Seda kinga kandsin ma kunagi läbi kastese rohu tahaaeda maasikate järele joostes ja sellel köögiaknal sai linnast vanaisa oodatud ja nendest topsidest käisid linnud teri söömas ja sammldunud trepil, kus nüüd kasvab irooniliselt meelespea, oli kunagi käsipuu, millel kõlkudes sai veetünnis sääsevastseid jälgida...
Kiigekask ei lähe lehte ei sellel kevadel ega järgmiselgi, leegid kahjustasid teda selleks liialt. Sara ja lauda tükkis kanadega neelas tuli tervenesti. Peenramaad upuvad naatidesse, marjapõõsaste vahel lammutab nõges ja õunapuud on murdunud, müstilise haldjametsa kohal laiutab raielank. Sammal kasvab söestunud piitadele, aga haav ei parane ja lapsepõlv ei tule tagasi. Miski tõmbab mind igal kevadel sinna tagasi, aga käiks justkui haual, mitte rõõmsaid hetki meenutamas. Pisara toob silma.
6 kommentaari:
Ka meil on selline mahajäetud majake, kuhu ikka ja alati tagasi tömbab, aga mis siis valusalt hinge löikab. Kunagi elasid seal mu vanavanemad ja kasvatasid väga väikeses majakses 3 last suureks, pidasid loomi ja kasvatasid aedvilja. Nüüd kasvab köik nögestesse. Nii meeletult kahju on, aga ei oska seda ka muuta.
nii paganama kurb...
Kurb jah.
Võiks ju hellitada lootust, et äkki kunagi... aga koht on suurematest keskustest liiga kaugel, lehmatalitajat must ei saa ja aed on lootusetult umbe kasvanud.
Käia ja meenutada ei keela aga keegi.
Ma ei tea, võib-olla ma lihtsustan asju enda jaoks liialt, aga meil on endal üks taoline koht, mu vanavanemate kodu, küll täitsa keset alevikku, aga siiski ka minu lapsepõlve mängumaa. Ja mina olen lihtsalt kasvatanud end teadmisesse, et ma lähen sinna. Lähen ja teen ja olen, sest mu vanavanemad oleks tahtnud, et keegi tuleks ja teeks ja oleks.
Aga kui oleks nii, et mingil põhjusel ei saaks, siis ma teeksin selle endale kohe selgeks ja ei laseks minna asjal sinnani, et lõpuks pole enam midagi alles. Ma müüksin ära. Sest hullem sellest, et oma kunagine lapsepõlvemaa on võõraste käes, on see, kui sellest lõpuks pole alles mitte midagi peale teadmise, et näe, siin oli kunagi see koht.
Nii on vähemasti minu jaoks. Ja ei ole häda, et poleks inimesi, kes tahaks maale minna: foorumites olen silmanud suisa selliseid kuulutusi, kus inimesed on valmis vahetama oma linnakorteri talumaja vastu keset mittekuimidagi ja asustusest võimalikult kaugel.
Jeerum kui ilus... ja kurb ka. Ma imetlen inimesi, kes oma lapsepõlvemälestusi nii värvikalt ja detailiderohkelt kirjeldada suudavad.
Tuli on hull. Mul on väga lühiajaline mälu, sellepärast on lapsepõlvest nii piltlikud mälestused harvad. Aga seda ma mäletan, kuidas päev peale tulekahjut maakodus, läksin oma põlenud mänguasjade juurde, avastasin, et 1 karu oli terve, võtsin selle kätte... aga see oli nii palju kuuma saanud, et lagunes tuhaks.
Juc, Su karulugu puudutas nii, et tõi külmavärinad.
Tulest mäletan ma liiga palju, olgugi, et möödas on üle kümne aasta. Mäletan ööriietes suitsuses toas koera otsimist ja temaga aknast välja ronimist. Mäletan ikka neis samades ööriietes õega üle kevadise lumekamarase kartulipõllu eemale turnimist. Mäletan vanaisa-vanaema leekides katusega majast asju välja loopimas.
Mäletan tuletõrjujaid, kui nad saras ümaraks paisunud bensiinivaate läbi üritasid tulistada. Mäletan tuleseent, mis tõusis sellest vaadist, mida ei jõutud... Mäletan, kuidas külarahvas varahommikul maja ümber kogunes. Järgmistest päevadest aga pole ühtegi detaili...
Anna-Liisa, kerge on mõelda, raske teha. Mina ei ole see, kes otsusab.
Lihtsalt keeruline, kui nii rõõmsad ja nii kurvad mälestused on ühes kohas koos. Söe peale kasvab sammal, vast katab see natuke ka haavu.
Postita kommentaar