmikuteks proovitutest said autori nimest lausa lahutamatu vaarika-litši-roosimaitseline Ispahan, meresoolaga karamellimakroon ja grenadilli-piimašokolaadi makroon.


Pierre Hermé makroonid ülalt alla:
Beež makroon – meresoolahelvestega karamelli-mandli-beseeküpsis, soolase võiga karamellikreem.
Hea näide magusameistri osavusest soolasega magusa maitse rõhutamisest. Üks parimaid, mida proovisime. Natuke ebatavalisematest jäi silma veel ka roosi-aniisimakroon, kuid selle maitsed on ilmselt liiga spetsiifilised, et kõigile maitseda. Aniisisõbrad peaks siiski meeldivalt üllatuma.
Roosa makroon – roosi-mandli-beseeküpsis, kreem roosiõielehtedega. Midagi tõelistele roosisõpradest maiasmokkadele. Minu jaoks jäi nii liiga roosiseks kui ka liiga magusaks.
Punaroheline makroon – Montebello – mandli-beseeküpsis, pistaatsiakreem, vaarikaželee. Ei pea vist mainima, et tegu on nii õnnestunud maitsetega kui ka välimusega, mis ilmselt iga lapsegi ära võlub.
Valge makroon – mandli-beseeküpsis, jasmiiniõite ja jasmiiniteega kreem. Magus, kerge ja veel kord magus.
Pruun makroon – Carrément Chocolat – mandli-beseeküpsis, kreem tumedast šokolaadist, tumeda šokolaadi želee. Tõeliselt šokolaadine elamus.
Beež makroon, hele – Infiniment Vanille – vanilli-mandli-beseeküpsis, vanillikreem (kasutatud on Mehhiko, Tahiti ja Madagaskari vanilli). Magus ja meeldivalt vanilline, kuigi kirjeldust lugedes olid ootused vanilli kohta ilmselt natuke liiga kõrged.
Kollane makroon - Mogador – mandli-beseeküpsis, kreem grenadillist ja piimašokolaadist. See makroon maitses teiste hulgas meeldivalt hapukalt ja samas mõjus hapu-šokolaadi kombinatsioon huvitavalt-meeldivalt.

Ladurée makroonid ülalt alla:
Helebeež – roos, aniis
Pruun – šokolaad
Beež – karamell
Roosa – roos
Roheline – pistaatsia
Roosa – vaarikas

Küsimused-vastused

Indrek ilusti palus, ma lahkesti vastasin :)
Edevus ei püsi ju purgis...

Kodustest õuntest väljamaiselt hea

Teisipäev, 26. august 2008

Inglased-ameeriklased armastavad kuuldavasti apple pie'd ja meil sajab õues varsti õunu nagu oavarrest. Eriti hea, kui puu otsast kukub hapusid õunu. Ma pole veel kolima hakanudki, aga pirukavorm on juba kadunud - lahtikäiv koogivorm ajab suure häda korral ka asja ära.
See ei olegi tegelikult teab mis pirukas ja koogiks on ka keeruline nimetada, sest tükina teda eriti taldrikusse tõsta ei õnnestu, pigem on tegu natuke "arenenumate" puruõuntega. Vahelduseks siis teistmoodi.
Magusate õunte puhul tuleks suhkru kogust tublisti vähendada.

ÕunapirukasÕunad ootavad pirukaks küpsetamistÕunapirukas

200 g toasooja võid
50 g suhkrut
2 muna
350 g jahu

4-5 suurt haput õuna (ca 700 g)
100 g suhkrut (+ paar spl)
100 g hakitud mandleid
1-2 spl sidrunimahla
2 tl kaneeli
soovi korral veidi ingverit

Sega suhkur toasooja võiga, lisa munad (jäta supilusikatäis piruka määrimiseks alles). Sega läbi.
Lisa jahu ja mudi ühtlaseks. Jäta vähemalt pooleks tunniks kaetult külmikusse.

Puhasta õunad ja lõika õhukesteks viiludeks ning soojenda ahi 180 kraadini. Sega omavahel suhkur ja kaneel.

Vooderda 20 cm läbimõõduga sügavamat sorti pirukavorm 2/3 tainaga ja rulli ülejäänud 1/3 vormist veidi suuremaks ringiks.

Sega õunad sidrunimahla ja kaneeli-suhkruseguga ning vala kohe vormi. Kata tainakettaga ja näpi ääred kinni. Lõika piruka keskele auruava ja pintselda munaga. Riputa peale veidi suhkrut ja küpeta 190-kraadises ahjus umbes 45 minutit.

Lase pirukal paarkümmend minutit jahtuda ja serveeri soojalt vanillijäätisega.
Hommikune otsus:
Sisu on ülihea, isegi külmalt, vähemalt hapudest õuntest küll. Kui, siis võiks täidisesse veidi tärklist segada, et vedelikku siduda.
Tainaga läksin õige natuke alt. Munaga tainas on küll palju kergemini töödeldav, aga ka mitte nii krõbe, kui võiks olla, ja tainast on vormi jaoks veidi palju. Peaks kas õunte kogust kiloni suurendama ja paar sentimeetrit laiema vormi võtma või tainakogust veidi vähendama või tegema ühe suurema asemel kaks pisikest pirukat.

Külmiku ringvaade: tomatine rullkõrvits seente ja juustuga

Esmaspäev, 25. august 2008

Kiire ja soojendav õhtusöök hilissuvisest külmiku sisust... ja vastuseks kellegi kunagisele küsimusele, mida ma siis söön, kui ma parasjagu liha ei söö. Järgnevaga analoogseid "retsepte" on mul seks puhuks mustmiljon ja ükski neist ei lähe ilmselt kunagi üksühele kordamisele... oleneb tujust ja külmiku sisust :P
Sügis hakkab vist kätte jõudma - esimene külmetus on igal juhul tükkis palavikuga kohal.

Tomatine rullkõrvits seente ja juustugaTomatine rullkõrvits seente ja juustuga

1-2 noort rullkõrvitsat
paar peotäit värskeid või kupatatud seeni
mõni ürtidega röstitud tomat
mõni viil praadimist taluvat juustu (nt Suluguni)
mõni spl õli praadimiseks
soola, pipart

Puhasta seened ja lõika rullkõrvits kuubikuteks.
Kuumuta kastruli põhjas õli ja prae selles kergelt suvikõrvitsakuubikud ja seened. Lisa röstitud tomatid (või hakitud toores tomat ja meelepärased ürdid), maitsesta ja hauta kõrvits pehmeks.
Aja pann kuumaks ja prae sellel umbes sentimeetripaksused juustuviilud kiiresti kummaltki poolt pruuniks ning tõsta kõrvitsasegule. Serveeri kuumalt.
Praetud juustu asemel võib kasutada näiteks fetajuustu. See murenda toidule serveerimisel.

Juustu ja seente asemel sobib täiendada näiteks paprika ja kalaga.

Koos rullkõrvitsaga sobib lisada ka pommut või paprikat.

Röstitud tomati võib asendada värskete ürtide ja hakitud tomatiga või ürdise tomatihoidisega.

Vanad võlad: NOMA ja hõrgud elamused

Vanu võlgu likvideerides peaks rääkima kevadisest Kopenhaageni restoranikülastusest ja varasuvistest magusatest Pariisi-elamustest. Esimesest võis lugeda ka juuni- ja teisest juulikuu "Oma Maitsest".
Põhjalikku taustainfot Noma ja Skandinaavia toidu kohta võib ajakirja "Köök" suvenumbrist juhuslikult kõrvale lugeda, et täit pilti saada.


Õnnelike juhuste kokkulangemisel sattusin kollegiga Kopenhaageni-tööreisi lõpetama hõrgu kogemusega Noma restoranis. Juhuslik oli küll vaid otsus broneerida, aegsasti enne reisi. Valik oli hea ja seda mitte kahe Michelini tärni ega 10. koha pärast (lääne)maailma restoraniedetabelis, vaid ehedate maitsenaudingute ja oivalise teeninduse tõttu. Noma jätab kujunduse, lihtsuse, sooja valguse ja kitsenahkadega toolidel väga mugava-meeldiva mulje. Peenutsemiset või steriilsest minimalismist on asi kaugel. Kõik on detailideni viimistletud ja tasakaalus - nii ka road, veinivalik ja teenindus. Midagi ei ole puudu ega ülearu. Tundsime end "kui kuninga kassid" (kuigi kuulu järgi tegeleb kuninganna hoopis koertega).

Noma asub Christianshavn'i linnaosa avaral kaipealsel. Ka interjöör on avar ja lihtne, elegantne, ent samas mugav ja maalähedane. Kujundus, milles harmoneeruvad klaas ja valgus puidu ja ning kitsenahkadega toolidel kannab sama ideed restorani imemaitsva köögiga.

Noma on restoran, kus "French Laundry" ja "El Bulli" kogemusega peakokk René Redzepi käe all jälgitakse Põhjamaade toidukultuuri, kasutades kohalikku toorainet ja mängides kaasaegses köögis traditsiooniliste maitsetega. Eksootikat ega prantsusepärast või vahemerelist menüüd siit ei leia, küll aga üllatab leidlikkus ja põhjalikkus, millega lähenetakse kohalikule ja kättesaadavale. Olgu viimased siis erisorti sibulad, mereelukad, söödavad "umbrohud" või lihtne joogivesi.

Vee asemel rüüpasime toitude kõrvale tänu heale ajastusele veel viimast nädalat pakutavat värsket kasemahla, mille juurde kelner väga püüdlikult seletas, et see on kasest läbi käinud väga tervislik mineraalvesi. Noogutasime ja naeratasime - taanlastel ei olevat tegelikult suuremat kasemahlatraditsiooni, nagu kuulsime.


Keedetud, marineeritud ja suitsutatud vutimunad meresoola helvestega serveeriti väikeses keraamilises kaanega linnupesas koos suitsuga, mis väljus kaane avamisel. Efekt oli tore ja üllatusmoment pesalt kaane tõstmisel suur. Tugev suitsumaitse, täpselt parajalt soola ja vedel sisu oli tõeliselt mõnus algus meie kolmetunnisele naudinguid täis lõunale.


Imeõrn laineline saiapits äädikapuudri ja ürdikreemi piiskadega. Mõnusad lihtsad maitsed huvitavas uudses vormis nagu ka muude käikude puhul.


Krõbe rukkileivapits, kalamarjakreem ja krõbe kananahk. Kellele ei meeldisk krõbe kananahk? ...ja see suutäis oli maitsetest tulvil.


Noored ülimahedad redised kalamarjakreemi ja kuivatatud kalamarjaga. Huvitav ja meeldiv samaaegselt.


Järgmisena kujutas kunstiteos taldrikul endast tegelikult õige kergelt marineeritud kurki, paberõhukest kaalikalaastu, kalamarja ja krõbedaid linnastest leivaoksi. See kombinatsioon oli kogu õhtu lemmik - kerge ja maitsed harmoneerusid oivaliselt.

Ja siis tuli lauda menüü, millest valisisme neljakäigulise lõuna koos veinidega. Muljeid oli see-eest juba enne "päris" käikude lauda jõudmist ilmselt rohkem, kui maitsemeeld pika aja vältel tajuda on suutnud.


Roogade juurde pakuti soojasid speltakukleid, millele võis peale määrida või-toorjuustusegu või sea- ja pardirasva peterselli ja kõrvitsaseemnetega. Viimame viis lihtsalt keele alla! Kuklid püsisid laual soojad efektse vildist padja sees.


Eelroana serveeriti tillimaitselisse pastalehesse keeratud kaunkarplane (razor clam)ja külma mädarõikalumega. Maitses tugevalt mereline, jahe ja natuke võõras, aga kahtlemata maitsev.

Vein: 2006 Muscadet "Expression de Granite" Domaine de I'ecu (Guy Bossard), Loire


Taldrikutäis erinevaid sibulaid ja sibulkressi (onion-cress?) sibulapuljongis, keskel karamelliseeritud sibulad - ma poleks kunagi arvanud, et sibul võib nii hea olla. Veiniks pakutud riesling muutis selle roa täiuslikuks!

Vein: 2005 "Nature" Julien Meyer, Alsace


Pearoana lauda saabunud siga porruga, linnasesiirupiga kaste, röstitud seemnetest püree, jänesekapsas, hapuoblikas ja kannikeseõied. Selleks hetkeks me enam ei suutnud vist otsustada, mis oli parim - kõik oli taevalik! Mu kaaslane, kes muidu sealihaga eriti sinasõber pole, avaldas arvamust, et ta poleks kunagi arvanud, end sea kohta ülivõrdes omadussõnu kasutavat.
Pearoa kõrvale kaeti lauale esimest korda ka nuga, lausa korralik puss, aga 6-aastase sea liha oli peale kümmet tundi 58-kraadist kuumust nii hõrk, et oleks end vist ka palumise peale suupärasteks tükkideks jaganud.

Vein: 2003 Brunello di Montalcino "Madonna delle Grazie" Il Marroneto (Alessandro Mori), Toscana


Magustoit oli delikaatne ja karge, mitte liiga magus. Kuivatatud marjad, vedelas lämmastikus külmutatud vahukoor, sarapuupähklid ja pähklijahu jäätisega. Külm ja marjane ja pähkline ja õhuline ja mõnus. Jälle ei saa kiitmata jätta imelist harmooniat dessertveiniga.

Vein: 2003 "Cuvée Noble" Chateau Richard, Saussignac


Kohviga polnud meil Tallinna lennujaamast saati vedanud ja hotelli hommikukohv osutuks mõruks õuduseks kuubis. Kohvipettumusi oli Kopenhaagenis mitme päeva jooksul veelgi. Noma kohv oli kohv nagu kohv ikka, kuum, kange ja piisavalt aromaatne - meeldiv lonks, aga selle juurde serveeritud suupiste oli nauding omaette. Mõru šokolaadi sees peitus õhuline hapukas-magus punapeediga värvitud-maitsestatud vaht. Peedimaitse üllatas seejuures täitsa meeldivalt.



Kogu lõunasöögi saatis meid mitme kelneri väga professionaalne teenindus ning põhjalikud seletused selle kohta, mis meid parasjagu taldrikul ahvatleb või kuidas seda võimalikult paremini nautida. Paar lauset saime oma suureks üllatuseks isegi eesti keeles vahetada, kuna üks kokapoistest oli mõnda aega töötanud Tallinnas restoranis "Ö".
Väljusime restoranist ülevoolavate kulinaarsete muljetega ja heatujulistena jalutamaks veel viimast korda läbi kevadiselt päikselise Kopenhaageni kesklinna. Noma't võib kindlasti soovitada nii neile, kes otsivat kõhulikku seiklust, kui ka traditsiooniliste maitsete austajatele, sest ka vaid lõunasöök selles restoranis pakub ohtralt mõlemat. Minu koerakasvatajast-huvilisest kaaslane tõdes, et Noma kogu oma olemuses, professionaalsuses ja delikaatses elegantsis, meenutab, miks talle meeldivad just nimelt Skye terjerid ja mitte lohmakad bernhardiinid. See võrdlus tundus tabavat naelapead.

Muutuste aeg - pildid ka kolisid

Esmaspäev, 18. august 2008

Riivleivaga praetud püramiidkapsas (romaani lillkapsas)
Seoses Picasaweb'i tasuta ruumi lõppemise ja muude puudustega kolisid pildid veidi aja eest Flickr'isse :) Tundus mugavam ja asjalikum.

Siin aga eilne lõunasöök - riivleiva ja võiga praetud püramiidkapsas (romaani lillkapsas), analoogselt harilikule lillkapsale.
Riivleib või -sai annab roale palju juurde.
See retsept on siit ennegi läbi käinud, nagu eelmiselt lingilt näha, aga maitseb hää ja sünnib teha suvalisest lillkapsalisest, ka spargelkapsast.

Pühapäev, 17. august 2008

Väikesed lapsed mängisid akna taga mängupüssidega soldateid ja Gruusia bandiite, nii palju kui keelest aru sain. Kurb!

Merilin kolib, Thredahlia jääb :)

Elu on täis otsuseid ja muutusi, mõned suuremad, mõned väiksemad, mõned kergemad ja mõned keerulisemad.
Teatan avalikult, et teen "täiskasvanuliku otsuse" ja kolin oma pisikese elamise oktoobri alguseks peale kuueaastast pausi Tartust lõplikult Tallinnasse tagasi, ning vahetan viis aastat visiitsuhet uue, parema ja ühisema viisaastakuplaani vastu. Vähemalt saan uue köögi valmides meeslemmikut igapäevaselt kulinaarselt hirmutada, oh õudu :P (ju peavad kolima ka kooskokkamisõhtud, ettevaatust, näljased RVGkad!).
Palun Teie lahket abi ka Tallinna kohvikutega tutvumisel :P

Elutee ei ole kergete killast ja kahekesi õnnelikult hetkest hetkesse kõndides peksame vahel oma kivide ja kändude otsa ka kaaslase varbaid. Varbad on terveks jäänud - proov edukalt läbitud, vist.
Üheskoos edasi, naerdes ja nuttes, kallistades ja käppa hoides, õnnes ja õnnetuses, hoides ja austades, maailmaga koos ja maailmale vastu.

Blogi jääb kõigi oma vigade ja voorustega samale aadressile :)


Pilt peaks olema kunagi aegade halluses Risto tehtud ja kui mu mälu mind ei peta, siis me pidime tema sõnul väga "ühtekad" välja nägema, ühtviisi-üle-prilli vähemalt :) Neid, kuhu me koos peale oleme jäänud, annab ilmselt kahe käe sõrmedel üles lugeda.

Hatšapuri

Laupäev, 16. august 2008

Gruusiast maitsvalt ja rahumeelselt.

Hatšapuri (ხაჭაპური) on Gruusia juustupirukas, mida võib nii pannil kui ka ahjus või hoopis elaval leegil küpsetada. Ka piruka täitmise ja voltimise viise on päris mitu. Piirkondlikke ja perekondlikke retsepte olla sel roal nii palju, et ükstapuha, kuidas teed (pärmi- või soodatainaga, ainult juustu või juustu, muna ja kartuliga jne.), ikka on õigesti :)
See retsept on pärit Eesti Ekspressist (sisuliselt sama, mis Nami-namis). Hatšapurist on kirjutanud ka Evelin ja Pille. Pirosmanis nägi hatšapuri välja selline.

HatšapuriKui juust on magedamapoolne, tuleb täidisesse ka soola lisada :)

Hatšapuri

125 g hapukoort
75 g võid
1 muna
3 dl nisujahu
0,5 tl soola
0.25 tl soodat

150 g Suluguni või brõnsa juustu
1 küüslauguküüs
1 sl õli

Sega hapukoor sulatatud võiga. Sega omavahel jahu, sool ja sooda. Klopi juurde pool muna ja jahusegu. Teine pool munast hoia alles, sellega pintselda pirukas pealt. Sõtku tainas ühtlaseks ja jaga kaheks palliks. Sõtku kumbki pall kergelt jahusel laual ümmarguseks kettaks. Riivi juust jämeda riiviga. Purusta küüslauguküüs ja sega õliga. Tõsta üks ketas küpsetusplaadile ja kata küüslauguõliga. Raputa peale riivitud juust ja kata teise tainakettaga. Suru piruka servad tihedalt kinni ja pintselda pealt lahtiklopitud munaga. Küpseta 220-kraadises ahjus 10 minutit.
Lõika kuumalt sektoriteks ja serveeri kohe.

Kiri sõbrale

Kolmapäev, 13. august 2008

Kiideti siit ja kiideti sealt ja nii The Sun kui ka Tätte-Matvere tandem on alati väärt kuulamist. Teevad hästi seda, mida teevad. Birgit Õigemeele suhtes ei oska kahjuks üht ega teistpidi seisukohta võtta.
Kontsert oli kokkuvõttes tore, hoolimata koos Padari lavale ilmumisega taevast kallama hakanud vihmast või soojast õllest. Minge ja kuulake, kel veel võimalus. Lood kirjavahetusest maksuametiga ja Tätte esimesest suudlusest ja... naeru kui palju.

Mari-Liisile ja Heidi&co'le suured tänud toreda seltskonna eest.
Ühe hooga sai enne kontserti ka Noiris veinitatud ja pastat söödud (ei jätnud mingit muljet kahjuks, jälle), Catwalkis kohvitatud-koogitatud (kuna Noir eile kohvi ei pakkunud) ja Oa tänava ökopoes käekott head-paremat täis pakitud, muu hulgas kanepinäksid ja Taarapõllu mustika- ja õunajahu ning kuivatatud leivajuuretis.

"Paremad nopped" ja küsitlus

Esmaspäev, 11. august 2008

Kui loen ise, siis võin ju teistegagi jagada - seda, mis mulle huvi pakkus. Äkki on minusuguseid hulle veel, kes tahavad teada, kuidas võis inimene nii intelligentseks saada, kui ta tänapäeval on või miks kohv on hoopis kasulik ja tervislik, mitte kahjulik või kas mahetoodang polegi võib-olla suurema toiteväärtusega kui massipõllumajanduslik. Kõike ei saa puhta kullana võtta, allikakriitika peab säilima, aga silmaringi on mõtet avardada küll. Korjata tera siit ja tera sealt.

Kas loed "paremaid noppeid"?

26% (11) arvab, et mõni tundub huvitav
24% (10) jälgib pidevalt
14% (6) loeb, aga juhuslikult ja harva
12% (5) loeks parema meelega emakeelseid kokkuvõtteid
9% (4) ei loe, muul põhjusel
7% (3) ei paku huvi
2% (1) loeb ainult retseptilinke
2% (1) ei loe, kuna enamus linke on võõrkeelsed

Õnneks oli vastajate seas nii neid, kes ei loe, kui ka neid, kes loevad. Seda oligi vaja teada. See pisike lisaklikk ei ole mulle ju keeruline :) Panen küsitluse kinni ja olen rahul, jätkan, nagu seni.

Aitäh vastajatele!

Olen täiesti kindel, et lugejaid oleks veel rohkem, kui jõuaksin mõne kokkuvõtte emakeelde ümber panna, aga selleks pole vabatahtlikkuse alusel hetkel aega ja palgatöö alla ei liigitu see tegevus ka kahjuks mitte kuidagi.

Nädalavahetus iseendaga

Kaks päeva ja õhtut, üksinda kodus, kokaraamatud, kaamera ja varahommikune turulkäik, küünlad ja vahuvann, klaas veini, raamat, film, pai luniv küülik, kuum kakao ja vihm akna taga, … idüll, mõnes mõttes …

Räägime kingitustest. Pean Pillet südamest tänama raamatu eest. Suur-suur aitäh!
Kui hea raaaaamat! 884 lehekülge köögiteadust!
Harold McGeeMcGee on Food and Cooking: An Encyclopedia of Kitchen Science, History and Culture“ on tõsine köögipiibel, hästi üles ehitatud ja põhjalik, kuigi üldjoontes arusaadav ka minusugusele mittekeemikule. Kui, siis vast võiks teemad omavahel paremini viidatud olla.
Hea alus, millele oma väljaütlemistes toetuda ja kust uut infot ammutada. Olen kaks päeva ninapidi raamatus istunud ja ajatunnetus on täiesti kadunud.
… ja mul on tunne, et ma vajan suuremat kööki, tugitooli, kohvilauakest ja raamatutuge :D
See ei ole raamat, mida laenutada, see peab riiulis olemas olema, et vajadusel võtta ja lehitseda.

PS! Harold McGee vastab NYT lugejaküsimustele. Põnev lugemine.

Keedetud põldoad ja oavõie päiksekuivatatud tomatitega

Värsked põldoakaunad on keetmiseks ideaalsed. Ja lapsepõlvest tuttavad. Mitte ainult ubasid kaunadest ei söödud, vaid ka kaunte pealmist kihti.
Värskeid põldube keetis vanaema alati kauntega, kuivi ilma. Ubade keetmiseks lastakse vesi keema, lisatakse sool ja kaunad.

Kuivatatud ube tuleks keetmise lühendamiseks enne leotada. H. McGee soovitab ube leotada 1% soolalahuses, et pehmenemist veelgi kiirendada.

Oavõie on mõnus hommikune leivakate ja pisike vaheldus võile-toorjuustule, hummuse kodumaine aseaine. Eriti mõnus tuleb see võie, kui osa ubade kaalu asendada lusikaga kaunte peale kraabitud massiga.

Oavõie päiksekuivatatud tomatitega

300 g keedetud ja kauntest ning kestadest puhastatud põldube (ca 1 kg värskeid)
6-7 spl külmpressitud oliiviõli
4-5 päiksekuivatatud tomatit
ürte või pressitud küüslauku
vajadusel soola

Ubade koorimine on tüütu, aga seda väärt, sest kest on väga tugev.
Pane oad ja tomatid poole õlikogusega köögikombaini ning töötle ühtlaseks. Soovi korral lisa ürte või paar küünt pressitud küüslauku. Osa õlist võid asendada tomatite hoidiseõliga.
Lisa lusikatäite haaval ülejäänud õli, kuni saavutad soovitud konsistentsi. Soola lisamine või mittelisamine oleneb ubade soolasusest.
Serveeri leivakattena.

Keeks ja sõstrakeeks

Kodus pole internetti, internetionu on Ukrainas ja ei tule sealt tagasi enne 16. augustit. Jama. Nädalavahetus köögis ilma internetita… õnneks olen ma rotina endale mõne kokaraamatu muretsenud ja midagi on meeles ka ning kaustik blogieelsest ajast. Nii siis tuli meelde, et Pille hiljuti sõstrad keeksisse pani ja keeksi retsepti leidsin kaustikust. Tehtud ta sai, tehnilisest ebaõnnest hoolimata. Tainas vast oleks pidanud veidi tihedam olema, selline muffinitaina taoline, et marjad poleks põhja vajunud või oleks need pidanud taina pinnale laotama, mitte tainasse segama.


Sõstrakeeksi tainale lisasin ca 150 g valgete ja punaste sõstarde segu. Aga niisama hästi võib keeksisse lisada hoopis brändis leotatud rosinaid või hakitud pähkleid või kuivatatud puuvilju.
Keeks

3 suurt muna
160 g suhkrut
120 g jahu
150 g võid (>80%) + vormi määrimiseks
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
tuhksuhkrut serveerimiseks
mannat või riivsaia vormi katmiseks

Lase munadel toatemperatuurile soojeneda, sega jahu küpsetuspulbriga ja sulata või.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Sõelu munavahule küpsetuspulbriga segatud jahu, munavahtu ettevaatlikult alt üles segades. Lisa veidi jahtunud sulavõi.
Kalla tainas võitatud ja riivsaia või mannaga kaetud keeksivormi ja küpseta 180 kraadini eelsoojendatud ahjus 30-40 minutit. Katsu keeksi küpsust vahepeal puutikuga. Kui keeksisse torgatud tikk jääb puhtaks, on keeks valmis.