Esimene postituse kirjutasin 2005. aasta detsembris ja sealt läks lahti... alguses üsna segaselt, käsitöö-toidu-muujutuseguselt. Aga aeg loksutab asju paika, paranes jutt ja tekkis teema, maitsvalt. Enam ei häbene oma näolappi postituse juures :P Nüüd olen juba ise ka peaaegu rahul ning toidublogimisest on saanud hobi ja harjumus, maitsvalt. Naudin nii köögis mässamist kui selle virtuaalset jagamist Teiega, veel kord, maitsvalt.
2006. aasta aprillist loeb counter kokku uskumatud 113 000 unikaalset külastust, üle poole neist viimase kümne kuu jooksul :)
Aja jooksul on siit postitusi lipsanud nii Toidutaresse kui ka Delfi Naistelehte, tänu blogile sattusin Terevisiooni kiirvisiidile, kiigata soovitan ka Oma Maitse juuninumbrisse.
Palun jagage nüüd ka minuga:
- Miks loete?
- Mis meeldib/ei meeldi (toidujutt, muidujutt, reisijutt, jänkujutt)?
- Kas midagi on puudu/üleliia?
- Millest tahaksite veel lugeda?
- Soovitusi/märkusi/etteheiteid tehnilise poole pealt?
- Kuidas siia sattusite?
- Kes julgeb tunnistada, et tunneb mind ka reaalis?
- Millisel juhul tunnete soovi või vajadust kommenteerida?
- (Või küsige hoopis ise...)
Ja et oleks huvitavam, siis loosin vastajate vahel välja auhinna. Mis saab maitsvaks auhinnaks selgub 10. juunil, kui Prantsusmaalt tagasi olen, selle ajani on aega ka vastata. Auhinnahuvi korral on mingist kontaktivahendist palju kasu (meiliaadress või blogiaadress või miskit).
Aitäh!Üritan jooksvalt sõna sekka öelda. (Viimati 15.05.2008)Esiteks, ükski kommentaar ei ole üleliigne. Mida teete teisiti, mida samamoodi, miks retsept/koostisaine/meetod meeldib/ei meeldi? Alati on tore, kui lugejast jääb maha rohkem kui jälg counteris.
Postitusi ilmub tihti, ütlete. Ilmub täpselt nii tihti kui aega, tahtmist, lusti on - vahel rohkem, vahel vähem. Viimasel ajal kirjutan midagi nädalavahetusel valmis ja tilgutan neid siis nädala jooksul blogisse – ilmselgelt lugejasõbralikum variant, kui kõik pühapäevaõhtul korraga paisata.
Tegelikult vahelduvad need paljude postitustega perioodid blogilaisemate perioodidega. Mitte, et ma siis ei sööks või süüa ei teeks, aga pole kas aega jagada või muserdab talvel valguse puudumine sedavõrd, et ilma päikseta üldse kaamerat välja võtta ei taha, nagu sel aastal juhtus.
Tehnilise poole pealt olen kohmetu isesoperdaja, hetkel paremini ei oska, seepärast ka säärane küsimus. Tahaks muidugi teha ja osata ja… näiteks otsingut kasutan ise päris agaralt, sest retsepte paberkujul kodus ei hoia, kui need just raamatus reas ei seisa.
Silte tahaks lihtsuse mõttes kuidagi grupeerida, aga delicious kahjuks sellist varianti ei paku. Kuidagi peaks seda süsteemi tõesti loogilisemaks muutma, teemasid ja koostisaineid tuleb ju aina juurde - samas ctrl+F aitab ka siinkohal. Aga olen nõus, et nimekiri hakkab liiga pikaks muutuma.
Blog.tr.ee - mina olen seal ikka alati postituse algust ka näinud, nii palju, kui olen käinud, aga kogu loo lugemiseks pead end ju nii kui nii end blogisse klikkima. Vahel lihtsalt ongi sisutu postitus :D
Olen korduvalt mõlenud rss kaudu üldse ainult postituse algust jagada, aga selle peale peab veel mõtlema…
Statistikat vaadates ja blogile peale vaadates, äkki peaks üritama põhja 1024 laiuseks venitada.
Evelinile 3-tulbalisest põhjast - uuri näiteks
siit või
siit (keri allapoole) ;)
Toidujutt oli, on ja jääb :)
Narmendan siis, kui tuju on. Vahel on. Nagu paljud noored neiud, olen kunagi puberteetikuna üsna palju riimi kirjutanud. Praegu on endalgi häbi lugeda, aga omal ajal tundus „Kuldse Kaselehe” konkursi kogumikku pääsemine päris tore. Ju on seal ka need narmendamise juured.
Loomulikult kehtib mingi sisemine tsensuur, aga kirjutan sellest, mis meeldib ja/või hinge kriibib, mingites piirides, mida on raske tajuda ja näitan seda, mis meeli köidab (mitte et ma seda köitvat osa adekvaatselt pildile püüda oskaks või suudaks, aga üritan).
Metsaskäigud - Rohkem peaks metsas käima :D Kui vaid keegi piisavalt tihti viiks! Meeslemmik ei salli vabadel päevadel enne keskpäeva ärkamist kohe kuidagi :P
Käsitöö tarvis pole absoluutselt aega ja mu saavutused on nii tagasihoidlikud, et ei tihka neid viimastel kuudel lausa ca 250 inimesega päevas jagada. Teha iseenesest tahaks palju rohkem ja lugeda rohkem, ilukirjandust vahelduseks, aga ööpäevas on endiselt 24 tundi.
Reisijutud on suures osas enesele meenutuseks kirjutatud, aga vast on neist veidi kasu ka mõnele reisiks valmistujale.
Küülikujutud tunduvad olevat need, mis ühtedele meeldivad ja teistele mitte - eks maitsed on erinevad, ka lemmikloomade osas. Minu arust lahedamat looma on raske välja mõelda (eriti kui varahommikul paiisuga õlga limpsima tullakse). Mulle tunduvad jälle kassid antipaatsed… ideaalis oleks mul vist küülik ja koer.
Samas ei ole kihku Läburaatorist ilma pildita kirjutada, aga teda niimoodi pildile saada, et seal ei ilutseks magav must karvakera või hüppav udukogu, on üsna keeruline. Küülik on muide loom, kes suudab ühel ja sellelsamal hetkel toast väljuda ja uuesti siseneda… ja piisavalt uudishimulik on ta ka, et võib enne klõpsu ninapidi objektiivis kinni olla, külaliste ahistamisest rääkimata.
ToiduteemalArmastan toitu nautida ja kirjutan sellest nii, nagu tunnen ja meeldib. Ja põhjalikult meeldib!
Detailsed valmistuskäigud, isiklikud kogemused ja tähelepanekud segamini raamatutarkusega - see on just seepärast niimoodi, et kunagi tundsin ise sellistest retseptidest-kirjeldustest-põhjendustest hirmsasti puudust ja ega neid praegugi ülearu leia kuigi otsida oskan vast paremini. Retsept olgu kirjutatud niimoodi, et igaüks hakkama saaks, eeldamata erilisi eelteadmisi.
Uued maitsed on põnevad, uued meetodid proovimist väärt.
Katsetamise eest ei karistata :) See on põnev, arendav ja enamasti maitsev kogemus. Samas olen veendunud, et klassikalisi retsepte ei tasu solkida – need on aastakümnete ja sadade jooksul mingis kultuuriruumis paika loksunud ja täiuseni lihvitud. Ja ei ole tarvis toidule võõraid nimesid külge pookida, eriti retseptides, et lugejat segadusse ajada, mõni veel hakkab uskuma! Plaadipirukas lehttainast hakkliha ja ananassiga ei ole endiselt pitsa!
Mulle pole kunagi piisanud sellest, et keegi rääkis, kuskil on kirjas ja nii on. Miks? See on põhiküsimus. Suhtumine, mis ema alati ahastuse äärele ajas. Uudishimu, mis vanaisale hirmsasti meeldis ja mistõttu ma juba algklassides kuulsin pikki loenguid sellest, miks lamp põleb, kust tuleb nafta, miks liivaterad on ümmargused, mis on mateeria ja kuidas töötab sisepõlemismootor. Viimast sai nii alt- kui ka pealtpoolt jälgida, õliste näppudega ja number kümme võti oli ka popp.
Pikk heietus, aga sellest ajast on pärit „teaduslik lähenemine”. Teadusest on asi muidugi nii kaugel, kui olla saab. Ma pole ei toitumisspetsialist, füüsik ega kaugeltki ka keemik. Aga kui mul on tarvis asju enda jaoks seletada, uurida ja miks-kuidas selgeks mõelda, siis miks mitte seda ka teistega jagada.
Vahel tekib küsimus, kas oleks
üldist huvi ka (toidu)uudiste emakeelsete kokkuvõtete järele, mille lingid praegu paremas tulbas ilutsevad? Olen sellele mõelnud ja pisteliselt mõnda aega tagasi ka postitanud, aga see on üsna aeganõudev.
Basic asjadest on plaanis järgmisena kirjutada rostbiifist ja kunagi kindlasti kondipuljongist, kindlasti tuleb neid veel.
Elavama diskussiooni tekitamise koha pealt – ilmselt peaks sel juhul tekitama lugejale vastuvaidlemisvõimaluse. Möllu pole plaanis, pelgan natuke, peale oma taimetoidupostitust. Toidudiskussioonivajaduse katab Nami-nami foorum ;)
Maarja leiab, et mu teemad on tema otsimistega vahel kummaliselt sünkroonis. Kui nüüd mõtlema hakata, siis pole see nii kummaline midagi. Lihtsalt
kodumaine ja hooajaline. Karulauk kasvab meie jaoks ju ühel ajal. Mitte ainult mõistlik, vaid ka kasulik on kodumaist hooajalist värsket maksimaalselt ära kasutada.
Samas leiab siit vast ka
natuke kaugemat, põhiliselt ikka reisidelt „kaasa toodud” rahvusköökide naudinguid, millest pelgalt eemal viibimise tõttu loobuda ei kavatse. Eelkõige pean siinkohal esialgu silmas Itaaliat ja Türgit, kus olen korduvalt ja pikemalt viibinud.
See kõik ei tähenda kaugeltki seda, et ma igapäevaselt ka hakklihakastet, praekartulit, makaronisalatit ja kulinaarialeti tooteid ei sööks. Muidugi söön, purgisuppi ka, kui vaja.
Miks on vähe magustoite, kooke, kus on süldid-rulaadid, kokteilikokandus?
Ma ei ole lihtsalt eriline maiasmokk, aga šokohoolik küll ja enamasti rahuldabki magusaisu tükk head tumedat šokolaadi. Puuvilju-marju armastan ka. Mõni magus retsept on siin ikka täitsa olemas ja eks neid tuleb ka tulevikus. (Ju ei käi lihtsalt piisavalt motiveeritud maiasmokkasid piisavalt tihti külas :P)
Sülti teeb vanaema (kui ise ei viitsi), rulaadi enamasti heal meelel ei söö ja kokteilid eriti ei eruta, aga miski pole võimatu. Kõike korraga tõesti lihtsalt ei jõua.
Kas ma pole mõelnud võõrkeelsele blogile? Pole hetkel ei aega ega motivatsiooni. Ja kardan, et lausa dubleerida ei viitsiks ja 100% võõrkeelseks blogiga kindlasti muutuda ei kavatse. Pealegi on neid igas mõttes jalaga segada. Õnneks on ka eestikeelseid tekkinud nagu seeni pärast vihma, üks asjalikum kui teine.
Nõudepesust - vihkan nõudepesemist ja nõudepesumasinat ei oma...
Autorile maitseb vein väga, hea õlu ka, kanget alkoholi ei tarbi, aga ei tunne end veiniteemal absoluutselt kompetentsena. Alustades Tšiili carmenere'ist cambozola kõrvale, Itaalia chiantist mitmes poosis ja soave'st lõhesupi juurde, juues prosecco't kohe peaaegu päris Prosecco's, nautides "musta veini" (refošk?) Sloveenia rannikul, veini colaga(!) samas kohas ning jõudes nii mõnegi teiseni, aga veinist rääkimise asemel tunnen end seda nautides turvalisemalt. Prantsuse veinid on minu jaoks täiesti tume maa - aga üritan seda lähinädalail koha peal natuke parandada.
Toidu-, reisi-, metsa- ja küülikupildid
Endalegi vahel tundub, et neid on mõnikord liiga palju. See selleks, aga pildiga retsept on hoopis atraktiivsem – vähemalt minu puhul see toimib, reeglina.
Olen teadlikumalt oma köögišedöövreid pildistanud nüüdseks umbes aastajagu ja ka osa varasemate postituste pilte on välja vahetatud. See ei tähenda sugugi, et ma oskaksin või end valdkonnas kindlalt tunneksin, risti vastuoksa!
Aja jooksul kujuneb see harjumuseks ja lähedasemad sõbrad-tuttavad teavad juba küsida, et kas võib sööma hakata või tahan ma enne pildistada. Üksikuid lauamatte ja kausikesi on mul võib-olla jah natuke rohkem kui normaalne oleks :D
Samas serveerimisel küll rohkem vaeva ei näe, kenasti serveeritud toit maitseb paremini, ausalt. Pigem maadlen enamuse ajast olematu valgusega köögis ja juba viimased pool aastat luban endale, et leian statiivile finantsprioriteetide järjekorras kõrgema koha… eks näis. Talv õnneks veel ei ähvarda.
Kui kellelgi on soovitusi uue köögi valguse osas, siis olen üks suur kõrv! Ja üleüldse on igasugune konstruktiivne kriitika ja nõuanded alati teretulnud. Algaja asi…
Keelegümnastika
Emakeel on ilus! Keegi pole ideaalne. Vigu teen ka mina, esimese hooga postituse valmis kirjutades kohe päris palju, mistõttu muudan hiljem, vahel lausa korduvalt. Mis teha, kui segad on sõnamini.
Triinu heidab ette omapärast ja rasket lauseehitust, Rael kiidab head keelekasutust – võta siis kinni. Kirjutan nii, nagu oskan. Aga ma olen üldse omapärane ja raske ja vahel üsna tüütu - Triinu peaks ju teadma :D Kas Sul pole tõesti olnud "õnne" mitte kunagi Aasia autorite artiklitele sattuda, et teadusartiklite keel Sind hellitab?
Olen tähenärija ja tõesti norin avaliku keelekasutuse pärast, kui telekokad basiilikat toidus kasutavad – kuskilt tulevad ju eeskujud. Avalikult tuleks vastavalt ka käituda. Kui õppinud kokk ei tea midagi erialakeelest, siis…
Enda kohta vähe infot – nii on. Ei saa end ometi avalikult lahti riietada. Kes tahab, see leiab ;)
Pille, mis Sa nüüd. Mina ja teadlane, naerukoht, seda ei kinnita ükski teaduslik fakt :D Sina ikka teadlane, reaalselt!
Ki, see keemikute üksteisemõistmise lause, see on küll hirmilusasti öeldud! Aga kahjuks pole ma keemik, pigem ikka pisikeste mõõtmete bioloog ehk siis geenitehnoloog. Praegu juba peaaegu tahaksin olla - mõistaks paljusid asju paremini. Kokkamine ju puhas köögikeemia ja -füüsika ongi, bioloogiliste järelmõjudega!
Mis teema selle ploomi-martsipanikoogiga on?! Täielik fenomen – mulle endale ka maitseb, aga poleks osanud arvata, et see nii populaarseks saab :)
Loodan ka edaspidi pakkuda maitsvat lugemist – nauditavat endale ja Teile!
