Seapraad/jõulupraad ürdikartulitega ... ja vallatut uut!

teisipäev, 2. jaanuar 2007

Head uut, sellist vallatut ja kerget!!!
Kõigile kel veel soovinud ei ole :)
Aastavahetus möödus rahulikult ja pudelikorkide paukudes, suurema kära ja ühisüritusteta, erinevalt mööda Eestiti ringi rändamise tähe all tähistatud-pühitsetud jõuludest.
Vahelduseks. Vahel piisab tuju loomiseks
vähestest, aga hästi valitud asjaoludest :P
Hee, ainult valima peab hästi.



Et siis seapraad, see "klassikaline" ja vanaemade moodi, krõbeda kamara ja säriseva sularasvaga, pehme ja mahlane. Marineeritud/hapukurgi ja kõrvitsasalati, ürdivõi ja ahjukartulitega - kogu pühadekupatus, sült, kartulisalat ja verivorstid vabatahtlikkuse alusel ka.

Minu vanaema teeb prae reeglina sea seljatükist, kamaraga karbonaadist, vahel kondid küljes, vahel ilma, aga sobib ka kaelakarbonaad, kamaraga tagaosa tükid... traditsioonist ja isiklikust eelistusest lähtuvalt. Siiski kamar ja selle alune pekk võiks olemas olla, et saaks see "õige". Mulle meeldib, kui kondid ka eemaldamata on, kuigi kondita karbonaad võtab peale määritud maitse ilmselt paremini lihasse.

Kartulitele segan lihtsalt oliivõli soola ja ürtide ning vahel vähese pipraga, segan läbi, küpsetuskotti ja ahju.

Seapraad

1.5 kg või raskem kamaraga praeks sobiv tükk siga
3 tl kanget sinepit (Põltsamaa)
1.5 tl peent soola
1.5 tl jahvatatud pipart (musta või segu)
1 tl mett või suhkrut
3 küünt küüslauku
2 sibulat

Kamar lõigata ruuduliseks. Tasub vaadata lahti lõikamise ja kontide suunda, et saaks hiljem mugavalt ruutude vahelt lõigata. Ja ruudud lõigata ikka täies pikkuses läbi kamara, pekini välja. Ruuduvahedesse puistata natuke soola. Kamara võib enne küpsetamist väheses vees ja kamarapool allpool ka pehmeks hautada, aga mina seda vajalikuks ei pea.
Segada kokku sinep, sool, pipar ja mesi või suhkur. Küüslaugu võib pressida ja segada samasse segusse või pista
lihasse torgitud aukudesse, aga üldjuhul ei soovitata liha eriti torkida, noh et kaotab mahlasust...

Määrida liha korralikult sinepiseguga, panna poolitatud sibulatega küpsetuskotti ja jätta üle öö külmikusse maitsestuma. Mingit vedelikku lisada ei ole vaja - liha pole vaja keeta, praad tuleb niigi mahlane.
Ka pole erilist vajadust praadi külgedelt enne küpsetamist pruunistada, kui praad ahjus niigi pealt jumekaks küpsetada, sest mahlu lihasse see pruunistumine, erinevalt levinud eksiarvamusest, ei kinnita. Pruunistamine on maitse ja aroomi tarvis vajalik siis, kui liha hautada (Maillard'i reaktsioon, skeem, Louis Camille Maillard).
Valmistamise päeval lasta liha soojeneda toatemperatuurile (ca 1 h), kuumutada ahi 150 kraadini ja otsida üles praetermomeeter. Ehku peale saab ilma ka, et kilo ja tund ja mõnekilosel tükil veel tund lisaks, aga see oleneb algsest liha temperatuurist, ahju näidiku täpsusest, praetüki kujust ja ilmselt ilmaoludest... ühesõnaga praetermomeetriga saab lollikindlalt. Praetermomeeter torgata läbi küpsetuskoti otsapidi liha kõige paksema koha keskele (mitte tükist läbi ja mitte otsaga vastu konti), nii et ahjuaknast oleks mugav jälgida.

Küpsetada kuni liha sisetemperatuur on ca 85 kraadi onu Celsiuse järgi, 1.5 kg kamara ja kondiga tüki puhul kulus 2 tundi ja 20 minutit. Kui ei malda oodata ja lõhn tahab hulluks ajada, siis 80 kraadi paiku välja võtta ei ole ka veel patt. Üle 85 kraadi küpsetamine muudab liha aina kuivemaks ja kasu sellest ei kasva. Kusagil 75 kraadi paiku võib koti pealt katki lõigata ja nurgast vedeliku kastme tarvis välja lasta, aga see osa pole kaugeltki kohustuslik.
Enne lahti kõikamist lasta prael umbes 10 minutit seista. Serveerida ahjukartulite ja muu traditsioonilisega :P



PS! Kuulun nüüd ka klubisse, mis tunnistab, et köögis võiks olla kaks ahju. Kartul tahaks lihast ikka palju kõrgemat temperatuuri, kuigi valmis saab ka madalamaga, aga maitse pole see. Ja vahel on kangesti vaja magusat ja soolast korraga küpsetada, aga küüslaugulõhnalist õunakooki ei soovi. No ja kui juba kurtma hakata, siis nõudepesumasin võiks ju ka olla - säästa vett ja vaeva :P:P:D

5 kommentaari:

Elsa ütles ...

Hurraa - mul on vähemasti nõudepesumasin ;) Aga teist ahju olen ka tihti igatsenud. ISegi siis, kui ainult üht asja korraga teen. Aga kui ikka loll minu isikus korrraga minu kilo piparkoogitainast teeb, et ikka kindlasti pool tutvuskonda pihud piparkoogiseks saaks, siis tuleb selleks ikka hullult aega varuda :)
Aga see praad on sul küll isuäratav... usisa ressursside raiskamine, et sa seda nii vähestele tegid :P Ise räägib veel säästlikkusest! :)

maarja ütles ...

see teine ahi on mul ka tihti peast läbi käinud.
ja ilma nõudepesumasinate enam ette ei kujutagi.eriti kui tihti on söömas suur seltskond ja mul haigus kasutada söögitegemisel sada ja üks potsikut.
aga see lihakamar ajab mul tapva isu peale.

Thredahlia ütles ...

Külma praeliha taiosa leivaviilul Hellmannsi majoneesiga fännan ma peaaegu niisama palju kui küpsetatud külma soolapekki rukkileivasel kandjal :D Salati-pirukavõimalustest rääkimata.
Alla pooleteisekilosed tükid ei kipu praena lihtsalt nii hästi välja kukkuma kui suuremad sugulased või olen ma lihtsalt oskamatu :P
Nõudepesumasin on aga kindel tulevikuplaan või noh esialgu veel unistus. Brrr... kuidas ajab vahutama, kui kuulen kalleid "nõukaaegseid" sugulasi rääkimas seda tehnikatükki omavatest tuttavatest kui poosetavatest uusrikastest, kel rahaga muud teha pole. Esiteks see tõesti säästab nii vett kui pesuainet ...ja hei, miks peaks söögitegemise rõõmu rikkuma nõudepesuga, kui seda aega, mida korraliku kokkamise ja kena serveerimise korral kulub vahel päris palju, võib palju väärtuslikumalt kasutada, näiteks perega koos olemiseks. Ja lastele saab kohusetundlikkust ka teisiti õpetada (kodutööd karistusena on muide eriti jube nähtus).
Olen täiesti veendunud, et nõudepesumasinat kiruvad ainult need, kel seda kunagi olnud pole või kes oma elu iga hinna eest raskeks teha ja seda ainuõigena näidata üritavad :P

See "sada ja üks potsikut" vaevab nimelt mind ka krooniliselt. Tihti on see elementaarse köögihügieeni koha pealt ju lausa hädatarvilik. Ja söön ju ka ikka praadi ja magustoitu eraldi taldrikutelt ja piima veiniklaasi ei kalla... Nõusid tekib päeva jooksul ikka paras hunnik :)

maarja ütles ...

mina pean tunnistama, et ma mönikord joon veini kruusist. ja suvel joome tavaliselt suurtest morsiklaasidest, no puhkusel olles. a siis segame valget veini mineraalveega. ja mu armas mees on vöimeline mind maha lööma kui seda näeb.

Anonüümne ütles ...

hmm...aga nii poolekilose seakaelakarbonaadiga oleks mõtet proovida üldse?

Postita kommentaar