Pühadevahe!

Niisugune nägi välja 24. detsembri pärastlõuna Pärnu rannapargis. Üldse mitte jõulune. Aga päevitusriietes neidusid ka justkui ei kohanud.
Pooled pühad möödas, pooled ees. Siga ei taha natuke aega jälle süüa, kapsast on ka nagu kerge üledoos, verivorstist rääkimata :)
Aga tegelikult on pühad toredad ja inimestega on tore koos olla ja ei saa ju salata, et kingitusigi on tore saada, sel aastal eriti köögiteemalisi. 
Raamatupoe kinkekaarte realiseerida oli eriline nauding. Seda viimast jätkub 
tänu "saagile" vast ka ninna ja keelele. 
(PS! "Koržetsi kalaraamatu" lehekülg 20, ahvena fileerimine, muudab ettevaatlikuks ja süvendab mu veendumust, et kalaga on ohtlik asjatada - vaadake SÕRMI!).

Pühadeks tujutult peaaegu valmis

Külmik on ettenägelikult kajavtühjaks söödud. Korter on peaaegu ära koristatud. Loomad on õnnelikult paprikat otsast otsani täis. Väljas läheb varsti pimedaks. Kõik, mis ingverišokolaadist järgi, on korralikult käekotti pakitud ja viimane mandariin ootab hiire kõrval koorimist...
Ühesõnaga varsti võib pühade ja netivõõrutuskampaaniaga alustada, ainult tuju nagu pole enam see õige, ah jaa, lumi sulas ära, ega põhjaosariikideski vist olukord lumisem ole.

Rõõmsaid ja rahulikke pühi kõigile!
Küünlasära ja lund-lund-lund ka!

Õhkkerge sulena
on rahu südamesse hõljund
ja pehme vaibana
on lumi katnud maa.
Võib kuulda hõbekella
helisevat kaiku
ja küünal põleb hingeleegiga.
Tuhm sära
ilmale on antud,
sest jõuluaeg
on saabund taas.

(aastatetagune ja pisut lumeirooniline narmendus :P)

Ingverišokolaadi lummuses

Kui miski on nii maitsev, siis peab see olema kahjulik või amoraalne. Amoraalselt hea! Igatahes. Ja imede ime, et midagi nii meelierutavat võib lihtsalt "üle" olla :P Ilmselt on tegu nakkushaigusega ja minu immuunsüsteem on tahtlikult võimetu midagi ette võtma. Olen praegu nii õnnelik, et jõudsin märjas ja pimedas Tartus, dekoratsioonikakofoonia vastu peaaegu silmaklappidega, sellel kiirustades järel käia. Aitäh, Maarja!

Piparkoogid

Parem hilja kui mitte kunagi või kuidas see oligi. Kord ei olnud Tartus leida jahvatatud nelki, kord panin ma hoolega küsitud ja üles märgitud retsepti nii kindlasse kohta, et ise ka enam ei leidnud, rääkimata sellest, et aega pole üldse kunagi. Nüüd olid nelk ja retsept korraga olemas, oh seda õnne. Pean retsepti allikat kannatlikkuse ja korduva abi eest tänama :)

Piparkoogitainas

300 g suhkrut
1.3 dl tulist vett
150 g võid
1 tl jahvatatud nelki
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud kardemoni
0.5 tl jahvatatud, kuivatatud ingverit
1 tl riivitud sidrunikoort
1 spl hapukoort
1 tl äädikat (30%)
1 muna
1 tl soodat
400-500 g jahu

Suhkur sulatada paksupõhjalises kastrulis ja pruunistada, aga mitte lasta suitsema (sel juhul võtta uus suhkur ja alustada uuesti). Tõsta kastrul tulelt. Lisada tilkhaaval ja segades peaaegu keev vesi. Ettevaatust pritsmetega - suhkur on väga kuum ja põletab korralikult (pikad varrukad, pajakindad ja pikavarrelised köögirelvad on abiks). 
Sulatada siirupis või ja lisada maitseained. Kuumutada vaevu keevana 2-3 minutit.
Jahutada segu enne muna lisamist toatemperatuurile (st. jahutada täiesti maha).
Lisada hapukoor ja äädikas, segada läbi ja lisada muna, segada veel.
Lisada soodaga segatud jahu ja segada-mätsida käega ühtlaseks. Tainas peaks jääma veidi vedelam kui rullimisvalmis poetainas, sest külmikus see taheneb veel.

Vooderdada kauss toidukilega, tõsta tainas kilele ja keerata kileservad taina peale. Jätta tainas ööpäevaks külmikusse seisma.
Rullida jahusel pinnal, vormida ja küpsetada õhukesi piparkooke 200-kraadises ahjus 6-7 minutit. Tahkeks ja krõbedaks muutuvad piparkoogid jahtudes.
Lasta täielikult jahtuda ja kaunistada glasuuriga.

Piparkoogiglasuur

1 munavalge
200 g tuhksuhkrut
1 tl sidrunimahla

Vahusta munavalge, lisa suhkur ja sidrunimahl. Sega, kuni glasuur muutub läikivaks. Värviliseks glasuuriks saab kasutada mahlasid, värvilisi tuhksuhkruid või toiduvärve, aga minu meelest pole
piparkooke vajagi liiga kirjuks kaunistada.

PS! Nelk+kaneel+kardemon+ingver+sidrunikoor võib asendada võrdse mahu á la Meira piparkoogimaitseainega.
PPS! Võib kasutada valmis tumedat siirupit, mis on poes täitsa müügil.
PPPS! Sooda+äädika asemel töötab ilmselt ka küpsetuspulber, aga kogemused puuduvad.
PPPPS! Vaat, millised piparkoogivormid :D
PPPPPS! Rullimise pildid teemal: kuidas saab armastus toidu sisse...

Alternatiivsed edukalt töötavad retseptid: Pille krõbedad piparkoogid ja Toidutare samm-sammult seeria

Pitsa, see õige, kui selline eksisteerib :P

See uus Blogger ajab mu veel halliks, ma ütlen... aga juhatan ta kuidagi maitsvalt sisse :)

Pidasime oma juba klassikalise veini- ja toidukolmikuga maha ebatraditsioonilise jõuluõhtu. Ebatraditsioonilise selles mõttes, et sõime pitsat, traditsioonilist jõulutoitu jõub veel mitu päeva tüdimuseni tarbida. Idee, kui ma õigesti mäletan, tuli 2/3 seltskonna Hispaaniast kaasa toodud salaami olemasolust. Hõõgvein, küünlavalgus ja lumiselt karge aknatagune tegid tuju igatahes täiesti õigeks.
Õhtu uudissõna: metsikvärvi krantsrästik. (Ja neid albiinosid ma usun, aga ikka tahan ise näha :P)
Õhtu geniaalne leiutis: kui hõõgveini kuskilt juua pole, siis võib seda teha
Türgi teeklaasidest. 
Õhtu tulemus: paide üledoosist ja suurushullustusest lapik küülik.
Õhtu järeldus: põll kaitseb musta värvi piduriietust isegi tomatikastme ja jahu eest, kui eriti veab, põllel ei vea.
Tänud toredate kinkide eest! Maitsekohvised hommikud ja kenasti serveeritud supid-pudrud on garanteeritud :)

Mida ma pitsast teadsin, sellest õigest ja Itaalia pitsast ikka? Nii mälu järgi kohapealt ja erinevateest muudest allikatest... Teadagi on olemas Itaalia pitsad, Ameerika pitsad (enamikes meie söögikohtades) ja palju-palju erinevate põhjade ja täidistega lahtiseid pirukaid, mida eestlased ka põikpäiselt pitsaks kutsuvad, aga mis seda kohe kuidagi ei ole.

• Põhi peab olema õhuke ja "õige" (nisujahu, vesi, sool, pärm ja väikeste mööndustega ka oliivõli).
  
• Katteained (kaste) on intensiivse maitsega ja kate ise on õhuke, komponentegi on maitse puhtuse nimel vähe. Põhi võib lausa läbi kumada :P
• Pitsajuust on alati mozzarella ja vahel mõni teine ainult lisandiks. Igatahes ei saa pitsat poe riivjuustust.
  
• Kihid alt üles: põhi -> kaste -> juust -> kate. (Ehk siis kate käib juustu peale, mitte alla.)
• Mitte kunagi mitte mingil põhjusel ei kasutata ketšupit ega konservananassi!
  
• Tore oleks pitsat teha õiges ahjus või elektriahjus pitsakivil, aga mida pole, seda pole.
• (Ei seostu küll ainult pitsaga, aga värske ja kuivatatud basiilik on täiesti erineva maitsega ja üksteist üldjuhul ei asenda, erinevalt enamikust teistest ürtidest.)

Pitsatainas

2.5 dl käeleiget vett
50 g pärmi või pakk kuivpärmi (kuivpärm segada kõige pealt jahuga, vt. siit)
6-7 dl nisujahu (sõredamat valget jahu, aga mitte täisterajahu)
(2 sl oliivõli)
0.5 tl soola
0.5 tl suhkrut

Pärm lahustada käesoojas vees suhkru ja soolaga (õli lisada hiljem, kui üldse).
Lisada jahu ja sõtkuda kergelt läbi. Soovik korral võib tainasse lisada ka lusikatäie kuivatatud "pitsaürte" (pune ja basiilik).
Lisada õli ja sõtkuda 6-7 minutit, kuni tainas lööb käe küljest lahti.
Katta rätiga ja lasta soojas kohas kahekordseks kerkida, umbes 45 minutit, olenevalt temperatuurist ja muudest teguritest.
Jagada tainas kaheks palliks ja kergitada räti all veel 15 minutit.
Kerkimata tainapalli võib teoreetiliselt sügavkülmutada ja hiljem külmikus üleöö sulatada, hoida tund toatemperatuuril, teha põhi, katta ja küpsetada.

Aga siis läheb keeruliseks... Väidetavalt klassikalist pitsatainast on patt rullida, sest see surub taina liiga kokku.
Tainapall vajutatakse sõrmedega lamedaks ja visatakse mitu korda hooga vastu (jahust) töölauda. Seejärel venitatakse tainas (hoides seda vasakul käsivarrel ja sikutades-keerates parema käega) õhukeseks. Pitsale ei jäeta oluliselt kõrgemaid servasid. Kogemusteta on see pagana keeruline - siis on vast rullimine andestatav. Pole hullu, pitsa ei peagi olema ideaalselt ümmargune.
Ka rullima peab imeõhukeseks, "õhukeseks kui pannkook", nagu kuskilt lugema juhtusin (tegelikkuses pigem 0.3 cm). Tainas kerkib ahjus oluliselt. Sellest kogusest saab 2 ca 30 cm läbimõõduga pitsapõhja.

Põhjad katta ja küpsetada (soovitavalt siis spetsiaalses ahjus või pitsakivil) 7-10 minutit 250-kraadini eelkuumutatud ahjus.

Tomati-juustupitsa (Pizza Margherita)

200 g purustatud tomateid (konserv) või küpseid kooritud tomateid.
150 g mozzarellat
0.5 keskmist sibulat
1 küüs küüslauku
1 tl kuivatud punet ehk oreganot
ca 10 lehte basiilikut
oliivõli
soola, musta pipart
näpuotsaga suhkrut

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Viiluta mozzarella võimalikult õhukeselt.
Kuumuta pannil paar supilusikatäit õli, prae sibul klaasjaks. Lisa küüslauk, purustatud tomatid, pune, pipar, sool ja suhkur. Hauta, kuni kaste 
pakseneb (6-8 minutit).
Seda kastet on mõtet teha korraga vähemalt topeltkogus (kas mitme pitsa jaoks või pasta tarvis).
Pintselda pitsapõhi kergelt oliivõliga, kata tomatikastmega, laota peale mozzarellaviilud ja jaota peale basiilikulehed.
Küpseta 250-kraadises ahjus 7-10 minutit. Serveeri kuumalt.

Pizza Margherita on oma basiiliku-mozzarella-tomati kombinatsiooniga nagu väike Itaalia trikoloor, mis oma nimegi on saanud kuninganna auks. Selle pitsa sünniloo leiab tõenäoliselt, kui guugeldada natuke "süüdlasest" pitsameistri Raffaele Esposito nimega.
Pildil on põhi natuke liiga paks ja ilmselt juustu võiks ka tsipa vähem olla (retseptis õige kogus).

"Valge pitsa" salaamiga

80 g salaamit
3-4 spl pesto alla genovese't (rohelist pestot)
ca 10 musta oliivi
150 g mozzarellat

Viiluta mozzarella ja oliivid õhukeselt. Määri pitsapõhi äärteni pestoga, kata mozzarellaga. Laota pealepaberõhukesed ja väiksemateks tükkideks lõigatud salaamiviilud (salaami välimust vaata ülevaltpoolt pildilt koos oliividega) ning viilutatud oliivid. Küpseta 250-kraadises ahjus 7-10 minutit. Serveeri kuumalt.

Kõige laiemalt võib valgeks pitsaks kutsuda vist kõiki pitsasid, mis ei sisalda tomatit, kuigi üldiselt peetakse selle nime all silmas väga napi kattega eksemplare (alates ainult oliivõlist ja rosmariinist).

Novembrihallased jõulud

Hallad on ju peaegu lumi, onju, selline külm ja valge, vähemasti seni, kuni päike seda ära ei sulata. Kilkan, kilkan, VALGED JÕULUD! Rohetava muru ja hommikuhalladega. Küünlaid kulub sel aastal lihtsalt tuju loomiseks rohkem.
PS! Booli definitsioon: meeltega tuvastamatu alkoholisisalduse ja ettearvamatu mõjuga seltskondlik jook. Erinevate glögiversioonide kohta kehtib vist sama...

Blogi läheb jõulupuhkusele/talveunne :)

Maks maksab kätte

Maksakaste on jälle üks neist toitudest, mis mulle päris pisikesena kohe kuidagi ei maitsenud, aga ise tehtult, broilerimaksast ja porgandist kergelt magusat, võiks tarbida lausa ohtrates kogustes... muutuvad ajad, muutuvad maitsed. Ka pasteet saab broilerimaksast hõrgutav :P Üleüldine maksaisu on mind täna vallanud, selge rauavajadus, mis muud.

Maksakaste broilerimaksast

• 500 g boilerimaksa
  4 keskmist porgandit (või vähem, kui kaste liiga magus tundub)
  3 spl võid
  2 dl vett
  2 dl vahukoort
  1 suurem sibul
  3 küünt küüslauku
  2 spl jahu
  1 tl paprikapulbrit
  soola, valget pipart - maitse järgi
  soovi korral teelusikatäis kanget sinepit
  

Koori ja kuubista porgandid, patsuta maksad köögipaberiga kuivaks ja eemalda kelmed, haki sibul ja küüslauk. Sega maksatükid soola ja pipraga, jäta seisma.
Sulata paksupõhjalises kastrulis või, hauta porgandikuubikuid võiga, aeg-ajalt segades umbes 15 minutit, keera kuumus maha.
Aja pann kuumaks, prae maks kiirelt väikeste koguste kaupa vähese rasvainega (mitte küpseks, seest jääb tooreks) ja tõsta porgandite juurde. Samal pannil prae kuldseks sibul ja küüslauk, lisa samuti porganditele. Kalla pannile vesi, lase keema ja lisa samuti kastrulisse.
Sega jahu vahukoorega (algul väikese kogusega, pärast kogu koorega), lisa maksasegule ja sega läbi. Hauta väiksel kuumusel, vaevu keevana veel 10 minutit, maitsesta vahepeal soola, pipraga ja paprikapulbriga. Serveeri keedetud kartulitega.

Suitsukalasalat

Kala puhastamine ei kuulu just mu lemmiktegevuste hulka, aga kui konkreetne isu vaevab, siis peab ju midagi ohverdama. Ja turul käia on alati tore, ega siis ainult kalaletiga ei pääse, ikka on Tellissaare õunu ja maasuitsu sinki ja lambahakkliha ja kõrvitsat ja jogurtit ja hapukapsast vaja ja siis eeslit, kes selle kõik koju veaks. (Ei ole kuri vihje, see eesel olin ma keset päeva ikka täitsa ise.)

Suitsukalasalat

• Kuumsuitsukala ja külmsuitsukala (4:1)
  Mahedat majoneesi (Hellmann's Real)
  Sibulapealseid
  Rukkileiba kõrvale hammustamiseks

Kogused käivad sügavalt sisetunde järgi :P
Puhasta kalad ajalehe peal nahast ja luudest, keera ajaleht rulli ja viska ära. Kätelt saab lõhna ära neid peale jaheda veega pesemist sidruniviiluga hõõrudes.
Sega kalaliha majoneesi ja hakitud rohelise sibulaga :)

Sel korral kasutasin kuumsuitsu räime ja külmsuitsu makrelli (ehk rahvakeeli skumbriat). Ainult räimest saab ka, aga natuke külmsuitsukala annab õige meki. Selle viimase jaoks on hea majonees ka oluline :). Äärmise häda korral võib "kanget majoneesi" hapukoorega segada, aga see pole see. Roheliste sibulapealsete asemel võib hakkida mõnd mahedama maitsega sibulat ja igasugu muud ürdid ei ole ka otseloomulikult keelatud.
Kui salatit süüa "salatina" ja mitte leivakattena nagu mul kombeks, siis võib lisada veel muna või kodujuustu, keedetud riisi, jne.

Õdusalt filmine

"Neli pulma ja üks matus", Kanal 2, mitte parim, aga natukeseks "täidab isu". Varsti ei pea jälle vastu ja kavas on "Notting Hill", "Mickey Blue Eyes", "Nine Months", "About a Boy" ...teadagi miks :P

Kohvi-pähkli beseed

 

Seniks kuni ma natuke seedin ja end labori poole tagasi ja transformeerima asutan... laupäevaõhtustest kohvibeseedest. Retsept on pärit "Kohviraamatust".

Pähkli-kohvi beseeküpsised

• 3 munavalget
  2 dl suhkrut
  2 tl kakaopulbrit
  1 sl kohvipulbrit
  50 g purustatud mandleid või sarapuupähkleid
  150 g tumedat šokolaadi

Mikserda munavalged kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur. Sega juurde kakao, kohvipulber ja hakitud mandlid või sarapuupähklid. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusikaga pätsikesed ning küpseta 130 kraadi juures 1,5 tundi. Ava ahjuuks ja lase küpsistel ahjus jahtuda.
Sulata šokolaad ja kasta jahtunud küpsised põhjapidi šokolaadi. Lase küpsetuspaberil tahkuda, enne kui serveerid.

Kommentaariks... Kirjas ei olnud, aga võtsin aegsasti munad külmikust välja soojenema, et ei peaks end vahustades halliks ootama. Kausi pesin ka Fairy'ga üle ja kuivatasin hirmus korralikult, vahetult kapist võetud rätikuga, et mingid rasvajäägid mind kohe kuidagi segada ei saaks. Mul lihtsalt ei ole beseega möödunud kordadest eriti sõbralikud suhted. Aga põmmpea, nagu ma olen, tobedusi tegin siiski ka. Tahtsin ilusaid beseesid saada ja üritasin neid tordipritsiga küpsetuspaberile sundida - ei tasu üritada, kui ka soov tekib. Purustatud pähklid, olgugi et peened, ummistavad sakkidega otsa kähku ära ja edasi peab ikka lusikaga mässama, aga selline ootamine ja solgutamine mõjub beseemassile üsna laastavalt, nagu juuresolevatelt piltidelt paistab.
Kuna mul lahustuva kohvi pulbrit kodus polnud (sest jooma ma seda ju ometi ei hakkaks), siis kasutasin imepeene jahvatusega Türgi kohvi - maitsele halvasti ei mõjunud, pigem hästi. Metsapähklid purustasin köögikombainiga ja mitte päris jahuks. Need tillukesed tükid olid besee sees pärast mõnusad. Kristallsuhkru asendasin tuhksuhkruga (kaalu ümber arvutatult), tundus kuidagi kindlam, arvestades, et minu praegu riiulil seisev suhkur millegipärast isegi hõõgveinis hästi lahustuda ei tahtnud.
Aga šokolaadist... tegin retsepti järgi tumeda sokolaadiga, aga minu meelest tappis see kohvi ja pähkli maitse väga ära. Järgmisel korral katsetan valge või piimašokolaadiga või vaatan, kuidas Kalevi koorekohvi oma sulamisomadustega on. ...kui üldse šokolaadiga mässata. Ilma maitsesid ka väga hästi.

Mõnusad olid, eriti kohvi kõrvale, ja kindlasti jääb see retsept edaspidigi plaani, kui need mõned muudatused on meeles kasutusele võtta.

Piparkoogid sinihallitusjuustuga

Sel korral on tegu retseptiga, mida ma olen kohanud sama sõnastusega, aga väidetavalt erinevatest allikatest, nii palju kui retseptist üldse rääkida saab. Aga idee on huvitav ja tundus järjekordsel laupäevaselt mõnusal veini-toidu-jutuõhtul proovimist väärt (oli ka :P). Pähkli-kohvibeseesid proovisime ka, aga neist kunagi hiljem.

Piparkoogid sinihallitusjuustuga

• 500 g piparkoogitainast
  150 g sinihallitusjuustu

Sinihallitusjuust (algses retseptis 125 g, aga pakk oli suurem ja liiast ei saanud) riivida külmalt või mõni pudedam variant murendada sõrmede vahel. Piparkoogitainas rullida küpsetuspaberil õhukeseks ristkülikuks (või kaheks) ja lõigata ääred sirgeks. Katta tainas ühtlaselt juustuga ja keerata tihedalt rulliks. Rulli hoida külmikus, et oleks mugavam viilutada. Külmast rullist lõigata umbes sentimeetripaksused viilud, laduda küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetada 175-kraadises ahjus 9 minutit. Lasta jahtuda ja serveerida.
Seista need küpsised ei taha ja parimad on vahetult peale jahtumist. Nii võis algsest retseptist lugeda ja tänase hommikukohvi juures tõdesin seda isegi :P

Magushapu veiseliha

Kõigepealt subjektiivselt naljakas märkus... Poes oli veiseliha ikka tõesti veiseliha nime all, aga turul saab aeg-ajalt nalja küll, halenaljakalt muidugi. Mõnes letis müüakse nimelt "loomaliha" ja hakkliha "siga+loom" (loe: sjiga-loom). No siga ON loom ja lehm on loom ja lammas on loom ja konn ja küülik ja kärbes ja kala ja vihmauss ja kalkun ja kana ja elevant ja alligaator on ka loomad - millise liha neist müügil on, peab eeldatavasti visuaalsel vaatlusel kindlaks tegema (kui vanema generatsiooni nõukaaegset veendumust loom=veis pealuusse kinnitunud pole), sest intrigeeriv küsimus enamasti vihastab müüja korralikult välja. Veel halenaljakam on see, et "loomaliha" esineb ka mõnedes täiesti kaasaegsetes retseptides ja ka televisiooni kokasaadetest on see justkui läbi jooksnud. Kokkuvõttes teeme järelduse, et turul sahkerdatakse ürdiletis (peamiselt) kriku kinnisvaradega (basiilik - taim vs. basiilika - teatav löövidega hoone) ja lihaleti müüjad ei tea, keda nemad müüa tahavad.
Igatahes, liha käes, võib sellest midagi lihtsat ja maitsvat teha.

Magushapu veiseliha

• 500 g veiseliha
  0.5 suuremat porrut või 1 pisem
  2 sl mett
  2 sl sojakastet
  2 sl sidruni- või laimimahla
  2 sl head nõrgamaitselist õli
  tsipa musta pipart või piprasegu

Esiteks lihast. Kasutada saab üsna erinevat päritolu ja erinevast rümbaosast veiseliha, aga siis peaks silmas pidama, et laagerdunud sisefilee vasardamist ei vaja ja hautamisaeg on oluliselt lühem, aga piimalehma läbikasvanud praetükke peaks ikka korralikult peksma ja pehmenemiseks võivad nad päris mitut tundi vajada.

Segada kausis valmis marinaad. Selleks vispeldada omavahel kokku sojakaste, kristalliseerumata mesi, õli ja sidrunimahl. Maitsestada purustatud pipraga. Kogused on väga umbkaudsed ja ei ole täpseks jälgimiseks, sest sojakastme maitsed on väga erinevad, samuti ei ole kõik meed ja sidrunid ühe maitsega. Marinaad ei tohiks olla ei tulihapu, mesimagus ega ka metsikult soolane, pigem ikka sinna kõigi kolme vahepeale. Mina kasutasin kanarbikumett, mis on segumeest natuke vähem magus, ja Kikkoman'i sojakastet.

Liha lõigata neljaks viiluks ja vasaradada või ainult kergelt muljuda (olenevalt tükist rohkem või vähem, igatahes nii, et liha struktuur veel säilib). Tõsta liha marinaadikaussi ja liigutada tükke nii, et kõik viilud saaks marinaadiga kokku. Lasta seista kilega kaetud kausis ja külmikus üleöö.

Lihatükkidelt lükata üleliigne marinaad haudepotti. Ajada pann hästi tuliseks ja kuumutada lihaviile paarikaupa piisava rasvainega kummaltki küljelt hetkeks - vaid nii kaua, kuni külg kergelt pruunistub (pann ei tohi olla suitsevkuum ega ka külm ja lihast vedelik välja valguda, terve panni lihaga katmine jahutab panni maha). Tume värv tuleb kastmest, mitte praadimisest.
Tõsta lihatükid haudepotti, pann tulelt ja keerata temperatuur madalamaks. Samal pannil praadida kergelt läbi ka porruviilud, valada pannile natuke vett ja kallata see kõik liha peale. Kuumutada lihatükid vedelikuga triiki ja "peaaegu keevana" kuni liha on pehme (see on see osa, mis võib oodatust kauem aega võtta).
Serveerida näiteks täisterariisiga (pruun riis).

by Harold McGee

Blogger Buzz teatab täiesti üllatuslikult sellisest korralike viidetega huvitavaid toiduteaduslikke kokkuvõtteid sisaldavast blogist:
News for Curious Cooks, mida kirjutab (kuri)kuulsa "On Food and Cooking: The Science and Lore of the Kitchen" autor, Harold McGee.
Tore-tore! Kui ainult aega lugeda ka oleks :P.

Astelpaju-juustukook

 

Veel magusat. Laupäeval... poes... peale pidu... vaeveldes koogiisus... meeletus koogiisus... ilma interneti ja ühegi retseptita, otse peolt. Magusanäljas aju töötab koogilainetel kiiresti. Kodus ootas poolik pakk "piparkoogiseid" küpsiseid, teate küll, neid, mis päris piparkoogid ei ole, aga pakile on nii kirjutatud, sel korral miskid loomakujulised ja kaugelt rohkem, kui ma hävitada suudan. Hmm, teeks kohupiimakooki küpsisepõhjal. Ei, päris kohupiima ikka ei tahaks, see hapukas maitse... Ei olnud hetkel selline tuju (ei ricottal ega mascarponel pole mingisugust soolakat ega hapukat maitset). Idee kujunes... ja välja tuli sel korral midagi eriti maitsvat ja natuke teistmoodi kui harilikult.

Jõulune astelpaju-juustukook

• Põhi:
  2 dl "piparkoogisemat" küpsisepuru
  75 g võid
  1 dl nisujahu
  0.5 dl suhkrut
  2 spl külma vett
  
  Kate:
  250 g mascarpone kreemjuustu (Vigala, kodumaine)
  250 g ricotta't (Eestimaa Farmerid "Tervise kohupiim", kodumaine)
  160 g astelpaju moosi (Meie Mari, väike purk, samuti kodumaine)
  
  Vahukoort, vaniljesuhkrut

Purusta küpsised/piparkoogid köögikombainis. Näpi külm või jahu, suhkru ja küpsisepuruga kiiresti pudiks. Lisa vesi ja töötle ühtlaseks tainaks. Suru tainas 24 cm diameetriga lahtikäiva vormi põhja ja külgedele. Tõsta vorm pooleks tunniks külmikusse. Samal ajal soojenda ahi 200 kraadini.
Küpseta põhja 10 minutit 200-kraadises ahjus. Jahuta 5 minutit.
Samal ajal sega kokku täidis.
Täidiseks sega toasoe mascarpone astelpajumoosiga ühtlaseks (külma juustuga see ilmselt raskusteta ei õnnestu). Lisa ricotta (ehk eestikeeli vadakujuust) ja sega kuni kreemis pole enam valgeid tükke. Kalla segu eelküpsetatud põhjale ja küpseta veel pool tundi. Soovi korral riputa kõige peale paar supilusikatäit kookoshelbeid.
Küps kook peab kuumalt veel ohtralt hirmust värisema (muidu on see jahtunult liiga kuiv).
Lase täielikult jahtuda, eemalda vormist ja serveeri kergelt vaniljega maitsestatud vahukoorega.

PS! Astelpajumoosiga segatud mascarpone on niisama ka hea kreem, muul puhul kasutamiseks.
PPS! Ilmselt õnnestub piparkoogipuru mingis vahekorras ka üle jäänud piparkoogitainaga asendada või segada poe-muretainast piparkoogitainaga, kui vajadus peaks tekkima.
PPPS! Pea oli heast lõhnast pisut uimane ja käsi pritsiga harjumata... sellest siis äärmiselt ebasümmeetrilised vahukooretupsud. 

Aprikoosid šokolaadis

Needsamad, mis laupäeval kaasas olid ;) Mis see statistika näitaski - kolmas võttis jutu jooksma?

Aprikoosid šokolaadis

• Kuivatatud aprikoose
  Tumedat šokolaadi (väh. 70% kakosisaldusega)
  Vana Tallinnat ja/või konjakit
  Näpuotsaga ingveripulbrit

Aprikoosid tuleb panna kaussi ja kallata üle alkoholiga ning jätta umbes ööpäevaks kile alla ja külmikusse. Kuna vedelik imendub, siis tuleks kaussi mõned korrad korralikult läbi raputada, muidu saab mõni suutäis tunduvalt kangem kui teine. Hädapärast aitab üleöö leotamisest.
Ligunenud aprikoosid jätta sõelale nõrguma. Sõela alla tekib korralikult kleepjas ja veniv, magusalt lõhnav alkoholiollus, mis sobib hästi küpsisetordi või biskviidi immutamise lisandiks.
Ehitada vesivann - pealmine kauss peab olema suurem, et aur mingil juhul šokolaadisse ei satuks, see rikub sulatamise lootusetult. Vesivanni on tarvis ka šokolaadi sulanuna hoidmiseks (st. mikrolaineahju variandid EI TÖÖTA). Niisama pliidi peal on šokolaadi sulatamine eriti riskantne, kuna šokolaad ei talu kõrgeid temperatuure (eriti valge šokolaad). Murda šokolaad ülemisse kaussi, tõsta kaadervärk pliidile ja sulatada šokolaad. Sulanud šokolaadisse segada maitse järgi ingveripulbrit (õige vähe). Kasta aprikoosid ühte külge pidi šokoladisse ja jätta mõneks tunniks tahkuma. Nautida mõõdukas koguses ja omal vastutusel :P

Pidu-pidu

Laupäeval pidasime maha Padjaklubi jõuluse kudu- ja kohviõhtu. Toredad inimesed ja kena koht, aga see oli ju ette teada :P Palju meid lõpuks kokku oli, mina ei lugenud, aga julgelt üle kümne ja vast mõni alla kahekümne. Juttu jätkus ja vardad klõbisesid, vaheldumisi ja korraga. Loosipakke vahetasime ka (vabandan kellegi ees, kes sai minu "süül" tutsaka lõnga ja suutäie magusat - ise nikerdamiseks kippus kiireks).

Kes lehitsas raamatut (Betty ja Anks), kes kudus (Katrix ja Heidi) ja Elsa armsat pisiperet oli raske suvalisel ajahetkel ühest ruumist leida.


... Kajakas ja Maarja olid juba saabudes nii elevil, et ilmed vahetusid kiiremini, kui kaamera fokuseerida jõudis.
Kohvi ja korralikku näksimist... Anksi munarull viis keele alla ja pasteedileiba hapukurgiga pole nii ammu saanud, et maitses ülihea. See on ka selge, et datleid ei tunne mina ka siis ära, kui nad mulle koogi sees hamba alla satuvad - aga kook oli super.


Lapiliisu puistas kassilugusid varrukast, ja kudus eriti kitsast triibusalli :P
Kajakale suur aitäh kenade kõrvarõngaste eest!

Peost pajatavad veel: Heidi, Elsa, Kajakas, Lapiliisu, Maarja ja Oravake

Karvane külaline ja solvunud küülik

Lisaks sellele, et eile sai järjekordne toidu- ja veiniõhtu maha peetud, saabus mulle seekord ka karvane külaline. Õde võttis pikemaks kodust eemal viibimiseks oma meriseapoja kaasa (see karvaste loomade armastus on nakkav, ma ütlen). Loomalapsed kipuvad ikka nii uskumatult armsad olema... Mõmpsik on 4-kuune metsikvärvi ja pööristega meriseatüdruk, eriti inimsõbralik eksemplar pealekauba. Püsis täitsa rahulikult paigal, lasi endale pai teha ja rosinat anda. Järjekordne õhtu täht! Eks Päts (endise nimega Hulio) oli natuke pettunud vist küll, et tema kõrvad sel korral nii palju silitada ei saanud kui harilikult, aga küll me selle vea aegamööda parandame ja külalinegi läheb homme oma kodupuuri tagasi. Päts on muide kogenud inimkülaliste ärakasutamises. Käib ja nurub pai, armu andmata, silitamise lõpetamist tasustatakse näksamisega. Küülikute maailmas on täiesti aktsepteeritud, et karjajuht sellisel kombel sugemist nõutab - ju me tal siis "käpa all" olemegi. Õde igatahes ei saa magada enne, kui küülik puuris. Vastasel korral nurutakse voodi ees ja hüpatakse voodisse ja hakatakse tema juukseid sugema ning unist inimest üsna valusalt näksama, et ikka ainult pai saaks :P