Paberkott vs. kilekott vs. riidest poekott

Neljapäev, 26. märts 2009



Bioneer kirjutab, kas ja miks eelistada paberkotti, kilekotti või riidest poekotti. Loomulikult on nii kasutajale odavaim kui ka loodusele kõige säästlikum kasutada riidest kotti. Teen seda tihti ka ise - käekotis käib minuga kaasas luku abil imepisikeseks pakkuv normaalmõõdus poekott, selline, mille omanikuks suvalises lennujaamas saada võib.

Aga kui kott on koju ununenud ja tuleb valida kilekoti ning paberkoti vahel?
Kiire vastus oleks - vali kilekott - säästad jällegi nii energiat (ja seeläbi keskkonda) kui ka oma rahakotti. Ma olen seda pikka aega rääkinud, et paberkott ei ole keskkonnateadlik valik, kuid Bioneeri lingil on see ilusti ära seletatud - lugege, silmaringi huvides.

Aedoa-juustusalat

Kolmapäev, 25. märts 2009

Kokkame koos @ Nami-nami #14, seekord oa- ja herneteemaliselt. Sellest siis temaatiline salat, selline, mis tahab enne söömist kindlasti külmas maitsestuda. Muidugi võib lisada ka sinki (juust siis valida mahedam), kui väga tahta, aga tegelikult uba enda kõrvale liha ei vaja ja salat on selletagi väga toitev. Soovitan soojalt proovida.

Oa-juustusalat


Aedoa-juustusalat
240 g nõrutatud punaseid konservube (400 g purk)
100 g tugevamat suitsust juustu (nt. Saaremaa kadaka juustu küüslauguga)
150 g haput õuna
75 g punast sibulat
ohtralt head majoneesi

Koori õun ja sibul ning eemalda õunalt süda. Haki õun, sibul ja juust.
Kalla oad purgist sõelale, loputa külma veega ja nõruta. Tõsta kõik komponendid kaussi. Lisa maitse järgi lemmikmarki majoneesi (või isetehtut, igatahes mitte neid plastikpudelis jubedusi, mida majoneesi pähe müüakse).
Sega salat ja jäta üleöö külmikusse maitsestuma. Naudi terakukliga, näiteks hommikusöögiks.

Minu uus nunnu

Ma ei jõua hetkel heietada teemal, miks kaal köögis vajalik on. Kaal peaks köögis lausa kohustuslik olema :) Kuivaineid mahu järgi mõõta on... vabandage väljendust, aga lauslollus, vähemasti, mis küpsetamisse puutub. Ja mis ühikud need "2 keskmist sibulat" ja "4 pisemat porganditki" on, eksole. Ja hoidiseid ilma kaaluta teha on ka paras enesepiinamine.

Ma tahtsin juba pikemat aega sellist lihtsat lapikut köögikaalu, millest saaks kiiresti lapiga üle pühkida, sellist ilma klaasplaatide ja jupstükkideta, sellist 1-grammise jaotusega ja vähemalt 3-kilose ülemise piiriga. No selle sarnane vana klaasplaadiga ilmaime ajas puhastamise koha pealt lihtsalt närvi :) Uurisin poes Soehnle "plaate" (Page ja Level) ja Tefalit. Tefal tundus natuke liiga kallis ja valge ei sobinud ka teps mitte. Siis, kui ostma tahtsin hakata, olid Soehnle'd poest kadunud nagu vits vette.
Nüüd tuleb tänada meeslemmikut, kes ühes teatavas foorumis tihti ringi liigub.

Igatahes on mul nüüd kaal. Selline disainiime, Terraillon Book (kuni 5 kg, 1 g jaotusega). Ilus, väike, piisavalt täpne ja praktiline, aga siiski pisikese veaga. Kaal ise on hästi kerge, "kaalub jalgadega" ja pole seetõttu õõtsuva põrandaga retroköögis piisavalt stabiilne. Mõnegrammiste koguste kaalumiseks peab ilmselt lihtsalt mingit natuke raskemat taarat kasutama.
Või õigemini pole mul talle piisavalt stabiilset pinda lihtsalt hetkel pakkuda... aga küll me loova suhtumisega hakkama saame.

Minu uus nunnu

Röstitud porgandid, sellised vürtsikad

Esmaspäev, 23. märts 2009

Kui juba kartulitest oli juttu, siis tulgu porgandid ka, röstitud porgandid, sellised vürtsikad. Head ahjust võttes täitsa niisama või jahtunult jogurtidipiga. Igatpidi isutavad, aga vürtside vahekord jäägu igaühe maitseasjaks - kogused on vääääga subjektiivsed. Mõnele meeldib rohkem kaneeli, mõni ei salli koriandrit, mõni vürtsköömet... Pigem läheb kõike iga kord nina ja tunde järgi, mitte pulbreid mõõtes, nuusates ja aevastades :D
Kaneeli asemel võib lisada küüslauku ja küpsetele porganditele võib piserdada sidrunimahla.
Oluline on, et porgandid juba toorelt head krõmpsud ja maitsvad oleks, mida nooremad, seda parem. Selliseid, mis toorelt emotsiooni ei tekita, ei tasu kasutada.

Eee... ja täitsa teemaväliselt, ma peaks need kausid nüüd mõneks ajaks vist kuskile taha kappi ära pakkima - tundub, et neile meeldib hirmsasti poseerida :P

Röstitud porgandid


Vürtsikad porgandid

1.5 kg porgandeid
5 spl külmpressi oliiviõli
2 tl soola
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl jahvatatud koriandriseemneid
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl tšillihelbeid või näpuotsaga pulbrit

Pane ahi 225 kraadi peale sooja.
Koori porgandid ja lõika umbes 5 cm pikkusteks kangideks (peenemad pikuti pooleks, jämedamad neljaks).
Sega porgandikangid õli ja maitseainetega, kalla küpsetusplaadile ja pane kuuma ahju. Küpseta, kuni porgandid on pehmed või jäta soovi korral väike krõmps sisse.

Kartul ei pea igav olema :)

Pühapäev, 22. märts 2009

Mitte, et ma eriti tihti kartulit sööks... ja kui, siis enamasti oliiviõli ja ürtidega ahjus küpsetatult, aga on üks versioon keedukartulit, mis mulle tõesti maitseb, ka täitsa iseseisva salatina, mitte lihakõrvasena. Eriti hästi sobib selline kartulilisand valgete kalade kõrvale.

Varuda tuleb heamaitselisi kartuleid, mis keetmisel lootusetult ära ei lagune. Näiteks roosakooreline Laura on ideaalne.

Kartul spinati ja küüslauguga


Kartul spinati ja küüslauguga

Kartulit
Spinatit
Küüslauku
Võid
Oliiviõli

Koori kartulid ja lõika kuubikuteks, loputa kuubikud külmas vees tärklisest puhtaks ja jäta vette seisma.

Koori ja haki ohtralt küüslauku (praadides muutub küüslauk väga mahedaks).
Sulata pannil või, lisa veidi oliiviõli ja kuumuta või-õlisegus küüsluaku (ära lase pruunistuda!). Lisa värske spinat ja kuumuta kuni spinat "kokku kukub" (või kuni külmutatud spinat on sulanud ja läbi kuumutatud). Tõsta pann kõrvale.

Lase potis vesi keema, lisa sool ja kartulid. Keeda kartulid pehmeks (aeg oleneb kuubikute suurusest) ja sega spinatiseguga. Serveeri soojalt.

Tigu

Neljapäev, 19. märts 2009

Eilsed pisut keerulisevõitu sünnipäevased ja töised askeldamised kulmineerusid meeslemmikuga Tigus, telefon targu koju jäetud ja hea tuju kaasa pakitud, tähistades sünnipäeva ja magistri kaitsmist hea toiduga.
Oi, see oli õige otsus! Vein oli mõnus ja toit maitses priima, eriti meeslemmiku haikala (minge proovige, tõsiselt). Minu kuld-merikoger oli puhas Sloveenia-nostalgia ja karbid meenutasid suvist Prantsusmaad... jäine Limoncello ja Itaalia panid i'le täpi! Ma oleks võinud ka ainult karpide kastmest ja saiast kõhu täis süüa ja veini kõrvale rüübata :D
Keeruliselt alanud päev vähemalt lõppes idülliga :) Ehe toit ja ehe õhkkond.
Tänud Tigule ja Liinale selle eest. Tore on näha blogist tuttavaid inimesi päriselus :)

Tomati-läätsehautis suitsulihaga

Teisipäev, 17. märts 2009

Hevimehe õhtusöökToitev hevimehe õhtusöök, eriti, kui kasutada musti läätsi... või vähemalt nii mulle väideti. Maitseb igatahes mõnusasti, iseäranis järgmisel päeval.
Maitse poolest sobivad niisama hästi nii rohelised kui ka punased läätsed.

Tomati-läätsehautis suitsulihaga

1 sibul
4 küünt küüslauku
3 spl võid või õli
3 vart sellerit
1 tl tšillihelbeid
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
1 tl kaneeli
2 tl laimi koort
1.5 dl klaas kuiva valget veini
250 g suitsuribi
5 dl vett, vajadusel rohkem
400 g tomatikonservi (kooritud, maitseaineteta)
300 g läätsesid

Pane suitsuribi väikese poti põhja ja kalla veega üle (ca 0.7 liitrit, et liha kataks). Lase vesi keema ja keeda liha pehmeks (ca 2 tundi). Vajadusel korja vahtu, lisa vahepeal veidi vett ja keera kont teist pidi.
Tõsta kont lihaga puljongist välja ja hoia puljong alles. Lase kondil jahtuda ja puhasta liha, jäta ootama.

Haki sibul, küüslauk ja sellerivarred ning prae rasvaines koos maitseainete ja laimikoorega keskmisel kuumusel, kuni sibul tõmbab klaasjaks.
Lisa vein ja sega. Lase veinil aurustuda.
Lisa ca pool liitrit suitsuribi puljongit ja läätsed (ülejäänud puljongi võid külmutada, üldse üle jääb). Lase keema tõusta ja hauta aeg-ajalt segades 10 minutit.
Lisa tomatikonserv ja puhastatud liha ning hauta läätsed pehmeks (aeg oleneb läätsevalikust). Vajadusel lisa vahepeal veidi vett.
Serveeri värske valge leivaga.

Kiire supp muskaatkõrvitsast

Esmaspäev, 16. märts 2009

Maitsev ja toitev supp, kena pealekauba. Retsept Nami-namist, peaaegu.
Tšillihelbeid ei saanud ma jätta lisamata ja krõbe peekon sobis serveerimisel ka imehästi ja kõrvitsaseemneõli asemel läks kasutusse oliiviõli ja veel nipet-näpet.

Supp muskaatkõrvitsast


Püreesupp muskaatkõrvitsast

500 g (koorest ja sisust puhastatud) muskaatkõrvitsat
1 suurem kartul
1-2 haput õuna
2 tl riivitud ingverit
1 sibul
150 g suitsujuustu
4 spl röstitud kõrvitsaseemneid
värsket koriandrit
30 g võid
2 spl oliiviõli
2 spl karripulbrit
0.5 tl tšillihelbeid
mõni viil praetud peekonit

Koori kõrvits, kartul ja õun, lõika kuubikuteks.
Riivi ingver, haki sibul ja küüslauk. Prae sibul või-oliiviõli segus klaasjaks. Lisa küüslauk, karri ja tšilli ning kuumuta segades paar minutit.
Lisa ingver ja kõrvitsatükid ning prae kergelt läbi.
Lisa nii palju kuuma vett, et see kõrvitsatükke paari sentimeetri jagu kataks, keeda paar minutit ja lisa tükeldatud kartulid. Keeda kõik peaaegu pehmeks, viimasena lisa õunatükid.
Tõsta pott tulelt ja püreesta saumikseriga ühtlaseks.
Serveeri riivitud suitsujuustu, praetud peekoni, röstitud kõrvitsaseemnete ja värske hakitud koriandriga. Suitsujuustu võid lisada ka enne püreestamist.

Lihtsad ahjuõunad

Laupäev, 14. märts 2009

Loomulikult võib teha imemaitsvaid pähklitega täidetud ahjuõunu, aga argipäevaõhtul ei viitsi alati õunu uuristama hakata. Võib ka uuristamata ahju pista. Pildil olevate õunte ümber on valatud fariinsuhkruga kuumutatud rõõsk koor ja küpsetatud 200-kraadises ahjus õunte lõhkemiseni. Ja kui ei taha, et õunad ahjus plahvataks, tuleb neisse toorest peast auke torkida...
Sel korral kasutasin suuri kodumaiseid Tellissaare õunu - peaasi, et oleksid toorest peast hapud.

Ahjuõunad Ahjuõunad

Häbematu muinasjutt: šungiit

Seda et... kui ma tahan osta kena mattmusta šungiidist kaelakeed, millist ehtepoest naljalt ei leia, siis miks ma pean saama pika loengu selle väidetavatest imettegevatest võimetest? Pseudoteaduslik jura kurjast silmast, energiatest, geopatoloogiast ja muud sellist. Kõige hullem, et see müüjanna vist ise tõesti uskus kõiki neid muinasjutte, või õigemini lausvalesid... ja üritas mind veenda mustade püramiidide hädavajalikkuses.
Üritavad teisedki - see artikkel näiteks ajab iga keskkooliharidusegagi inimese kõht kõveras naerma (vähemasti selle, kes kõigis füüsikatundides sügavalt ei maganud). Mõni õnnetu jääb kahjuks ka uskuma.
Lihtsameelselt saab keerulise jaburjutuga ka lihtsa söetüki eest korraliku raha kätte :) Tundub, et apteegid jäävad söetablettidega äritsemisel "looduspoodidele" alla, aga õnneks saab sealt adekvaatsemat infot....

Šungiit on amorfne süsinik, süsinik nagu puusüsi, grafiit, teemant. Imevõimed sel puuduvad ja kes seda vee puhastamiseks peaks tahtma kasutada, siis aktiivsöefilter on igatahes efektiivsem. Ja kaugeltki ei leidu seda ainult Karjalas...

Aga kena on küll, vägagi.

Köök... järjekordne

Reede, 13. märts 2009

Et uus köök on ikka alles ehitusjärgus koos muude ruumidega ja köögitehnika ootab seina ääres ühel päeval integreeritud saamist, aga elada oleks ka vahepeal kuskil vaja, siis sai praktilistel kaalutlustel üks paneelikaköök käepäraste vahenditega kokkamiskõlbulikus muudetud. Esimene "oma köök" alates sügisest! Mul on küll ilmselt maailma toredaim ämma kt., aga köök on minu jaoks see koht, kus asjad peavad oma käe järgi paigas olema ja jagamine keeruline.
Ja naljakas on see, et see ajutine lahendus, olgugi et paljude puudustega, mulle seni kasutatud köökidest kõige mugavam tundub. Olgugi, et enamus neist kasutatutest uuemad ja paremini varustatud on olnud.

Puudusi on palju, ruumi imevähe, kappe vähe, tööpind puudub, sahtleid pole, kubu pole, malmplaatidega pliit, väike külmik, pime aken, olematu remont (tapeet! köögiseinas!! kraanikausi ja tööpinna taga!!!)...

Sellegipoolest on see köök kuidagi pisike ja armas ja kõigi oma puudustega siiski pisiasjadeni funktsionaalne.

Vähemasti saab uue köögi plaani hunniku konkse sisse kirjutada ja paar riiulit ja seinale kinnituva rätirulli, mitte laual seisva ja... küll need ideed veel küpsevad.
Igatahes tundub mulle, et kõikjale, kuhu näpuga näitan, tekivad iseenesest konksud, nagid, riiulid, keermelattidest ja ilma... selle eest tänud meeslemmikule!

Köök

Parasjagu varssellerit

Varsseller

Mida te teete ülejääva kilo värske varsselleriga, kui salatisse, suppi või hautisesse kulub vaid paar vart ja värskelt süüa ei taha, lihtsalt ei maitse? Isegi küülik ei suuda seda kogust paari päevaga ära süüa.
Osta ju vaid paari vart ei õnnestu...
Krõmpsutate värskelt?

Varsseller on ilmselt värskest peast üks neist toiduainetest-viljadest, mida inimesed kas armastavad või vihkavad, aga seda värskest peast. Toorena ei meeldi ta eriti ka mulle, aga kuumutatud peast on tegu maitsvalt tagasihoidliku varrelisega, mis nii mõnegi supi, paja või kastme kraadi võrra paremaks muudab.

Kuumades toitudes sünnib aga õnneks väga edukalt kasutada viilutatud ja külmutatud varssellerit. Nii ma siis hakin ja külmutan ja hakin ja külmutan, parajate portsudena, et vajadusel korraga patta või kastrulisse pista.

Tehtud!

Esmaspäev, 9. märts 2009

Tehtud, peale nii akadeemilise puhkuse kui ka pikendussemestri kasutamist, kahe erineva palgatöö ajal ja kõrvalt, päev enne õppe lõpukuupäeva. Lõpuks. Vabadus. Nii kerge on olla :)

Magistritort Magistritort
Peata naistepäev Martsipan, must


Aga nii kerge ei olnud kaitsmisjärgne pühapäev. Alagas see kultuurišokilise Pae turu külastamisega (naistepäev ja nelgiuputus, "lamba kare", "vasika pehme", "sink puhasliha" ja üldine melu :D). Teiseks osutus ahi temperatuuripuudulikuks ja jättis biskviidi tooreks, tagatipuks kadus elekter ja tuli meeslemmik poodi tordipõhja järele saata... aga lõpp hea, kõik hea ja kõht on ka korras nagu Norras, sest martsipan on mustaks värvitud uhmerdatud söetablettidega (8 tbl 200g kohta). Musta martsipani mõte tekkis kaitsmiseelsel unetul ööl. Kahjuks ei mõelnud ma ainult välja, kuidas pärast neid söekaevuri küünealuseid puhastada...

Tordi vahel on mascarpone ja astelpajumoosi segu. Biskviiti immutasime tee ja tumeda rummiga. Peale natukest "tõmbamist" külmikus maitses imehea :)

Reede, 6. märts 2009

Te nautige rukkijahuga praetud kilusid (maitsesid õllega imehääd) - ma lähen kaitsen selle magistri lõpuks ära. Ja siis juba mulliga promill ja prääksukanad...

Rukkijahuga praetud kilud

Kas meil on majandusministeeriumis idioodid või inimesed?

Teisipäev, 3. märts 2009

Tahes tahtmata tekib küsimus, kas meil on majandusministeeriumis idioodid või inimesed? Vabandage väljendust, aga harja ajab punaseks.
Ja seletus on lihtsalt absurne. Eestlane, selline keskmine, mitte ei kuluta toidule liiga palju (liiga suurt osa palgast), vaid saab liiga vähe palka, et sellest veel muulegi jätkuks (kultuur on rikastele, eksole, muust rääkimata). Elatustase on madal...
Toit ja tervislikud eluviisid on viimane asi, mille pealt kokku hoida, rääkimata sellest, et suurem osa rahvast ei saanud juba seni piisavalt palka, et tervislikult toituda... aga tervishoiukulud (milles selline säästmine ilmselgelt peegeldub) kuuluvad teise ministeeriumi tegevusvaldkonda.

[Hiljem] Nagu kahtlustada oleks võinud, võib uudises süüdistada saamatut ja ebaprofessionaalset ajakirjanikku, mitte niivõrd ministeeriumit, kuna esimene on suhteliselt kontekstist väljarebituna sõnu seadnud.