Metsalihast: hautatud kobras

Laupäev, 30. juuni 2007

Mida teete teie, kui reede õhtul teatatakse teile vakantsest kopralihast, mis ise ukse taha tuleb? Mina igatahes tänan huvitavaks kujuneda tõotava nädalavahetuse eest :P
Ja nagu välja tuleb, siis peab tänama ka ülimalt hõrgu maitseelamuse eest. Et ma seejuures lahedale ja täitsa elus šotikale täitsa oma esikus pai sain teha, oli ainult boonus :D

Aga mida selle metsalihaga peale hakata peale kõrva jäänud kuulduste, et see omasuguste hulgas üks paremaid pidi olema. Minu kogemused piirduvad põdra ja jänesega, aga kuna vanaisa omal ajal koralikult jahil on käinud, siis helistasin ma muidugi vanaemale... kes oma silmaga kobrast ei elus ega surnud peast näinudki ei olnud, aga küsis siiski, et kas saba ka toodi :D Ei, saba ei toodud, "fileed-ribid-käpad". Mis teema inimestel selle koprasabaga on? Kanadalased peavad seda lausa delikatessiks.
Järgmised sammud viisid mind netiavarustes kanadalaste retseptide manu ja kodumaisesse jäägrifoorumisse, kus nii kopraliha eeltöötlemisest (soolveega) kui ka retseptidest juttu on. Kombineerisin siit- ja sealtpoolt, kokku sain väga maitsva liha, sellise hautatud-pehme, suurekiulise ja meeldiva maitsega.

Sain aru, et liha eeltöötlemiseks ja veretustamiseks on külma veega pesemise järgselt kaks põhilist meetodit: soolaga või äädikaga, millest viimasega jäägrifoorumi inimestel kogemused kiita polnud (aga tundus, et seda tehti umbes ja kõhutunde järgi).

Leotamislahud:
1 spl 30% äädikat 1 liitri vee kohta - mõned tunnid kuni 24+ tundi (vanaema "ulukimeetod")
1 kg jämesoola 6 liitri vee kohta - 2-3 päeva (jäägrifoorumi meeste lemmik)

Et siis kõigepealt pestakse lihakeha või tükeldatud kobrast puhta külma veega vett vahetadaes, kuni vesi jääb selge (mina vahetasin vett 3 korda).
Seejärel pannakse kobras 2-3 päevaks soolvette, misjärel võib teda keeta, küpsetada, suitsutada... või hoitakse 24+ tundi nõrgas äädikalahuses.
Mõlemit ikka jahedas ruumis.
Kuna ma tahtsin suurema koprateoga nädalavahetuse jooksul maha saada, siis otsustasin äädika kasuks ja sedagi hulljulgelt oma modifikatsioonidega.

Tükeldatud fileed hoidsin peale pesemist äädikavees 30 minutit. Lootsin, et väiksemad tükid kiirendavad protsessi. Seejärel nõrutasin ja pistsin üleöö sibulamarinaadi (vaata altpoolt). Kobras sai ülihea ja hõrk - ei mingit vihjet äädika kasutamisele.
Ribid ja käpad jätsin üleöö äädikavette, et hommikul käpad sügavkülma (õllepraeks tegemist ootama) visata ja ribid puljongiks-lihapirukaks ära keeta. Äädikas ei olnud lihale öösel liiga küll teinud. Vesi oli hommikul verest kergelt roosa, lõhn värske ja liha kena roosa, mitte marinaadihall. Kõik oleneb ikka äädika kogusest.
Üleöö äädikavette jäänud lihal vahetasin hilisõhtul veel korra äädikavee uue vastu.

Hautatud kobas (aka paprikatõbras)

1 kg kondita kobrast
3 suuremat sibulat
5 küünt küüslauku
2.5 tl soola
musta pipart
1.5 dl oliiviõli
1 suurem peotäis värsket punet (ehk oregaanot)
natuke rosmariini

2 dl vett (oleneb vormi suurusest)
1-2 rohelist kodumaist paprikat
vajadusel soola-pipart

Ettevalmistatud kopraliha (vaata ülevaltpoolt) lõigata suuremateks tükkideks (ca. 5x5 cm) ja panna kaussi.
Sibul ja küüslauguküüned lõigata õhukesteks ratasteks ja tõsta kopra otsa.
Lisada kaussi õli, sool ja ürdid, segada korralikult läbi.
Lasta ööpäev külmas seista, vahepeal paar korda korralikult läbi raputades. Enne edasi toimetamist lasta lihal tund-paar toas seista.

Järgmisel päeval korjata lihatükid marinaadist välja, nõrutada või kuivatada majapidamispaberiga (sibulat ja marinaadi mitte minema visata!). Panna ahi 150(-170, mitte rohkem) kraadi peale sooja.
Ajada pann õliga hästi tuliseks ja pruunistada kopratükke mõlemalt poolt mõni hetk. Pannile asetada toasoojad lihatükid mõnesentimeetriste vahedega - nii ei jahtu pann maha ja liha ei hakka mahla välja ajama.
Asetada pruunistatud liha ahjuvormi kahes kihis: alla lihakiht, siis marinaad sibulatega ja peale teine lihakiht paprikaribadega. Kodumaist rohelist paprikat soovitan seepärast, et punane "poepaprika" tundub siia liiga magus, rohelisel kodumaist päritolu "turupaprikal" on täpselt tõige mekk. Peale kallata 2 dl vett ja vajadusel raputada natuke soola/pipart, kui marinaadis olnust ei piisa.
Küpsetada ahjus umbes 3 tundi(, mitte oluliselt vähem), vahepeal paar korda läbi segades.
Vormipõhja kogunenud vedelikust saab rõõsa või hapukoore kaasabil hea kastme.
Serveeri värskete kartulite, küüslaugukurkide ja õllega - mmmaitsev.

Beseest ja balletist: Pavlova

Peale üsna meeleheitlikku eelmist nädalat naudin täiel rinnal vaba laupäeva - maasikate, kurkide ja kobrastega, aga sellest kõigest kunagi hiljem. Hoidke piip ja prillid! :P
Täna oli üks neist laupäevahommikutest, kui ma võisin kedagi segamata äragata kell kaheksa lihtsalt selleks, et turule minna. Mõnus. Õhk oli veel pisut jahe, linnud laulsid ja ämber kõlkus käevangus (ma käiks kena punutud korviga ka "pühapäevaturutamas", kui selline leiduks). See viimane siis pikalt plaanitud maasikamaratoni jaoks. Seni lugesin Pille metsmaasikapostitusi ja pidin töö juures juba peaaegu nende lõhna tundma, aga sel aastal jäävad need punased metsamammud kahjuks vahele. Aedmaasikaid saab see-eest kodule lähemalt...

Pavlova on kook, mis oma nime on saanud Vene baleriini Anna Pavlova järgi. Kes teab, see leiab sarnasusi küll :P Retsept on aga pärit maakera pahupoolelt ja päris omaks tunnistavad seda nii Austraalia kui ka Uus-Meremaa... aga kas ongi meie jaoks nii võrratult oluline, kummast täpselt see siis pärineb - nimetatud baleriin külastas mõlemat. Koogi headust see ei muuda. Ja maitsev on see tõesti - õhuliselt krõbe beseepõhi pehme magusa sisuga, vahukoor ja hapukad maasikad...
Tegelikult võib pavlova peal kasutada mistahes hapumaid marju või puuvilju, kuigi väidetavalt oleks "kõige õigem" kasutada granadilli.
Kodumaise "Suure küpsetamisraamatu" 2. osa pakub retsepti vahustuva vanillikastmega, kuid algupärasem vahukoor tundub mulle isiklikult naturaalsem ja parema maitsega. Vahustada tuleb ju nii kui nii mõlemat :)


Pavlova maasikatega

4-5 munavalget
1/4 tl soola
200 g suhkrut
2 tl maisitärklist
1 tl veiniäädikat
1 tl vanilliekstakti
(või maitse järgi vanillisuhkrut)

3 dl vahukoort
värskeid marju

Besee tegemine on üsna lihtne ja lollikindel, kui mõnedest reeglitest kindlalt kinni pidada.
Võta munad mõni tund enne koogi tegemist toatemperatuurile või eralda kollased valgetest ja lase ainult munavalgetel kausis toatemperatuurile soojeneda.
Eraldamisel püsivad munakollased "koos" seda paremini, mida värskemad on munad. See on tähtis, sest valgesse ei tohi sattuda tibagi kollast, et beseetegu õnnestuks.

Võta täiesti puhas kuiv kauss (plastik ja vask ei sobi). Löö muna katki ja eralda munavalge kollasest, kallates viimast ühest koorepoolest teise.

Sega välja mõõdetud suhkur maisitärklisega, pane valmis äädikas ja vanilliekstrakt.
Pane ahi 150 kraadi peale sooja.

Lisa munavalgetele sool ja alusta vahustamist aeglaselt, tõstes kiirust, kui munad vahustuvad. Lisa munavalgetele suhkru-tärklisesegu, kui munavalge moodustab pehmeid tippe. Vahusta suurel kiirusel, kuni mass hakkab läikima ja nõrgemate mikserite puhul on tunda, et masinal "hakkab raskem". Sel etapil peab munavalgemass säilitama teravaid tippe ja tugevalt läikima (see on hästi näha näiteks siin). Lisa äädikas ning vanilliessents ja vahusta veel paarkümmend sekundit.

Kalla munavalgemass küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile, vormi umbes 24 cm läbimõõduga keskelt madalamaks rattaks ja küpseta 150-kraadises ahjus (ust avamata!) 10 minutit. Alanda temperatuur 110-120 kraadini ja küpseta veel umbes poolteist tundi (endiselt ust avamata!). Keera kuumus täiesti maha ja lase beseel 30 minutit suletud ahjus seista, misjärel ava ahjuuks natuke irvalike ja jäta besee ahju kuni selle jahtumiseni (näiteks üleöö).
Besee peaks jääma valgeks ja selle pragunemine on pehmest sisust tulenevalt täitsa loogiline nähtus. Kuivas ruumis säilib see mõne päeva, kuid kõige parem on besee eelmisel päeval valmis teha, ahjus korralikult maha jahtuda lasta ja järgmisel päeval katta.

Kata täielikult jahtunud beseepõhi vahetult enne serveerimist õige vähese suhkruga vahustatud vahukoore ja värskete marjadega.


Osavnäppudele

Reede, 29. juuni 2007

Toidust JA käsitööst huvitatutele :P
Pikalt ei seleta, vaadake ise ... ja kes ütles, et nii ainult martsipaniga mängida võib.

Olen kiiksuga, tunnistan, mitme kiiksuga

Teisipäev, 26. juuni 2007

Ma peaaegu luban, et järgmisest blogimängust osa ei võta, aga see on ju peaaegu temaatiline. Teeme ära!
Signe alustas ja Tirtsikas viskas edasi...

Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada

1) kokkamises nt
Mu suurim kiiks on vist see, et ma pean teadma miks ma midagi teen just nii, nagu ma seda teen. Kui naabrinaine õpetas, siis miks naabrinaine nii teeb? Raamatud ja Internet... kui oma mõistusest väheks jääb.
Retsept ei ole minu jaoks enam ammu a&o, paljud asjad käivad tunde järgi, aga esimesel korral järgin retsepti õnnestumise huvides hoolega ja jälgin üsna karmilt, kust mu "esmakatsetuste" retseptid pärit on.
Ja ma tõesti usun, et kui mingi rahvas on aastasadade jooksul mingi retsepti ideaalsuseni paika loksutanud, siis põikpäiselt ei pea seda muutma-mugandama ja kindlasti mitte mugandama märkimata, et tegu ei ole "originaaliga", nagu kodumaistes kokaraamatutes tihti juhtub. Katsetada on alati lubatud, aga ma ärritun tõsiselt, kui iga plaadipirukat pitsaks ja riisihautist risotoks või paellaks kutsutakse. Konkreetsete toitude konkreetseid nimesid ei ole ilus lörtsida ja teise rahva toidukultuuri solvata.
Ja kui pole head värsket toorainet, siis pole head sööki ka. Sellest viimasest ei pääse ilmselt ka parimad.
Tean, mida ostan ja kui ei tea, siis loen tõesti väikest kirja ka! Ja vahel joon isegi kokat, kui isu tuleb, aga teisi, ei kodumaiseid ega võõramaiseid, kihisevaid magusaid jooke ei tarbi pea üldse.
Ja kui ma oleks rikas ja ilus ja teate küll, siis oleks kõigis seintes maast laeni toiduraamaturiiulid, raamatutega sealjuures. Heivi kuuldavasti on eesmärgile palju lähemal :P Lohutan end sellega, et on "hullemaid", kes mitmete kümnete kaupa korraga tellivad :)

2) majapidamises
No mis teema selle tualettpaberiga on? Meil pööratakse seda pidevalt. PEAB pealt jooksma, muidu on väga valesti ja riivab silma. Mu teine pool millegipärast on veendunud vastupidises. Kuidas inimesed sellest küll aru ei saa, et nii on mugavam :P
Ja põrandat põlvili ei pese, tehke või tina - õiged puhastusvahendid seisavad poes reas, "iseväänavad" mopid ja aknapesulapid näiteks, need on elu kergemaks tegemiseks, kas teate.

3) muu vaba teema
Kõige paremini saab mind vihastada, kui mu ustav huulekreem ära peita. Võin kas või rongist maha jääda, aga ilma selleta naljalt uksest välja ei lähe.

Mõtle, kellele võiks teatepulga edasi anda :)
Kellelegi, kel soovi ja veel blogipalliga pihta ei ole saanud. Kedagi kohustama ei hakka.

Plikapõlve merenostalgiat...


Sihukesega on ju Kihnus käidud ja Manilaiul ja Anilaiul põldmarju korjamas ja ahvenaid püütud ja üle parda käega maime taga aetud ja Sorgule päevitama sõidetud ja Reiu jõge imetletud ja Kirbu suuet otsitud ja Saugal seisma jäämata ringi pöörata üritatud. Sellega on vanaisa kõrval või tema süles mälu järgi pikki lapsepõlveretkesid ette võetud ja kokku jooksnud mootoriga äikesetormi kättegi jäädud, paadis magatud, Manilaiu koeri kardetud ja viimases hädas kivide vahel seigeldes Liu ninasse sõutud. Valget liiva, libedaid kive ja lõikheina mäletan igatahes palju, umbes niisama palju kui mände, metsalõhna, seeni, marju ja sääski.
Nüüd seisab üks selline rauk lootsisadama aia taga ja ootab ilmselt oma kurja saatust.

Külmavõetud pannkoogid :P

Kolmapäev, 20. juuni 2007


Lihtsalt ääremärkus selle kohta, et pannkoogid on täiesti külmutatavad. Lao ainult parajate portsjonite kaupa torni ja pista sügavkülma. Soojendatuna pole küll nagu päris värskelt praetud, kuid tööpäeva hommikul kohvi kõrvale täitsa nauditavad :P
Pildil speltapannkoogid päevalilleseemnetega.
Lisaks teen oma pannkoogid alati üsna neutraalse maitsega - et koogi peale passiks nii lemmikmoos (maasika-rabarberi, püreeritud, muidugi) kui ka toorjuust. Röstsaiale ja erinevatele kuklitele-näkileibadele on miski ürdise määrde ja singiviiluga pannkook mõnus vaheldus.

Hapupiimapannkoogid ehk lusikakoogid
Ülepannikoogid

Mee haavuparandavast toimest ja imikuea botulismist

Teisipäev, 19. juuni 2007

Fanatic cook kirjutab sel korral meest. Õigemini mee haavu parandavast antimikroobsest toimest. Mesi nimelt sisaldab ensüümi glükoosi oksüdaasi, mis produtseerib väikestes kogustes mikroobe hävitavat vesinikperoksiidi. Mees on muidki antimikroobseid aineid [link][link].
Lisaks toetab mesi haava paranemist osmoosi kaudu - tegu on küllastunud suhkrulahusega, milles mikroobid ei saa paljuneda. Ka on mesi füüsiliseks takistuseks infektsiooni levikul ja lihtsustab haavasideme vahetamist.
Need omadused kiirendavad haava paranemist ja vähendavad armistumist.
Seejuures on siiski märgitud, et meditsiinilistel eesmärkidel kasutatakse gammakiirgusega steriliseeritud mett, milles on spoorid hävitatud.

Alati, kui räägitakse meest ja selle kasulikkusest, tulevad mulle millegipärast meelde toiduainete mikrobioloogia loengus nähtud ebameeldivad pildid imikuea botulismis lastest. Kuuldavasti on viimane paljudel juhtudel põhjustatud just mees leiduvatest botulismi (Clostridium botulinum) spooridest, mis täiskasvanu happelises seedesüsteemis endast mingit ohtu ei kujuta, aga mitte nii happelise seedesüsteemiga imikutel põhjustab botulismi.
Seega soovitatakse tõsiselt alla pooleteiseaastastele või emapiimast veel täielikult mitte võõrutatud lastele mett ja suhkrusiirupeid mitte anda.
Ma küll ei tea andmeid Eesti kohta, kas üldse ja kui palju on siin imikuea botulismi diagnoositud, kuid väljavaade mesise lusikaga lapse rahustamisest tundub selles valguses riskantne. (Viimane on kuuldavasti vanarahva tarkus.)

Mõnusad teeküpsised melissiga

Pühapäev, 17. juuni 2007

Pille ajas mulle oma eriti meeldiva-meelitava postitusega meeletu magusaisu peale :P Veelkord tänud ja palju õnne Nami-namile!
Peale kõige muu oli päev kiire-kiire ja pärmitaina jaoks aega polnud... küpsiste tarvis aga küll. Kiired küpsikud saab küpsetuspulbriga. Idee siit ja teine sealt, nii see retsept sündis.

Teeküpsised melissiga (24 tk.)

300 g nisujahu
100 g toasooja võid (vähemalt 80% rasvasisaldusega)
60 g suhkrut + natuke üle raputamiseks
2 lahti klopitud munakollast
1 tl soola
2.5 tl küpsetuspulbrit
1 dl vahukoort (35/38%)
0.5 sidruni riivitud koor
tugev peotäis sidrunmelissi lehti

Sega kausis jahu, sool, suhkur ja küpsetuspulber korralikult segamini, et tagada võimalikult ühtlane kerkimine.
Lisa peenelt hakitud sidrunmeliss, riivitud sidrunikoor, toasoe või, lahti klopitud munakollased ja vahukoor. Toasoe või on selline, mis ei ole sulatatud, aga on lusikaga kergelt segatav. Sega ja mudi pehmeks tainaks.
Tõsta tainas jahusele lauale ja sõtku väga korralikult ühtlaseks (vastasel korral kerkivad küpsised muhklikuks).
Rulli tainas vähemalt sentimeetripaksuseks (poolteist on veel parem) ja lõika küpsised. Vaata, et küpsised saaksid enam-vähem ühepaksused ja väldi teravate nurkadega kujundeid (viimased kipuvad nurkadest tumedaks). Lao küpsised ettevaatlikult küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, riputa üle suhkruga ja tõsta kuuma ahju. Küpseta 225 kraadini eelsoojendatud ahjus kümmekond minutit, kuni küpsised on valmis ja nende alumine äär muutub kuldseks.
Serveeri tee või kohvi kõrvale. Eriti hästi peaks nende küpsiste juurde passima mõni hapukas marmelaad - apelsini näiteks.




Sidruni koha pealt on pildid eksitavad - ma ei kasuta rohelist sidrunit :P Lihtsalt kodus leidus ainult laimi, aga sidrun sobib retsepti ilmselt paremini. Jäägu see igaühe maitsemeele otsustada.
Riivitud laimi koore, sidrunmelissi ja ahjuukse vahelt salamisi voogav küpsiselõhn - kas te kujutate seda ette? Mõnus.

Kõrvitsasupp kookospiima ja melissiga

Laupäev, 16. juuni 2007

Kõik algas sellest, et T. "tappis" oma kõrvitsa ja ootas ideid. Mind aga kummitas pikemat aega üks kõrva taha talletatud retsept. Ilus kõrvits oli - täitsa sisustuselement kohe.
Seega üks mõnusalt kookosene melissihõnguga supp, mida lihtsalt peab proovima... eriti, kui kõrvitsat on palju ja ideid vähe. Retsept on vabakäeline mugandus Mark Bittman'i NYT'is ilmunust [retsept].
Meliss ja kergelt karamelline siirup annavad sellele magutoidule minu jaoks just õige meki.
Või miks mitte kallata supp soojal suvehommikul koos jääkuubikutega pikka joogiklaasi ja nautida toitvalt külma sõõmu :)



Kõrvitsasupp kookospiima ja melissiga

800 g puhastatud kõrvitsat
800 g kookospiima (2 purki, mitte väherasvast)
2-3 spl võid
1-1.5 dl pruuni suhkrut (nt. Demerara, fariinsuhkur on siia liig)
näpuotsaga soola
1/2-1 tl looduslikku vanilliekstrakti
mõni spl vahtrasiirupit või vedelat mett või pruuni suhkrusiirupit
paar peotäit värsket sidrunmelissi

Lõika kõrvitsalt ära koor ja seemned tükkis pehme sisuga, tükelda viljaliha.
Sulata poti põhjas või. Lisa kõrvits, kookospiim, suhkur ja sool. Lase vaikselt keeda, aeg-ajalt segades, kuni kõrvits on täiesti pehme ja hakkab lagunema.
Püreeri supp või jäta tükiliseks. Jahuta toatemperatuurile - nii on supp tunduvalt maitsvam.
Vahetult enne serveerimist sega sisse vanilliekstrakt ja peenelt hakitud melissilehed. Nirista peale veidi vahtrasiirupit või vedelat mett ja serveeri jahtunult.


Veel kõrvitsast:
Ürtidega ahjukõrvitsad
Kõrvitsasupp(/puder) mannaga - see klassikaline
Suussulavad kõrvitsa-õunapirukad

Kala köögiviljade ja päikesekuivatatud tomatitega

Neljapäev, 14. juuni 2007

Minu tänane päev lihtsalt nõudis toidunaudingut - lihtsat, kiiret ja mõnusat (sellest, mis Selveri valikus parasjagu värskem tundus).
Kes ütles, et kartul/riis/pasta peab alati kohal olema, kui toidust juttu on? Mitte keegi :P
Ääremärkuseks nii palju, et paprikat võib ka lühemalt praadida ja krõmpsuks jätta, aga kui on üks asi, mis mulle absoluutselt ei maitse, siis on see toores paprika (tema kõrval pole lihtsalt ühtki teist maitset tunda).
...ja ürtidega tomatihoidise puudumisel võib värset basiilikut-tüümiani-rosmariini vahetult enne valmimist ise lisada.

Kala köögiviljade ja päiksekuivatatud tomatitega

400 g valget (mere)kala fileed
1 suuremat sorti punane paprika
2 noort rullkõrvitsat (ca. 20 cm)
4-5 päikesekuivatatud tomatit ürtidega õlihoidises
4-5 spl maitsestunud õli eelnimetet tomatite pealt
1/2 laimi mahl (või sidrunimahla)
1 spl vedelat mett
soola, musta pipart
heledat oliivõli praadimiseks

Lõika kala risti fileed viiludeks. Külmunud kala puhul lase kalal pooleldi sulada, tükelda, lase täielikult sulada ja kuivata köögipaberiga enne marinaadi panemist.
Sega laimimahl lusikatäie õli, mee ja vähese musta pipraga ühtlaseks ning kalla segu kalale. Sega läbi ja jäta muude ettevalmistuste ajaks seisma.
Eemalda paprikalt südamik ja lõika kaun pikuti viiludeks. Rullkõrvits viiluta sentimeetripaksuselt veidi diagonaalselt ja lõika viilud pulkadeks. Lõika päikesekuivatatud tomatid väiksemateks tükkideks.
Aja paar supilusikatäit õli pannil kuumaks ja lisa köögiviljad ning kuumuta mõni minut segades. Keera kuumus väiksemaks. Lisa päikesekuivatatud tomatid ja nende õli. Sega läbi ja kuumuta mõni minut.
Lisa kõige viimasena kala ja sega ettevaatlikult, aga mitte üleliia, et kala ei laguneks.
Prae kuni kala on küps (olenevalt tükkide suurusest). Vajadusel maitsesta soola ja piraga.
Naudi!

Rott ja Ratatouille

Kolmapäev, 13. juuni 2007

Oh, miks, oh, miks küll Eesti kinosid diskrimineeritakse ja midagi nii vaimustavat jõuab meile alles augustis... Kas ma hakkan nüüd kalendrisse ristikesi vedama või jah :D
Siin on veel tore NYT artikkel samast multikast ja IMDb sissekanne.

Veinikana ja ahjus röstitud suvikõrvits

Selline oli seekordne laupäevaselt mõnus õhtusöök. Ja kui kana ja/või seeni peaks järele jääma, siis sobivad need ideaalselt sooja kana-seenesalatisse.
Veini valikul võiks silmas pidada, et "ülejääk" ka toidu (või kokkamise) kõrvale rüüpamiseks sünniks.

Veinikana

4 broilerifileed
2-2.5 dl valget veini
8-10 suurt pruuni šampinjoni
soola, õige tiba suhkrut
musta pipart
peotäis värsket tüümiani ehk aed-liivateed
õli praadimiseks

Hõõru fileed kergelt sisse soola ja pipraga, jäta paariks tunniks külma. Tõsta fileed paarkümmend minutit enne praadimist toatemperatuurile.
Aja pann vähese õliga hästi kuumaks ja pruunista fileesid ühekaupa paarkümmend sekundit kummaltki küljelt - parjajalt jumekaks (vaata pilti - kui nad selle ajaga jumet üldse ei saa, siis oli kas pann liiga külm, liha liiga külm või oli pannil korraga liiga palju liha, mis jahutas panni maha).
Tõsta fileed kõrvuti ahjuvormi nii, et nad kataks vormi põhja. Kalla veiniga üle, lisa näpuotsaga suhkrut (tõesti vaid veidi-veidi), raputa peale hakitud tüümian ja lisa pikuti sektoriteks lõigatud seened.
Küpseta umbes 20 minutit 200 kraadini eelkuumutatud ahjus - täpselt nii kaua, et kana oleks küps, aga veel mitte kuiv. Kuumad fileed võid portsjoni suuruse reguleerimise huvides veidi diagonaalselt poolitada.
Serveeri röstitud rullkõrvitsaga.

Röstitud rullkõrvits

sobiv kogus noort rullkõrvitsat (ca 20 cm pikka)
külmpressi oliiviõli
soola
musta pipart

Kui koor on kõva, siis on rullkõrvits lootusetult vana ja selleks otstarbeks ei sobi. Pese rullkõrvits, kuivata ja lõika sentimeetripaksusteks viiludeks. Lao viilud kõrvuti küpsetuspaberiga kaetud plaadile, piserda üle külmpressi oliiviõliga ja maitsesta soola-pipraga.
Küpseta 250 kraadini eelkuumutatud ahjus 5 minutit. Keera viiludel teine pool ja küpseta veel 5 minutit.

Läburaatori ralli

Teisipäev, 12. juuni 2007

Mu armas pisike Läburaator arvab, et tema ongi maailma naba. Oma naba väiksus ei lähe talle absoluutselt korda. Kõrvikule täiesti piisab ühest-kahest lojaalsest inimsoost paiorjast ja regulaarsusest lugupidavast söögitädist. Tema kõrguse ääretu lahkus lubab vahel ka inimese käel soetud saada, kuigi mehiselt karvased jäsemed või juuksed, eriti lühikesed, on selgelt eelistatud - ikkagi liigiomasem.

On ütlematagi selge, et inimesed ei ole eriti taibukad loomad ja oma seisuselt jäävad nad küülikutele alati alla. Inimesed ei armasta käike kaevata ja põrandad teevad nad ka täiesti mittekaevatavast parketist, haagivaenulikult libedast pealekauba. Inimesed söövad pahasti haisvad asju - sibulat, küüslauku, veini, äädikat... Inimesed ei oska korralikult hüpata ja piirduvad liigselt diivani tasapinnaga. Inimesed ei armasta seinu, jalatseid, käekotte ja uksepakkusid süüa. Kingi hoiavad nad lausa kapi otsas. Inimesed loevad raamatuid rohkem kui üks kord ja nad ei saa üldse aru, et pai on tõsine asi ja pai nõudes on kõik võtted lubatud, küüned-hambad-saba-ja-sarved - kõrgeaulise kõrviku kasuka peavad alamad ilusa hoidma. Nad ei jõua kunagi kõrvikute tasemele... mitte kunagi.
"Süga nüüd mind! Kohe, kohe! Kuule! Noh, süga juba! Pai tahan, kas sa ei näe! Kuidas sa julged?! Kuule, nüüd, noh, kohe. PA-I!! PA-I!! Aaaa... rosin - anna siia! Kus sa seda peidad? Aga kuhu see pai nüüd jääb?"

Mida ma teen siis, kui ma ei söö (kokka, jne.)

Esmaspäev, 11. juuni 2007


E. pani mind täna korraks üsna tõsiselt mõtlema :P
Kellele veel jääb mulje, et ma ainult süüa teengi? Elan köögis, pliidi manu, higimull otsaees?
Tegelikult on mul aega korralikult süüa teha heal juhul paar korda nädalas, mil ma tõesti rahuloluga kokkamisele pühendun, rääkimata muidugi naudingust, mida võib pakkuda hea toit õiges seltskonnas ja sobiva joogi kaaslasena. Taevalik. See ei tähenda pikki piinarikkaid tunde lõõmava ahjusuu kõrval. Hobi ei pea olema kestvussport või margikogumine... kasulikku meeldivaga võib ka teisiti siduda. Sööma peame me ju nii kui nii...
Ka seesama pildil olev täitsa harilik külmsuitsuheeringaga võileib (olgu-olgu, majoneesileib) võib lonksu Tõmmu Hiiuga päevale ilusa punkti panna. Viimane ei ole sealjuures üldse kohustuslik :)

PS! Kuidas jätta meelde muudetud ISO "õigel ajal" tagasi muuta? Heast emakeelsest (või universumitevahelisest) raamatusoovitusest oma uue ühesilmalise armukese tundmaõppimise hõlbustamiseks ei ütleks ka ära. Internetiavarustesse võib lihtsalt ära uppuda... siia näiteks, või siia või siia.

Mõnus kontorihommik...

...kohvi ja kallite kolleegide abiga :)


See oli juba ammu, kui sulaporisest lumememmest ja kevadisest mullast ning lumikellukestest said märtsikellukesed, nendest nartsissid ja sinililled ja ülased ja nurmenukud. Siis täitus maailm sireliõhnaga ja nüüd on näärelehiste rooside ning pojengide kord. Vanaema taluaed ja lapsepõlve lõhnad, karikakrad ja rukkililled, naabri puudel ja laudalõhn, kanamunad seelikusabas, konnapojad ja südasuvised rannaretked Kauksisse. Sääsed ja sõstrakorjamine, tikriokkad, värsked keedukartulid või, soola ja tilliga.
Tõrvalilled ja herilased morsikannus, külm kaevuvesi ja maasikad nõmmeservas ja mustikamustad näpud ja kukeseened ja õunamahlatalgud ja märjad vahtralehed kummikute küljes ja "Tere hommikust, põllumehed" teel seenemetsa ja ...

Nõgesed ja nõgeserisoto

Pühapäev, 10. juuni 2007

Tervisele kasulik, ent alusetult põlu all värske nõges [link, link] sobib soojades toitudes igale poole, kuhu spinatki, kuivatatud peast ning jahvatatuna on seda hea lisada saia- või pannkoogitainale, tee sisse või mujale - mille peale mõte ka ei tuleks.
Blanšeeritud ja püreestatud nõges säilib hästi sügavkülmas ning passib supi sisse ka talvel. Lühiajaline kuumutamine teeb tülikast kõrvetajast leebe kõhutäite.
Kui see, et nõgest tihedate kinnastega korjata tuleb ja vast lausa kummikinnastes puhastada, on iseenesestmõistetav, siis palju on sedagi, mille peale iga uudishimulik ei tule. Näiteks tõsiasi, et nõgest ei sobi korjata kompostihunniku otsast, lauda tagant või mujalt liigviljakalt kasvukohalt - nii võib tervisele kasu asemel hoopis kahju sündida. Sama kehtib teeäärte ja tööstusmaastiku korral.
Tuleb silmas pidada sedagi, et nõges kiirendab vere hüübimist ja niigi kiire hüübmisega isikutel ei soovitata seda eriti tarbida.
Kuivatamiseks korjatakse õitsva nõgese lehti kuiva päikesepaistelise ilmaga. Kuivatatakse koos vartega varjulises, kuivas ja hästi ventileeritud kohas ning võimalikult kiiresti. Kuivad nõgeselehed eraldatakse vartest ja pakitakse paberkottidesse, kuid neid võib ka jahuks jahvatada.
Püreena külmutamiseks eraldatakse nõgeselahed vartest, aetakse vesi keema ja keedetakse nõgest umbes minut-kaks, kuni see "kokku kukub". Loputatakse kiiresti külma veega, nõrutatakse täielikult, püreeritakse ja külmutatakse. Vedelamat püreed võib külmutada jääkuubikurestides ja seejärel pakkida.

Ideaalselt sobib nõges näiteks selle omleti sisse või sellistesse kuklitesse.



Nõgeserisoto
(Giorgio Locatelli "Made in Italy" põhjal)

2 peotäit noori nõgeselehti
2.5 l köögiviljapuljongit (minul umbes 2 l piisas)
50+75 g võid
1 sibul
400 g risotoriisi (vialone nano)
125 ml kuiva valget veini
soola ja pipart
100 g peenelt riivitud parmesani

Aja vesi keema ja tõsta nõgeselehed keevasse vette ning blanšeeri pool minutit. Nõruta ja püreesta. (Mina hakkisin nõrutatud lehed peeneks - meeldis nii rohkem.)

Aja puljong potis keema ja jäta madalale kuumusele keemise piirile.

Sulata paksupõhjalise poti põhjas 50 g võid, lisa peenelt hkitud sibul ja kuumuta pruunistamata kuni sibul klaasistub (umbes 5 minutit). Kalla juurde kuiv riis ja sega kuni kogu riis on kuum ning võiga kaetud.
Kalla juurde vein ja lase sellel täielikult aurustuda.

Lisa kulbitäie kaupa kuuma puljongit ja sega läbi. Uus kulbitäis lisa alles siis, kui eelmine on peaaegu ära auranud/ riisisse imedunud. Jätka 15-17 minutit. Umbes 10 minuti pärast lisa nõgesepüree.

Tõsta risoto pliidilt, lase minut puhata, klopi puulusikaga juurde 75 g võid ja riivitud parmesan. Maitsesta ja serveeri.


Risotost on pikemalt juttu siin.

Seelikupaanika

Reede, 8. juuni 2007

See ei ole normaalne. Ei saa olla. Toas vedeles hommikul viis seelikut.
VIIS... SEELIKUT... Minu toas...
Mina, kes ma kannan seelikut ainult tungival vajadusel või eriti naiselikus tujus.
Julgen kahtlustada mõlemat ja enda vaimset tervist (või ärkab keegi teist veel kella kuue asemel natuke peale nelja, tatsab kohvi tegema, istub maha, imestab, et "Terevisioon" veel ei alga, ja siis vaatab kella... ning koristab kiirkorras tuba, et tund enne "õiget aega" veel tukastada).
Peab kätte võtma ja kahe säärega suviste "seelikute" varu täiendama :P

Oliiviõli ja tervis

Kolmapäev, 6. juuni 2007

Harold McGee kirjutab The New York Times'i netiväljaandes oliiviõlist. Ja millest muust, kui külmpressiõli kasulikest omadustest ja ootamatutest avastustest on juttu :P
Kokkuvõtvalt - ibuprofeeni asemel hakkame õli rüüpama ja ei nurise mõne kibedama sordi üle - seda tervislikum.

Varem samal teemal:
Lingid oliiviõli säilitamisest
Link tsitruseliste ja oliiviõli kokkusobimatusest

Pasta tomatise pommukastmega

Esmaspäev, 4. juuni 2007

Kõht kiidab täna õhtul kokka. Teen endale mõmina saatel pai :P
PS! Täisteraspagette pildil mitte üle tähtsustada, harilikega on parem. Kõik ei pea olema kompromiss, mõni asi peab jääma nautimiseks :)

Pasta tomatise pommukastmega

1 suur (400 g) pommu (e. bakalžaan e. munataim)
1 suurem või paar pisemat (100 g) sibulat
2-3 õlihoidises päiksekuivatatud tomatit (ja paar spl nende õli)
2-3 küünt küüslauku
1-1.5 dl kuivemat veini
1 purk (400 g) purustatud tomatit või kooreta-seemneteta päris küpset kodumaist
heledat oliivõli praadimiseks
soola, suhkrut, musta pipart
mõnda vahamerelisemat ürti, basiilikut või punet näiteks
parmesani peale riputamiseks

Haki sibul ja küüslauk peeneks ning pese ja kuubista pommu (ca 1x1x1 cm).
Kuumuta paksupõhjalise kastruli põhjas 3-4 spl õli ja prae selles mõõdukal kuumusel sibulat-küüslauku (2-3 minutit). Ära lase pruunistuda - rikub maitse.
Kalla kastrulisse pommutükid ja sega läbi. Prae minut-paar.
Kalla pommutükkide otsa vein, tomatikonserv ja hakitud päiksekuivad tomatid vähese maitsestunud õliga, sega läbi. Hauta keemise piiril, aeg-ajalt "popsuvana" pool tunnikest. (Selle aja jooksul aja keema suur potitäis vett ja keeda pasta.)
Lisa ca 1 spl suhkrut, maitsesta soola ning värskelt jahvatatud musta pipraga ja sega soovi korral sisse värsked ürdid.
Serveeri kuuma vahetult nõrutatud pastaga ja raputa üle riivitud parmesaniga.



Veel pommust:
Lehttainaamps pommu ja parmesaniga

Õnnenene

Muide, õnn on ühest otsast magus ja teisest mõru nagu päris elu kohe... bittersweet. Sirelid mõnes kohas veel õitsevad, võite järgi maitsta ;)