Hämmastav, kui vähe tegelikult kasutatakse "põliseid" taimi meie toidulaual. No jaa, igas kohvikus ju nurmenukuteed harilikult ei pakuta, salatist võilillelehti ja supist nõgest kevadel ka ei leia, nisujahul on rukki ja odra ees suur monopol, poodidest rääkimata... kas me siis oskame tahtagi. Aga uskuge, see taimendus ei kuulu ainult nõiakööki (kuigi väikse nõia tiitel mind tegelikult pigem meelitaks). Imelikult ei lõhna ja väga maitsev on. Tahab ainult proovimist ja avastamist - ei pea ju iga päev nõgest närima, aga midagi veidrat esivanemate kombel oma toidulaua mitmekesistamises küll ei ole.
Selles retseptis kasutasin kuivatatud varte ja suuremate rootsudeta nõgeselehti, käte vahel rullides peenestatud, ja kuivatatud saialille õielehti, kääridega väiksemaks lõigatud. Mõlemad on apteegis saadaval, kui tekib isu midagi sarnast teha. Võib ka nõgesejahu kasutada, siis tulevad ilusad helerohelised kuklid. Kogused käivad üsna maitse ja tunde järgi (pildil retseptis antud ürdikogustega). Hooaajal võib muidugi hakitud värskeid taimi kasutada - või üldse muid ürte, maitse asi.
Kuuldavasti saab nõgesest isegi õlut teha, ju siis peab ikka väärt kraam olema :P
Nõiaköögi kuklid (8 tk)
350 g jahu
2.5 dl vett
0.3 dl oliivõli
25 g presspärmi
2 sl suhkrut
1 tl soola
nõgeselehti (kuivatatud 5 g, ca 1 dl)
saialille õielehti (kuivatatud 2 g, ca 0.5 dl)
Lahusta pärm ja suhkur käesoojas vees. Lisa sool ja ürdid. Sega ürdid vedelikuga läbi.
Sõtku tainasse jahu. Viimasena lisa õli.
Sõtku veel 4-5 minutit, kuni tainas ilusti käte küljest lahti lööb.
Lase soojas kohas veidi rohkem kui kahekordseks kerkida ja vajuta maha.
Võta peotäis tainast kahe peopesa vahele ja "hõõru" ringjalt tainas ühtlaseks (siis jäävad kuklid ilusad). Sama liigutusega vormi pall ja pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ära vajuta lapikuks. Lase kuklitel plaadil veel 10 minutit kerkida ja pane sooja ahi.
Küpseta 225 kraadini eelsoojendatud ahjus 15 minutit.
Pildil on kuklid sel korral juhuslikult valge nisujahu puudumisel speltajahust. Viimast kulub massi poolest rohkem ning pätsid jäävad tumedamad ja lapikumad (tõenäoliselt on mu kogemused selle jahuga lihtsalt liiga väikesed). Lapikuid kukleid on mugav hommikul poolitada ja röstida - mahuvad rösterisse, kuigi kõige paremad on need pätsid otseloomulikult koos sooja saia lõhnaga ja värske munavõiga (nõges ja muna tundub ajapikku üldse üks "eriti lollikindel kombinatsioon").
Munavõi
200 g keedetud muna (4 tk)
30-40 g head võid
soola maitse järgi
Keeda munad kõvaks ja koori. Vajuta kausis kahvliga kuumalt katki ja lisa või ning maitsesta soolaga. Töötle kahvliga surudes kuni või on sulanud ja munast alles üsna peened tükid.
Seda saab toimetada ka köögikombainiga, aga siis on tulemuseks ühtlane pastataoline mass ja vanaema-nostalgiat pole man.
Natuke taimede korjamisest...
Nagu ka teisi taimi, tuleb nõgest ja saialille korjata alati päiksepaistelise päeva ennelõunal, kuid alles peale kaste kadumist ja alati kuiva ilmaga, et neis kõik hea maksimaalselt olemas oleks.
Lehti kogutakse täiskasvanuna ja enne taime õitsema hakkamist või äärmisel juhul õitsemise ajal.
Õite puhul tuleb korjata äsja puhkenud õisi taime õitsemise alguses, kui enamus õisi on veel puhkemata.
Seemneid korjatakse enne lõplikku valmimist koos varrega ja vilju korjatakse täiesti valminult, aga juuri alles peale maapealse osa kuivamist (või enne tärkamist).
Õige on korjata taimi või taimeosi korvi või paberkotti, mitte kilekotti.
Taimed tuleb kuivatada kohe peale korjamist. Selleks sobib liikuva õhuga kuiv ja tolmuvaba varjualune. Kuivatamise kohas ei tohi olla niiske ja taimedele ei tohi peale paista päike. Taimed tuleb õhukese kihina panna võrgust kuivatusraamidele või paberile ja ruum võiks olla pigem jahedamapoolne (kuivatuspind ei tohi olla soojem kui 40-50 kraadi). Õigesti kuivanud ürt on krõbisevkuiv ja värv on säilinud. Kui ürt ei krõbise, siis peaks seda hoidma paberkotis, sest see sisaldab liiga palju niiskust ja võib purgis hallitama minna.
Kuivatatud ürte tuleks hoida õhukindlalt ja valguse eest kaitstult.
Nii säilivad taimede head omadused kõige paremini.
Samal eesmärgil tuleks igal aastal või hiljemalt üle aasta uued taimed koguda ja vanadest loobuda.
Ilmselt on ütlematagi selge, et taimi ei tohi korjata teede lähedusest, tööstusmaastikult, jne. Nõgest ei tohi korjata otse kompostihunniku otsast, kus temas liiga rikkast mullast hirmus palju lämmastikuühendeid on.
Korjamiskohas peaks vähemalt kolmandik taimi terveks jääma, et looduse lahkust mitte kuritarvitada :)
3 kommentaari:
Väga põnevad kuklid, näevad tõeliselt maitsvad välja!!!
Odra- ja rukkijahu kasutatakse meie köögis tihti karaskite ja pirukate tegemiseks (nädalavahetusel tegin nt rukkijahust karjala pirukaid). Samuti joome tihti isekorjatud kummeli-, piparmündi-, salvei-, pärnaõie-, vaarikavarre- ja murakaõieteed, eile õhtul tegime ökopoest ostetud kassinaerist ja rukkililledest teed. Aga nõgeseid pole ma tõesti köögis seni kasutanud, tunnistan ausalt..
Kui mu mälu mind ei peta, on nõgest ajalooliselt kasutatud üsna laialdaselt ja sarnaselt spinatile (mis kuuldavasti samuti Eestis 20. sajandi alguses praegusest palju populaarsem oli). Nõgese-kartulisupp on ju lausa taluklassika.
Viimatimainitu ja nõgesepiruka, nõgeseomleti proovin kevadel ka vast ära. Nende puhul kuivatatud lehed ei aita.
Et siis nõgest teile moka peale :P
kui keegi mainib munavöid, siis mulle tuleb meelde lapsepölv ja vanavanaema söbranje Hilja, kelle juures me käisime koos igal nädalal viljakohvi joomas ja munvöi saiakesi söömas.
a vöilillelehed on siin kevadel igamehe laual kohustuslik salatiosa, öigemini tehaksegi siis ainult värskete vöilillelehtedega salatit, mönikord keedetud muna sisse.
Postita kommentaar