Kitsemampel sobib toiduks kupatamata. Noored kumerad kübarad viivad keele alla veinimarinaadis või täidetuna ja ahjus küpsetatuna, vanemad ning juba lapikud sobivad seenešnitsliks ( jahus-munas või õlletainas praetuna), salatiks, pirukatäidiseks, omas mahlas ja/või kerges soolvees säilitamiseks. Seenešnitsleid jällegi võib serveerida tomatimarinaadis nagu paneeritud liha või kalagi :)
Kitsemampel on Eestis üks teenimatult tundmatutest söögiseentest. Mina olen muidugi õnnelik, et mu lemmikseened ka nädalavahetuse õhtupoolikul mind metsas ootavad (kui keegi neid jalaga segi peksnud pole), aga et tegu on meil ühe levinuma seenega, siis jagaksin seda naudingut heal meelel teistegagi. Sel aastal jätkus õhtupoolikul isegi puravikke, kukeseeni ja riisikaid, sest inimesed ei jõudnud neid lihtsalt metsast välja vedada, meie sealhulgas, aga see kipub siiski suur erand olema.
Pealegi on tegu seenega, mida metsas ühegi mürgise seenega pole ohtu segi ajada, kui just nägemise puudumise kohta arstitõendit ette pole näidata. Kes korra on proovinud, see neid metsa enam ei jäta :)
Kitsemamplid meeldivad mulle sedavõrd, et eelmisel laupäeval sai Saarjõe looduskaitsealal hommikul ja seenehooaja lõpu puhul korjatud lausa jääs seeni - kitsemampleid ja lehterkukeseeni.
Esimesel pildil noored kübarad, teisel keskealine šnitsliks sobiv seen ja kolmandal juba korjamiskõlbmatud vanurid. Kitsemampli vanust näitab hästi tema eoslehtede värv. Noortel söömiskõlbulikel on need heledad kreemikad (4. pilt), vanadel võrdlemisi tumedad. Vanadel kipub ka kübara äär end üles rullima, mis samuti peaks näitama, et korjata enam ei tasu.