Sel korral ma isegi ei ürita autentsust ja ülimat tõde taga ajada, aga head maitset küll. Järgmisel korral vast proovin tomatikastmes või spinati ja ricottaga varianti või midagi magusat... ja kõik komponendeid hakin palju peenemaks.
Cannelloni veisehakklihaga
18 cannelloni toru või värskest pastast lasanjeplaati
18 cannelloni toru või värskest pastast lasanjeplaati
100 g sibulat (2 pisemat)
15 g küüslauku (2 küünt)
175 grammi seeni (nt. austerservikuid)
300 g veise hakkliha (sea oma siia liiga rasvane)
3-4 päiksekuiva tomatit + mõni spl viimaste hoidiseõli
400 g kooritud seemneteta tomatit (konserv koos vedelikuga)
250 g ricottat
soola, musta pipart, ürte (soovitavalt "vahemerelisi")
40 g parmesani
400 ml piima
40 g jahu
45 g võid
muskaati, valget pipart
Sibul ja küüslauk kuumutada kergelt õlis, lisada hakkliha. Praadida liha valmimiseni (oluliselt pruunistada pole vaja).
Lisada hakitud seened ja maitsestada soola, pipra ja rohkelt ürtidega. Arvestada tuleks, et kaste ja pasta ise mahendavad maitset oluliselt. Tõsta segu pliidilt ja lisada peeneks hakitud päiksekuivad tomatid, nende hoidiseõli, tomatikonservi (kooritud) vedelik ja ricotta. Segada ühtlaseks.
Täita pastatorud või tõsta täidis värskest tainast lasanjeplaadile ja keerata see rulli. Laduda rullid küpsetusvormi. Tõsta peale väiksemaks hakitud konservtomatid ja kallata üle kastmega.
Küpsetada 200-kraadises ahjus kuni kaste imendub ja pasta on valmis (võtab kuiva ja värske pasta puhul erinevalt aega).
Kastmeks sulatada potipõhjas või, lisada jahu ja segada intensiivselt kuni jahu mullitab. Lisada vispliga segades vähehaaval piim ja kuumutada.
Maitsestada valge pipra, muskaadi ja parmesani juustuga.
Teoorias peaks valmis torud olema seest mahlased ja pealt krõbedad nagu ka lasanje. Serveerida parmesanikrõpsu ja päiksekuiva tomati ribadega.
Parmesanikrõpsu kogu "keerukus" seisneb riivitud juustu ringikujuliselt küpsetuspaberile laotamises, ahjus sulada laskmises ja jahutamises. Soojast peast saab sellest ka näiteks ettevaatlikult lootsikuid väänata.
Parmesanikrõpsu kogu "keerukus" seisneb riivitud juustu ringikujuliselt küpsetuspaberile laotamises, ahjus sulada laskmises ja jahutamises. Soojast peast saab sellest ka näiteks ettevaatlikult lootsikuid väänata.
3 kommentaari:
Väga isuäratavad road sul kõik! Meile oleks hädasti sellist küpsetavat koduperenaist vaja;)
ilus! ja tubli!
mina vahin cannellonipakke juba aasta otsa ja ei suuda jöudu kokku korjata, et neid täita.
Aitäh!
Praeguse elutempo juures vajan juba ise kokka ja veel mõnda asjapulka - kipun suurema osa ööpäevast koduseinte vahelt väljas veetma :P (ving ja hala erinevate tootjate valmistoitude kallal, kui oled harjunud ainult omatehtut sööma ja kohapeal toitlustust pole)
Muide cannellonide täitmiseks tuli meeslemmikul eriti hea idee. Mina täitsin lusikaga, aga tema muudkui suras pastatoru otsapidi täidisekaussi ja sai palju tihedamini täidetud. Inseneripää on ikka inseneripää.
Postita kommentaar