Ma olen kartulipudruusku, tunnistan, aga pudrutampimist ei salli, ka tunnistan. Ega head asja ei tohigi liiga palju süüa - siis ei oska selle tõelist headust hinnata. Nii ma teengi kartuliputru siis, kui seda üksinda sööma ei pea ja kui eriti veab, siis saab nuiamise meeslemmiku kaela veeretada. Ja ometi mitte see nuiamine ei ole hea pudru jaoks kõige olulisem. Kust see hea kartulipuder siis algab?
Esiteks on kartuliputru-püreed kahesugust - kreemisemat putru "jahustest" tärkliserikastest kartulitest või ja piimaga ning "õhemat" ja vedelamat või-piima asemel keeduveega. Mõlema jaoks on oma aeg ja koht, aga see esimene... see viib ka paljalt keele alla.
Peaasi, et nutikas perenaine saumiksriga kartuliputru teha ei üritaks, sest selle kliistriga, mis nii tekib, ei kannata isegi tapeeti panna.
Kreemine kartulipuder
1 kg tärkliserikast pudrukartulit
vett ja soola
50 g head võid
meelepärane kogus kuuma piima
Kõik algab kartulist. Tuleb valida hästi tärkliserikas kartul. Selline "mure", jahune, keetmisel lagunev sort, mis keedukartuliks hästi ei istu. See ei tähenda kaugeltki, et säherdune kartul kollane peaks olema - leidub ka valgete hulgas.
Kenasti ühes tükis püsivatest ja hästi keedukartuliks sobivatest nii head ei saa.
Kartul tuleb koorida ja soolases vees pehmeks keeta, kohe täitsa lagunemiseni. Et kartul kiiremini keeks, võib selle pisemateks tükkideks lõigata.
Keetmise lõpus piim pliidil tuliseks ajada, aga mitte keema unustada.
Keenud kartul tuleb "lohakalt kurnata" - nii, et õige natuke keeduvett potti jääb.
Keenud ja kurnatud kartuleid nuiata potis kõigepealt kuivalt, siis lisada või ja siis törts kuuma piima. Võid võib üsna vabalt võtta. Arvan, et nii 50 grammi kanti mul kilo kartulite kohta harilikult kulub.
Ja siis saabub oluline koht - nui tuleb miksri vastu vahetada. Nii saab puder samaaegselt nii võiselt kreemine kui ka üsna õhuline.
Piima lisades tuleb vahustada kuni puder meeldiva kontsistentsiga, parajalt paks ja parajalt õhuline on.
Soolapekikõrnete ja praesibulaga maitseb eriti hea :P
... ja vahelduse mõttes võib osa kartulist hoopis kaalikaga asendada.
Järgmisel päevalgi saab mõnusalt maitsemeeli ärritada, kui pannil esmalt peekonit praadida ja koos sellega kartuliputru kuumutada.
Singiga praetud kartulipuder rohelise sibulaga on üks mu kindlaid lapsepõlvelemmikuid :P
Eelmise päeva kartulipuder maitseb hästi ka lihtsas karjuse pirukas.
Veel kartulist:
Karjuse pirukas
Teise päeva kartulid
Ahjukartulid
Juustune kartuli-spargelkapsa püreesupp
Kõrvitsasupp sibula ja kartuliga
Gnocchi
1 kommentaari:
kartulipuder on ka üks minu suuri lemmikuid :)
mina teen vanaema õpetuse järgi, mille kohaselt käib sisse ka vähemalt üks muna. see annab ilusa kollase värvi ja head maitset. kindlasti küüslauku, mõnikord ka riivitud juustu. kui teen mingit karjusepirukat või ahjuvormi, läheb pudrusse ka ürte, näiteks estragoni või oregaanot.
et ma ei viitsi mikseriga eriti mässata (selles suhtes annan Sulle au!), siis klopin lihtsalt hästi korralikult puulusikaga ning puder saab üsna mõnus ja kohev. säärane puder pirukakattena tõuseb kergelt ahjus ja on ilus vaadata :)
Postita kommentaar