Väikest maja metsa sees - ürdipeenra elektri-, interneti- ja bussiühendusega...

Esmaspäev, 12. mai 2008


Laupäevane maalkäik tõi pisara silma ja pani mõtlema, pani tundma.
Tore on mööda maailma, olgu-olgu, mööda Euroopat, aga suur see maailmgi on, ringi lennata, vaadata, nuusutada ja maitsta. Ilma ma vist ei oskakski, aga kusagil peab olema kodu, juurtega ja traditsioonidega, turvaline ja tervitav, alati arenev, alati mäletav, midagi uut ja midagi vana.
Vott ei oska mina maal üles kasvanuna paneelmajakorterit selliseks koduks pidada, ei oska linnaliikluses murulappi koduõueks mõelda. Kui pole tükk aega linnast välja saanud, kopse metsa täis tõmmanud, hakkan lämbuma ja pole enam tuju ega tegu.
Tahan kusagile, kus naabrid ei kuule mu hommikusöögivestlust, kus linnud laulavad ja lilled kasvavad, kus ürdipeenar ei võrdu aknalauaga ja lähim bensiinijaam ei paista koju kätte.
Olgu linn siis metsa taga kõige oma sagina ja poodidega, küll jõuab neissegi, aga ürdipeenar on oma ja puhas, õunad ausad ja tomatid omas kasvuhoones. Ei, mitte väikest maja suures laanes ja vokki pirrutulevalgel, lihtsalt oma ja loodusele lähemal, puhtamat, ausamat, vähem kombinaati - rohkem naati.
Unistuseks see ilmselt jääbki...


[Edit] Blogger kaotas oma "mugava" compose'iga sujuvalt kusagile pildilingid, aga tühja temaga, on nagu on.

0 kommentaari:

Postita kommentaar