Iseenda ehitamisest

Reede, 30. juuni 2006

Maju ehitatakse kivadest. ... ja kui kiva enam pole siis ehitatakse puust. ... ja kui puudki pole, siis ehitatakse õhulosse. Puid ja kive on mul heal juhul nukumaja jagu, otseses ja kaudses mõttes, aga unistusi... tihti pean endale meelde tuletama, et enamasti on pea võimatu neid reaalsuseks mõelda ja mõtlen ma palju - vahest liigagi palju ja teen omaenda elu keeruliseks. Hea, kui on ratsionaalne sammas, kes kindlalt maa peal seisab ja kellele toetuda :). Kipun hõljuma lõhnavate pilvede sees, nuusutama lilli ning kallistama puid ja mulle meeldib see, kes ma olen.

PS! Esmaspäevast väike paus postitustes, sõidan täitsa reaalselt kusagile lõuna poole õnne (elamusi, võõrast loodust, kultuuri, toitu, veini ja õlut) otsima.

Loomalik jaanipäev ja botaanikaaed

Neljapäev, 29. juuni 2006


Jaanipäeva pika nädalavahetuse olin mina oma loomaaiaga põhjarannikul "looduses". Siin paneelmajade vahel ju põssasid muru peale ei vii, ei tule pähegi. Poepuuridel on lisaks kergele puhastamisele ka see pluss, et võrekuppel käib lihtsalt maha ja sellega saab loomad varjulisse kohta õue viia. Vabakäigukasside pahategusid kartes neid küll kahjuks omapäi jätta ei saa (rüüstavad linnupesi ja kiusavad puuriloomi).

Sai puhtamal murul loomühikuid tuulutatud, oli päikest ja seltskonda ja liha ja kooki ja veini (seda viimast ehk liigagi palju), oli jaanipäev.
Jänku kasutas juhust vabalt kaevata ja oi seda rõõmu, et nii ka auk tekkis, toas laminaadi peal on ju kuivtrenni tehtud küllalt. Mulda lendas igatahes mitu kehapikkust seljataha ja kingade sisse, hilisõhtuses hämaruses.



Botaanikaaeda jõudsime üle tüki aja ka. Ei mäletagi millal seal viimati käisin, aga ju see keskkooli lõpetamine talveaias oli. Seal on ilus... ja rahulik. Kuigi rosaarium oli veel üsna ühtlaselt roheline (välja arvatud kibuvitsad, mis mulle suursugustest ja kõrgi olemisega roosidest vast rohkemgi meeldivad), siis alpinaarium ootuspäraselt kirev ja arboreetum meeldivalt varjuline.
Pruunid, hõõguvoranžid ja kollased toonid on mulle alati meeldinud. Ühe uue suure lemmiku leidsin ka - pisikese punase hunditubaka (Hieracium aurantiacum, vasakpoolne pilt) - ja üks kena kollane püsik jäi silma, aga nime ei leidnud (parempoolne pilt). Ja oi neid erinevaid hostasid seal püsikute peenras!
Alustasime me aga hoopis kasvuhoonetest ja oma teise poole kaotasin kaktuste-agaavide juurde. Sinna pidi karvase eksemplari imetlemiseks lausa tagasi minema. Aga kaktus oli ilus tõesti ja üsna fallilise vormiga (all vasakul). Häbeliku mimoosi (Mimosa pudica) leidsin ka üles ja ei hoidnud oma leidu saladuses. Silti selle juures hetkel polnud, vist liigse näppimise kartuses.
Siltidega sai veel nalja, ma mõnda ikka lugesin, kui suurem ja silmpaistvam oli :P
Naljakate lehtedega taim Uus- Meremaalt, lainjas utekakar (all paremal), kannab inglisekeeli nime "Bushman's toilet paper" või "Bushman's Friend" - iseenesest ju loogiline, et kui juba üks siis ka teine :D



Cute Overload

No ei ole võimalik... oli ikka, on ikka. Loomalapsed on lihtsalt nii võimatult armsad, eriti minu tänases ülinurrtähtpäevatujus.
Ettevaatust lingi avamisel - tekitab jäädavaid emotsioone!
Cute Overload: Bunnies



Ja veel üks link - naera end või herneks! Pole tugevamat tungi kui ...

Juustušnitsel

Kolmapäev, 28. juuni 2006

Kuna info otsimine lähemate Euroopa riikide kohta on minu jaoks viimastel päevadel olnud väga aktuaalne, siis avastasin, et paar nädalat tagasi tehtud juustušnitslid on kaasaegne Tšehhi rahvustoit (smažený sýr). Maitsvad on need õlle kõrvale igal juhul küll, mis sest et tohutult toitvad.


Juustušnitsel ehk paneeritud juust
  • Saaremaa Kadaka suitsutatud juustu, nt. küüslauguga, või muud tugeva maitsega kõvemat juustu
    lahti klopitud muna
    riivsaia
    õli praadimiseks ja kuuma panni
Ühte kaussi kloppida lahti muna, teise puistata riivsai (või miks mitte ka riivleib).
Juust lõigata umbes sentimeetripaksusteks sobiva suurusega viiludeks. Suupisteks õlle kõrvale kitsamad, põhiroana söömiseks suuremad.
Õnnestumise tagavad hästi valitud juust, korralik paneerimine ja tuline pann piisava õliga.
Juustuviilud kasta üleni munasse ja patsutada korralikult riivsaias nii, et kõik küljed on kaetud ja juust pole enam kuskilt munast märg.
Pannil kuumutada õli ja praadida juustuviilud mõlemalt puult kuldseks.
Serveerida kuumalt.


Draakonipuu

Esmaspäev, 26. juuni 2006



Jutustan natuke oma draakonipuust (aitäh kinkijale, kui ta end ära peaks tundma), millega ma juba päris mitu aastat koos elan ja mis koos minuga kõik kolimised kaasa on teinud. Paar kuud tagasi oli teine väikesest taimehakatisest juba päris auväärseks puhmaks kasvanud ja täitis ilusti terve diivaninurga, aga siis...
Siis läksin mina eksamile ja unustasin küüliku magamata hajameelse peaga korterisse omapead. Temas aga avaldus ürgne koprakutse ja puude langetamise tuhin. Nii ta siis pool tüve läbi näriski. Mispeale mina olin taime päästmiseks sunnitud pool ööd suure-laia Interneti avarustes tuhnima. Ööpimeduses lõikasin nüri kööginoaga usinasti saagides draakonipuult harudega osa maha ja lootsin, et äkki kunagi hakkab võsusid ajama, kuuldavasti see ei taha alati õnnestuda.
Minu õnneks on kuu ajaga tekkinud taimele neli lõhet, millest kahest on ka roheline otsake end juba välja pistnud. Õnneks ei ole kõik uued harud ka taime ühel küljel.

Kui õnnetuses midagi head näha, siis hakkaski teine juba liiga välja venima ja alt tühjaks jääma, äkki on väike värskendus isegi teretulnud.

Muu info hulgas jäi silma, et lillepoodide draakonipuid nii saadaksegi, et lõigatakse üks pikem tüvi juppideks, kasvatatakse juured alla ja puhmas otsa ja siis müüakse maha. Minul järelejäänud harudele igatahes juuri alla kasvatada ei õnnestunud.

Ingverikorvid seitsme maa ja mere tagant

Esmaspäev, 19. juuni 2006



Peale pikka ootamist ja igahommikust postkasti kontrollimise rituaali (muidu saan sealt ainult arveid) jõudin minuni Pille ingverimaiguline pakk maa ja mere tagant. Suured tänud! Maiustamist jätkub mõneks ajaks. (PS! Postkaart oli väga lahe.)
Nagu avatud ja kleeplindiga uuesti suletud ümbrik vihjab, oli keegi pakki kahtlaseks pidanud (kas koerad kontrollivad ja ingver jäi ninna :P), ju sealt ka see viivitus, aga kes veel ei tea, siis Euroopa Liidu piires võib pakki oodata kuni kuu ja enne otsima ei hakata või nii mulle postkontorist väideti :D.


Muidugi proovisin järgi ka ingveri-šokolaadikorvikesed, ainult et väikeste möönduste ja möödalaskmistega kahjuks. Esiteks oli ingverišokolaad nii pagana maitsev, et koogi sisse ei raatsinud seda kohe mitte panna, tegin väikese asenduse Fazeri tumeda küpsetusšokolaadi ja hakitud suhkrustatud ingveriga :P Korvid kerkisid seest natuke liiga täis ja tainaained olid nõks soojemad kui oleks võinud ja täidis jahtus natuke liiga maha ning jäi korvi sisse kuhja. Aga kõigest sellest hoolimata olid koogid väga maitsvad. Ingver sobib šokolaadiga oivaliselt. Eriti mõrušokolaadiga :D.


Septsiaalselt kookide jaoks varutud demerara-suhkur (osaliselt rafineeritud roosuhkur) on muide hommikukohvis tõesti väga maitsev, nagu ka pakil mainitakse (kuigi suhkur on suhkur ja kasulikum ei ole ta kahjuks teps mitte).

Vanaemast ja käsitööst

Pühapäev, 18. juuni 2006



Minu vanaema on terve elu töötanud lasteaedades ja lastekodudes, erinevates ametites kokast ja kasvatajast medõeni välja. Talle meeldib oma kunagisest tööst rääkida ja sellest, kuidas kõik tuli ise käsitsi valmis teha. Vineerist saetud ja põletatud kontuuridega ning värvitud loomi ja väikse pulgakesega allosas lauateatri nukke mäletan ka oma lapsepõlvest.
Aastat 5-6 tagasi leidis vanaema oma põletamismasina kolimise käigus üles. Nüüd on tema standardkingituseks saanud puust "mõlad" - kõikmõeldavad köögitarvikud ja karbid. Selle tarvis on tal turul tuttav vanamees, kes alati päris täpselt vanaema soove ei mõista (noh, et tordilusikas võiks ühes tükis, aga kahes tasapinnas olla - mina ka alguses ei saanud aru, "jõnksuga" pidi asi olema).
Kuna ta asja üle kirjalikku arvet ei pea, siis kipuvad kingid viimasel ajal korduma, aga ju kuluvad puulusikad, pannilabidad ja võinoad alati ühes korralikus köögis ajapikku auklikuks :)

Mutukas, kodumaine sametlest

Neljapäev, 15. juuni 2006



Kas kellelgi mõnd asjalikku mutukamäärajat on käepärast (zooloogia loengutest on palju aega möödas ja mõhkugi ei mäleta neist putukatest ja ämblikulaadsetest jne.)? Sattus selline ilus loomake pühapäeval meie teele imetabaselt müstilises põhjaranniku pangaaluses metsas, kus kerge kõnnakuga lendlevas kleidis haldjadki mind üldse ei üllataks. Nii tore on vahel linnavangistusest loodusesse sattuda ja õisi nuusutada, puid kallistada, mutukate üle imestada :P.
Tekkis lausa arutelu, et kas mutukas on nii väljakutsuvalt punane sellepärast, et hoiatab kedagi oma ohtlikkuse eest (olen mürgine!), kuna eeldusel, et see kivialune oli tema loomulik elukoht, ei saanud see ju ometi kaitsevärvus olla... või on tal lihtsalt rahuldamatu tähelepanuvajadus... või on tegu hoopis Bates'i mimikriga?

Koduküüliku argipäev

Teisipäev, 13. juuni 2006

Üritades kahte liigagi levinud küsimust ennetada: küülik (prk. Oryctolagus) ei ole jänes (prk. Lepus) ja kumbki pole näriline (küülik ja jänes on jäneseliste Lagomorpha, mitte näriliste Rodentia seltsist) :D. Ühtegi jäneseliiki pole kodustatud ega koduloomaks muudetud ja nende bioloogia ja ka anatoomia (kolju ja jalad näiteks) on erinev. Näiteks sünnivad küülikupojad pimedate ja karvututena ning vajavad pikka emahoolt, samas kui jänesepojad on iseseisvad (sünnivad karvastena ja avatud silmadega, põrkavad varsti ringi); küülikud on uruloomad, jänesed mitte; küülikud on sotsiaalsed ja elavad karjades, jänesed elavad üksi või paarina, jne. Omavahel jänes ja küülik järglasi anda ei saa, neil on isegi erinev kromosoomide arv. Eestis elab jänes ainult metsas (2 liiki: halljänes ja valgejänes), kõikide koduloomana peetavate küülikutõugude esivanemad on aga pärit Lääne-Euroopat ja Põhja-Aafrikat asustavast ulukküülikust, ühest küülikuliigist - Euroopa küülikust (Oryctolagus cuniculus).

Mina kutsun enda küülikut ka jänksiks ja jänkuks, aga jänes tundub juba liiga mööda ja eriti hulluks läheb asi siis, kui juba näiteks telekapurgis mälumängudes on küülik kodujänes (metsas te ju jänest küülikuks ei kutsu või kodus kassi ilveseks :D).

Üks link ka: jänes vs. küülik

Päev algab ja lõpeb mõne kiirema ringi ja vallatu haagi ning lõputa pai norimisega, aga vahepeal... vahepeal saab magada ja magada ja soengut korrastada ja söömas käia ja magada ja magada. Iga päev on pühapäev (ainult mina vist valmistaks mõnda aega mõnuga seda söödavat).


Tegelikult on see ringutus peale põhjalikku uinakut. Küülik venib vist selleks puhuks oma kolm korda pikemaks, kui ta tudiasendis on. Väga liikuv venitus oli :P


Pisike mõttepaus padjanäost üle saamiseks... ja ikka oma lemmikriiulis, kohe mu jalgade kõrval, enamuse ajast. Enne iluprotseduure plaksutatkse häälekalt esikäppasid üksteise vastu - selle eesmärgist ei ole ma siiani päris täpselt aru saanud, justkui klopiks käppadelt tolmu maha :P


Käpad tuleb puhtaks pesta - hoolega ja põhjalikult. Riiul on libe, aga see ei saa nii tõsise tegevuse juures ometi häirida :D. Põrand on ka libe, aga ükski kiirem ring ei jää seetõttu ju rallimata.


Kui juba käpad said pestud, siis ei saa ju ülejäänud karvastikku hooleta jätta. Tuleb ikka korralik pooletunnine sugemine ette võtta (kui keegi teine seda tema eest ei tee - näiteks paitades).


Soengu korrastamine ja silmade pesemine on väsitav tegevus, peale mida on lausa talumatult raske end püsti hoida (kui just pole lootust pai või rosinat saada).


Lausa uni tuleb peale.

Ja selliseid tsükleid (harvemate söögi- ja tualetipeatustega) tehakse päeva (või öö) jooksul mitu-mitu, kuni videvikuloomale omane õhtune (või hommikune) aktiivsusperiood kätte jõuab.

Ja kõigile kõrvikusõpradele soovitan soojalt Lontufoorumi Küülikuküla, kui te sinna mingil arusaamtul põhjusel veel jõudnud pole :D Sama kehtib ka näriliste (merisead, hamstrid, rotid, hiired, villakhiired ehk tšintšiljad ja deegud) kohta ja nendele, kel kodus linnud, kilpkonnad või tuhkur. Infot pole kunagi liiga palju ja vahel on kogemuste jagamisest palju kasu.

Paar positiivset üllatust :)

Neljapäev, 8. juuni 2006

Viimastel päevadel on poes silma ja keelele jäänud paar meeldvat üllatust. Esimene ja kõige maitsvam on see, et Kalev teeb Bitterit nüüd ka metsapähklitega (mitte et see juba niisamagi hea ei oleks). Suutsin täna terve 100-grammise tahvli laboris ajapikku ära krõbistada, isegi tahtmist sööma minna ei tekkinud. Ja kõrvalmärkusena - "Kalev 72%" mõru šokolaad sobib väga hästi ka küpsetamiseks, mitte ainult jääkülmade tükkidena keele peal sulatamiseks, mis ka väga nauditav kogemus on.
Teiseks müüakse Pepsit ka 2.5 liitristes pudelites. Mitte et see tervislik oleks, aga öö läbi üleval olla või õppimismaratoni korraldada aitab küll.

Soe kanasalat

Kolmapäev, 7. juuni 2006



Üks kiirelt valmiv, väga maitsev ja üllatavalt toitev salat.

Soe kanasalat
  • 1 suurem broilerifilee
    125 g värskeid šampinjone
    3 spl Meira sinepit, seda punase sildiga(või muud mahedat sinepit, Põltsamaa omaga ei julgeks katsetada :P)
    1 spl Worchesteri kastet
    2 spl koorimata seesamiseemneid
    2/3 pikka kurki
    2/3 Früne Fee lehtsalatikimpu või mõnd muud lehelist salatit (natuke põld-võõrkapsast ehk rucolat/arugulat sobib ka kindlasti sekka)
    rohelist sibulat (või karulauku, mis sobib ilmselt veel paremini)
    Felixi jogurti-ürdikastet või mõnd majneesist kastmesegu (ainult mitte hapukoort)

Tegevuse kulgemise järjekorras:

Lõika broilerifilee väikesteks kuubikuteks ja sega sinepiga nii, et kõik tükid oleks ikka korralikult sinepised (lõpptulemus ei ole üldse nii sinepine, ei tasu karta).

Lõika kurk pikuti neljaks ja viiluta. Rebi salat suupäraselt väikesteks tükkideks ja haki roheline sibul või karulauk. Sega rohelised asjad kokku. (Värviks võib hakkida ka erivärvilist paprikat, aga mina hoian värskest paprikast kauge kaarega eemale :P).

Viiluta šampinjonid ja pane pann vähese õliga tulele.

Kuumuta seesamiseemneid hetk, lisa brolierifilee tükid ja viilutatud seened. Alanda kuumust. Prae kuni filee on küps, mõni minut, kui on piisavalt väiksed tükid. Maitsesta Worchesteri kastmega (sool ja pipar ei ole ka keelatud, aga ei tundu vajalikud).

Tõsta salatikomponendid taldrikule (kõrvuti või kuhja ei muuda maitset :D) ja nirista üle jogurti-ürdikastmega või tõsta salatikuhjale natuke mahedat majoneesi. Aega kulub kõige selle peale maksimaalselt pool tundi.
Meie nautisime salatit jaheda valge Alsace'i veiniga ja tundsime maitsvast hetkeinspiratsioonist headmeelt. Head isu teilegi!

Samm-sammult Toidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Toidupoeproblemaatika

Reede, 2. juuni 2006



Vat selliseid kartuleid juhtub Säästumarketi kartulikottidesse (kui nad just rohelised ei ole ja kohe minema ei tule visata) - kaks esimest korda arvasin, et tegu on juhusega, aga kui kolmandal korral ka pooled kartulid rohelise laiguga olid siis... langes minu arvamus sellest ostukohast veelgi, odavus kvaliteedi arvelt ei ole odav, rääkimata sellest, et seal puudub elementaarnegi valik. Käi sa siis niimoodi poes, et hapukoore ja määrdejuustu saad kätte, aga leiva ja puuvilja järgi pead ikka teise poodi minema, mis sest, et Säästumarket on kodule lähemal. Kuna minul on tihti vaja ka toitu või allapanu oma lemmikloomadele, siis langeb see pood üldse valikust välja.
Tänagi tabas seoses toiduostuga negatiivne üllatus - armas enamasti võrdlemisi hea valikuga kodupood on lõpetanud minu lemmikmahla müümise. Greibimahla pean nüüd vist hakkama Kaubamajast tooma.

PS! Üleüldse on paras trenn, kui toitu tuleb poest kord-kaks nädalas käe otsas tassida, eriti kui pood pole kõige lähemal. Aga minu 9 km päevas kõndimise kõrval on see käkitegu :D