Tänane narmas

Neljapäev, 30. oktoober 2008

Pime viha, pime iha
nöörib kõri, paelub piha.
Hirmuhigi hinge ligi
kaotab silmist rännusihi.

Ajurünnak, ihunuhtlus,
viimse sendi "päiksepuhkus",
väikse mutri rahvusuhkus.


PS! Ei kirjuta hetkest ega endast, segaduste vältimiseks. Ei kirjuta ka oma maast, mida armastan. Kirjutan mingi segase hetkeemotsiooni ajel, sest tunnen end täna lihtsalt erakordselt pisikesena suures kurjas maailmas.

Päikest!

Erialaterminoloogiat ilusas emakeeles üle piiri

Esmaspäev, 27. oktoober 2008

Töiselt

Osalt "järgmise hommiku sündroomiga" teadlaste lõunalauas, osalt minu haige fantaasia vili, aga siin nad on... konverents oli ometi emakeelne.

PCR - tuntud polümeraasi ahelreaktsioonina, aga ei polümeraas ega reaktsioon pole üdini emakeelne, nimetasime ümber ahelpaljundustoiminguks.
DNA polümeraas on sellest lähtuvalt ahelpaljundustoimur.
Praimerid võiks olla alustid ja nukleotiidid osatid.
Kui toimur on juba olemas, siis armas kolleeg L. arvas, et nukleaasid võiks vastavalt nimetada DNA ja RNA roimuriteks, restriktaasid lõikuriteks :D

Ja kes see enhancer on... kõvataja?

Ribosoom oli pihukehana juba enne olemas P

Elagu vein ja geneetika!

Koolituv kolmpäevak Kuressaares

Neljapäev, 23. oktoober 2008

@ inimesegeneetika konverents 2008


Tähendab, Kuressaares on täiesti võimalik peale konverentsi avamist "konna" otsides kahekesi 2x10000 sammu maha kõndida, pubitaolises kohas kollast "kolhoosibussi" kohata ja ikka "veskis" lõpetada, seda kõike peale "la perla" natuke liiga küüslauguseid ja selgelt ülehinnatud bruschettasid (kaaslase tomati-mozzarellasalat see-eest oli väga kena) ning täitsa joodavat majaveini ja ületee vinoteegi elektripuudust :)
Vähemalt on voodi mugav ja hommikuks "protseduur" kirjas.
Tunne-kolleegi-tuur :D

Pildil on tundub, et geenikute kutsehobi, kui saalis ringi vaadata :D

Lõbus laupäevaõhtu

Pühapäev, 19. oktoober 2008

Lõbus laupäevaõhtu

Üks eriti maitsev õhtu meeldivas seltskonnas oli, vaatest rääkimata :P

Koorene pasta sea/kana ja spinatiga

Reede, 17. oktoober 2008

Kogused olenevad sööjate arvust, eelistustest ja natuke pastavormist, jäägu need igaühele maitse järgi timmida. See kaste on nii lihtne, et ebaõnnestumine on üsna ebatõenäoline.
Liha võib vabalt ka üldse ära jätta, maitse ei kannata ja kõht saab täis.
Valmib vähem kui poole tunniga, lihtne ja maitsev! Reedese õhtu puhul karjub see pasta hea valge veini järele :P

Sea-spinatipasta Sea-spinatipasta

Koorene pasta sea ja spinatiga

sea- või kanafileed
õli praadimiseks
külmutatud spinatit/spinatipüreed
küüslauku
vahukoort
soola
musta pipart
pastat (nt. penne)
veidi põld-võõrkapsast ja parmesani serveerimiseks
potti, panni, sõela ja sööjaid

Pane pastakeeduvesi tulele.
Kuivata toatemperatuuril liha köögipaberiga ja lõika ribadeks. Võid liha ka kergelt näiteks sinepiga marineerida ja veidikeseks seisma jätta.

Lisa keevale veele sool ja pasta. Aja pann õliga tuliseks.
Prae liharibad suurel kuumusel kiirelt pruuniks, maitsesta soola ja pipraga. Lisa pannile küüslauk ja ohtralt (poolsulanud) spinatipüreed.
Kuumuta mõni minut ja sega paar korda. Kalla kõige otsa tunde järgi vahukoort ja kuumuta veel veidi.
Keeda pasta al dente ja sega kuuma kastmega. Serveeri parmesaniviilude ja põld-võõrkapsaga.

Ilmetult imemaitsev

Puravikurisoto, kuivatatud haavapuravikest, veini, Herbamare aedviljapuljongi ja Grana Padano juustuga, ilmetult imemaitsev, sellises serveeringus, niisuguse retsepti järgi.

Puravikurisoto - ilmetult imemaitsev

Peale Flickris ringi tuuseldamist kaob mõneks ajaks igasugune pildistamisisu ära. Milleks veel üks oskamatu plõksija, kui tehakse hulgaliselt niiiii palju paremini... Üritan üle saada, pühapäeval mõnuga kokata ja teiegagi jagada :)

Läburaator omas elemendis

Läburaator

Täiendame maitse-eelistuste nimekirja ahjukivide, alumiiniumi, kipsplaadi, tapeedi, lambanaha, vaiba, krohvi, kõikvõimalike juhtmete, põrandaliistude, puitmööbli, veininõuümbrise ja penoplastiga.... meeslemmiku sõrmelihaga ka :D
Sekka natuke heina ja köögivilju...
Karvane päevakangelane ja peavalu :P

Töiselt

Kolmapäev, 15. oktoober 2008

Töiselt Töiselt

Töiselt tee ja šokolaadiga :)
Pildil on ka see imemõnus õunasiirupieeskuju.

Sügis ja uus kodutee, selline metsane

Reede, 10. oktoober 2008

Sügis ja uus kodutee, Nõmmemetsane

Eesti toidublogidest

Kirjutaks millestki, eestikeelsetest toidublogidest näiteks.
Noh, kuna mul hetkel isiklikku kööki pole ja kell kaks öösel kooki ei küpseta :P

Kui mina 2005. aastal savijalgadel alustasin ja sedagi ei teadnud, mis teemale lõpuks pidama jään, valitses eestikeelsete toidublogide maastikul igav liiv ja tühi väli, tsiteerides kirjandusklassikuid. Aga et käsitöö on aeganõudev ja aega mul enamasti pole, ent sööma ometi peab, jäi toit mingi aja jooksul peamisks. Ja nii on see jäänud :)
Pille kirjutas Eestist hoopis eemal elades paralleelselt eesti ja inglise keeles. Tema eestikeelne blogi hääbus, sest milleks kulutada aega ja end korrata, aga selle asemel on uue hoo sisse saanud Nami-nami retseptikogu ja foorum, tänuväärt ettevõtmine!
Igapäevasele jälgimisele aga kuulusid enamuses hoopis erinevad võõrkeelsed ilupiltidega toidublogid ja nii veel pikka aega.

Viimase aastaga on aga entusiaste-toiduhuvilisi blogijaid tekkinud juurde nagu seeni pärast vihma. Enam ei jõua hästi järge pidada :) tundub, et paljud ongi just foorumitest, Nami-namist, Perekoolist ja Toidutarest teiste hulgas, hoogu ja eeskuju saanud.
Mingit nimekirja peamiselt toidust blogijatest üritan sellegi lehe alumises paremas nurgas siiski hoida, aga andke julgesti teada, kui mul keegi kahe silma vahele on jäänud.
Lausa ebaõiglane oleks kedagi teiste hulgas esile tõsta, sest eks meie hulgas ole erineva teadmistepagasi, silmaringi, eelistuste ja võimalustega inimesi. Ühed kajastavad oma igapäevast toidulauda nii hästi, kui oskavad, teised nopivad üles riputamiseks paremaid palu, mida sõpradelegi soovitada. Ühtedel õnnestuvad paremini koogid, teistel praed, kolmandatel hoidised. Ja kõik meist pole kaugeltki fotograafid, mõne ereda erandiga. Aga ju me areneme, kui huvi ei hääbu, sest eks pildiga retsept isutab ikka kordades rohkem kui ilma. Midagi igaühele!
Tekivad lausa lemmikblogid, mille pidajate maitse-eelistused enda omadega paremini kattuvad või pildid eriti isuäratavad tunduvad.

Aitäh kõigile "kaaskannatajatele" ja nobedaid sõrmi, köögis ja arvuti taga!

Mingi ülevaate eestikeelsetest leiab blog.tr.ee vastavast kanalist, Nami-nami foorumiteemast ja siitsamast (valimatult uut ja vana, sest nii nad mul Google Reader'is kirjas on):

Ürdine õunasiirup tee sisse

Kolmapäev, 8. oktoober 2008

Kõik algas sellest, et Kopenhaageni lennujaamast ostsin omale pisikese purgikese Markus Grigo õunasiirupit rosmariiniga, sellist vedelat ja üsna vänget. Tee sisse jube hea panna. Aga purk on pisike ja kipub otsa lõppema. Samas juba tuttavale sidrun/laim-suhkur-ingver möksile tahaks vaheldust. Aga tihti ma Taani ikka satun, eksole...
Siirupi koostises oli suhkur, õunamahlakontsentraat, värske rosmariin ja sidrunhape. Lihtne ju. Ja nüüd on mul midagi sarnast peaaegu lademetes :D

Suhkru kogus oleneb mahla hapususest. Mina tegin üsna hapust mahlast 800 grammi suhkruga ja siirup jäi selline üsna vesivedel. Vedelam sobis hästi, kuna tahtsin, et oleks kasutatav ka morsi tegemiseks, noh igaks juhuks, kui ei õnnestu.
Aga suhkru kogust võib julgesti suurendada (pakuksin 1:1) - rohkem suhkrut annab peale magususe ka paksema, siirupisema konsistentsi. Hapusust saab sel juhul reguleerida sidruniga. Kõike ikka maitse ja eelistuse järgi.

Õunasiirup

Ürdine õunasiirup

1.5 l magustamata õunamahla
800-... g suhkrut (oleneb mahlast ja eelistusest)
2 dl värskelt pressitud sidrunimahla
6-7 tervet oksakest rosmariini (või lavendlit või muud meelepärast)

Sega kõik komponendid potti, aja keema, alanda kuumust keemise piirini. Keeda 10-15 minutit, korja vahepeal vajadusel vahtu. Eemalda ürdid ja villi siirup pisikestesse puhastesse ja kuumadesse purkidesse. Kaaneta purgid ja jäta kaaned allpool jahtuma.
Kasuta sidruni asemel teele lisamiseks või morsi sees, paksemat siirupit ka pannkookidel või jäätisega.

Tänane narmas

Teisipäev, 7. oktoober 2008

Vaatan aknast unenägu,
udus uppuv Mustamäe.
Unisel ei ole tegu,
kohvitassist algab päev.

Thredahlia? Thredalia? Tredahlia?

Esmaspäev, 6. oktoober 2008

Et ei peaks ükshaaval vastama :)

Thredahlia (mitte Thredalia, Tredahlia, jne) oli üks tegelane kunagises üle-eelmise arvutiga koos hingusele läinud keskkooliaegsest lühijutust, selline pikkade lokkis juustega nõtke punapea, pisut melanhoolne romantik.

Et tegemist on sellise omapärase mitte levinud kirjapildiga, sai seda kasutatud meiliaadressis ja blogi omaski. Kirjapilt on keeruline ja raske meelde jätta või vajadusel kiiruga ette lugeda, aga nüüd on juba natuke hilja aadresse muuta.

Tänane õunamahlane :)

Pühapäev, 5. oktoober 2008

Mahlategu Mahlategu Mahlategu
Mahlategu Mahlategu Mahlategu

Õunad purki, moosina, maitsva kiiksuga

Eile toimus võrdlev moosimine, st. õunamooside proovikeetmine maitsmine.

Valikus kolm isendit:
Õunamoos kaneeli ja siidriga - ilmselt tänu suurele happekogusele ja õunte pektiinile liiga tarretisene ja kõva, värvilt tume. Siider ei anna maitsele eriti midagi juurde. Kaneel on mõnus. Ilmselt päästaks moosi, kui seda teha siidri asemel veega (jääks vedelam, määritav ja odavam :P).

Õunamoos kardemoniga - üldine lemmik neist kolmest. Väga hea üllatus!

Õunamoos ingveriga - kardemoniga variandi suurim konkurent. Tekkis idee panna ühte moosi kokku ingverit ja kardemoni :D

[Hiljem] Idee polnud paha - ingver ja kardemon sobivad õunamoosi sisse ka korraga :)

Moosiõunad Õunamoosid Õunamoosid
Õunamoosid Õunamoosid Õunamoosid


Õunamoos

1 kg hapusid õunu
2 dl vett
0.5 kg suhkrut (magusatele õuntele vähem)
poole sidruni mahl
1 spl värsket riivitud ingverit või ca. 1 tl värskelt jahvatatud kardemoni või üks terve kang kaneelikoort

Koori õunad, eemalda südamed, tükelda. Piserda tumenemise vältimiseks aeg-ajalt sidrunimahlaga (natuke mahla ja riivitud sidrunikoort võid ka moosisse lisada, kui maitseb).
Pane vesi suhkruga paksupõhjalisse potti, lase kuumal pliidil lahustuda. Lisa õunad (ja kaneel), lase keema tõusta, alanda kuumust ja keeda 15 minutit. Lisa ingver või kardemon ja keeda veel ca. 10 minutit, kuni õunad on täiesti katki keenud. Maitse ja vajadusel maitsesta veel.
Villi moos puhastesse kuumadesse purkidesse, kaaneta ja jäta kaaned allpool jahtuma.

Veiseliha võlud - rostbiif

Laupäev, 4. oktoober 2008

Triinu on siin juba lihaveisest, laagerdunud veiselihast ja minutipihvist kirjutanud, jõuluvorstidest ka. Sel korral on teemaks ühiselt küpsetatud rostbiif, mis pildil sai sellesse kõige tooremasse otsa, aga eks valmidusaste (sisetemperatuur) on igaühe maitseasi :)

Rostbiif Rostbiif Rostbiif


Sügiseste seene- ja sibulajuttude vahele sobiks hästi mõni lihalisem teema. Miks mitte teha väike vahelepõige veiseliha imeliselt maitsvasse maailma. Juba mõni aeg on rostbiifi pilt mind oodanud, millal suvatsetakse sinna juurde ka väike kirjatükk teha. Siit see tuleb.

Rostbiifi ehk ahjus küpsetatud veiseliha on üsna lihtne teha, kuid nagu ikka kokkamise juures, on olulised mõningad pisiasjad, mis võivad paljuski lõpptulemuse määrata. Näiteks väga oluline, mõnede gurmaanide seisukohast lausa põhiline, on tooraine. Rostbiifi saab põhimõtteliselt teha ükskõik millisest suuremast lihatükist, aga parema prae saamiseks soovitaksin seljatükki (võib olla ka koos kondiga) või kopsakat fileetükki. Minu isiklik lemmik on muidugi suure lihaveise või põdra sisefilee. Liha valimisest olen juba juttu teinud minutipihvi loos. Need näpunäited kehtivad niisama hästi ka rostbiifi puhul, nimelt valida laagerdatud lihaveiselt pärit võimalikult suure läbimõõduga lihatükk (mitte alla kilo-pooleteise). See on kõigest soe soovitus, sest nii mõnegi maitsemeele jaoks tundub lihasöödikute lemmik – korralikult laagerdunud sisefilee liiga vänge olevat. Näiteks on minu suguvõsagi jagunenud kaheks: veiseliha vastased, kes söövad seda äärmise häda korral, ja teised teeks steiki igal võimalikul ja võimatul juhul ;)

Kuna Toidutares on rostbiifist põhjalik lugu olemas, siis pole mõtet liiga pikalt valmistamise põhisammude juures peatuda. Pigem tutvustaksin oma nägemust ja lisaksin paari nippi, kuidas veiselihatükist üks mõnus ahjupraad välja võluda.

Oletame, et oled soetanud endale tüki veiseliha (meie kasutasime kolmveerandit suurest sisefileest ~1.5 kg) ja selle kelmetest puhastanud. Sidekude on vaja eemaldada, sest see takistab liha maitsestumist ja selle vintske tekstuur segab söömist. Kui on tegu otstest aheneva fileega, võib otsad ära lõigata või niidiga tagasi siduda. Nii tuleks teha ka õhukese lihatüki puhul, sest tulemus on parem, kui tükk on võimalikult kompaktne. Siis tuleks liha maitsestada, milleks on kõige lihtsam kasutada oliiviõliga segatud soola ja jahvatatud musta pipart (toimetaja märkus: liha võib ka soolaga sisse hõõruda, kuna sool ei lahustu õlis). Pintselda lihatükk maitseseguga üleni kokku ja jäta tunniks-paariks toatemperatuurile seisma. Et vältida liha pinna kuivamist, võib selle katta fooliumi või toidukilega. Sool-pipar on kõige lihtsam maitse lisamise moodus, aga väga hõrgu maitse annab õlis purustatud värske tüümian ja küüslauk.

Retsept ise on väga lihtne:
3 küüslauguküünt
väiksem kimp värsket tüümianit
2 tl jämedat soola
4 spl külmpressi oliiviõli

Küüslauk ja tüümian hakkida ning purustada koos õliga uhmris või köögikombainis. Lisada sool ning enne küpsetamist lihale määrida. Eriti hästi sobib selline mikstuur põdralihaga.

Kuigi rostbiifi jaoks kasutatavat lihatükki on soovitatud ka marineerida, siis mina seda ei soovitaks. Pigem lennutaksin väikse kriitikanoole nende poole, kes tahavad meeldivat „puhast“ lihamaitset erinevate hapete lisamisega tappa. Kui on tegu lihaga, millel on midagi „viga“ (näiteks laagerdamata liiga vana looma või realiseerimisaja piiril olev liha), siis võib marineerimine siiski õigustatud olla. Muidugi maitse üle vaielda ei saa.

Rostbiifi jaoks väga vajalik kaardervärk on kindlasti lihatermomeeter. Ilma selleta on liha sisetemperatuuri väga raske hinnata. Just nimelt lihatüki sisemine temperatuur on oluline indikaator, mis näitab, millises küpsusastmes liha parasjagu on. Nagu steigi puhul, on ka rostbiifil mitu erinevat valmimise astet, mille vahel iga sööja saab endale sobiva valida.

Väga toores (very rare). Kui liha sisetemperatuur ~55 ºC, siis liha on seest punane ja keskmisele sööjale liiga toores.
Toores (rare) - sisetemperatuur 60ºC.
Pooltoores (medium rare). Kui liha termomeeter näitab 63ºC, siis on liha seest roosa ja mahlane. Minu isiklik lemmik.
Poolküps (medium) - 71 ºC. Kõige levinum küpsusaste.
Täisküps (well done) - 77ºC. Liha hakkab kuivaks tõmbuma.
Läbiküps (very well done). Kui temperatuur liha sees läheneb 82 ºC, siis liha värvus on hallikas ja tundub tuimavõitu.

Lihatermomeeter tuleb paigaldada teravikuga võimalikult liha keskossa, muidu on liha vähem valminud, kui termomeetri järgi tundub.
Enne liha ahju panemist tuleb ahi soojendada ~250 ºC ning prae pealispind ära pruunistada, et moodustuksid maitseühendid. Seejärel temperatuuri 170 ºC’ni alandades küpsetada kuni soovitud sisetemperatuurini.

Kohe peale ahjust võtmist ei tasu praadi lahti lõigata, sest lihamahl pole veel kinnistunud. Oleks vajalik hoida praadi ligi pool tundi fooliumi all ning alles seejärel õhukesteks viiludeks lõigata. Rostbiifi võib serveerida näiteks aurutatud köögiviljade ja punase veini kastmega (pildil ahjuköögiviljadega). Kui praadi jääb järele, siis on väga mõnus külmi õhukesi lihalõike panna kas või täisterakukli vahele (toimetaja märkus: blogiomaliku lemmik on külm lihaviil hommikuvõileival hea majoneesiga).

Lääne-Euroopas on rostbiif väga levinud. Külma rostbiifi saab osta enamikest toidupoodidest ja supermarketitest. Näiteks äärmiselt maitsvamaid veiseprae lõike sain Amsterdami vanalinnast ühest suvalisest kulinaariapoest...

Soovitan soojalt vahelduseks seapraele proovida rostbiifi, mis on vähem rasvane ja äärmiselt maitsev.
Häid lihaelamusi!

Okasroosikese pihtimus

Kolmapäev, 1. oktoober 2008

Uus elukoht (sh. uus kodu-Selver), uus töökoht (sh. avar vaade üle Mustamäe), meeslemmiku uus lemmikpõrr ja lemmikhobi, uus... elu.
Uus. Punkt. Natuke veel harjumatu...

Eile uus kogemus autupõrri pildistamise näol Paldiski eriti tuulisel rannikul, pisar silmist väljas, uus arusaamine kohvist, Lavazza koolituskeskuse ja Nami-Nami kaasabil ja kaasnev unetus tänaste varajaste hommikutundideni enne esimest tööpäeva uues kohas.

Elu on misasi? Roos, aga mitte okasteta, siiski joovastavalt lõhnav.

Lavazza kohvikoolitus Lavazza kohvikoolitus Lavazza kohvikoolitus


Terviseks!