Ekstreemkorilus kevadkogritsatega ja kohustuslik karulauguretsept

esmaspäev, 14. mai 2012

Ma vist ei lähe toidublogijana arvesse, kui kevadist karulauguretsepti ei postita. Ka selle aasta vaieldamatu karulaugulemmik on munavõi. Aga see on juba blogitud... saagu siis piltigi. Ma olen seda blogi ilmselt lihtsalt liiga kaua pidanud. Kirjutasin juba umbkaudse retseptigi üles, kui korraga avastasin, et juba 2009. aastal olen ma avalikus internetis munavõi ja karulaugu paari pannud... Ja ärge siis karulauguga risotot, pestot, sõira ja salatit ning lihtsat külma kastet unustage.

Munavõi karulauguga

Karulauguga varustas mind tädi, kes müüb seda peaaegu kodustatud Männiku kalaputka vastas, pole kaugele kõndida. Kevadkogritsatega oli lugu natuke keerulisem...
Käisin mina pisikese neiuga kohalikus ostukeskuses kohvitamas ja kursusekaaslasega kohtumas ning otsustasin otsemat teed pidi läbi metsa koju tagasi jalutada. Käru ju polnud ja kõhukotiga pääseb läbi kas või lepavõsast. Lepavõsa puudus, oli ilus kodune männimets. Ja siis ma komistasin sõna otseses mõttes kevadkogritsa otsa. Olgu, üks seen, mis sest ikka saab, las jääb samblasse ilutsema. Aga alateadlik korilane minus jäi valvele, salakavalt. Ja siis see juhtus... teine kogrits ja kolmas. Leidsin seljakotist kilekoti ja korjasin paar tükki. Maha kükitades nägin aina järgmisi. Ega see seente korjamine mingi keeruline töö pole, aga te proovige seda teha ca 8 kg magavat last kõhukotis, kummardamise asemel sirge seljaga võimalikult sujuvalt kükitades ja tõustes (iga seene üles korjamiseks!), ühe käega beebi pead toetades ja teisega pimesi seente poole küünitades. Ekstreemkorilus, ma ütlen, aga korjamata ju ka ei saanud jätta :D
Emadepäeva paiku tundub olevat igati paras aeg metsast kevadseeni otsida. Proovisime ka eelmisel aastal Aegviidu metsades, aga jäime saagita. Oleks pidanud hoopis kodust mõnesaja meetri raadiuses luuret pidama, mitte kümneid kilomeetreid tühja sõitma...
Tänase võimlemistunni tulemus oli kaks kilo värskeid kevadkogritsaid, nüüdseks juba tigudest puhastatud, kupatatud ja kerges soolas. Homme sobitavad nad ilmselt sõprust pastaga.

Ühesõnaga... seenehooaeg on avatud.
Minge metsa!

Väike kogritsakorjaja, kes kogu korjamise maha magas :)

Mis saab ahjukanast?

neljapäev, 3. mai 2012

Elu tuletas mulle täna täiesti kogemata meelde kahte asja. Esiteks, et Eesti on ikka marupisike ja sinu vankrimüügikuulutusele võib vastata, no ütleme näiteks, endine kolleeg. Teiseks seda, et mul on blogi, mida reaalsed inimesed reaalselt loevad ja et ma pole (jälle) tükk aega mitte midagi postitanud. Et seda viga parandada, sirvisin blogimata toidupilte (viimasel ajal domineerivad millegipärast beebipildid) ja leidsin kana... sellise.

Pudelikana

Mida te teete ahjukana ülejääkidega? Suppi/puljongit võib muidugi teha, kui aeg ei piira, aga kui pole supituju? Meil juhtub harilikult nii, et ahjukanast kaovad esimesena kõhtu nahk, tiivad ja koivad. Teiseks päevaks kipuvad jääma praerasv, rinnafileed ja luukered. Ma pakun lisaks sellele supiversioonile veel ühe lihtsa, retseptita, aga ülimaitsva "teise päeva kana" versiooni, milleks läheb vaja praeleent, õlut või puljongit, kontidelt puhastatud kanaliha ja kartulit.

Esiteks tuleb praeleem ja rasv koguda kana alla nõusse ja alles jätta ning sellesse puhastada kanaliha ülejääk. Selle kupatuse võib panna külmikusse järgmist päeva ootama. Järgmisel päeval küpsetada ahjus kartulisektoreid või noori pisikesi värskeid kartuleid. Kuumutada ahjus kanaülejääk natukese õlle või puljongi kaasabil. Lisada võib meelepäraseid ürte. Kuumale kanale segada juurde krõbedad ahjukartulid.  Serveerida kohe! Pildil on lisaks kartulile käinud ahjust läbi veel ka seened. Kõrvale natuke kodujuustu-hapukoore-sibulasalatit ja keele viib alla.

Pudelikana Untitled
Kana kartulite, seente ja õllega / Chicken with potatoes, mushrooms and beer Kana kartulite, seente ja õllega / Chicken with potatoes, mushrooms and beer