Rott ja Ratatouille

Oh, miks, oh, miks küll Eesti kinosid diskrimineeritakse ja midagi nii vaimustavat jõuab meile alles augustis... Kas ma hakkan nüüd kalendrisse ristikesi vedama või jah :D
Siin on veel tore NYT artikkel samast multikast ja IMDb sissekanne.

Veinikana ja ahjus röstitud suvikõrvits

Selline oli seekordne laupäevaselt mõnus õhtusöök. Ja kui kana ja/või seeni peaks järele jääma, siis sobivad need ideaalselt sooja kana-seenesalatisse.
Veini valikul võiks silmas pidada, et "ülejääk" ka toidu (või kokkamise) kõrvale rüüpamiseks sünniks.

Veinikana

4 broilerifileed
2-2.5 dl valget veini
8-10 suurt pruuni šampinjoni
soola, õige tiba suhkrut
musta pipart
peotäis värsket tüümiani ehk aed-liivateed
õli praadimiseks

Hõõru fileed kergelt sisse soola ja pipraga, jäta paariks tunniks külma. Tõsta fileed paarkümmend minutit enne praadimist toatemperatuurile.
Aja pann vähese õliga hästi kuumaks ja pruunista fileesid ühekaupa paarkümmend sekundit kummaltki küljelt - parjajalt jumekaks (vaata pilti - kui nad selle ajaga jumet üldse ei saa, siis oli kas pann liiga külm, liha liiga külm või oli pannil korraga liiga palju liha, mis jahutas panni maha).
Tõsta fileed kõrvuti ahjuvormi nii, et nad kataks vormi põhja. Kalla veiniga üle, lisa näpuotsaga suhkrut (tõesti vaid veidi-veidi), raputa peale hakitud tüümian ja lisa pikuti sektoriteks lõigatud seened.
Küpseta umbes 20 minutit 200 kraadini eelkuumutatud ahjus - täpselt nii kaua, et kana oleks küps, aga veel mitte kuiv. Kuumad fileed võid portsjoni suuruse reguleerimise huvides veidi diagonaalselt poolitada.
Serveeri röstitud rullkõrvitsaga.

Röstitud rullkõrvits

sobiv kogus noort rullkõrvitsat (ca 20 cm pikka)
külmpressi oliiviõli
soola
musta pipart

Kui koor on kõva, siis on rullkõrvits lootusetult vana ja selleks otstarbeks ei sobi. Pese rullkõrvits, kuivata ja lõika sentimeetripaksusteks viiludeks. Lao viilud kõrvuti küpsetuspaberiga kaetud plaadile, piserda üle külmpressi oliiviõliga ja maitsesta soola-pipraga.
Küpseta 250 kraadini eelkuumutatud ahjus 5 minutit. Keera viiludel teine pool ja küpseta veel 5 minutit.

Läburaatori ralli

Mu armas pisike Läburaator arvab, et tema ongi maailma naba. Oma naba väiksus ei lähe talle absoluutselt korda. Kõrvikule täiesti piisab ühest-kahest lojaalsest inimsoost paiorjast ja regulaarsusest lugupidavast söögitädist. Tema kõrguse ääretu lahkus lubab vahel ka inimese käel soetud saada, kuigi mehiselt karvased jäsemed või juuksed, eriti lühikesed, on selgelt eelistatud - ikkagi liigiomasem.

On ütlematagi selge, et inimesed ei ole eriti taibukad loomad ja oma seisuselt jäävad nad küülikutele alati alla. Inimesed ei armasta käike kaevata ja põrandad teevad nad ka täiesti mittekaevatavast parketist, haagivaenulikult libedast pealekauba. Inimesed söövad pahasti haisvad asju - sibulat, küüslauku, veini, äädikat... Inimesed ei oska korralikult hüpata ja piirduvad liigselt diivani tasapinnaga. Inimesed ei armasta seinu, jalatseid, käekotte ja uksepakkusid süüa. Kingi hoiavad nad lausa kapi otsas. Inimesed loevad raamatuid rohkem kui üks kord ja nad ei saa üldse aru, et pai on tõsine asi ja pai nõudes on kõik võtted lubatud, küüned-hambad-saba-ja-sarved - kõrgeaulise kõrviku kasuka peavad alamad ilusa hoidma. Nad ei jõua kunagi kõrvikute tasemele... mitte kunagi.
"Süga nüüd mind! Kohe, kohe! Kuule! Noh, süga juba! Pai tahan, kas sa ei näe! Kuidas sa julged?! Kuule, nüüd, noh, kohe. PA-I!! PA-I!! Aaaa... rosin - anna siia! Kus sa seda peidad? Aga kuhu see pai nüüd jääb?"

Mida ma teen siis, kui ma ei söö (kokka, jne.)

E. pani mind täna korraks üsna tõsiselt mõtlema :P
Kellele veel jääb mulje, et ma ainult süüa teengi? Elan köögis, pliidi manu, higimull otsaees?
Tegelikult on mul aega korralikult süüa teha heal juhul paar korda nädalas, mil ma tõesti rahuloluga kokkamisele pühendun, rääkimata muidugi naudingust, mida võib pakkuda hea toit õiges seltskonnas ja sobiva joogi kaaslasena. Taevalik. See ei tähenda pikki piinarikkaid tunde lõõmava ahjusuu kõrval. Hobi ei pea olema kestvussport või margikogumine... kasulikku meeldivaga võib ka teisiti siduda. Sööma peame me ju nii kui nii...
Ka seesama pildil olev täitsa harilik külmsuitsuheeringaga võileib (olgu-olgu, majoneesileib) võib lonksu Tõmmu Hiiuga päevale ilusa punkti panna. Viimane ei ole sealjuures üldse kohustuslik :)

PS! Kuidas jätta meelde muudetud ISO "õigel ajal" tagasi muuta? Heast emakeelsest (või universumitevahelisest) raamatusoovitusest oma uue ühesilmalise armukese tundmaõppimise hõlbustamiseks ei ütleks ka ära. Internetiavarustesse võib lihtsalt ära uppuda... siia näiteks, või siia või siia.

Mõnus kontorihommik...

...kohvi ja kallite kolleegide abiga :)

See oli juba ammu, kui sulaporisest lumememmest ja kevadisest mullast ning lumikellukestest said märtsikellukesed, nendest nartsissid ja sinililled ja ülased ja nurmenukud. Siis täitus maailm sireliõhnaga ja nüüd on näärelehiste rooside ning pojengide kord. Vanaema taluaed ja lapsepõlve lõhnad, karikakrad ja rukkililled, naabri puudel ja laudalõhn, kanamunad seelikusabas, konnapojad ja südasuvised rannaretked Kauksisse. Sääsed ja sõstrakorjamine, tikriokkad, värsked keedukartulid või, soola ja tilliga.
Tõrvalilled ja herilased morsikannus, külm kaevuvesi ja maasikad nõmmeservas ja mustikamustad näpud ja kukeseened ja õunamahlatalgud ja märjad vahtralehed kummikute küljes ja "Tere hommikust, põllumehed" teel seenemetsa ja ...

Nõgesed ja nõgeserisoto

Tervisele kasulik, ent alusetult põlu all värske nõges [link, link] sobib soojades toitudes igale poole, kuhu spinatki, kuivatatud peast ning jahvatatuna on seda hea lisada saia- või pannkoogitainale, tee sisse või mujale - mille peale mõte ka ei tuleks.
Blanšeeritud ja püreestatud nõges säilib hästi sügavkülmas ning passib supi sisse ka talvel. Lühiajaline kuumutamine teeb tülikast kõrvetajast leebe kõhutäite.
Kui see, et nõgest tihedate kinnastega korjata tuleb ja vast lausa kummikinnastes puhastada, on iseenesestmõistetav, siis palju on sedagi, mille peale iga uudishimulik ei tule. Näiteks tõsiasi, et nõgest ei sobi korjata kompostihunniku otsast, lauda tagant või mujalt liigviljakalt kasvukohalt - nii võib tervisele kasu asemel hoopis kahju sündida. Sama kehtib teeäärte ja tööstusmaastiku korral.
Tuleb silmas pidada sedagi, et nõges kiirendab vere hüübimist ja niigi kiire hüübmisega isikutel ei soovitata seda eriti tarbida.
Kuivatamiseks korjatakse õitsva nõgese lehti kuiva päikesepaistelise ilmaga. Kuivatatakse koos vartega varjulises, kuivas ja hästi ventileeritud kohas ning võimalikult kiiresti. Kuivad nõgeselehed eraldatakse vartest ja pakitakse paberkottidesse, kuid neid võib ka jahuks jahvatada.
Püreena külmutamiseks eraldatakse nõgeselahed vartest, aetakse vesi keema ja keedetakse nõgest umbes minut-kaks, kuni see "kokku kukub". Loputatakse kiiresti külma veega, nõrutatakse täielikult, püreeritakse ja külmutatakse. Vedelamat püreed võib külmutada jääkuubikurestides ja seejärel pakkida.

Ideaalselt sobib nõges näiteks selle omleti sisse või sellistesse kuklitesse.

Nõgeserisoto
(Giorgio Locatelli "Made in Italy" põhjal)

2 peotäit noori nõgeselehti
2.5 l köögiviljapuljongit (minul umbes 2 l piisas)
50+75 g võid
1 sibul
400 g risotoriisi (vialone nano)
125 ml kuiva valget veini
soola ja pipart
100 g peenelt riivitud parmesani

Aja vesi keema ja tõsta nõgeselehed keevasse vette ning blanšeeri pool minutit. Nõruta ja püreesta. (Mina hakkisin nõrutatud lehed peeneks - meeldis nii rohkem.)

Aja puljong potis keema ja jäta madalale kuumusele keemise piirile.

Sulata paksupõhjalise poti põhjas 50 g võid, lisa peenelt hkitud sibul ja kuumuta pruunistamata kuni sibul klaasistub (umbes 5 minutit). Kalla juurde kuiv riis ja sega kuni kogu riis on kuum ning võiga kaetud.
Kalla juurde vein ja lase sellel täielikult aurustuda.

Lisa kulbitäie kaupa kuuma puljongit ja sega läbi. Uus kulbitäis lisa alles siis, kui eelmine on peaaegu ära auranud/ riisisse imedunud. Jätka 15-17 minutit. Umbes 10 minuti pärast lisa nõgesepüree.

Tõsta risoto pliidilt, lase minut puhata, klopi puulusikaga juurde 75 g võid ja riivitud parmesan. Maitsesta ja serveeri.

Risotost on pikemalt juttu siin.

Seelikupaanika

See ei ole normaalne. Ei saa olla. Toas vedeles hommikul viis seelikut.
VIIS... SEELIKUT... Minu toas...
Mina, kes ma kannan seelikut ainult tungival vajadusel või eriti naiselikus tujus.
Julgen kahtlustada mõlemat ja enda vaimset tervist (või ärkab keegi teist veel kella kuue asemel natuke peale nelja, tatsab kohvi tegema, istub maha, imestab, et "Terevisioon" veel ei alga, ja siis vaatab kella... ning koristab kiirkorras tuba, et tund enne "õiget aega" veel tukastada).
Peab kätte võtma ja kahe säärega suviste "seelikute" varu täiendama :P

Oliiviõli ja tervis

Harold McGee kirjutab The New York Times'i netiväljaandes oliiviõlist. Ja millest muust, kui külmpressiõli kasulikest omadustest ja ootamatutest avastustest on juttu :P
Kokkuvõtvalt - ibuprofeeni asemel hakkame õli rüüpama ja ei nurise mõne kibedama sordi üle - seda tervislikum.

Varem samal teemal:
Lingid oliiviõli säilitamisest
Link tsitruseliste ja oliiviõli kokkusobimatusest

Pasta tomatise pommukastmega

Kõht kiidab täna õhtul kokka. Teen endale mõmina saatel pai :P
PS! Täisteraspagette pildil mitte üle tähtsustada, harilikega on parem. Kõik ei pea olema kompromiss, mõni asi peab jääma nautimiseks :)

Pasta tomatise pommukastmega

1 suur (400 g) pommu (e. bakalžaan e. munataim)
1 suurem või paar pisemat (100 g) sibulat
2-3 õlihoidises päiksekuivatatud tomatit (ja paar spl nende õli)
2-3 küünt küüslauku
1-1.5 dl kuivemat veini
1 purk (400 g) purustatud tomatit või kooreta-seemneteta päris küpset kodumaist
heledat oliivõli praadimiseks
soola, suhkrut, musta pipart
mõnda vahamerelisemat ürti, basiilikut või punet näiteks
parmesani peale riputamiseks

Haki sibul ja küüslauk peeneks ning pese ja kuubista pommu (ca 1x1x1 cm).
Kuumuta paksupõhjalise kastruli põhjas 3-4 spl õli ja prae selles mõõdukal kuumusel sibulat-küüslauku (2-3 minutit). Ära lase pruunistuda - rikub maitse.
Kalla kastrulisse pommutükid ja sega läbi. Prae minut-paar.
Kalla pommutükkide otsa vein, tomatikonserv ja hakitud päiksekuivad tomatid vähese maitsestunud õliga, sega läbi. Hauta keemise piiril, aeg-ajalt "popsuvana" pool tunnikest. (Selle aja jooksul aja keema suur potitäis vett ja keeda pasta.)
Lisa ca 1 spl suhkrut, maitsesta soola ning värskelt jahvatatud musta pipraga ja sega soovi korral sisse värsked ürdid.
Serveeri kuuma vahetult nõrutatud pastaga ja raputa üle riivitud parmesaniga.

Veel pommust:
Lehttainaamps pommu ja parmesaniga

Õnnenene

Muide, õnn on ühest otsast magus ja teisest mõru nagu päris elu kohe... bittersweet. Sirelid mõnes kohas veel õitsevad, võite järgi maitsta ;)