Häid pühi!

Kohustuslik jõulueelne postitus

Armasad sõbrad, sugulased, tuttavad ja muidu mõistlikud inimesed!

Palun tungivalt mulle ka sel aastal mitte kinkida asju, mida ma ise pole palunud!!!
Ei jõuluks, sünnipäevaks, soolaleivaks ega muuks puhuks.
:)

Minu maitse asjade suhtes on nii veider, et terve mõistus ei ole võimeline seda järgi aimama. Mul ei ole vaja juurde mitte ühtegi kruusi, vaasi, küünalt, sokki ega küpsisevormi ja ka raamatuid meeldib mulle ise leti ääres valida.

Piparkoogi-ja kommikotte ma ka ei vaja. Neid tekib niigi sel määral, et end Jaanipäevani iivelduseni magusaks süüa.

Mul ei ole vaja rida teie iga-aastases kingieelarves (ja mul endal puudub selline eelarve) - aeg on väärtuslikum kink :)

Vot nii imelik olengi!

Päeva tibinali

Kellele mis on eluks vajalik, eksole. Söögiga see igatahes seotud pole, aga...
Olenemata mitteblondi pea punaseks värvimisest käivad mul vahel "blondid hetked" külas.

Vaja oli faili mälupulgalt. Mälupulk oli kotis, küljesahtlis koos huulepulgaga.
Võtsin mina kotist pulga, eemaldasin korgi ja...
Õnneks ei installeerinud ma hügieenilist huulepulka USB auku. Kuigi arusaamine saabus viimasel hetkel.
Nalja nabani, vähemalt endal.

Liha ja malmpott ja vastupidi :)

Teate, vahel tekib mõne köögiinstrumendiga nii soe suhe, et ilma enam ei oska (nagu hea kööginoaga või korraliku paksupõhjalise kastruliga või õige kumeruse ja vetruvusega vispliga või...).
Mina olen hetkel jäägitus vaimustuses oma emailitud malmpotist. Punasest ja raskest, aga heast ja asendamatust.

Miks? Et milline see ideaalne haudepott siis on?

No esiteks on ta korraliku paksu põhjaga, mis hoiab soojust, jaotab seda ühtlaselt ja aitab kõrbemise vastu. Korralikul haudepotil on ka paksud seinad ja kaas, mis kannatavad nii pliiti kui ka tulist ahju. Selleks otstarbeks on malm ideaalne.

Teiseks peaks see malmpott vähemalt seest kattega olema (emailitud). Nii tohib selles ka toitu säilitada ja veini või tomatiga natuke happelisemaid hautisi teha. Paljas malm kipub nendega reageerima ja valmis toit tuleks sellest peale valmimist nii ehk teisiti kohe teise nõusse ümber tõsta. Puhastada ja hooldada on kaetud pinda ka oluliselt kergem.

Ja kolmandaks... see konkreetne isend oli Selveris kampaania korras hirmodav. Mul on veel väga elavalt meeles, kuidas me klassiõega suvel neid potte sealt autosse vinnasime. Aga ära tasus. Nüüd on tihti menüüs igasugu hautatud lihad (siga, lammas, vasikas, kana... tomatiga, veinis, õlles või kuidagi teisiti), ahjused riisiroad, täidetud aegviljad ja muud "laisa koka" road, mis aegamisi ise köögis valmimisega tegelevad... ja siis keele alla viivad.

Täna ja pildil on sea kaelakarbonaad tomati ja pommuga, kõrvale riis. Pilt on poole haudumise ajal tehtud - kui kaste veel piisavalt paks polnud ja liha kahvli all ise kiududeks ei lagunenud.
Retsepti asemel saab sel korral kirjelduse, sest potti läheb see, mis kodus olemas on ja nii palju, kui kaane alla mahub :)
Samas potis sünnib hästi teha ka vanaema jõulusiga või pörkölti.

Tomatine pommusiga haudepotis

kilojagu taist sealiha, tomatikonserv, suur pommu, suur sibul, paar pead kodumaist küüslauku, soola, musta pipart või tsillihelbeid, vürtsköömet, oliiviõli, pool klaasi vett... ja tühi kõht.

Lõika kilojagu sea kaelakarbonaadi suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi toatemperatuurile soojenema.

Koori sibul ja küüslauk. Sibul viiluta, küüslauguküüned jäta terveks.
Kuubista pommu (tükkide suurusel pole tähtsust).

Kuumuta malmpoti põhjas poole sentimeetri jagu oliiviõli tõeliselt tuliseks ja pruunista lihatükid 2-3 jaos kummalki poolt. Tõsta kogu liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut (segades). Lisa pommutükid ja purk konserveeritud tomateid ning pool klaasi vett.
Jäta paokil kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.
Sibul ja pommu moodustavad meeldiva kastme, mis sünnib nii riisi kui kartuli kõrvale nautida.

Kas teil juba on haakaksoooo hüpersupermega puhastussüsteem, mille 1500 vatti hävitavad 99% bakteritest, ja Dormeo komfortsed madratsid, mis toovad koju ekstrahügieenilise unekeskkonna, ja imetabane FlavorWaveTurboOven, mis isegi mr. T'le steiki suuda küpsetada, ja kas te ikka teate, mis "Vaprates ja ilusates" toimub ja mis kell lõpeb Terevisioon....
Aga mina tean! Päevane teleprogramm mõjub ajule ilmselt umbes samamoodi kui Delfi foorum (no ma ei tea, ma Perekooli pole proovinud) - igatahes innustab väga kiiresti terveks saama.
Olen kodus palavikuga oma tõenäoliselt väga tolmulestarikka diivani peal keras ja kaugel asjalikkusest. Röhh! Või siis mitte :P

Asjast ka - kuna ma erilises kokkamiskonditsioonis pole, siis tuli saata meeslemmik missioonile, Coca-Cola ja "sibirskie" pelmeenide järele. Ja tuleb üllatusega nentida, et Selveris olid viimased täitsa olemas (no teised ei kannata kriitikat harilikult lihtsalt).

Lihtne kohupiimakook kogemata-õuntega

Ja kadus valgus... ju peame seda siin põhjamaises sügises siis endas kandma ja lähedastega jagama, kui end päikese käes laadida ei saa :)

See on üks pagana maitsev ja imelihtne kohupiima-puru-plaadikook, tiiruga kalli ämma kt. kaudu Saaremaalt.
Käesoleva aasta õunauputusest läks minu koogisse ülemise purukihi alla lahkelt õunaviilakaid, aga kook on ilma vast paremgi. Olen seda nüüd teinud ühe ja teise kohupiimaga, aga... kõikseparem saab pehme teraga ja mahedamaitselisest, mitte harilikust hapukast ja teralisest poevariandist või kohupiimapastast.
Pildil olev on küpsetatud Kurtna kohupiimast (mida ma ei jõua ära kiita), maamunadest, Kurtna võist ja osaliselt Kaarli talu jahust. Söödi ja kiideti... ja söödi veel. Tänud retsepti eest :)

Kohupiima-purukook

200 g võid
100 g suhkrut
500 g jahu
1 tl soola
1 tl soodat

400 g kohupiima
200 g hapukoort
6 muna
suhkrut maitse järgi
sidrunikoort

Haki või suhkruga, lisa soola ja soodaga segatud jahu. Töötle kätega või köögikombainis ühtlaseks puruks.
Sega kohupiim hapukoorega ja lisa ühekaupa munad ning maitse järgi suhkrut (mina panin 3-4 spl). Sega ühtlaseks. Maitseks võib lisada sidrunikoort.

Suru 3/4 puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, vala peale kohupiimasegu, tasanda lusikaga ja kata ülejäänud puruga.

Küpseta 180-kraadises ahjus alguses 30 minutit fooliumi all ja siis fooliumita veel 30-40 minutit - kuni kook on kuldkollane ja tuba head lõhna täis. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks (kui enne otsa ei saa).

Maailma parim kapsa-hakklihahautis

Ja nii ongi :)
Mina paremat ei ole söönud :D
Kapsas hakklihaga on klassika, eksole. See siin on veel parem kui klassika :P

Kapsa ja hakkliha vahekord käigu koka maitse ja rahakoti järgi. Tuleb ainult meeles pidada, et kapsas kaotab kuumutades kõvasti mahtu ja kui alguses silma järgi parajalt liha panna, siis pärast on tulemus natuke liiga lihane (kui saab üldse liiga lihane olla, minu maitsele saab). Pildil on see "natuke liiga lihane". Aga mul meeslemmik on õnneks lihausku :P

Maailma parim kapsa-hakklihahautis

üks keskmine kapsapea
2 sibulat
500 g seahakkliha
ca 100 g tükk ehtsat suitsupeekonit
ca 3 dl õlut
soola
musta pipart
ei mingit õli sel korral

Ribasta kapsas ja haki sibul, kuubista peekon.
Pane pott peekonikuubikutega tulele, pruunista. Siis lisa kapsas ja kuumuta keskmisel tulel aeg-ajalt segades.
Samal ajal prae pannil hakkliha sibulaga ja maitsesta tugevalt soola-pipraga. Kalla kapsa hulka ja sega läbi.
Nüüd kalla pannile õlu, sega kogu hea maitse pannilt õlle sisse ja kalla seegi kapsaste otsa, sega läbi.
Siis keera tuli päris madalaks, kata pott kaanega ning hauta aeg-ajalt segades kapsa ja liha pehmenemiseni (mina harilikult lasen tunnijagu haududa). Serveeri keedetud kartulite või kartulipudruga.

Sügiseses tuules on kaduma läinud tervis. Viimati nähti eile õhtul Tallinnas.
Ausal leidjal tagastada igatsevale omanikule. Leiutasu moosi näol garanteeritud!

Ebamaiselt mõnus ebaküdoonia

Ebaküdoonia on üks äraütlemata maitsev ja kasulik asi selles vihamast hallis sügises. Ei saa mitte jätta võimalust kasutamata, kui neid terve hunnik lihtsalt sülle kukub, eksole :)
Ebaküdooniat võib lisada kompottidele ja moosidele, koos marjade või õuntega, keeta siirupit, kisselli või jätta kuumutamata. Mina eelistan seda viimast varianti, eriti tee sisse lisamiseks, analoogselt sidruni-ingverisegule.

Ainuke tüütu osa on nende viljade (õunte, kui täpsem olla) puhastamine.
Kõige mugavam on seda teha järgmiselt:
Võtta terav nuga.
Poolitada viljad kõigepealt pikuti ja siis risti. Vastupidi kipuvad seemned laiali lendama.
Seejärel sõrmega seemned ja seemnekojad eemaldada.
Alles siis viilutada või purustada.

Teelisand ebaküdooniast

1 kg puhastatud ja purustatud või viilutatud ebaküdooniaid
1 kg suhkrut (või mett või mõnd lemmiksiirupit vms.)

Segada, puhtasse purki ja külmkappi, aeg-ajalt loksutada - nii lihtne see ongi.
Suhkrut võib lisada ka rohkem, kui teesse liiga hapu tundub - seda paremini säilib.
Kui on karta, et paari kuuga ära ei kulu, võib väikeste karbikestega hoida ka sügavkülmas.

Toidust, toitumisest ja toidueelarvest...

Kas parem on maksta enne kvaliteetse toidu eest või hiljem arstivisiitide ja ravimite eest?

Tervislikke eluviise võib käsitleda ju näiteks vabatahtliku tervisekindlustusena :)
Kui enda ja pere tervis ei ole piisavalt tähtis, siis äkki raha on... Laenud ja liisingud ju vajavad maksmist, keha Egiptuses ja Türgis praadimist, välimus regulaarset tuunimist, hooajamood ostmist, jne.
Iseasi, paljud meist selle kvaliteetse toidu poest üles leiavad... ja paljud meist selle peale üldse mõtelvad?

Seda siis tööstuslike transrasvhapete kära taustal.
Meie esileedile võib ette heita küll komistamist pressiga suhtlemisel, küll alusetut "süü" fokusseerimist "Kalevile", küll muud, aga ometi on sellest kärast rahvale kasu sündinud.

Kasu sedapidi, et mõni inimene rohkem mõtleb äkki sellele, mida poes igapäevaselt korvi tõstab ja söögilauas suhu pistab :)

[Hiljem] Meeslemmik kommenteerib, et trsnsrasvatihased jäid kajastamata, seega...
Sööge pekki, transrasvatihased!

Liha üldmaitseaine (ei-ei, kadakamarjadega lihamääre ikka)

No need kadakamarjad (tegelikult küll käbid, mitte marjad :P), mis Paldiskist suure vaevaga korjatud said, nendega tuli ju midagi ette võtta.
Ette võtsin sellise universaalse lihamäärde, millega päev enne küpsetamist käntsakas kokku määrida ja maitsestuma jätta. Mõnus on. Proovimiseks oli sel korral siga, aga lammas ja metsloom sobiks vast ka hästi. Kogustega ei häma, need käivad maitse järgi ja on iga kord erinevad.

Kadakane lihamääre

värskeid kadakamarju
kuivatatud rosmariini või muud meelepärast ürti
mett
kanget sinepit
musta terapipart
jämedat soola

Kadakamarjad, pipraterad, rosmariin ja sool purustada uhmris. Segada meega mõnusaks pastaks ja lisada teravuse jagu sinepit. Säilitada külmikus. Kasutada ahjupraadide või hautamiseks planeeritud liha eelnevaks maitsestamiseks.

Päev Paldiski ümbruses

Laupäev möödus autos ja looduses.
Kuna meil metsadest seeni leida ei õnnestunud, tuli leppida loopealsel pakutavaga :P
Tore oli, järjekordselt.
Kaaskorilase põldmarjad said samal õhtul pannkoogi peale toormoosiks. Minu saak veel ootab oma saatust. Kadakakäbid :P saavad mee sisse "lihaüldmaitseaineks", kibuvitsad ilmselt teepõhjaks, barbarissiga peab veel mõtlema, mida teha...

Mõnusad marineeritud kitsemamplid... või puravikud.... või kukeseened

Kõik algas sellest, et... ma olen kunagi söönud jube häid mahedaid-magusaid veinimarinaadis kukeseeni ja tekkis isu. Tegelikult sobib see marinaad peale kitsemamplite ilmselt nagu rusikas silmaauku ka kukeseentele ja puravikele. Kuuseriisikas ja kupatatud riisikad vajavad krehvtisemat kraami.
Sai tehtud maitse ja kõhutunde järgi ja täitsa kogemata on purgi sisu kaks nädalat hiljem hirmmaitsev. Soovitan enam kui soojalt proovida.

Seente kogusest. Mina seeni turult ei osta, toon metsast... ja ei soola-marineeri kunagi samal päeval. Riisikad lähevad likku ja puravikud-kukeseened-kitsemamplid(-kuuseriisikad) kuumutan soola ja rasvaineta vedeliku eraldumiseni ja panen sellesama vedelikuga külmikusse, et nendega hiljem edasi tegeleda.
Sellest tulenevalt on kogused kuumutatud seente liitrites (koos selle kuumutamisel eraldunud vedelikuga), sest just nii on asjaarmastajal köögis kõige otstarbekam tegutseda ja teised ained lähtuvalt seente kogusest ümbes arvutada :)
Eriti mugav on toimetada, kui potil on mahumõõdud sissepoole märgitud.

Seened veinimarinaadis

1l kupatamist mittevajavaid seeni, kuumutatult, "omas mahlas"
0.75 dl oliiviõli
1 dl vett
50 g suhkrut
30 g meresoola
1 leht loorberit
0.5 tl tšillihelbeid
10 tera musta pipart
7 tera vürtspipart
0.5 keskmist kaneelikoort
2 küünt küüslauku
1 suurem sibul
0.75 dl valget veiniäädikat
5 dl poolkuiva valget veini

Kõigepealt varu väikse liiaga veini külmikusse - ülejääk kulub marineerimise kõrvale mekkimiseks :)

Kui seened on toored, siis... pane need potti (vajadusel imeväikse tilga veega) ja kuumuta aeg-ajalt segades vee eraldumiseni. Tõsta potiga kõrvale.

Kuumuta kastrulis vesi ja õli, lisa loorber, pipar, vürtspipar, tšilli, kaneel, sibulaviilud ja hakitud küüslauk. Keeda kanti minutit 5-6.
Lisa sool ja suhkur, lase lahustuda.
Lisa vein ja äädikas ning kuumuta keemiseni. Maitse ja vajadusel lisa tunde järgi tasakaaluks soola-suhkrut-veini-äädikat.

Eemalda loorberileht ja kaneelikang.

Nüüd kalla marinaad kuumutatud seentele, lase keema ja kuumuta madalal kuumusel veel kanti minutit 5. Villi kuumalt puhastesse purkidesse ja kaaneta. Säilib toatemperatuuril.

Õndsad juhused

Viimasel paaril päeval on köögis paar vähem või rohkem juhuslikku "õnnetust" juhtunud - üks edulisem kui teine.

Eile:
Ahjuveise otsa sattus kaste kuiva punase asemel keskmise pooliku pudelihõõgveiniga. Istus kahtlaselt hästi nii magusapoolse praesibula, roosa ahjuliha kui tuju ja olemisega... tasub igal juhul korrata.

Täna:
Plaanis oli kreegi-õuna-mandlimoos. Aga teadagi, olin ma suurest õunapuhastamisest natuke hajameelne. Kreegipüree sisse lendas lisaks õuntele pool purki midagi, mis meenutas mandlilaaste... aga olid need hoopis kookose laastud.
Igal juhul moos sai maitsev :P

Ja esimene purk eksperimendi korras kokku keeratud kitsemampleid veinimarinaadis sai avatud. Keele viib alla! Retsepti saab lähiajal :)

R.I.P. Läburaator

Sügis 2005-2009
Olgu porgandid Sulle mahlased!

Pühapäevane idüll

Vasikakoot on mee-sinepi-soola-pipra-ürtidega ja porgandite-sibulatega ahjus.
Kuts on kammitud ja lammutab köögis plastikpudelit (sest porgandi hakkimise ta just lõpetas).
Telekas on Ratatouille.
Näksimiseks on leiba riiskikasalatiga.
Meeslemmik jõuab kohe koju.
Idüll.

Kena teadmistepäeva ja kooliaasta algust!

Hommikune pilt ja vene rahvusest majakaaslaste tuline vestlus koerajalutustiirult:

Üksikud pidulikus riides koolijütsid ootavad juba emadega bussipeatuses, aga majahoidja saab kohalike naispensionäride (kelle lapselapsed ka vast bussi ootavad) käest peapesu, et mida ta seda lippu jälle üles topib - ainult kolmel päeval on kohustulik, et ärgu topitagu rohkem kui kohustuslik on. Ja veel miski jutt sellest, mille eest majahoidja palka peaks saama (...nii palju, kui ma võõrast keelt mõistan, aga mõistan piisavalt, et meelsust tabada...). Majahoidjast oli kahju.
Elagu Lasnamäe!

Juurde lugeda näiteks seda, austus riigikeele vastu või asi... ja valigem targemini!

Seenekaste vanaema moodi

Selle kastme eelduseks on männiriiskate tugev ülekaal kasutatud seente hulgas ja triibuline soolaliha praadimiseks. Saab ka teistest seentest ja õliga, aga sel pole pooltki seda maitset. Soolapekiks sobib näiteks Rakvere soolapeekon, kui ehedat läbikasvanud soolaliha pole võtta, terve tükina või paksude viiludena. Õhukeselt viilutatud ja/või suitsutatud/suitsumaitselised vaakumpeekonid ja "ungaripekid" ei sobi.

Ja seened peaks soolased olema. Meil segati kupatatud ja nõrguma pandud seened peotäie meresoolaga. Vahel tehakse viimane kupatusvesi käre soolane, et seentele külge hakkaks. Ka kastmele saab soola lisada, aga siis on seened kastmes ikka magedad - eriti kui jätta seenetükid suuremad, seenekujulised.
Talvel võib kergsoolaseened otse purgist lisada, klassikalised soolaseened tuleks enne magedamaks kupatada või leotada.

Suu hakkab kirjutades vett jooksma... kodus on kolm ämbrit segariisikaid leos, neist üle 2/3 männikad :)

Seenekaste vanaema moodi (pannitäis)

100-150g kanti ohtralt triibulist soolaliha (Rakvere soolapeekon)
suuremat sorti sibul
veel ohtramalt kupatatud soolaseid männiriisikaid (või segaseeni)
supilusikatäis jahu
pool kuni kolmveerand keskmist joogiklaasi vett
paksu vähemalt 20% hapukoort

Tükelda seened (jäta väiksemad terveks, suuremad haki). Koori ja haki sibul.
Lõika soolaliha kuubikuteks ja prae kuldseks. Lisa sibul ja alanda kuumust. Prae sibul rasvas klaasjaks. Lisa seened ja kuumuta läbi.
Pane jahu klaasi ja lisa pidevalt segades vähehaaval vesi (nii ei teki klimpe).
Kalla jahuvesi pannile ja sega läbi. Kuumuta minut-paar, et jahu maitse tooreks ei jääks. Lisa ohtralt ja puusadele-tuharatele mõtlemata hapukoort, sega ja kuumuta keemiseni. Vajadusel maitsesta soola-pipraga.
Serveeri keedetud kartulite ja värske soolakurgiga.

Pettumusest naudinguni

Nimelt juhtus, et sai üleeile poes vesistades välja valitud pakendatud tükk Rakvere lihaveise välisfileed, laagerdatud varianti. Ilus paks tükk, et ikka saaks steike lõigata ja soolata-pipardada ja praadida ja mõmiseda. No sülg käis suus ringi ja sisemus möirgas.

Koju jõudes selgus, et "ilus paks tükk" koosnes tegelikult kahjuks pikuti kahest tükist, millest alumine küll fileed ei meenutanud. Ma tõesti loodan, et tegu oli juhusega - korraliku laagerdunud lihaga meil kaubanduses ju eriti alternatiivi pole...

Pettumus missugune, aga lõigatud ja maitsestatud ta sai, olgugi et mikrotükkideks, praetud ka (ma viimasel ajal kuumutan pannil viimasena klaasi veini ja kallan selle kausis või vaagnal soojas seisva liha peale - sel korral poolkuiv valge). Söödud sai ka, mõnusalt mediumist peaaegu tooreni, mõmisedes ja Gruusia leivaga viimaseid lihamahlu-kastmetilku kausist taga ajades.

Lõpp hea kõik hea! Nii hea, et läks eile kordamisele :)
Esimesel korral hariliku õli-äädikakastmega lambasalati ja pipardatud lihatomatitega, teisel korral sulavõiste aedoakaunte ja tomatitega.
Meeslemmik kiitis küll salatit, küll ube :P Esmakordne kogemus. Korda kaks! Hakka või ennast imetlema...
Tõsi, salatikaste õnnestus sel korral erakordselt hästi suhkru-sinepi-soola-pipraga tasakaalu timmida ja salat oli vähe teine, aga aedoad sattusid küll tavapäraselt soolavõis ujuma. Kaks varianti, kas tast hakkab asja saama või ründab mõni tervisehäda, mis pähe mõjub :D

Blogimisest ja lugejatest ja Delfiinidest

Delfi foorum (kui tore ajaviide, eksole) annaks mulle tänase seisuga maailma parima põhjuse see blogi kinni panna. Tegelen siin ju mingite mõttetustega, plagieerimise ja aeg-ajalt kodu- ja välismaiste raamaturetseptide ülepildistamisega. Blogi tohiks pidada ainult kui isiklikku päevikut ja avaldada ainult "enda leiutatud" retsepte (selliseid pole tõenäoliselt olemas - tegeleme kõik igapäevaselt köögis kellegi plagieerimisega, ka enamus retseptiraamatute autoreid) :)

Ma siin juba mõnda ega üritan enda arust "kvaliteeti hoida". Kui ikka pilti pole, siis retsepti ei jaga. Retseptid on eranditult sellised, mis endale on väga maitsenud. Olgu neid postitusi siis pigem vähem ja paremaid, kui rohkem ja kasutuid (ka selliseid näiteid on netiavarustes varnast võtta). See, mis ei õnnestu retsepti poolest või mille tarvis pole kaamerat välja võtnud (iga toidukorda tõesti ei pildista), lihtsalt blogisse ei jõua. See ei tähenda, et ma enamuse ajast ennast näljutaksin ja ainult blogi nimel elaks.

Blogi on siinkohal inimese hobi väljendus (minu töökoht ega vastne doktorantuuriteema pole kokandusega üldse seotud) - olgu selleks hobiks siis eluliselt vajalik köögis askeldamine või selle askeldamise (ja muu meeldiva) jäädvustamine. Ja selle hobi väljendusviis on sügavalt blogija südametunnistuse teema. Kui retsept on kusagilt võetud, siis on igal juhul õigem ka allikale viidata, kui üritada asja enda oma pähe esitleda (pettus tuleb varem või hiljem ilmsiks ja häbi kui palju).
Järgmiseks keelavad delfiinid sellised blogid, kus pildid soovida jätavad ja sellised blogid, kus pildid toitu "liigselt ilustavad" ja sellised blogid, kus toidud on liiga kallid ja sellised, kus ebatervislikult koonerdatakse...

Rohkem tööd teha, hobisid ja head toitu nautida - vähem foorumis kolada! :)
PS! Mitte valesti aru saada. Delfi mind juba ei kõiguta ja blogi kinni ei pane. Inimeste lahmimine ja ülbus, osavõtmatus - pani mind natuke imestama. Enda ümber lihtsalt pole sellist kontingenti. Ja puudust ka ei tunne. Ausalt.

Suvi sai otsa, sügis tuli tuppa

Meeslemmik kurtis hommikul, et peab vist tule põlema panema...

Sai, sprott ja kurk ehk suitsulest kurgi ja leivaga

Suitsulesta peab armastama! Kurki ja leiba ka. Maitsev kooslus. Aga nostalgiat tekitas hoopis analoogne kooslus sprottidest, kurgist ja saiapätsist.

Kunagi ammu, kui mina olin pisem, vanaisa noorem, muru rohelisem, sprotid ikka kiludest, mitte räimest ja spartakiaadid kuum teema... mälus on lüngad. Ju neid spartakiaade oli ikka rohkem, kuhu mind juba titest saati kaasa veeti, aga seda ühte ma mäletan, vähemalt osaliselt. Toimus järve ääres, olime vanaisaga kahekesi, mingite naiskolleegidega sai vees hullata ja varvastega proovida triibulisi kalu püüda ja kõik see veemöll tegi kõhu jube tühjaks. Ja siis me sõime telgisuu ees maailma kõige paremat toitu, mis maitseb siiani hea: sprotikonserv, päts pehmet saia, pikk kurk (see üksikute mummudega, mitte sile) ning ajaleht ja taskunuga käisid asja juurde, joogiks ilmselt Kelluke. No keele viis alla. Ja eile, vabandage väljendust, hakkas ila tilkuma, kui see meelde tuli. Nii siis sai suitsulesta, kurgi ja peenleivaga asendatud... ei olnud ikka SEE, täna hommikul ka mitte, liiatigi kohviga. Tuleb pätsisaia osta ja head sprotti, kui seda kuskilt saab. Ega me saia ei lõiganud, otsast hammustasime. Kurki ka hammustasime. Nuga oli kalade karbist õngitsemiseks. Sportmängud ja vimplid ja muu kaasnev oli ka ja kindlasti oli kohal nimi, aga sellest kõigest ei mäleta ma mõmmigi. Ja võib-olla on mul kõik peale toidu ja triibuliste kalade hoopis valesti meeles.
Sai, sprott ja kurk jätsid kustumatu mulje :P

Seentest lihtsalt ja maitsvalt: praekartulid kukeseentega

Kalast ja kurgist ja saiast, ajalehe ja taskunoaga... ma täna ei räägi. Mõni teine kord. Räägin hoopis sellest, mis sai nädalavahetusel korjatud kukeseente lõpust, maitsvalt.

Kukeseentega aedubadest olen ma juba kirjutanud, kartulitest veel mitte. Mina kasutasin sel korral praadimiseks searasva (sobib kartuliga ülihästi) ja serveerimiseks Farmi kodujuustu (selle eheda maitse tõttu).
Meeslemmik igatahes mõmises.
Koguste puhul arvestada oma maitse ja sööjate arvuga.

Praekartulid kukeseentega

toorest kartulit
sibulat
rasvainet praadimiseks
kukeseeni
soola-pipart
kodujuustu
murulauku, tilli, hakitud kurki vms. serveerimiseks

Puhasta kukeseened, koori ja tükelda kartulid ning sibul. Kuumuta pannil rasvaine (õli, või, searasv, vms.) ja lisa kartulid. Sega läbi ja prae keskmisel kuumusel, kaanega kaetud pannil kuni kartulid on peaaegu pehmed. Maitsesta kartulid soolaga, lisa sibul ja kukeseened ning prea ilma kaaneta ja aeg-ajalt segades sibula pehmenemiseni ja seente küpsemiseni. Maitsesta värskelt jahvatatud musta pipraga ja serveeri kodujuustu ning ürtide või hakitud värske kurgiga.

4 seika

Seik nr. 1 - Eile õhtul kukkus Brennal poole jalutamise pealt hammas suust :) Hamba panime tallele.

Seik nr. 2 - Meil on uued koduloomad, Blatella germanica - elagu Lasnamäe (... ja kortermajad)!!!
Esimese leidis meeslemmik kirjutuslaualt ja kutsus mind tuvastama (no ta polnud varem sellist elukat näinud). Teine maandus hommikul vannioas mu käele...

Seik nr. 3 (pildil, kes leiab, see leiab) - Tegelesin eile õhtul enese premeerimisega puhkuse lõpu puhul ja nüüd ei jõua ära silitada. Mõnus-mõnus-mõnus!

Seik nr. 4 (pildil) - Küpsed lihatomatid, mmmmmmmmm..........

Juustukook maasikatega

Parema puudumisel (mustikad ja vaarikad!) võib juustukooki serveerida ka maasikatega :D
See tähendab vist, et maasikatest on selleks hooajaks isu täis söödud...

Seene-singi-juustumuffinid

Otseloomulikult on see vägagi paindlik retset :)
Seened võivad olla nii värsked kukeseened (pildil), puravikud, kitsemamplid, šampinjonid või hoopis leotatud soolaseened.
Juust võib otsast lõpuni olla see meie "Harju keskmine" riivjuust või proovida vahelduseks lisada näpuotsaga hoopis mõnda hallitusjuustu.
Singiks sobib nii vaakumpakendatud poepeekon kui ka ehesuitsune pekiribaga talusink.
Ja midagi ei juhtu, kui seened üldse ära jätta ja sinki natuke rohkem panna :D
Ja kes ütles, et peale just päevalilleseemneid peab panema, pange kas või mooniseemneid - peaasi, et maitseb.

Seene-singi-juustumuffinid (12 tk)

200-300 g värskeid kukeseeni (kuivi/pesemata vähem, vihmaseid või kausis pestuid rohkem)
100 g suitsupeekonit
100+50 g riivjuustu
peoga päevalilleseemneid

300 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola

2 muna
1 dl mahedat oliiviõli
2 dl piima

Puhasta ja haki kukeseened, eemalda peekonilt kamar. Prae peekonitükikesi rasva eraldumiseni, lisa kukeseened ja prae edasi, kuni vesi on seentest välja tulnud ja ära auranud. Jäta jahtuma.

Sega eraldi kaussides munad õli ja piimaga ning jahu küpsetuspulbri ja soolaga. Lisa jahule 100 g riivjuustu ja seened-singid ning sega läbi.
Sega munapiim muude komponentide hulka ja jaga tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni õõnsustesse. Riputa muffinitele veidi riivjuustu ja päevalilleseemneid.
Küpseta 200-kraadises ahjus ca 20 minutit, kuni muffinid on kerkinud ja kaunid kuldsed.

Mis toimub?

Mis toimub? Ma vist elan juba mõnda aega rohkem siinpool ekraani, kui sealpool, koos teiega.

Kutsa on lahe (ja käib ka koolis, koolid on popid).
Ise olen värske doktorant.
Juuksed on tunduvalt lühemad kui iial enne :)
Autokool on aktiivselt käsil.
Puhkus on ka tänaseni erakordselt aktiivne olnud.
Potid ja pannid tahavad rooste minna...

Toompeal on jälle kord istutud, veini ja toiduga, mõnusalt müüride sees peidus. Tänud Triinule! Värske kartul, kukeseenekaste ja maasikad... SUVI.

Suure kollasega proovisõidu käigus Paldiskis mere ääres piknikul kogu värske Keskturu saagiga on ka käidud - sääsed vs. lauspäike. Ja auto kahjuks siiski nii suur ka pole, et piknikku pagasiruumis pidada.

Päris puhkus algas Haapsalu, American Beauty Car Show, meeslemmiku suguvõsakokkutuleku ja siiani ülevõllihea elamuse jätnud majutusega. Auto sõidutas kohale ja kaugemalegi (Pärnumaa metsade kukeseened on üle vaadatud ja ära söödud). Selle kapoti peal sai lausa päevitada (pikkuses jään ma kapotile alla). Ja tähelepanu oli garanteeritud (auto või kutsi näol, siiski mitte minu enesepruunistamise tõttu).
Ahjaa... sabajonni ärge Haapsalus tellige, saba võib jonnima hakata.
Aga majutus oli tõesti tore! Õige hinge ja hõnguga, hoopis toredam kui anonüümses hotellis.
Ja see veranda ja need aeglased hommikukohvid ja äiksevihmased õhtuveinid ja... Selle veranda oleks tahtnud kotis kaasa võtta. Ja Väike-Viik oli kiviga visata nagu ka lossihoov :)

Ja nagu ilusatest autodest (psst, mina seda ei öelnud) ja suguvõsamöllust Topu sadamas veel küll ei oleks olnud... Ühel kenal varahommikul enne seitset kutsi jalutama minnes võttis Haapsalu mind lihtsalt imestusest õhku ahmima. Ja ahmisin ma seda ilu enamuse jalutuskäigust kutsiga kahekesi inimtühjas linnas tungiva kajakakisa taustal.

Elan lisaks meeslemmikule hambaid vahetava kutsaga ja endiselt ilma vähegi kriitikat taluva köögita (siit ka postituste puudus). Toidurindel lihtsalt ja hooajaliselt - suvel on see ju nii käkitegu ja pealegi kõige maitsvam. Täna näiteks suitsulatikas (Viimsi Kalapäevalt) värske tšilliõlise ahjukartuli, rohelise sibula, kurgi ja kodujuustuga. No mis saaks parem olla?

Göteborgist, üsna toiduvabalt

 

Tervitused Göteborgist, from the current European heat capital, nagu ma täna kohvipausil juhtumisi kõrva taha panin. Õues kuumus tapab (isegi hilisõhtul), hotellis puudub konditsioneer ja tundub, et ka ventilatsioon, konverentsiruumides võib jälle päeva lõpuks üsna jahe hakata. Kurk on valus. Kohv nii soojendab mitu korda päeva jooksul kui ka aitab "konditsioonis" püsida. Oeh jah. Ja nagu sellest veel vähe oleks. See on viimaste päevade jäämäe veepealne osa (või rohkem temaatikasse - merealune soolajärv või imiku soole metagenoom või Thiomargarita morfoloogia või tundmatud arhed känguru kõhus või bakterid Vahemere turgudel müüdaval lihal :D). Mikrobioloogia on mulle kesk silmnägu lajatanud ja ilmselt ülejäänud enam kui tuhandele osalejale ka.
Oleks vähe öelda, et olen infoga nagu haluga vastu pead saanud. Selle infohulga juures on tunne, nagu oleks ma taevast sadava betoonbloki alla jäänud. Ja kuidas on inimlikult võimalik 1.5 h jooksul tutvuda 500 postriga (per päev!).
Loodetavasti jääb sellest midagi ka püsivalt kõrvade vahele.

Vähemalt on mõni ettekanne täitsa tore (lisaks infole). Helicobacter pylori isa, Barry Marshall, rääkis esimese päeva plenaaril lisaks maohädadele ka Helicopter pylori'st ja sellest, et children in South-East Asia are exposed to their grandmothers. Aga see oli ka muidugi mees kes ise haigustekitajat sisse jõi, et Koch'i postulaate täita (ja sai nii muuhulgas Nobeli). Teadus võib sõna otses mõttes maohaavu tekitada :)

Inimese seedekulgla mikrobioomi ja ülekaalulise seotusega kerkis slaidile küsimus: "Do I look fat in these genes?".

Ühe ettekande lõpus tänati seksikut ja sookolli (tegelikult küll kedagi F. Seksik ja H. Sokol).

Tänase päeva bioinformaatika iva sõnastus aga: "If you put garbage in, you get garbage out (& put garbage in, take shit out)".

Me siirdume nüüd linna peale restorani otsima ja jääme homseid mõtteteri ootama.

[Hiljem] Väljas söömise (no ja õlle-) hindade poolest võiks siia võrreldes Tallinnaga jäädagi :)

Hautatud porgandid

Enamus "juurikaid" on inimesele kergemini omastatavad mingil keedetud-küpsetatud kujul. Porgandi puhul on oluline kasutada ka rasvainet, et muuta kehale kättesaadavaks rasvlahustuvad vitamiinid.

Enamasti ma aurutan külmutatud "beebiporgandeid" ja serveerin killu meresoolase võiga, aga vahel suures nostalgiatujus tuleb teha ka nö. vanaema-stiilis hautatud porgandeid.

Hautatud porgandid

noori värskeid või külmutatud porgandeid
head võid (või oliiviõli)
vett või aedviljapuljongit
soovi korral koort
soola-pipart maitse järgi

Puhasta porgandid (päris noori ära koori!) ja prae need potipõhjas kergelt võis läbi. Lisa potti paar sentimeetrit kvaliteetset aedviljapuljongit või vett ning veidi soola ja hauta kaane all, keemise piiril porgandite pehmenemiseni. Kontrolli, et vesi päris otsa ei saaks. Pehmetele porganditele võid soovi korral lisada veidi rõõska koort.
Serveeri lisandina prae juurde. Hästi sobivad serveerimisel porgandite sekka värsked ürdid.

Tallinna uued turud - nähtud, aga mitte tehtud...

Tänaseks olen sattunud nii uuele Nõmme turule kui ka kesklinna Rotermanni turukesele. Emotsioonid on vastuolulised, mis ilmselt kirjutama ajendaski.

Rotermanni turuga on asi lihtne. Kesklinnas töötavale rahvale kena läbi jalutada ja pirukas kaasa haarata, suitsulatikat ja kitsejuustu ehk ka, aga... spetsiaalselt süüa ostma pole sinna mõtet minna, kui ei taha pärast kottidega veel poodi või mõnele teisele turule kolistada. Tore ja kodumaine kaup, aga ilmselgelt liiga piiratud kaubavalik - mis teha, kõik meil kohapeal ei kasva ja mahedalt kätte ei saa. Valik väike ja turukottidega seiklemiseks koht kehv.
Ja miks peavad müüjad "koolivormis" leti taga seisma. Kärud, olgu, kenad ühesugused (puuduvad ühel turul asendamatud jaheletid ja saiakeste müük neilt kärudelt pole ka eriti ilus - tuleb kilega mässata - "None for all"), aga müüjad võiks ikka oma identiteediga leti taga olla. Tore algatus, aga natuke pahasti läbi mõeldud - ootame ja vaatame, aega areneda ju on :)

Teine lugu on Nõmme turuga. Linnas võiks ikka juba omas ametis piisavalt arenenud inimesed olla. Ometi on planeerimisel-projekteerimisel mitme jalaga sügavasse ämbrisse astutud. Üldilme jälle peaaegu täitsa kena (kui mitte arvestada UUT ebakvaliteetselt paigaldatud sillutist, mis kohati lausa komistama sunnib).
Hinnad on Nõmme turul muidugi kogu aeg kõrgemad olnud kui mujal ja mõnda aega peale avamist vast loksuvad natuke enam paika, aga näitena keskturul 4-5 kroonine karulaugupunt maksis Nõmme turul lausa kolm korda rohkem. Maasikas oli vaid poole kallim... aga valik on see-eest täiesti arvestatav.
Ja kui rahakott puuga seljas kaasa võtta ning kontsad mõne turvalisema täistallalise jalatsi vastu vahetada, siis tuleb edasi mõelda... et kuidas turul kauba ligi pääseda. Nõmme turg ei ole mõeldud peredele, noortele emadele, liikumispuudega inimestele ega ka paljudele pensionäridele. Kellele siis? Noortele ja vallalistele? Lisaks tuleb varuda aega, sest kaubast puudub ülevaade.
Miks siis?
Suur osa kauplemiskohtadest on kena välimusega putkades. Putkad on kenad, aga sisse ei pääse ei lapsekäruga, ei ratastoolis ega haige põlve või kepigagi. Sisenemine on ausalt öeldes isegi tervel noorel inimesel ebamugav. Astmed on kõrged ja järsud, puuduvad käsipuud (!), kaldteedest rääkimata. Uksedki on nii kitsad, et kui trepist üleval, siis sisenemine on ikka keeruline, erititi juhul, kui rahvast palju. Lapsekäru saaks ju ukse taha jätta, aga näe aknaid pole, et sel silma peal hoida. Ratastooli juba ukse taha ei jäta. Ja mida peavad tegema vanurid, kel jalad põduramad - kutsuma müüja õue kaupa tutvustama?
Aga näe linnavalitsus meil "mingi MTÜ'ga" ei kooskõlasta, nagu me ajakirjandusest lugeda võisime. Kui ise hakkama ei saa, siis peaks ikka kelleltki abi küsima, mitte rahva raha eest lollusi korda saatma. Aga kui linnavalitsuse prioriteet on teerulli stiilis propaganda, mille peale kümneid miljoneid meie ühiseid panuseid kulutatakse (Keskerakond ärgu reklaamigu end siiski linna rahaga!), siis ilmselt pole muule aega...

Ärritusest roheline, vasakule ära.
[Hiljem] ...ja endiselt praktikas keskturu usku, olenemata selle seisukorrast - valik, hinnad, müüjad ja melu on "õiged". Teoretiseerides oleks ideaalne mingi renoveeritud ja hügieenilisem versioon sellest, aga töötab ka nii...

Kodune idüll

Kõht on mereannipastat (või, vein, sibul, kaheksajalakonserv, krevetid) ja head saia (Rimi pagarite "Ungari leib") täis, käes on veiniklaas, kuts magab mu varvastel, meeslemmikul on õhtuuinak ja aknaklaasil trummeldab vihm - idüll, ei muud.

Muuseas, ma olen krooniline toidufanaatik. Lugesin täna uudistest, et: "Roosamannakreemile patent ja arendusraha". "Korea auto" silt on kogu see aeg Pärnu maanteel "koeraauto olnud". Piinlikematest seikadest ma parem vaikin :P

:D

Ma olen hingepõhjas meesterahvas? ...sest pesen kohvitassi enne kohvijoomist, mitte peale kohvijoomist.

Tänane mõttetera

Ära torgi töötavaid asju! Anarhisti kook on hea nii, nagu on. Ei tasu lisaks kohupiima sisse surada lihtsalt sellepärast, et säilimiskuupäev läheneb...

Munavõi karulauguga

Osa eilsest õhtusöögist oli munavõi viimase hakitud karulauguga. Maitses hea, kuigi seekord nõgesekukliteta.

Mune oli mul seekord nii palju keedetud, et kausis soojalt kahvliga jändamine ei tundunud tark tegu. Kuhjasin soojad munad, või, soola ja peenelt hakitud karulaugu kaussi ja hakkasin pudrurauaga askeldama - õige otsus. Nii sai kiiresti, efektiivselt ja sama tekstuuri, mis kahvliga (erinevalt köögikombainist).
Ja karulauguga on vist selleks aastaks ühelpool, kuigi pestot on kapis veel arvestatava varuga, aga küll seegi ära kulub.

Lihtne kartuli-tomati-hakkliha pannikas

Mulle, kes ma keedetud kartulit eriti ei salli ("söön-aga-ise-ei-teeks" tasemel), meeldib kartulit muus vormis süüa. Enamasti ahjukartulina või hautistes. See siin on üks lihtne variant, kus kõik koostisosad ja kogused on vabalt muudetvad vastavalt külmiku sisule.

Lihtne pannikas

mõned kartulid
paar punast paprikat
mõnisada grammi hakkliha (siga, veis, lammas)
purk purustatud tomatit
mõni küüs küüslauku
tugevamaitselist puljongit või kontsentraati (veis, lammas, metsloom, mitte kana)
soola ja pipart
sibulat, peterselli serveerimiseks
õli praadimiseks

Haki küüslauk ja paprika, kuubista kooritud kartulid.
Pruunista hakkliha ja paprika kergelt õlis, lisa küüslauk ja kuumuta veel veidi.
Lisa kartulikuubikud ja sega läbi. Lisa paarsada milliliitrit puljongit ja umbes poole rohkem tomatikonservi, maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta keemiseni ja alanda temperatuuri.
Hauta madalamal kuumusel kaane all kartuli pehmenemiseni. Arvesta, et kartuli pehmenemine võtab aega (happeline keskkond). Pikem haudumine muudab siinjuures oluliselt paremaks nii liha kui ka tomati :)
Serveeri rohelise sibula ja/või peterselliga.

Veel üks ploomikook: anarhisti kook

Kas või vaid nime pärast :)
Mõnus oli!

26.05.2009 - kuivainete kogused viidud grammideks. Ülemised pildid ploomidega, alumine maasikate ja rabarbriga.

Anarhisti kook

ca 400-500 g kivideta kirsse või viilutatud ploome, virsikuid, nektariine, maasikat-rabarberit, vms.
125 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
2 muna
125 g suhkrut + veel mõni spl
1 tl riivitud sidrunikoort
2 tl palsamiäädikat
0.6 dl külmpressi oliiviõli
0.6 dl vett

Löö munad kaussi, sega suhkruga ja jäta seisma (suhkur sulab ja toasoe muna vahustub paremini).

Eemalda viljadelt kivid ja viiluta (va. kirsid viimasel juhul). Sega paari supilusikatäie suhkruga ja jäta seisma.

Soojenda ahi 180 kraadini.

Vooderda 24 cm diameetriga lahtikäiv vorm küpsetuspaberiga ja määri õli või võiga.

Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, tõsta kõrvale.

Vahusta muna 125 g suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Lisa oliiviõli, sidrunikoor, vesi ja äädikas ning sega vispliga ühtlaseks.
Lisa jahu ja sega ettevaatlikult tainasse.

Kalla tainas vormi, laota peale viljad ja puista üle 2-3 spl sukruga.

Küpseta, kuni koogisse torgatud tikk jääb puhtaks ja koogi pind on kuldne.
Küpsemisaeg oleneb kasutatud viljadest ja ahju funktsioonist.

Magusus oleneb kasutatud viljadest. Magusad ploomid näiteks võivad küpsedes tulihapuks muutuda. Kui kook jääb veidi liiga hapu, võib seda serveerida näiteks magusa vanillikastmega.

Tervitage titat!

Ma olen siinpool ekraani nüüd mõnda aega reaalsuses elanud, tööd teinud, hästi söönud, raamatut lugenud... suvi sadas kaela, blogis jäi vaikseks.

Ja ülelahenaabrite juurest saabus meile eile kauaoodatud pereliige - šotlasest terjerineiu Brenna.
Rohkem udupilte.
Tervitage titat! :)

Maitsev maks, kogemata, kiiresti ja maitsvalt

Ma leiutasin ilmselt jalgratta, aga siiski. Juuuuube maitsev tuli, samm edasi harilikust praadimisest.
Teadagi on maksa suur vaenlane selle "vaeseomaks praadimine", kuivaks ja puiseks läheb kätte. Sel korral aga selgus kahvlit maksa lüües, et on teine natuke ebameeldivalt roosaks jäänud. Ja siis see sündis... käes oli kokkamise ajaks avatud pudel kuiva siidrit...
Kujutan ette, et kui maks pisi-pisikesteks tükikesteks lõigata, siis passiks see (külmalt) hästi ka hommikustele röstsaiadele. Mmmmm...

Maitsev maks

Külmutamata veise(/vasika) maksa
Kuiva siidrit
Sibulat
Soola-pipart
Jahu (nisupüüli, täisterajahu, mitmeviljajahu, vms.)
Õli/võid praadimiseks

Puhasta maks kelmetest, lõika sentimeetripaksusteks (või veidi paksemateks, mitte õhemaks) viiludeks ja kuivata köögipaberiga. Jahvata maksaviiludele soola, kohe üsna ohtralt.
Viiluta sibul ja prae keskmisel kuumusel pehmeks. Tõsta sibul ootele, puhasta pann, lisa uuesti õli (rohkelt-heldelt) ja aja pann tuliseks.
Patsuta maks jahus ja prae tulisel pannil kiiresti kahelt poolt pruuniks (paar-kolm minutit, mitte kauem). Pane pannile korraga ainult nii palju maksaviile, et nende küljed praadimisel kokku ei puutuks (muidu jahutad panni liiga maha).
Kalla pannile siirdit nii, et see panni pinda nii veidi alla poole sentimeetri jagu kataks (vahutab alguses korralikult, mitte ehmatada), keera kuumust madalamaks ja kata pann kaanega. Paari minuti pärast keera maksaviiludel teine pool ja hauta veel minutike. Jahvata maksale maitse järgi pipart.
Serveeri kuumalt praesibula, praeleeme, saia ja salatiga.

Sõir karulauguga - kokkame koos@Nami-nami #16

Sõira põhiretsept on pärit Nami-namist, aga köömnete asemel kasutasin seekord paar suurt peotäit hakitud karulauku ja soola panin poole rohkem.
Peaks mõneks tarbeks kirja panema, et sõel olgu marliga vooderdatud, et hea läbi sõela kaduma ei läheks.

Kui veel isu peale peaks tulema, siis prooviks kasutada vähemalt osaliselt karulaugupestot - saaks maitse paremini kätte. Harilik köömnetega variant meeldib mulle siiski rohkem kui karulaugusõir, aga maitsed on erinevad ja sõirasse annab peale köömnete või karulaugu panna palju muudki :)

Kreemjad ahjumunad

Nigella Lawson on üks neist autoritest, kelle retseptid mulle raamatu kujul väga meeldivad, aga telesaated tunduvad kuidagi liiga imalad, familiaarsed ja "üle mängitud", kuigi eesmärgiks on vastupidi kiire, lihtne ja maitsev. Igatahes sattusin eile siiski vaatama ja hirmus munaisu tuli peale. Polegi mune ammu ahjus küpsetanud. Mõeldud-tehtud.
Muuseas, katsed näitavad, et töötab ka hapukoorega, aga rõõsaga on selgelt parem.

Kreemjad ahjumunad

Mune vastavat sööjate arvule
Vahukoort
Soola-pipart

Pane vesi kannuga keema ja lüli ahi 200 kraadi peale soojenema.
Löö 1-2 muna sööja kohta portsjonvormidesse, kalla peale törts vahukoort, riputa üle veidikese soola ja pipraga. Tõsta vormid suuremasse vormi ja kalla poole kõrguseni keeva vett. Küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit. Munakollane peaks veel meeldivalt vedelaks jääma, aga valge olema kalgendunud.
Koos munaga võib ahju küpsetuspaberile panna ka (maitsestatud) oliiviõliga pritsitud saiaviile, mida pärast munasse kasta.

Pildil serveeritud tomati, karulaugu ja oliiviõliga röstitud ciabattaga.

Part ja tibud, ahjuselt

Vahepeal tuli kevad, aga märtsialguse magistritähistamise (ja Triinu artikli ja Lea ISO kadalipu) part ja aprillinaljased ahjutibud on kajastamata jäänud. Maitsvad olid mõlemad. Parem hilja kui mitte kunagi, eks. See oleks lausa omaette postitust väärt, kuidas me Triinuga meeslemmiku mööda Tallinnat kolme pardi jahile saatsime (part siit, teine sealt Piritalt Roccani), kuidas ta lõpuks jäiste tiivulistega end bussiga Tartusse transporteeris (kuni ma kaitsmisega ametis olin) ja muuhulgas lambi lakke meelitas :D
Võib loota, et Veuve Clicquot Ponsardin Brut ja Rose teda natuke lohutasid :)
Aga õhtu teeb heaks ikkagi seltskond - aitäh kõigile, kes seda õhtut jagasid!

Tibude sisse läksid sidrunisektorid, riivitud sidrunikoor ja Jägermeistris leotatud rosinad. Pealt määrisin ohtralt mee-tüümiani-Jägermeistri-sidrunimahla-soola-pipra seguga, lisaks õige pisut-pisut sinepit. Tibud küpsesid lahtiselt 200-kraadises ahjus, all tilk vett.

Pardi sisse läksid apelsinisektorid, riivitud apelsinikoor ja mustad ploomid. Pealt määrisime mee-sinepi-rosmariini-soola seguga ja küpsetasime 220-kraadises ahjus küpsetuskotis, omas mahlas. Paarkümmend minutit enne lõppu sai kott katki lõigatud, vedelik kastmeks kõrvale pandud ja lastud linnul lahtiselt pruunistuda.

Kõrvale serveerisime mõlemal juhul oliiviõli, tüümiani ja rosmariiniga küpsetatud kartulit, bataati, porgandit, pastinaaki.

Pardil oli rind kenasti roosaks jäänud, ses mõttes õnnestus, aga part ei ole siiski mu lemmlik. Vana hea noor broiler meeldib ikka rohkem. Määretest mesi ja sinep on muidugi klassika, aga see Jägermeistriga variant maitses huvitavalt ja viis sealhulgas ka keele alla.

Redise-karulaugu-kodujuustusalat - kokkame koos@Nami-nami #16

Kevad on kohale jõudnud! Temperatuur vähemalt, tuult võiks nüüd ka veel veidi vähemaks jääda :) Eile igatahes lubas tervis juba natuke Aegviidus, Nelijärvel, Jänedal, Kakerdaja loodusrajal veidi ringi tuiata. Mõnus oli. Ja ma pole vist mitte kunagi elus niiii palju konnasid näinud - vee all ja vee peal, teel, metsas, radadel....

Jõudku see kevad siis kööki ka, eksole. Nami-namis on sel korral kevadroheline lausa kooskokkamise teemaks. Suuremat nõgese- ja naadisaaki tuleb siiski pisut veel oodata.
Täna sai ahjukartuli kõrvaseks segatud kevadine salat silma järgi üsna võrdsetes osades redisest, karulaugust ja kodujuustust, lisaks veidi hapukoort ja soola. Proovige teiegi!

Õlleküülik

Ammu söödud, aga millegipärast blogimata jäänud. Igatahes mitte maitse pärast - maitses hää ja valmib ju sisuliselt iseseisvalt.

Õlleküülik

0.5 tükeldatud küülikut
2 spl võid
1 sibul, tükkidena
1 porgand, tükkidena
4-5 küünt küüslauku
1 spl tüümianit
5 tera pipart
2 lehte loorberit
0.33 l pudel Belgia nisuõlut
3 dl kuuma vett või puljongit
3 spl veiniäädikat
1 spl suhkrut
veidi soola

Pruunista toasoojad lihatükid võis, lao haudepotti, lisa muud komponendid ja hauta kaane all liha pehmenemiseni. Pööra vahepeal lihal teine külg ja lisa vajadusel vedelikku.
Serveeri kartulipudru või ahjus küpsetatud kartuli-porgandi-pastinaagiga.

Pahur kahur

Mida teeb muretsev meeslemmik, kui ma juba neljandat päeva kõrge palavikuga voodis lesin, paugun köhida nagu pahur kahur ja löristan nohutada?
Paneb muuhulgas näiteks küüliku kogemata pooleks õhtuks tualetti kinni, unustab ahju välja lülitada, tükkis kartulitega (nagu nina tuvastas), üritab mulle pisikese meega tee asemel joota pisikese teega mett ja õpib iseseisvalt liha praadima :D

Muide, hapukurgivõileib on kõrgest kehatemperatuurist halvatud maitsemeelele üks igati meeldiv asi :)

Omlett - lihtne lõuna

Vaja läheb:
Spinatit, riivitud juustu, suitsupeekonit või paari neist ja vett

Prae peekonist rasv välja, lisa pannile pestud ja hakitud spinat (või külmutatud). Kuumuta, kuni spinat "kokku kukub" kalla üle veega (spl per muna) kergelt lahti klopitud munad ja keera kuumus madalaks. Peaaegu hüübinud munale riputa riivjuust, keera omlett pooleks ja serveeri värske salatiga.
Lihtne ju. Maitsev ka.

Aaa... ja halasta oma tervisele ning sünnist surmani piinlevatele puurikanadele ja osta vabakäigukanade mune, kollaseid ja kõva koorega!

Meil on külaline :)

Hästi lahe kuts! Kahju ainult, et ta hea meelega sööks jänkse hommikusöögiks...
Alfi mäletate, kes kassimahla himustas :P

Paberkott vs. kilekott vs. riidest poekott

Bioneer kirjutab, kas ja miks eelistada paberkotti, kilekotti või riidest poekotti. Loomulikult on nii kasutajale odavaim kui ka loodusele kõige säästlikum kasutada riidest kotti. Teen seda tihti ka ise - käekotis käib minuga kaasas luku abil imepisikeseks pakkuv normaalmõõdus poekott, selline, mille omanikuks suvalises lennujaamas saada võib.

Aga kui kott on koju ununenud ja tuleb valida kilekoti ning paberkoti vahel?
Kiire vastus oleks - vali kilekott - säästad jällegi nii energiat (ja seeläbi keskkonda) kui ka oma rahakotti. Ma olen seda pikka aega rääkinud, et paberkott ei ole keskkonnateadlik valik, kuid Bioneeri lingil on see ilusti ära seletatud - lugege, silmaringi huvides.

Aedoa-juustusalat

Kokkame koos @ Nami-nami #14, seekord oa- ja herneteemaliselt. Sellest siis temaatiline salat, selline, mis tahab enne söömist kindlasti külmas maitsestuda. Muidugi võib lisada ka sinki (juust siis valida mahedam), kui väga tahta, aga tegelikult uba enda kõrvale liha ei vaja ja salat on selletagi väga toitev. Soovitan soojalt proovida.

Aedoa-juustusalat
240 g nõrutatud punaseid konservube (400 g purk)
100 g tugevamat suitsust juustu (nt. Saaremaa kadaka juustu küüslauguga)
150 g haput õuna
75 g punast sibulat
ohtralt head majoneesi

Koori õun ja sibul ning eemalda õunalt süda. Haki õun, sibul ja juust.
Kalla oad purgist sõelale, loputa külma veega ja nõruta. Tõsta kõik komponendid kaussi. Lisa maitse järgi lemmikmarki majoneesi (või isetehtut, igatahes mitte neid plastikpudelis jubedusi, mida majoneesi pähe müüakse).
Sega salat ja jäta üleöö külmikusse maitsestuma. Naudi terakukliga, näiteks hommikusöögiks.

Minu uus nunnu

Ma ei jõua hetkel heietada teemal, miks kaal köögis vajalik on. Kaal peaks köögis lausa kohustuslik olema :) Kuivaineid mahu järgi mõõta on... vabandage väljendust, aga lauslollus, vähemasti, mis küpsetamisse puutub. Ja mis ühikud need "2 keskmist sibulat" ja "4 pisemat porganditki" on, eksole. Ja hoidiseid ilma kaaluta teha on ka paras enesepiinamine.

Ma tahtsin juba pikemat aega sellist lihtsat lapikut köögikaalu, millest saaks kiiresti lapiga üle pühkida, sellist ilma klaasplaatide ja jupstükkideta, sellist 1-grammise jaotusega ja vähemalt 3-kilose ülemise piiriga. No selle sarnane vana klaasplaadiga ilmaime ajas puhastamise koha pealt lihtsalt närvi :) Uurisin poes Soehnle "plaate" (Page ja Level) ja Tefalit. Tefal tundus natuke liiga kallis ja valge ei sobinud ka teps mitte. Siis, kui ostma tahtsin hakata, olid Soehnle'd poest kadunud nagu vits vette.
Nüüd tuleb tänada meeslemmikut, kes ühes teatavas foorumis tihti ringi liigub.

Igatahes on mul nüüd kaal. Selline disainiime, Terraillon Book (kuni 5 kg, 1 g jaotusega). Ilus, väike, piisavalt täpne ja praktiline, aga siiski pisikese veaga. Kaal ise on hästi kerge, "kaalub jalgadega" ja pole seetõttu õõtsuva põrandaga retroköögis piisavalt stabiilne. Mõnegrammiste koguste kaalumiseks peab ilmselt lihtsalt mingit natuke raskemat taarat kasutama.
Või õigemini pole mul talle piisavalt stabiilset pinda lihtsalt hetkel pakkuda... aga küll me loova suhtumisega hakkama saame.

Röstitud porgandid, sellised vürtsikad

Kui juba kartulitest oli juttu, siis tulgu porgandid ka, röstitud porgandid, sellised vürtsikad. Head ahjust võttes täitsa niisama või jahtunult jogurtidipiga. Igatpidi isutavad, aga vürtside vahekord jäägu igaühe maitseasjaks - kogused on vääääga subjektiivsed. Mõnele meeldib rohkem kaneeli, mõni ei salli koriandrit, mõni vürtsköömet... Pigem läheb kõike iga kord nina ja tunde järgi, mitte pulbreid mõõtes, nuusates ja aevastades :D
Kaneeli asemel võib lisada küüslauku ja küpsetele porganditele võib piserdada sidrunimahla.
Oluline on, et porgandid juba toorelt head krõmpsud ja maitsvad oleks, mida nooremad, seda parem. Selliseid, mis toorelt emotsiooni ei tekita, ei tasu kasutada.

Eee... ja täitsa teemaväliselt, ma peaks need kausid nüüd mõneks ajaks vist kuskile taha kappi ära pakkima - tundub, et neile meeldib hirmsasti poseerida :P

Vürtsikad porgandid

1.5 kg porgandeid
5 spl külmpressi oliiviõli
2 tl soola
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl jahvatatud koriandriseemneid
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl tšillihelbeid või näpuotsaga pulbrit

Pane ahi 225 kraadi peale sooja.
Koori porgandid ja lõika umbes 5 cm pikkusteks kangideks (peenemad pikuti pooleks, jämedamad neljaks).
Sega porgandikangid õli ja maitseainetega, kalla küpsetusplaadile ja pane kuuma ahju. Küpseta, kuni porgandid on pehmed või jäta soovi korral väike krõmps sisse.

Kartul ei pea igav olema :)

Mitte, et ma eriti tihti kartulit sööks... ja kui, siis enamasti oliiviõli ja ürtidega ahjus küpsetatult, aga on üks versioon keedukartulit, mis mulle tõesti maitseb, ka täitsa iseseisva salatina, mitte lihakõrvasena. Eriti hästi sobib selline kartulilisand valgete kalade kõrvale.

Varuda tuleb heamaitselisi kartuleid, mis keetmisel lootusetult ära ei lagune. Näiteks roosakooreline Laura on ideaalne.

Kartul spinati ja küüslauguga

Kartulit
Spinatit
Küüslauku
Võid
Oliiviõli

Koori kartulid ja lõika kuubikuteks, loputa kuubikud külmas vees tärklisest puhtaks ja jäta vette seisma.

Koori ja haki ohtralt küüslauku (praadides muutub küüslauk väga mahedaks).
Sulata pannil või, lisa veidi oliiviõli ja kuumuta või-õlisegus küüsluaku (ära lase pruunistuda!). Lisa värske spinat ja kuumuta kuni spinat "kokku kukub" (või kuni külmutatud spinat on sulanud ja läbi kuumutatud). Tõsta pann kõrvale.

Lase potis vesi keema, lisa sool ja kartulid. Keeda kartulid pehmeks (aeg oleneb kuubikute suurusest) ja sega spinatiseguga. Serveeri soojalt.

Tigu

Eilsed pisut keerulisevõitu sünnipäevased ja töised askeldamised kulmineerusid meeslemmikuga Tigus, telefon targu koju jäetud ja hea tuju kaasa pakitud, tähistades sünnipäeva ja magistri kaitsmist hea toiduga.
Oi, see oli õige otsus! Vein oli mõnus ja toit maitses priima, eriti meeslemmiku haikala (minge proovige, tõsiselt). Minu kuld-merikoger oli puhas Sloveenia-nostalgia ja karbid meenutasid suvist Prantsusmaad... jäine Limoncello ja Itaalia panid i'le täpi! Ma oleks võinud ka ainult karpide kastmest ja saiast kõhu täis süüa ja veini kõrvale rüübata :D
Keeruliselt alanud päev vähemalt lõppes idülliga :) Ehe toit ja ehe õhkkond.
Tänud Tigule ja Liinale selle eest. Tore on näha blogist tuttavaid inimesi päriselus :)

Tomati-läätsehautis suitsulihaga

Toitev hevimehe õhtusöök, eriti, kui kasutada musti läätsi... või vähemalt nii mulle väideti. Maitseb igatahes mõnusasti, iseäranis järgmisel päeval.
Maitse poolest sobivad niisama hästi nii rohelised kui ka punased läätsed.

Tomati-läätsehautis suitsulihaga

1 sibul
4 küünt küüslauku
3 spl võid või õli
3 vart sellerit
1 tl tšillihelbeid
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
1 tl kaneeli
2 tl laimi koort
1.5 dl klaas kuiva valget veini
250 g suitsuribi
5 dl vett, vajadusel rohkem
400 g tomatikonservi (kooritud, maitseaineteta)
300 g läätsesid

Pane suitsuribi väikese poti põhja ja kalla veega üle (ca 0.7 liitrit, et liha kataks). Lase vesi keema ja keeda liha pehmeks (ca 2 tundi). Vajadusel korja vahtu, lisa vahepeal veidi vett ja keera kont teist pidi.
Tõsta kont lihaga puljongist välja ja hoia puljong alles. Lase kondil jahtuda ja puhasta liha, jäta ootama.

Haki sibul, küüslauk ja sellerivarred ning prae rasvaines koos maitseainete ja laimikoorega keskmisel kuumusel, kuni sibul tõmbab klaasjaks.
Lisa vein ja sega. Lase veinil aurustuda.
Lisa ca pool liitrit suitsuribi puljongit ja läätsed (ülejäänud puljongi võid külmutada, üldse üle jääb). Lase keema tõusta ja hauta aeg-ajalt segades 10 minutit.
Lisa tomatikonserv ja puhastatud liha ning hauta läätsed pehmeks (aeg oleneb läätsevalikust). Vajadusel lisa vahepeal veidi vett.
Serveeri värske valge leivaga.