Unetu, ähmaselt tuletu

Neljapäev, 28. veebruar 2008

Vahel juhtub, et hommikul ärgates justkui ei mäleta, kas öösel magatud ka sai, sest mäletad vaid ärkvel olemist, palju ärkvel olemist, korduvat ärkvel olemist. Tõused püsti minut enne kella. Akna taga on valge ja linnud laulavad. Tunned end nagu see aegadetagune üleskeeratav plekk-kana-mänguasi ja ei jõua tööle jõudmist ära oodata, et kõige selle vastu ometi kord kohvi tarbida ja plekk-kana südroomil nokkiva plekk-kana sündroomiks areneda lasta.
"Sissejuhatus ellu" on läbimata, eksam andmata, ainepunktid saamata. Vahel tahaks end lihtsalt mugavalt autopiloodile lülitada ja hiljem avastada, et kõik on justkui õpiku järgi kulgenud, omasoodu õiges suunas. Muuhulgas võiks see tagada uneajal unevaatamise ja värsked hommikud... Sellised pisikesed soovid on lihtsad, kuid äärmiselt ebareaalsed, reeglina, kahjuks.

Kirsi-kohupiimakook

Teisipäev, 26. veebruar 2008

Ma olen šokolaadikookidega alati soojemalt läbi saanud kui kohupiimakookidega, aga kui viimane sisaldab kakaod ja kirsse, siis... kes ütles, et üldse valima peab :P

Üks mõnus ja lihtne kohupiimakook pidupäevaõhtust. Meeldiv kombinatsioon kakaost, kirssidest ja kohupiimast. Mina kasutasin seekord Pajumäe mahekohupiima, mis andis koogile tõesti eriti mõnusa maitse.

Kirsi-kohupiimakook

Põhi:
200 g jahu
100 g külma võid (üle 80%)
30 g suhkrut
1-2 spl kvaliteetset kakaod
3-4 spl jäist vett

Täidis:
600 g kohupiima või kohupiimapastat
350 g kivideta külmutatud kirsse
100 g suhkrut
2 muna
1 spl maisitärklist
1 tl looduslikku vanilliekstrakti

Purukate:
40 g külma võid
jahu
suhkrut

Sõelu jahu kakaoga segamini. Lõika külm või kuubikuteks ja näpi jahu-kakoseguga ning suhkruga võimalikult kiiresti ühtlaseks puruks. Lisa lusikatäishaaval külma vett ja mulju tainas ühtlaseks mittekleepuvaks massiks.
Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhi küpsetuspaberiga. Rulli tainas lahti ja vooderda sellega vorm. Tõsta kaetult vähemalt pooleks tunniks külmikusse.

Puru jaoks lisa kuubistatud võile alguses paar supilusikatäit jahu ja paar supilusikatäit suhkrut (võrdses mahus!) ning näpi ühtlaseks pudiks. Jahu ja suhkrut võid võrdsetes kgustes rohkem lisada. Mida rohkem lisad, seda peenema puru saad, mida vähem, seda suuremad jäävad purutükid.

Puru ja põhja võid eelmisle päeval valmis teha ja külmikusse täidist ja küpsetamist ootama jätta.

Soojenda ahi 200 kraadini, torgi koogipõhi kahvliga läbi, toesta ääred allavajumise eest fooliumiga ja küpseta 8-10 minutit. Selle aja jooksul valmista kate.

Suru kohupiim läbi sõela või kasuta kohupiimapastat. Lisa munad, suhkur ja vanilliekstrakt ning klopi ühtlaseks (mugav on kasutada visplit).
Kalla sulatamata kirsid kuumale koogipõhjale, raputa üle tärklisega, vala peale kohupiimasegu ja kata puruga.
Kirsid võib ka ettevaatlikult kohupiimasegu sisse segada.
Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit. Valmis kook peab keskelt veel veidi värisema. Serveeri täielikult jahtunult.

Hall on värv

Ihkan või vihkan, ei tihka viskuda saatuse hoolde,
kiitlen, küütlen, püüdlen täiuse poole,
usun ja usaldan, olen ja unelen,
lendlehena liperdan-laperdan, näen pooltoone...
Olen isetult ilus ja isekalt inetu.
Lendan tiibadeta, ujun uimedeta,
rahmeldan, rahunen, purunen, ununen.

Vabariigi aastapäev Läburaatori moodi - võltsvagur pailoom

Esmaspäev, 25. veebruar 2008

Kuidas keeta muna :P

Pühapäev, 24. veebruar 2008

Palju õnne sünnipäevaks meie riigile ja pidutuju kõigile!

Minu pidupäevahommikusöök koosnes seekord keedumunast tillivõi, soola ja rukkileivaga. Lisaks kohv ja sai õunamoosiga. Peale kohvi kõik ehe ja eestimaine.

Aga muuseas, sellest muna keetmisest... selle lihtsa ja lollikindla tegevuse ümber keerleb nii palju müüte, et hirm tekib :P

Esiteks peaks paar neist kummutama.

Sool või äädikas munakeeduvees ei aita kuidagi munade katki minemise vastu, need vaid takistavad munavalgel katki keenud koorest välja voolata.
Munad lähevad katki, kui nende temperatuur tõuseb liiga kiiresti. Munad tuleb pliidile tõsta külmas vees.
Nõelaga munaotste torkimine ei enneta oluliselt pragusid, küll aga ei sobi sellised munad lakkidega värvimiseks.

Teine mureteema on "kinnise koorega" munad. Küll soovitatakse neid külma veega ehmatada, küll soolases vees keeta, isegi munade peale karjuda. Ükski neist ei aita. Küll aga saab külma veega mune jahutada ja niimoodi nende üle küpsemist vältida. Liiga värskel munal lihtslt on koor kinni ja seda lahti ehmatada sisuliselt pole võimalik. Aitab, kui on teada, millal munad on munetud või hoida "kinnise koorega" mune mõni päev külmikus ja keeta siis uus kogus. Kuuldavasti on selliseid mune ka siis veidi kergem koorida, kui nad paar päeva keedetud peast külmikus on seisnud, aga seda ei ole ma järgi proovinud

Valmis keedetud mune ei pea samal päeval ära sööma. Need säilivad külmikus peale keetmist veel päris mitu päeva.

Kuidas teha vahet toorel ja keedetud munal? Kui panna muna ühel küljel lauale keerlema, siis vedela sisuga toores muna keerleb aeglaselt, seest tahke keedetud muna kiiresti ja ühtlaselt.
Kuidas siis lihtsalt ja lollikindlalt muna keeta - nii, et koored terveks jääks ja sisu roheliseks ei keeks?
Soovitav oleks hommikul keedetavad munad juba õhtul külmikust välja võtta, aga alati ei seisa meeles ja pole väga hullu, kui ununeb. Pool tundi enne keetmist võiks munad siiski toatemperatuurile soojenema võtta.

Munad tuleks potti laduda ühe kihina. Katta munad võimalikult külma veega (ideaalis on vesi niisama külm kui munadki).

Tõsta kaanega kaetud pott pliidile ja lülitada pliit sisse.

Lasta munad mulinal keema, keerata kuumus madalaks ja keeta umbes pool minutit kuni minut, mitte rohkem. Tõsta kaanega pott kuumalt pliidilt ära ja lasta 10-12 minutit seista (pildil 8 minutit, lihtsalt meeldib nii rohkem). See on see lollikindel koht, sest mune sel viisil üle keeta (roheliseks) ei ole võimalik, vabalt võib need potti unustada ja midagi ei juhtu.
Seejärel kallata kuum vesi munadelt ära ja jahutada külma veega.

Lasta munadel kuivada ja veeretada neid käe all vastu lauda kuni koor on üleni mõraline. Alustada koorimist tömbist otsast.

Munad, mis mõne päeva külmikus säilima peavad, võiks jätta koorimata.
Muna keetmisest on kirjutatud mujalgi toidublogides ja järeldused on üsna ühesugused, näiteks siin ja siin.

Kartulipannkoogid/kartulikotletid

Reede, 22. veebruar 2008

Kartulipannkoogid
umbes 15 tk.

1 kg kartulit
3 muna
1 sibul
paar küünt küüslauku
meelepäraseid ürte (värskeid või kuivatatud)
soola
musta pipart
õli praadimiseks

Pese ja koori kartulid ning riivi jämeda riiviga. Suru kartulist peotäishaaval välja nii palju vedelikku, kui suudad. Haki sibul ja küüslauk.
Sega kõik komponendid korralikult läbi ja maitsesta soola ning pipraga.

Kuumuta pann rasvainega ja tõsta kartulisegu kuhjaga supilusikatäite kaupa pannile. Suru kook umbes poole sentimeetri paksuseks, et see korralikult läbi küpseks.
Prae kummaltki poolt pigem madalamal kuumusel 3-4 minutit kuni koogi pind on kuldne.

Serveeri soojalt kvaliteetse majoneesi ja murulauguga või ürdi-toorjuustuga.

Märkus: sibula võib vahelduse mõttes asendada hoopis riivjuustuga ja kui tainas sai ebapiisava vedeliku välja pigistamise tõttu siiski liiga vesine, võib sellesse hädaabinõuna segada paar supilusikatäit jahu või riivsaia lisada.

Lammas hundinahas ehk kuidas ma õe passiga õlut ostsin...

Neljapäev, 21. veebruar 2008

Ma olen klassikalises mõttes tujukas naisinimene. Kui on asjalik tuju, siis kannan viiki ja triigitud kraega särki, kui vähem asine, siis teksat ja kampsunit ja kas või pipipatse. Seelikutuju esineb ka aeg-ajalt, imeharva.
Oli see siis nüüd teksad ja hobusesaba ja prillide puudumine või misasi, aga... leides üle tüki aja Selverist jälle (oma väga meeldivaks üllatuseks) Tõmmut Hiidu, ja tõstes igaks juhuks nädalavahetust silmas pidades korvi ka pudeli veini, küsiti mult kassas dokumenti. Minu oma kodupoes ja kassas, kus töötas müüja, kes mulle ennegi veini on müünud. Hoolikas kassapidaja, mis muud, küsimise üle ma üldse ei nurisegi.
Aga mu pikalt kotist otsitud passi nähes avaldas proua arvamust, et kui nüüd just õe passiga tegu ei ole, siis võib mulle vast isegi alkoholi müüa. Sünniaastat kontrolliti ikka erinevate nurkade alt kohe päris mitu korda. Ju ma siis maksin ka õe pangakaardiga ja esitasin õe Partner-kaardi. Kogu asja juures ajab naerma, et õde on must tegelikult aastaid noorem. Olgu, passipildil olen tõesti 17-aastane ning pikkade lahtiste lokkis juustega punapea :D
Pole lihtsalt ammu juhtunud - nii võib veel enesehinnang lakke tõusta.

Heeringas ja konnakoivad

Kolmapäev, 20. veebruar 2008


Esiteks, vahel on isud selged ja lihtsad. Näiteks tuleb aeg-ajalt vastupandamatu vajadus soolaheeringa järele. Sibula, hapukoore ja rukkileivaga loomulikult.
Kui keegi vaid veidi tihemini kala puhastada viitsiks...
Mõnus.


Ja teiseks, linnas, kus menüüdesse justkui turisti kiusamiseks erinevaid kõlava nimega elundeid pikitakse (ris de veau, eksole) ja inimesed kaarti läänesuunaliselt loevad (st. põhjakallas on "parem" ja lõunakallas "vasak") võib hätta sattudes tekkida tõsine peataolek õige numbri välja valimisega :P

...

Seda siiski eeldusel, et häda ja peataolek ei viita pea puudumisele giljotiini sihipärase kasutamise tagajärjel.
Selleks puhuks numbrit ei pakuta. Samas giljotineerimisest on küll palju juttu.


Tegelikult on see siiski täitsa asjalik reisijuht. Selline lihtne, piltlik ja informatiivne, kuigi mitte eriti taskuformaadis. Samas kui pisikeste ja taskusse mahtuvate Berlitz'i reisijuhtidega küll häid kogemusi ei ole...

Ideaalne töö

Teisipäev, 19. veebruar 2008

Väljas paistab nii ilus päike, et... jälle tahaks lennata, kõrgelt. Kui mitte lendama, siis mõtlema paneb küll, selliselt kevadiselt, hoolimata öösel maha sadanud lumest.

Milline oleks ideaalne töö?
Selline, mis temaatiliselt meeldib, motiveerib, arendab ja hallidele ajurakkudele tegevust pakub? Tehtud.
Ideaalse töö eest makstakse palka vähemalt nii palju, et igapäevaste kulutuste, üüri, söögi, jne., üle kalkuleerima ei pea ja midagi jääb üle ka kultuuri tarbimiseks ning soojamaareisiks.
Ideaalne töö oleks kodune töö, selline mida võiks teha maakodus või linnakorteris või kohvikus istudes, mis võimaldaks päeva alustada päikselise jalutuskäiguga, soovitavalt koos koeraga, aga see kisub juba liigselt unelmatesse...
Selline kodune töö, mis võimaldaks kõigele muule lisaks piisavalt enesearengut ja ringi liikumist ning rahvusvahelist kogemust (ei lähe eelmise koeralausega kuidagi kokku eks)...
Ideaalse töö jaoks oleks ilmselt tarvis ideaalset inimest, aga ideaalset inimest ei ole olemas!

Igapäevast õnne jagab Orkut

Esmaspäev, 18. veebruar 2008

Ärge nüüd pahandage, kui siia toidu vahele hoopis muud satub, nagu viimasel ajal on juhtunud. Kes siiski vaid toidujuttu eelistab, need võivad edaspidi eelistadagi ainult toidujuttu:

Link - ainult toidujutud:
http://thredahlia.blogspot.com/search/label/Toidujutud

Telli ainult toidupostitused:
http://thredahlia.blogspot.com/feeds/posts/default/-/Toidujutud

Aga et ka paljud tuttavad siinset siiski loevad ja kuna vahel on aegu, kui sarkasm üle ääre ajab, õnn ei taha purgis püsida või kurbus tahab lämmatada, siis hakkab siia ilmselt rohkem pool-anonüümset narmendamist imbuma. Toitu muidugi endiselt ka. Ei taha endale ette kirjutada, et kõik postitused ainult söömisele peaksid keskenduma.

Link - kõik postitused:

http://thredahlia.blogspot.com/

Telli kõik postitused:
http://thredahlia.blogspot.com/feeds/posts/default

-------------------

Eilse päeva tera, kaugeltki mitte esmakordne, aga ikka naljakas.
Kui tuju on paha, siis tuleb hommikul Orkut lahti klõpsata, et näituseks lugeda, kuidas sinine ekraan väidab: "You and your wife will be happy in your life together". Hmmm.... nii sügavalt ma oma orientatsioonis ka ei kahtle :D
Täna...
"A thrilling time is in your immediate future"
Kas need kaks on kuidagi põhjuslikult seotud :P

Lihtne šokolaadikook

Vahel ongi lihtne hea, tegelikult lausa enamasti :P

Lihtne šokolaadikook
(retsept Šokolaadiraamatust)

150 g (toasooja) võid
170 g suhkrut
200 g tumedat küpsetusšokolaadi
4 (toasooja) muna
90 g jahu

Määri 26 cm diameetriga lahtikäiv koogivorm (või kaks piklikku keeksivormi, et saaks retsepti poolitada) võiga ning pane ahi 175 kraadi peale sooja.
Sulata šokolaad madalal temperatuuril või vesivannil.
Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ükshaaval munakollased. Sega juurde veidi jahtunud sulašokolaad ja jahu.
Vahusta munavalged kõvaks valgeks vahuks ja sega ettevaatlikult taina hulka.
Vala tainas vormi ja küpseta 30-35 minutit 175-kraadises ahjus.
Serveeri vahukoore või jäätisega.
Kook on kerge ja õhuline, aga mitte kuiv. Jahtunud peast ilmselt ka pudiseb meeletult, aga seda me pole veel näinud, nii et ei oska hinnata :P

Hiljem: kook on seest meeldivalt niiske ja samas õhuline ka järgmisel hommikul ja ülejärgmisel ja... üks eriti mõnus retseptiüllatus.

Teine katsetus ehk šokolaadi-apelsini-ingverikook: pool šokolaadist asendasin ingverišokolaadiga (kuivatatud ingver töötab ilmselt ka) ja lisasin või-munasegule ca 1.5 spl riivitud apelsinikoort.
Vabandage nüüd keelelist väljendust (Nami-nami foorumist näpatud fraas), aga tegu on gastronoomilise orgasmiga!

Ilmselt ma proovin seda retsepti lähiajal ka piparmündi või piparmündilikööriga :P

Memme mannakas

Kolmapäev, 13. veebruar 2008

Vanaema mannavaht jõhvikatega ehk mannakas, see üks ja õige, on üks neid asju, mida ma korduvalt olen üritanud kirjelduse järgi omas köögiski valmistada, aga vanaema oma on ikka parem.

Ja-jaa, tean, järgmisel korral pean kaalu ja taimeri kaasa võtma. Aga kas ma tegelikult nii väga tahangi - varsti tekib lihtsalt juba peaaegu sportlik huvi. Võin seda ka Pärnus nautimas käia :P

Kuumuta tunde järgi ja lisa silma järgi ja ... enne üle mõõtmist-kaalumist ja õnnestunud kordamist retsepti anda ei julge. Kaevun lusikaga viimati saadetud mannaka-karpi ja mõnulen üksinda.

Kategooriast naera herneks...

Tilgub hinge halliks

Esmaspäev, 11. veebruar 2008


Tilgub, tilgub, tilgub hallis ilmapallis... tilgub oks ja nina ja taevas ja vaevab hinge halliks!
Kaua sa ikka suudad vihmas naerda enne, kui kopsupõletik su murrab.
Aga see märg kassipoeg siin tahab ära ja linnuna lennata kaugele ja kõrgelt, tähistaeva all ja päikesepaistes, nuusutada, maitsta, vaadata ja kogeda ning lõpuks ise igatsust tunda. Tahan näha ja mõista.
Ära kaugele, ära enesesse, ära kõrgele, tuulte kanda tundmatusse randa...

Sai šokolaadisõltlastele - šokolaadi-brioche

Pühapäev, 10. veebruar 2008

Alustama peaks vist sellest, et kui Tartus õhtusel ajal küpsetamistuhin peale tuleb, siis on asjad pahasti... sest peale kella ühtteist tean mina lahti olevat ainult legendaarse Pizzapoe Võru tänaval. Selles, kas Statoilid ka pärmi müüvad, ei ole ma väga kindel. Pizzapood on nädalavahetuseöise Tartu kurikuulus tuiksoon - sealt saab kella kaheni öösel alkoholi lunastada. Lugusid sellest kohast olen aastaid kulnud ja minu igapäevane koolitee on terve semestri sealt isegi mööda viinud, aga sisse polnud ma veel sattunud. Palju purjus inimesi, pikk pitsasaba, pudelikolin, õllene õhk ja kolm pakki pärmi. Olin ainuke, kes kassalindile ühtegi pudelit ei ladunud, aga oma pärmi sain kätte :P
Meeslemmik tegi minu pöörasele soovile napilt enne südaööd vrumm-vrummile hääled sisse panna ja öisesse linna pärmijahile minna küll suuri silmi, aga õnneks väga vastu ei puigelnud. Ei puigelnud, sest sel pole mingit sügavamat mõtet - ma olengi natuke segi ja kui ikka tuju tuleb, siis pean ma ka öösel küpsetada saama.

Triinu, Sa mäletad, et mul oli Triestes hommikusöögilauas kolm suut lemmikut: cappuccino, värske brioche ja viljalihaga punase apelsini mahl. Sealt siis see tung küpsetada. Täitsa ideaalilähedane kukkus välja.

Brioche'i retsept on pärit siit. Ja idee selle sisse šokolaadi peita samast kohast. Esimene katsetus ei õnnestunud ideaalselt, sest unustasin ahju temperatuuri liiga kõrgele, mistõttu sai kippus pealt kõrbema ja ei saanud päris nii kaua küpseda, kui oleks võinud, aga hea oli sellest hoolimata ja läheb päris kindlasti kordamisele. Ja küpsetama peaks ilmselt ka pigem õhukeses metallvormis kui keraamilises.

Brioche

0.8 dl 45-50-kraadist vett
0.8 dl 45-50-kraadist piima
500 g jahu
340 g kvaliteetset toasooja võid (>80% piimarasva)
3 muna
65 g suhkrut
2 tl soola
2/3 pakki ehk 8 g kuivpärmi (12 g Nordic)

1 muna määrimiseks
1 spl vett määrimiseks

Sega jahu soola ja kuivpärmiga ning soojenda vee-piimasega umbes 50 kraadini.
Kasutades miksri tainakonkse (või kätega sõtkudes) sega jahusegust ja vedelikust tihe tainas. Lisa mikserdamist jätkates munad ja suhkur. Sõtku ühtlaseks.
Keera mikser kõige aeglasemale kiirusele ja lisa 1-2 lusikatäie kaupa või. Enne uue koguse lisamist sega eelmine täielikult tainasse.
Lase soojas kohas kaetult 2-kordseks kerkida (umbes 1 h). Sõtku tainas alla ja lase veel pool tundi kerkida. Korda alla sõtkumist ja kergitamist veel kord.
Vormi tainast pall, pane toidukile või niiske rätikuga kaetud kaussi ja jäta üleöö külmikusse seisma. Kausi valikul arvesta, et tainas kerkib külmikus edasi.

Määri kaks piklikku keeksi/leivavormi võiga ja vormi tainast 6 võrdse suurusega palli. Iga palli südamikku võid peita killu tumedat šokolaadi. Lao kumbagi vormi kõrvuti 3 tainapalli, lase kaetult veel 2 tundi kerkida, pintselda ettevaatlikult pealt vee-munaseguga ja küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase jahtuda, vabasta sai noaga vormiseinte küljest ja kummuta vormist välja.
Valmis sai on mõnusalt rabeda-krõbeda koorikuga, seest kerge ja võimaitseline (mistõttu või kvaliteet on eriti oluline). Naudi apelsini- või aprikoosimoosiga hommikukohvi kõrvale.

Pikkpoiss/hakk-kotletid kapsaga

Neljapäev, 7. veebruar 2008


Lugedes Sille mõne päeva tagust kapsa-hakkliha pikkpoisi postitust, tuli oma vana lemmiku järele hirmus isu peale. Pealegi valmib pikkpoiss ju sisuliselt ise ja on peaaegu täiesti lollikindel :P Nagu kapsarullid, aga oluliselt lihtsam valmistada.
Kapsas annab pikkpoisile mõnusalt mahlasust ja veidi magusa maitse ning röstitud sibulalaastud sobivad sinna "nagu rusikas silmaauku". Midagi analoogset ja niisama maitsvat saab kombineerides hakkliha ja seeni, aga sellest juba mõnel teisel korral.

Pikkpoiss või hakk-kotletid kapsaga

500 g valget peakapsast
500 g hakkliha (taist sea- või segahakkliha)
3-4 spl röstitud sibulalaaste (vt. pilt) või 1-2 sibulat
2 muna
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
mõni spl vett

Sõtku hakkiha muna, sibulalaastude või hakitud sibula, soola ja pipraga ühtlaseks ning tõsta kõrvale.

Haki kapsas peeneks või riivi köögikombainiga. Käsiriiviga riivides jääb kapsas liiga märg. Hauta hakitud kapsas vähese vee ja soolaga pehmeks. Lase veidi jahtuda ja sega hakkliha hulka.

Määri piklik keeksi/leivavorm searasvaga või vooderda küpsetuspaberiga ja suru lihamass tihedalt vormi. Võib ka küpsetusplaadile tihke pätsi mätsida.

Küpseta 200-kraadises ahjus kuni pikkpoisi pind muutub pruuniks (umbes 1 tund).
Samast segust võib ka hakk-kotlette teha, mistarvis peaks need enne praadimist märgade kätega valmis vormima.

Sellised pikkpoisiviilud on äärmiselt maitsvad ka järgmisel päeval. Olgu siis külmalt hea majoneesi ja rukkileivaga või soojalt, mõlemalt poolt üle praetult.

Boza - rinnad suuremaks lõikuseta :P

Boza on Türgis (ja mitte ainult) peamiselt talviti joodav paks hapukas nisust (täpsemalt bulgurist) kääritatud jook, mida serveeritakse tihti kaneeli ja röstitud kikerhernestega (leblebi).

Kuuldavasti pidi boza joomine rindu suurendama. Lisaks sellele huvitavale faktile sisaldab boza kääritatud joogile omaselt väikeses koguses alkoholi ja piimhapet ning vitamiine. Kasulik pealekauba :P

Terviseks!

Kikerhernes paaris poosis: leblebi ja leblebi şekeri


Kikerhernestega on türklastel üsna eriline suhe.
Neid süüakse röstitult (leblebi) joogi kõrvale snäkiks (pilt), tihti segamini erinevate pähklitega, hummuse kujul dipikastmena või pide-leivaga, suppides ja hautistes, bulguripilafis, salatites... isegi magusa suupistena suhkruga kaetult (leblebi şekeri), misjuhul nad väga väikeseid ajusid meenutavad (vt. pilti).

Leblebi on sisuliselt kikerhernes, mida on leotatud, keedetud, röstitud ja kooritud. Ja nagu meeslemmik tabavalt märkis, et need jubinad on nii kuivad, et lausa kuivatavad suud - st. õllesnäkiks joogimüüjale väga tänuväärsed :P

See suhkruga variant on paari Türgi-reisiga mu tõsiseks lemmikuks saanud (auga pistaatsiapähklitega seesamihalvaa kõrval muidugi), mida arututes kogustes koju kaasa tuleb tassida :D

Kaunviljad on üldse toidulaual väga tähtsal kohal - ka oad ja läätsed on au sees. Head valguallikad kõik.

Ühes tükis tagasi

Esmaspäev, 4. veebruar 2008


Noorsugu on vahetatud ja olen ühes tükis tagasi, peaaegu, kõigest mõni kilo kehakaalu jäi erinevatel põhjustel Türki (söö vähe ja liigu palju :P).
Ja andke, sõbrad, andeks, kui teie blogielu must vahepeal mööda on läinud, sest seda peaaegu tuhandet postitust, mis mind Google Reader'is ootas, ma tõesti läbi lugeda ei suutnud :D
Kõigest pikemalt vast kunagi, kui liigselt vaba aega tekib - seniks võib pilte vaadata.