Pariis vol. 1

Reede, 30. mai 2008




Täidetud paprikad

Esmaspäev, 26. mai 2008

Hiljuti Ungaris ei sattunud ma imekombel kordagi paprikat sööma, aga Türgis hakkas see täidetud ja tomatileemes variant hirmsasti maitsema (biber dolması, veiselihaga muidugi) ning Maarja ka aeg-ajalt õrritab nendega... olen retsepti natuke oma maitsemeelele "paika loksutanud". Riisist paprika sees ei ole ma erilises vaimustuses ja ahjus küpsetatud variandid tunduvad liiga kuivad.
Siin nad on.

Täidetud paprikad

6 "Ungari" paprikat (vaata pilti)
300 g taist sea- või segahakkliha
1 suurem sibul
3 küünt küüslauku
1 dl paksu hapukoort
1 tl soola
1 tl musta pipart

2-3 (liha)tomatit
2 dl meelepärast puljongit
1 tl kuivatatud tüümianit
1 tl kuivatatud basiilikut
näpuotsaga tšillihelbeid
vajadusel soola

Haki sibul ja küüslauk hästi peeneks, sega hakklihaga. Lisa hapukoor, sool ja pipar.
Klopi hästi läbi.

Lõika paprikatel varre poolt otsast kaaned pealt ja eemalda seemned. Topi puhastatud paprikad tihedalt lihasegu täis ja pane kaaned tagasi.

Eemalda tomatitelt südamikud ja lõika kuubikuteks, kalla poti põhja. Lisa puljong ja ürdid ning tšilli. Kastme tulisus sõltub näpuotsa suurusest, aga tasub meeles pidada, et hautamine on pikk ja ka vähestest tšillihelvestest tuleb üsna palju särtsu välja.
Lao kõige peale ühes kihis paprikad. Tõsta pliidile ja lase vedelikul keema tõusta. Keera kuumus nii madalaks, et potis veel vaevu mullitab ja kuumuta kogu kupatust kaane all veel umbes tunnijagu.
Serveeri valge leiva või riisiga.
Veel:
paprikast
tomatist

Röstitud paprika


Muu grillimise juures ei küsi paari paprika röstimine grilliveerel lisavaeva, aga kasutusvõimalusi on neil lõputult, umbes nagu aeglaselt röstitud tomatitelgi. Saab kasutada pastakastmetes, salatites, leivamääretes ja ... mõnusalt veidi magus ja kergelt suitsune maitse (toorest paprikat ma, muide, ei söö :P).

Grilli paprikaid aeg-ajalt pöörates, kuni need on ümberringi mustad. Kaabi koor maha - see lööb paprika küljest ise lahti. Puhasta seemnetest. Seda kõike on mugav teha vasaku käega paprika varrest kinni hoides (va. grillimine).

Korraga võib röstida suurema hunniku paprikaid ja neid puhastatud peast sügavkülmas säilitada, nädala seisavad õliga ka harilikus külmikus.

Veel:
paprikast

Ajaveeb 2008

Laupäev, 24. mai 2008

Assamait, mingi ime läbi on mu blogi sel korral paljukirutud Ajaveebikonkursil söön-joon-spordin kategoorias parimaks tunnistatud. Hmmm.... Oleks lõpetamisel ju isegi kohal olnud, kui vales linnas haigeks poleks jäänud :P
Loodetavasti oli teistel tore pidu.

Veel üks rabarberikook - kreemjas rabarbripirukas

Reede, 23. mai 2008

Haige olla on tobe. St., et peab toas istuma ja ei oska midagi tarka teha ja...
... no koogiisuga kooki ikka võib teha.

Seekordne rabarberikook Nami-nami kaudu 2003. aasta Pereköögist. Ei saa ju proovimata jätta, kui nii soojalt soovitatakse. Koostisained jätsin mahumõõtu, kuna mugavat kaalu polnud võtta, vabandused.
Ainult suhkrut ma paneks järgmisel korral kindlasti topeltkoguse kui mitte rohkem.

Kreemjas rabarbripirukas

Tainas:
2.5 dl nisujahu
0.5 tl küpsetuspulbrit
2 sl fariinsuhkrut
100 g võid

Täidis:
500 g rabarbrit
1 dl fariinsuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud kardemoni
1.5 sl nisujahu
2 munakollast
3 dl 35% rõõska koort

Sega jahu, küpsetuspulber, suhkur ja sulatatud või ühtlaseks tainaks.
Vajuta tainas Ø 26 cm koogivormi põhja ja äärtele ning pane 30 minutiks külma.
Seejärel küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Koori ja tükelda rabarbrid.
Sega omavahel rabarber, suhkur, kaneel, kardemon ja jahu ning kalla vormi.
Vahusta munakollased, sega koorega ja vala samuti vormi.
Küpseta kooki veel 30 minutit.
Täidis peab jääma pehme ja kreemjas.
Lase jahtuda, nii muutub pirukas tahkemaks ja seda on kergem lõigata.
Soovi korral serveeri kooki vahukoore või vaniljejäätisega.


Veel:
rabarberist
kooke

Triinu käib mul vahel bakteritega külas...

Neljapäev, 22. mai 2008

Maitsvalt veisefileest - carpaccio


Carpaccio retsept on nii lihtne, et retsepti justkui polegi :P
Hõõru tükk korralikult laagerdunud veise sisefileed soolaga (või soola-pipra-küüslauguga), keera toidukilesse ja pane 2-3 tunniks sügavkülma. Siis on liha kergem lõigata.

Lõika fileest paberõhukesed viilud, lao oliiviõlisele tadrikule, jahvata peale musta pipart, natuke soola, piserda üle (nt. maitsestatud) oliiviõli ja natukese sidrunimahlaga. Veel võib peale pudistda mõne kõvema juustu laaste (Parmesan või Pecorino).
Serveeri mõne vahemerelise valge leiva ja rohelise salatiga. Rohelisse salatisse sobib siinkohal ülihästi veidi sinepise maitsega põld-võõrkapsas.
Mis tuletab tegelikult meelde ühe natuke erineva, aga äärmiselt maitsva elamuse viimaselt Itaalia-reisilt, kus pisikeses baaris Lago Maggiore kaldal, kus kohalikud veini jõid, sattusin õhtuhämaruses sööma bresaola't imeõhukeste apteegitilliviilude, põld-võõrkapsa, oliiviõli, sidrunimahla, pipra ja Pecorino juustuga. Kahjuks ei rääkinud keegi kohalikest ühtegi mulle mõistetavat keelt. Aru sain vaid niipalju, et vein oli kohalik, sai naabri küpsetatud ja liha hobuselt. Sellise valiku tegi teenindaja, kui suutsin neile vestmiku abiga selgitada, et soovin midagi kohalikku... no polenta ja lasanje, mille suutsin menüüst tuvastada lihtsalt tõesti ei isutanud ja kõht polnud ka just tühi.

Budapest vol. 2 ja tagasi kodus


Budapest ei ole "minu linn". No ikka kohe üldse ei ole. Linn, nagu linn ikka, aga sügavamaid muljeid ei jäta. Keel muide on midagi sellist soome-saksa-türgi segakeele saranast, viimase tugevate mõjudega.

On täiesti võimalik ühel päeval nautida heatujuliselt pidulikku õhtueinet Buda lossis ja leida end ülejärgmisel kõrva-, kurgu- ja muude valudega voodist. Veel hullem, istuda Tartus bussi üsna ühes tükis, aga saabuda Tallinnasse valusate mandlite ja külmavärinaega, Tallinnas haige, planeerimatult...

Buda ja Pesti vahel vol. 1

Pühapäev, 18. mai 2008




Sooja oli maandudes 28 kraadi ja kumbki meist ei võtnud kaasa seelikut ega lahtiseid kingi - peata kanad! Hetkel näiteks sajab halli äikest.
Takso on kahekesi kesklinna odavam kui airport shuttle...
Linn ei jää läbisõidul millegagi meelde (aga seda ma juba teadsin ja ringi jalutada ei õnnestu seekord kohe mitte kuidagi, plaan on tihe ja meie tagasilend on täpselt keset linnaekskursiooni...) Peab kunagi omal käel tagasi tulema.
Hotell on vip! Margareti saarel (Margitsziget), basseini, rõdu ja minibaariga, maailmakuulus park ümberringi. Taksojuht pidi pühapäevases autode- ja inimmassis siia saamiseks küll peeglid sisse keerama, kuid...
Merial on workshop'i mapi vahele sokutanud seakujulise hiiremati ja mälupulga :P
Internet on kallis! Aga olemas. Hinnad tuhandetes on üldse natuke harjumatud.

Paari tunni pärast viiakse Doonaule paadiga sõitma, loodame, et siis ei saja :)

Kas on võimalik, et objektiivil autofookus otsustab korraga lihtsalt "natuke" valetama hakata või on mu käed nõnna nõrgad ja haavalehe sarnased :( Õnneks on teine ka kaasas, aga...


Linnad on vee pealt vaadates ikka hämmastavalt erinevad sellest, mis maa pealt paistab! Budapest ei ole erand! Ilus oli ja bikaver maitses täitsa ehe bikaver ja Šveitsi onu sai targemaks - Balti riigid ei olegi Balti riigid - üks räägib hoopis peaaegu Soome keelt :D
Ja kui alumisel tekil oli veini-jutuklubi, siis ülemisel tekil oli vabas äiksejärgselt värskes õhus filosoofia-jutu-vaate-plõksuklubi, veiniklubi järgselt, kus iirlaste jutt väga jalgpalliks ja eurointegratsooniks ära kiskus :D Kust kõik need torudega "noored teadlased" välja ilmusid? Õhtusöögilauas suutsid nad end küll hästi peita...

Doonau on igavhall, mitte helesinine. Päikseprillid ei aita!

Armastan oma linna vol. mustmiljon...

Reede, 16. mai 2008

Jalakäimise kampaania ei mõju mitte ainult kehale hästi, täitsa vaimule ka. Olen paari viimase päevaga jalutanud mööda Tartut ilmselt rohkem kui viimase kuue siin elatud aasta jooksul. Mitte et ma kõndinud ei oleks. Purde ühikast käisin jala koolis ja Jaamamõisast Maarjamõisasse laborisse ja Tähtverre töölegi kõndisin esimesed pool aastat omal kahel jalal. Aga igapäevarütmis tekivad teatavad indiaanlase rajad, millest harva kõrvale satun. Viimastel päevadel olen meelega võõra ja natuke pikema tee valinud. Natuke ikka selleks ka, et sammude arvu suuremaks saada.
Mul polnud õrna aimugi, et Tartus sellised toredad tänavad nagu näiteks Kesk, Pargi ja Peetri on. Nüüd tean. Äärmiselt kasulik on vahel rutiinist natuke välja murda. Ja kui see veel aitab juba kella viieks 18000 sammu täis saada, seda parem.
Statistika mõttes - kodust tööle on olenevalt teest 5500-6000 sammu, aega kulub 45 minutit. Kaks korda päevas, peaks ju täitsa tervislik ettevõtmine olema.

Nüüd aga kõnnin mõne päeva Budapestis, seejärel nädalajagu kodumail ja siis poole juunini Prantsusmaal - 7 päeva puhkuseni, teoreetiliselt.
Nii et toidupostitustega ma lähiajal ilmselt ei hiilga :P

Ülekaalulisus aitab kaasa kliima soojenemisele

Kui me nüüd korraks unustame temaatika, kas ja kui palju inimtegevus üldse mõjutab kliima soojenemist, siis... tuleb välja, et ülekaalulisus aitab kaasa kliima soojenemisele.

Ülekaalulised inimesed tarbivad ebamõistlikult rohkem ressurssi oma normaalkaalus liigikaaslastega võrreldes, allika põhjal 18% rohkem. Pannakse ju suur osa kliima soojenemise mõjufaktoritest intensiivse põllumajanduse-toidutööstuse ja transpordi süüks ning suurema kehamassi ülalhoidmiseks-juurdekasvatamiseks-ringiliigutamiseks kulub nende majandusharude saadusi-teenuseid rohkem. Samuti liiguvad ülekaalulised inimesed rohkem fossiilseid kütuseid tarbiva transpordiga ja liiguvad vähem jala/rattaga.
WHO hinnangul on maailmas aastaks 2015 2,3 miljardit mõõdukalt (KMI>25) ja 700 000 raskelt (KMI>30) ülekaalulist inimest.

[Edit] See postitus oli mõeldud iroonilisena viimase aja lehmakõhugaasitemaatika taustal ja kuna uudis mulle hommikul sujuvalt ette sattus, siis... kliimasoojenemise paanikasse (just paanikasse, mitte selle põhjustesse) suhtun üldse teatava skepsisega.
Päris kindlasti ei soovinud kedagi solvata. Vabandan, kui olen seda teinud.

Karulaugurisoto

Neljapäev, 15. mai 2008

Risotost ja selle valmistamise omapäradest olen varemngi kirjutanud (seenerisoto näitel) ja eelmisel kevadel risotot nõgestest teinud. Maitsev oli. Seekord siis karulauguga. Paar peotäit kupatatud kogritsaid ei tee ka paha (lisada koos karulauguga).

Risotoriisina kasutasin seekord vialone nano't ja ei tea kas seepärast või mõnel muul põhjusel - puljongit kulus algses retseptis antust ikka oluliselt rohkem.

Karulaugurisoto
idee siit, peaaegu

100 g sibulat
30-50 g võid
300 g risotoriisi (arborio, vialone nano, carnaroli)
100 ml kuiva valget veini
800-900 ml aedviljapuljongit
100 g karulauku
(1 spl karulaugupestot, värviks)
100 g Parmesani, riivitult
(100 g kupatatud kevadkogritsaid)

Lase valmis puljong keema ja keera kuumus väiksemaks.
Sulata või paksupõhjalises nõus ja lisa peenelt hakitud sibul. Prae klaasjaks, aga ära pruunista (umbes 5 minutit).
Lisa riis ning sega nii, et kogu riis saaks võiga kaetud. Kuumuta, kuni kõik terad on kuumad. Lisa vein ja lase täielikult aurustuda, kuni riis ja sibul on jälle kuivad.
Lisa kulbitäie kaupa kuuma puljongit ja sega. Uus kulbitäis lisa alles siis, kui eelmine on pea täielikult imendunud. Nii ei jää risotto lõpuks liiga vedel. Jätka puljongi lisamist ja keetmist 15-17 minutit. Risotto on valmis, kui riisiterad on küll pehmed, kuid siiski "al dente", sest riis valmib iseenda kuumuses tulelt võttes edasi.
Keera kuumus maha ja lisa hakitud karulauk (lehed, pungad), lusikatäis karulaugupestot värviks ja soovi korral hakitud seened.
Lase risottol mõni minut seista.
Klopi risottosse riivitud Parmesan.
Maitsesta ja serveeri kuumal taldrikul.

Ebaõnnestumine: rabarberi-naadimoos

Kolmapäev, 14. mai 2008

Kevadrohelise ekspluateerimisega ei tasu üle piiri minna - mõni asi on minu maitse jaoks lihtsalt liiga "huvitav". Mulle küll maitseb rabarber ja naadipirukas oli mõnus, aga rabarberi-naadimoos selgelt liig. Maitse jäi natuke liiga võõraks ja retsept moosi jaoks kaugelt liiga magusaks. Viimane on parandatav, esimene nii lihtsasti mitte.

Retsept Toivo Niibergi ja Enn Lauringsoni muus osas igati põnevast raamatust "Umbrohud tüliks ja tuluks".
3 kl suhkrut, 3 kl hakitud naati ja 4 kl hakitud rabarberit, 1/2 kl vett, kuhjaga sl värsket ingverit ja noatsaga kaneeli. Keeta 10 minutit.

Kel huvi suur ja julgust palju, võib proovida.

Hapuoblikasupp heeringakiiksuga

Hapuoblikasupp on maitsev kondipuljongiga või lausa suitsukondipuljongiga, aga mulle meeldib natuke kiiksuga, aedviljapuljongiga ja õige tsipa soolaheeringaga - minu veidrus, tean, ja paljudele ei maitse. Ja supisse võib koos oblikaga surada muidugi igasugust kevadrohelist.

PS! Pildil on puhas laiskus - heeringa peaks ikka päris pisikesteks kuubikuteks lõikama, et tunne õige oleks.
Tervest heeringast jätkub peale fileerimist nii hapukoore ja sibulaga leiva peale kui ka supisse. Muide soolaheeringas saab kuulu järgi isegi grillides maitsev.

Hapuoblikasupp heeringaga

150 g noori hapuoblikalehti
100 g spinatilehti
1 suur sibul
2 spl võid
2 keskmist kartulit
750 ml aedviljapuljongit
100 g soolaheeringat, fileed
soola, pipart

keedetud muna
hapukoort

PEse, kuivata ja haki oblikad ja spinat. Eelnevalt eemalda varred ja rootsud.
Haki sibul ja prae poti põhjas võiga kuldseks.
Lisa puljong, roheline ja kartulikuubikud. Lase keema tõusta.
Keeda kartul pehmeks.
Lisa peeneks hakitud heeringafilee, maitsesta, keeda veel minut ja tõsta tulelt.
Serveeri hapukoore ja keedetud munaga.

Traditsiooniliselt head maitsed - siga, kartul, karulauk

Esmaspäev, 12. mai 2008

Karulauk tuleb metsast, talisibul peenralt, pekk suitsusaunast ja kartul keldrist, noh, ideaalis.
Tegelikkuses teeb Lihameister täitsa ausa maitsega "Suitsusauna pekki", viilutatud ja puha, proovige. Miski "Viie päeva suitsuliha" oli neil ka, selline kuiv, ehesuitsune ja taitriibuga tulisoolane, aga pekk on parem.

Talisibul hapukoorega on keedukartuli kõrvale vanaisa lemmik. Karulauk ei tee sellele lihtsale kombinatsioonile kahju :)

Ja sel ajal, kui kartulid keevad, saab näiteks pool Kööki läbi lehitseda...

Keedukartul sibula-karulaugukastmega

talisibulat
karulauku (lehti, õiepungasid)
hapukoort
soola

kartulit
suitsusauna pekki
rukkileiba

Koori keskmise suurusega kartulid ja pane soolasesse vette keema.
Võta kaks osa talisibulat ja üks osa karulauku. Haki mõlemad, sega hapukoorega, maitsesta soolaga ja tõsta külmkappi.
Kurna kartulid, keera iga mugula ümber viil suitsupekki ja serveeri sibula-karulaugukastme ning rukkileivaga.

Väikest maja metsa sees - ürdipeenra elektri-, interneti- ja bussiühendusega...


Laupäevane maalkäik tõi pisara silma ja pani mõtlema, pani tundma.
Tore on mööda maailma, olgu-olgu, mööda Euroopat, aga suur see maailmgi on, ringi lennata, vaadata, nuusutada ja maitsta. Ilma ma vist ei oskakski, aga kusagil peab olema kodu, juurtega ja traditsioonidega, turvaline ja tervitav, alati arenev, alati mäletav, midagi uut ja midagi vana.
Vott ei oska mina maal üles kasvanuna paneelmajakorterit selliseks koduks pidada, ei oska linnaliikluses murulappi koduõueks mõelda. Kui pole tükk aega linnast välja saanud, kopse metsa täis tõmmanud, hakkan lämbuma ja pole enam tuju ega tegu.
Tahan kusagile, kus naabrid ei kuule mu hommikusöögivestlust, kus linnud laulavad ja lilled kasvavad, kus ürdipeenar ei võrdu aknalauaga ja lähim bensiinijaam ei paista koju kätte.
Olgu linn siis metsa taga kõige oma sagina ja poodidega, küll jõuab neissegi, aga ürdipeenar on oma ja puhas, õunad ausad ja tomatid omas kasvuhoones. Ei, mitte väikest maja suures laanes ja vokki pirrutulevalgel, lihtsalt oma ja loodusele lähemal, puhtamat, ausamat, vähem kombinaati - rohkem naati.
Unistuseks see ilmselt jääbki...


[Edit] Blogger kaotas oma "mugava" compose'iga sujuvalt kusagile pildilingid, aga tühja temaga, on nagu on.

Karulaugupesto

Seekord ei ole tegu mitte klassikalise basiilikupestoga ega isegi mitte koriandripestoga, vaid hoopis kodumaise karulaugupestoga, mis maitseb hunnitult hästi.
Pesto tegemisel arvesta, et õienupud on karulaugul tunduvalt vängema küüslaugumaitsega kui lehed.


Karulaugupesto
retsept Nami-namist

100 g karulauku
50 g röstitud piiniaseemneid
1.5 dl külmpressi oliiviõli
4 sl riivitud parmesani
soola

Pese karulauk ning kuivata hoolega. Lõika väiksemateks tükkideks.
Pane hakitud karulauk, röstitud piiniaseemned ja 4-5 sl õli saumikseri anumasse ning püreesta. Lisa vähehaaval ülejäänud õli.
Lisa riivitud juust ning maitsesta soolaga.

Pesto säilib kinnises nõus külmkapis umbes nädal aega.

Piiniaseemnete röstimiseks kuumuta neid kuumal kuival pannil paar-kolm minutit, kuni seemned on kuldsed. Jahuta enne pestole lisamist!


Käitume looduses vastutustundlikult - karulauk on III kaitsekategooria taim. Seda võib loodusest kasvukohta kahjustamata omaks tarbeks küll korjata, aga mitte välja kaevata või müüa!
Karulauk peaks olema ka suuremate probleemideta aias kultiveeritav - seemned on müügil.

Triinule suured tänud karulauguga varustamise ja Pillele seaduseviite eest!

Jäävalt kadunud lapsepõlv...

Pühapäev, 11. mai 2008




Seda kinga kandsin ma kunagi läbi kastese rohu tahaaeda maasikate järele joostes ja sellel köögiaknal sai linnast vanaisa oodatud ja nendest topsidest käisid linnud teri söömas ja sammldunud trepil, kus nüüd kasvab irooniliselt meelespea, oli kunagi käsipuu, millel kõlkudes sai veetünnis sääsevastseid jälgida...
Kiigekask ei lähe lehte ei sellel kevadel ega järgmiselgi, leegid kahjustasid teda selleks liialt. Sara ja lauda tükkis kanadega neelas tuli tervenesti. Peenramaad upuvad naatidesse, marjapõõsaste vahel lammutab nõges ja õunapuud on murdunud, müstilise haldjametsa kohal laiutab raielank. Sammal kasvab söestunud piitadele, aga haav ei parane ja lapsepõlv ei tule tagasi. Miski tõmbab mind igal kevadel sinna tagasi, aga käiks justkui haual, mitte rõõmsaid hetki meenutamas. Pisara toob silma.