Küpsiseisu kiusab ja "maateaduse alused üks" kummitab kuskilt aegade hallusest...

Tungiv soov on hammastega mõnusa mõmina saatel suurt pähkliküpsist erodeerida. Või mis erodeerida, ikka küpsises hoolika valmistusprotsessi tulemusel saavutatud pinnamorfoloogias ja pähklises šokolaadiste intrusioonidega profiilis drastilisi muutusi esile kutsuda, ulatuslikke kurrutusi ja murranguid vähemalt, kui mitte hullemat... et mitte siivutult ette kujutada, kuidas samal ajal, kui mina maitsemeelte kütkes mõnulen, saab küpsisest hammaste survel moondeküpsis ehk peaaegu keelel sulav küpsisepuru.

Ainult kust ma nüüd sellisel kellaajal pähklid leian?
Või, suhkur ja jahu justkui oleks olemas, kuum tee vajadusel ka.
Aga tundub, et... that's the way the cookie crumbles. Või siis mitte.