Kapsarullid ei ole vanaemade teadus :)

Kapsarullid on üks neist toitudest, mida vanaema tegi ja mina ei söönud. Kohe üldse ei maitsenud. Nüüd, kui ise teen, siis söön küll ja maitseb ka. Ega ma samamoodi ei teegi, igaks juhuks. Vanaema pani rullidesse ka saia, kui seal riis juba niigi oli, ja otseloomulikult kasutas ta harilikku valget peakapsast ja seahakkliha. Olen retsepti endale "ideaalseks" timminud. Minu arust tulevad parimad kapsarullid just käharast peakapsast ja vasikalihast, ka lehed tulevad sel käharal sellil palju paremini lahti ja tervislikum olla ta ka.
Aga kui üks variant ära tüütab, siis saab ju nii palju asju asendada. Näiteks veiseliha kana, kala, seentega või liha koos seentega, lisada porgandit, hautada vee või puljongi asemel purustatud tomatitega, teha lihata täidiseid... Riisi asemel võib kasutada tangu, kruupi, riivsaia, teraviljahelbeid jne., keegi ei keela täidises katsetada erinevate maitseainete ja kas või pähklite-juustudega :P
Pildid on vanad, aga jube kapsarulliisu tuli peale, vast õnnestub nädalavahetusel seda oma lemmikvarianti teha... kui kuskilt kähara isendi leian.

Kapsarullid

• 1 kg kähar peakapsas (ehk savoia kapsas) või paar pisemat
  500 g vasikahakkliha (või lambahakkliha)
  1.5 dl riisi (soovitavalt pudruriisi või 4-5 dl eelmise päeva ülejääki)
  3 spl oliivõli
  2 sibulat
  3-4 küünt küüslauku
  soola
  musta pipart
  ürte, ohtralt
  vett

Keeda kõigepealt valmis riis ja jahuta.
Eemalda kapsalt võimalikult juure lähedalt ettevaatlikult kõik rulli keeramiseks sobivad lehed ja lao virna. Eralda ülejäänud kapsas "juurikast". Viimane viska ära. Ära mängi toiduga :P
Aja vesi vähese soolaga keema ja pane kapsa "sisu" potti. Virna laotud lehti keeda mõnekaupa ja mõni minut korraga (valget peakapsast keedetakse eemaldatud juurikaga, kuid muidu ühes tükis, kähar peakapsas on õrnem ja nii hästi ei tööta). Jahuta ja lao lehed virna tagasi.
Tükelda pehmeks keedetud kapsasisu suurde kaussi. Lisa hakkilha, riis, õli, köögikombainis purustatud sibul ja küüslauk ning maitseained. Maitsestada tuleb üsna tugevasti, sest riis võtab palju maitset endasse. Sega ühtlaseks. Vajadusel võid lisada natuke vett või hapukoort - täidis ei tohi liiga tihe jääda. (Kalatäidisele sobib hästi hoopis rõõsk koor.)
Lõika kapsalehtedel roots õhemaks, siis õnnestub rulli keeramine lihtsamalt ja on parem süüa.
Võta leht ette nõgus pool ülespoole ("kausina") ja roots enda poole suunatud. Pane rootsupoolsesse otse paras ports täidist, keera ääred täidise peale ja rulli kinni.
Lao rullid ahjuvormi ühenduskoht allpool - siduda ei ole vaja. Rulle võib enne ka pannil pruunistada, aga mina harilikut ei viitsi ja maitsev saab niigi, tervisesõbralikum ka.
Nirista rullidele veidi õli ja riputa soola. Kalla vormi põhja paar cm kuuma vett. Küpseta 225-kraadises ahjus 20 minutit, siis alanda temperatuur 150 kraadile ja hauta fooliumi all veel tund-poolteist kuni kaks. Vajadusel lisa vahepeal vett.

Pori

On PORI ja pole lund ja pole päevavalgust pikkade päevade lõpus, et eputada ja teistele ka näidata, mille üle mu kõht nurru lööb...

LUMI!

JA SAJABKI TÄITSA VALGET LUND :P Sel aastal jäid värvid lihtsalt vahele, väikese kollase erandiga. Kahju, et "õigel ajal" külma polnud. Et siis jõululaule kuulama, kuni on lund ja pole pori?

Hurmav hurmaa mascarponetäidisega :)

Meie kaubandusvõrgust leiab vahel üsna eksootilisi vilju, ka siin Tartus imekombel. Kaktuseviljale oli Konsumis isegi pikk selgitav tekst külge riputatud :P.
Seekord ei pääsenud ma aga mööda hurmaast ehk idasiospüüri viljast ehk Jaapani kakiploomist (Diospyros kaki). Mingil seletamatul kombel olid need, algselt Hiinast pärit viljad seekord toodud Brasiiliast, kuigi nad ka Vahemere ääres edukalt kasvavad ja sealt ju ometi lähemal peaks tuua olema. Igatahes... olles maitsnud ka küpset vilja otse puu otsast, ei saanud ma neid poodi jätta. Küps hurmaa on midagi eriti hõrku. Toorelt korjatud importkaubast seda muidugi loota ei olnud, aga midagi ikka. Vähemalt peale paari päeva kapinurgal seismist, kui viljaliha kenasti pehmeks ja klaasjaks muutus.
Olles pooled juba värskelt hävitanud, asusin otsima retsepti. Et neist, noh veel muulgi viisil maitsenaudingut saada. Pillele peab siinkohal jälle suuuure aitäh ütlema, et ka vähe haruldasematest algosakestest retseptid Nami-namis täitsa emakeeles saadaval on. Mitte, et ma mõne võõrkeelega hakkama ei saaks, aga nii on palju lihtsam. Igatahes retsept ise on siin.

Mascarponetäidisega hurmaad

• 4 hurmaad
  125 g mascarponet (kodumaist, Vigala)
  1 tl vanillisuhkrut
  0.5 sl suhkrut
  2 sl mandlilaaste

Pese puuviljad ja lõika pealt 'kaas' ära. Uurista teelusikaga seest tühjaks. Ole ettevaatlik, et küpse vilja õhukest koort läbi ei torkaks, see on kerge juhtuma.
Sega mascarpone sisse suhkur, vanillisuhkur ja hurmaa viljaliha. Täida puuviljad saadud seguga, kaunista mandlilaastudega.
Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni juust on pehmenenud ja mandlilaastud värvi muutnud.
Serveeri soojalt. Keele viib alla!

Jogurtist ja muust

Eestis pidada olema kõikse suurem maitsestatud jogurtite valik. Tore on, aga valida pole ju midagi (no kui päris norima hakata). Mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ma kunagi aru saanud, miks pagana pärast meie jogurt nii hapu peab olema - juuretist annab ju ometi valida, aga see ei pruugi teisi kuigivõrd häirida. Olen mahedamaitselist jogurtit siiani piiri taga nautinud (õigemini polnud kodumaal varem selle hea ja õige peale sattunud). Teiseks jogurtite koostis... no ma mõistan, et lisandina kasutatakse odavat ja "keemiat" täis moosi, maitsestatud variante tihti ei ostagi, aga miks peab jogurtisse, hapendatud piimatootesse, toppima säilitusaineid? Või modifitseeritud tärklist, paremal juhul želatiini? Kui kogu see tärklis, mis me varjatud kujul muuga koos sisse sööme, kokku liita, siis võiks kartuli tarbimise üldse maha jätta. Enamus ketšupeid on ju lausa punane tärkliselahus, Heinz ja Meira on sõbralikuma koostise poolest silma jäänud, aga ega minu silmad ka käike ei näe.
Rasvata piimatoodete otstarbest ei ole ma ka siiani aru saanud, aga see on omaette pikk ja keeruline teema.
Ühesõnaga soov head ja kasulikku jogurtit süüa on piimaleti ees nuhtlus! Probiootilised bakterid on ju tore nähtus, igati tervitatav, aga see muu?

Padjaklubis jäi kõrvu, et Sadamaturul Pajumäe talul lett pidada olema ja et seal mahe jogurt täitsa saadaval on. Mahe igas mõttes, nii tootmise kui ka maitse poolest.
Aga et minu päevad pikaks kipuvad, siis ei lootnud ma seda uudist lähematel päevadel kaeda. Täna siiski õnnestus turule pääseda :) nauding omaette. Köögiviljaleti ääres kipun end täiesti unustama, aga mitte oma neljajalgseid taimtoidulisi sõpru. Raske kotiga käisin ka Sadamaturult läbi. Ja ongi, täitsa taga lõpus, täitsa Pajumäe talu lett. Ei tea, kuidas ma seda varem pole tähele pannud. Kipun vist rohkem suurt siseturgu külastama (liha pärast). Valikud tehtud ja kähku koju proovima!

Taevalik. Mahedamaitseline maitsestamata mahejogurt... koostiseks vaid pastöriseeritud täispiim ja juuretis. Ja milline meeldivalt paks konsistents. Riivleivaga variant (millele tõesti vaid suhkrut ja riivleiba on lisatud) maitses ka hea. Igatahes olen veendunud, et varsti vaevab mind sama probleem, mis Väikekassigi - mida kõigi nende liitriste mannergutega peale hakata?

Nii siis saigi mu tänaseks lõunasöögiks leivajogurt koorekaramelli ja jõhvikatega. Ei, ma ei ole dieedil, lihtsalt koorekaramell koosneb puhtalt koorest ja suhkrust ning sisaldab 514 kilokalorit 100-s grammis. Nopri koorekaramell oli tore avastus Konsumist, juba mõnda aega tagasi - hommikul saia peale määrimiseks näiteks, mõõdukalt muidugi.

Aga nüüd genoomiuuringute referaadi juurde tagasi... pakiline sai hingelt ära räägitud :D

Tulised aedoad munaga

Valgurikkad kaunviljad on minu meelest Eestis kuidagi tänamatult vähe tähelepanu saanud. Tegelikult on nad ju tervislikud ja asendavad eines edukalt liha, õigemini liha nende kõrval on tihti lausa liiast. Aga kes kunagi head läätsehautist, suitsulihaga hernesuppi, hummust (kikerhernepasta) või muud maitsvat on proovinud, kipub selle juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma. Siin siis üks minu lemmikutest, tänane lõunasöök.

Tulised aedoad munaga

• 500 g külmutatud aedoakaunu (1 pk)
  100 g riivjuustu (võib ka välja jätta ja midagi ei juhtu)
  3 muna
  3 spl vett
  2 spl võid
  1 pisem sibul
  2 küünt küüslauku
  1 spl värskelt hakitud teravat tšillikauna
  soola(, musta pipart)

Haki sibul, küüslauk ja tšillipipar (ära pipraste kätega nägu puutu!). Kuumuta pannil heldelt võid ja lisa külmutatud aedoakaunad. Sega läbi ja lase minutike praadida. Lisa pannile sibul, tšilli ja küüslauk ning prae madalal kuumusel aeg-ajalt segades kuni uba on täiesti küps. Maitsesta soola ja musta pipraga (kui sa tšillit ei salli).
Sega muna, juust ja vesi. Kalla ubadele ja sega muna kerge hüübimiseni.
Serveeri soojalt värske rukkileivaga.

Juustust ja veinist, nii mainimise korras.

Juustust on täna tahtmine rääkida, ja veinist, ikka lemmikutest - sakslaste Cambozola ja Tšiili Carmenere. Ei saa ma neist üle ega ümber, puhas nauding ja rahvusvaheline sümbioos. On ju Carmenere tegelikult vana Bordeaux' sort, mida seal aga enam kasvatada ei õnnestunud ja Cambozolagi on midagi prantslaste Camembert'i ja itaallaste Gorgonzola vahepealset ja samas hoopis omamoodi ja palju mahedam.
Cambozola, klassikaline variant muidugi, mitte küüslauguga, on hõrgult kreemine ja üsna maheda maitsega valgehallitusjuust sinihallituse pesadega, sulab keele peal, mmmm...
Carmenere jällegi on Cabernet Sauvignon'ist pehmem, ent meeldivalt täidlane ja intensiivse maitsega vein, üldjuhul, kui ei juhtu kogemata tähtpäeva puhul korgiveaga pudel olema. Seda aga oskavad valmistajad päris hästi vältida - tehismaterjalist "kummikorgil" ju klassikalist korgiviga ei esine, mis sest et konservatiivsele Euroopa veinisõbrale selline lähenemine veider võib tunduda. ... ja selle viinamarjaliigi veinide valik on suuremates poodides ka täiesti olemas, rääkimata üsna rahakotisõbralikust hinna-kvaliteedi suhtest.

Argh, selline vihmase ilmaga soojas toas elava tule ääres istumise, lugemise ja veini joomise tuju on, aga pole ei vihma, tuld ega veini... ainult tuul ja pilvine taevas.

Täidetud ahjuõunad

Veel midagi maitsvat õuntest! Just. Seekordki pole kogu selle koore-, või- ja suhkrukoguse juures kaugeltki tegu igapäevaselt taljesõbraliku desserdiga, aga just sellised mulle aeg-ajalt meeldivad. Söömine peab olema nauding, mitte piin, kas või harva. Peab ainult jäärapäiselt meelde tuletama, et õunad peavad tõesti hapud olema. Mida hapumad, seda parem. Magusamapoolsetega pole tulemus üldse see. Ja portsjonvormidsse võiks nad suuruse poolest ka mahtuda. Vastasel korral tuleb sellega varakult arvestada ja suurema küpsetusvormi tarvis rohkem kastet teha.

Täidetud ahjuõunad

• 6 pisemat haput õuna
  Täidis:
  1 dl sarapuupähkleid
  1 dl mandleid
  0.75 dl fariinsuhkrut
  50 g toasooja võid
  1 tl kaneeli
  0.5-1 tl ingveripulbrit
  Kaste:
  1.5 dl vahukoort
  1.5 dl fariinsuhkrut

Täidis:
Haki pähklid ja mandlid (köögikombain on abiks) ning sega fariinsuhkru, kaneeli, ingveripulbri ja toasooja võiga(mitte sulatatud).

Kaste:
Kuumuta koor väikeses nõus keemiseni ja lisa segades fariinsuhkur. Keeda tasasel aeg-ajalt segadestulel 5 minutit. Tõsta tulelt. Mugav on seda teha teraskruusis või väikses tilaga nõus (mu suveniiriks toodud Türgi kohvi keetmise anum töötas hästi - cezve või ibrik, heal lapsel mitu nime).

Õunad:
Õõnesta õuntest välja seemnekojad nii, et õunte põhi jääks terveks. Täida õunad väikese kuhjani pähkliseguga ja aseta ükshaaval portsjonvormidesse. Kalla vormidesse umbes sentimeetri jagu kastet. Arvesta, et õun paisub ahjus ja muidu võib kaste üle ääre tulla ja kõrbema minna.
Küpseta õunu 200-kraadises ahjus paarkümmend minutit (olenevalt õunte suurusest) kuni pähklisegu on pruun ja kõbe ning õun täiesti küps. Õuna küpsust näitab see, kui ta üritab "nahast välja ronida" :)
Serveeri soojalt niisama või vanillijäätisega.

 

Suvikõrvitsasai

Kui mõni rullkõrvits on kõigist pingutustest hoolimata siiski üle kasvanud ja seisma jäänud, siis saab temast koorituna-riivituna teha head saia (või kasutada hoidistamsieks mõeldud salatites või pannkookides)

Suvikõrvitsasai, 2 tk

• 200 g jämedalt riivitud, nõrutatud rullkõrvitsat
  3 dl vett
  12 g Nordic kuivpärmi (või 50 g presspärmi)
  2-3 sl vedelat mett
  1.5 tl soola
  2 dl nisukliisid
  9 dl nisujahu
  2 sl oliivõli
  2-3 sl kuivatatud ja kooritud kõrvitsaseemneid, hakitud

Noor rullkõrvits pesta ja riivida, vana tuleb enne koorida ja eemaldada seemnetega keskosa.
Jahu segada kuivpärmiga (presspärm lahustada sooja vee ja meega), lisada sool, mesi, riivitud suvikõrvits ja soe vesi (kehatemperatuurist soojem, ca 45-kraadine, presspärmile käesoojune vesi). Sõtkuda ühtlaseks. Lisada õli, kliid ja kõrvitsaseenemd. Sõtkuda ühtlaseks. Tainas võib jääda harilikust saiatainast natuke vedelam, sest küpseb vormis.
Vormida küpsetuspaberiga kaetud leivavormi parajad pätsid (õnnestub eduliselt õliste kätega), jätta ruumi paisumiseks ja panna 20-30 minutiks sooja kohta kerkima. Vahepeal soojendada ahi.
Küpsetada 225-kraadises ahjus ca 30 minutit. Ahjust võetud saia koorik siluda üle märgade kätega, võtta saiad vormidest välja ja jätta rätiku alla jahtuma. Sai ja leib tahavad enne lõikamist kindlasti natuke jahtuda-taheneda, maitsvatest lõhnadest hoolimata :)

Ai, kuidas tahaks seda mõne kreemise valgehallitusjuustuga proovida, aga ka toorjuustu ja singiga oli maitsev - saialõhnasest köögist rääkimata.

Sidruni-ingverimöks

Selle asendamatu ja maitsnutel pöördumatut sõltuvust tekitanud möksi väga umbkaudset, kuid vastavalt toormaterjalile siiski mõningast tunnetust (ja vähemalt nädalakest seismist-segamist) vajavat retsepti on korduvalt küsitud, jagan siis kõigile :P
Kui mate on parim puhtalt ja roheline tee meega, siis musta teed eelistan tihti just selle möksiga, kuid tegu on sügavalt subjektiivse maitseseisukohaga :)
Nüüd siis õelutsen, sest just seda ma täna valmistasin. Siiani on tuba meeldivalt tsitruselõhnane. Ilmad on täpselt nii sügiseselt külmaks ja värviliseks muutunud, et hing vajab õhtuti soojendamist ja erkkollased sidrunid on justkui loodud köögilauda kaunistama.

Sidruni-ingveri-suhkrusegu tee sisse (palja suhkru asemel)

• 1/2 liitrine laia suuga hoidisepurk
  4-5 suurt siledakoorelist sidrunit
  ca 400 g suhkrut
  8-10 õhukest viilu ingverit
  

Ingver koorida, lõigata õhukesteks viiludeks või hakkida ja panna keeva veega loputatud või ahjus kuumutatud purki.
Sidrunid pesta korralikult harjates seebi ja veega.
Sidrunitelt riivida peene riiviga õhuke kollane kooreosa ja lisada purki (liiga tervislik see osa siiski pole ja võib vahele jätta).
Sidrunitelt eemaldada kogu valge koorealune osa (mina lausa lõikan ära) ja lõigata sidrunid õhukesteks viiludeks või kasutada tsitrusperssi. See valge vati moodi ollus teeb maitsva asja talumatult mõruks.
Sidruniviilud hõõruda/tampida suhkruga, kuni kogu mahl neist eraldub, kallata segu purki ja segada korralikult. Hiljem peab purgi põhja sadenema mõõdukas kogus suhkrut (kes ei soovi nii magusat teed, võib suhkrut panna vähem, aga see on äraproovitud ja maitsev variant).
Nädala jooksul hoida purki toatemperaturil ja segada korra päevas sadenenud suhkur segusse tagasi, suhkrut võib ka lisada.
Nädala pärast on "mögin" valmis kasutamiseks, kui juba varem pole maitsvat asja nahka pistetud ja sõrmedki puhtaks limpsitud. Lisada näiteks kuumale mustale teele ca. supilusikatäis pisema teetassi kohta.
PS! Säilitada külmikus ja enne tarvitamist segada!
Tõsisele teegurmaanile võib see küll tobeda "tee mürgitamisena" tunduda :D)

Veini- ja toiduõhtu vol. mustmiljon

Tore on ju, kui on sõpru, kellele meeldib süüa (ja süüa teha). Veel toredam, kui tulevad retsepti ja algosakeste kombinatsiooniga täitsa koju kätte. Õte hää on köögis vein lahti korkida, retsepti dešifreerida ja maailmaasjadest rohkem ja vähem asjalikku arutada.
Eilse õhtu kuum teema olid soolaseened ja seenekotletid. Needsinased kartuli-seenekotletid. Asjatasime, mis me asjatasime ja muutsime retsepti, mis me muutsime, aga hakkama saime ja väga maitsev oli lõpuks, mis sest, et piim retseptis küll millekski muuks kui peale joomiseks ei saanud tarvilik olla :) Aga piima asemel olid vein ja ehtne Türgi kohv, kahjuks mitte ehtsa türklasega :P.

Krõbedad kanatiivad kahe kastmega

Kanatiivad, eriti kõrbedad ja hea kastmega, on õlle kõrvale ju lihtsalt oivalised! Vahel harva tarbides ei mõju nad ka figuurile laastavalt, kuigi võivad tekitada "rasket" sõltuvust :P

Kanatiivad külma ja kuuma kastmega.

• 1 kg terveid kanatiibu või pooltiibu
  4-5 küünt küüslauku
  0.3 dl õli
  poole sidruni mahl
  2-3 tl peent soola
  näpuotsaga cayenne'i pipart või tšillihelbeid
  
  Külm kaste:
  2 dl Hellmann's majoneesi
  1-2 spl mahedat sinepit (nt. Meira)
  
  Kuum kaste (umbkaudsed kogused, olenevad tootest):
  0.5 dl fariinsuhkrut
  0.25 dl sojakastet
  0.25 dl õli
  1 väike ananassikonserv ja/või mõnd haput mahla (sidrun, apelsin, ananass).
  1 keskmine sibul
  2 tl riivitud ingverit
  3 cm Põltsamaa sinepit, tuubist
  0.5 spl maisitärklist

 Terved tiivad poolitada ülemisest liigesest, pooltiivad asetada niisama suuremasse kaussi. Segada kokku marinaad, kallata tiibadele ja segada läbi. Jätta maitsestuma ja valmistada kastmed.
Tiivad võib maitsestuma jätta ka mõned tunnid varem ja valmistada soe kaste tiibade küpsemise ajal.

Külma kastmega on lihtne, see tuleb lihtsalt kokku segada ja külmikusse oma korda ootama panna.

Sooja kastme jaoks hakkida sibul hästi peeneks ja kuumutada õlis klaasjaks, mitte pruunistada! Keerata kuumus madalamaks ja lisada suhkur. Segada läbi ja lisada ühtlaseks püreestatud ananassikonserv ning soovi korral mõnd haput mahla või valget veini. Maitsestada ingveri ja sinepiga, lisada sojakaste ja maitsta. Vajadusel korrigeerida maitset. Paksendada maisitärklisega ja keeta vaikselt veel paar minutit. 

Kanatiivad laduda küpsetuspaberiga kaetud plaadile nii, et nad üksteise vastu ei puutuks. Küpsetada 250 kraadi juures naha krõbedaks muutumiseni, ca 30 minutit. Tiivad serveerida kuumalt.

PS! Pildil olevas tumedamas kastmes on kasutatud topeltkogus ananassi.

Juustune kartuli-spargelkapsa püreesupp

Tegelikult saab selles supis ära kasutada igasuguseid tervislikke köögivilju ja oma maitsele vastavalt kombineerida, meeles pidades, et osad värvikombinatsioonid ainult eriti isuäratavad välja ei näe (nt. porgand + rohelised köögiviljad). Spargelkapsas ehk brokkoli (ehk võõrapäraselt keelt solkides broccoli ja isegi sõnamonstrum brokoli on ette tulnud) on muidugi maitsev igas poosis, mitte ainult püreesupis.
Juust muudab supi rammusaks ja toitvaks ka nendele, kes muidu köögiviljasupist, liiatigi siis veel miskist püreelisest, lugu ei pea. Minule juust lihtsalt maitseb :)

Juustune kartuli-spargelkapsa püreesupp

4-5 keskmist kartulit
1 suur või paar pisemat spargelkapsast
200 g sulatatud juustu (täidab ka soola aset)
umbes 0.5 l vett olenevalt poti suurusest
(soovi korral puljongipõhja või -kuubikut)

Köögiviljad pesta ja puhastada, kartulid koorida ja lõigata neljaks või kuueks. Kartulitükid laduda poti põhja ja kallata peale vesi nii, et see ulatuks täpselt tükkide ülemiste äärteni. Spargelkapsas jaotada õisikuteks ja laduda need kartuli peale (pehmenevad aurus, et supp liiga vedel ei jääks). Pott tõsta tulele ja keeta kuni kartuli pehmenemiseni.
Võtta pott tulelt ära, lisada sulajuust ja püreestada (saumikser on siinkohal asendamatu abiline). Kui on kange soov lisada supisse liha, siis võib lisada praetud kanafileekuubikuid peale püreestamist - näevad kenad välja ja mõjuvad rahustavalt näiteks ka "uskmatule meesperele". See viimane nähtus on maitsva kunsti abil õnneks üsna kergesti ravitav. Enamasti on tegu eelarvamustega, et roheline ja tervislik = ei kõlba süüa. Kõlbab küll, kui on hästi valmistatud.

Kukeseene säilitamine: külmutamine ja seenejahu

Mida teha, kui kukeseeni on liiga palju värskest peast ära tarvitamiseks, nagu sel aastal juba korduvalt on juhtunud? Tegelikult on ju päris mitu varianti. Olenemata töötlemisviisist tuleb alustuseks natuke vaeva näha ja seened kuivalt pintsliga puhtaks pühkida.

• Ilma rasvaineta vedelik välja praadida ja tihedalt karpidega sügavkülma. Sulanuna kasutads on nagu värskelt praetud. Säilib erinevalt rasvainega läbi praetust (mõni kuu) järgmise seenesaagini. Nii ei jää seened sitked ega mõrud, nagu toorest seent külmutades võib juhtuda.
• Praadida rohke võiga (mitte õliga, õli ei tahku), suruda purki, panna külmkappi ja tarvitada ära paari kuu jooksul.
• Marineerida (1, 2) või teha segasalateid. Pole minu meelest parim viis kukeseene säilitamiseks, lihtsalt ei meeldi kukeseen hapus marinaadis.
• Kuivatada seened, peenestada kohviveskiga võimalikult jahuks ja kasutada suvalisele toidule seenemaitse andmiseks. Seda varianti eelistan lisaks sügavkülmutamisele ka ise. ...ja teha saab seda ju kõigist kupatamist mitte vajavatest seentest. Kukeseent on lihtsalt mugav kuivatada, ta ei kipu ussitama minema.

Juustuomlett köömnetega

Tänane hommikusöök - minu aja jooksul välja kujunenud lemmikomlett. (Juba varem näidatud retsept, aga seekord siis pildiga.)

Juustuomlett köömnetega

• 2 suurt muna (või 3 pisemat)
  3-4 spl riivjuustu
  Näpuotsaga musta pipart, köömneid ja soovi korral soola (juust on soolane)
  Umbes 2 spl vett või piima
  Peotäis hakitud rohelist sibulat või praetud singikuubikuid eriti näljastele.
  

Muna kloppida visplit kasutades vedelikuga lahti, aga mitte vahtu - nii tuleb kõige kohevam omlett. Lisada riivjuust ja maitseained. Segada ja valada kuumale mõõduka õliga pannile.
Siis tuleb kuumus keerata keskmisele ja oodata, kuni omlett on pealt veel ainult veidi hüübimata. Selle hüübimata osa peale kallata hakitud sibul või singikuubikud või muu meelepärane lisand ja oodata veel hetk, kuni muna on pealt hüübinud.
Seejärel keerata omlett pannil pooleks ja libistada taldrikule ning pista nahka enne, kui kohevus kaob, nagu omlettidel kombeks.
Väga hea maitseb selline omlett Hellmann's maheda majoneesi ja röstitud seemne- või täisteraleiva ning küpsetest tomatitest salatiga.

Tolkuse raba ja Surju kandi metsad.

Et minu tõsisemat sorti külmetus ei olnud vanaisale eriliseks takistuseks mind varavalges metsa ja rappa viia ja õhtupimeduses tagasi tuua, siis veetisn mina nädalavahetuse ringi mütates, nii et pea kõik suuremad lihased sellest veel paar päeva tunda annavad. Külmetus muide kadus korraks suurest metsahirmust (st. külmetus ikka kartis, mitte mina) täitsa ära ja siis tuli muidugi veel tigedamini tagasi. Terve pühapäeva saime vanaemaga jõhvikaid puhastada, seeni pesta ja kupatada, aga männiriisikatest seenepirukas on ju ometi talvel parim. Kui nüüd keegi selle Tartusse veetud noosi nõrgas soolvees keema viitsiks lasta ja purkidesse toppida, et mugav võtta ja kasutada oleks.
Pildi tegemise masin oli sel korral erandkorras minu käsutada. Üritasin siis ilusamaid seeneriigi esindajaid kuidagi, nii hästi või halvasti, kui parasjagu osakasin, jäädvustada. Staaritsesid, nagu näha, paari liiki kärbseseened :P. Korvi jõudis ikka muud ka.


Aga väljas sajab äikest ja päike läks juba ammu tuttu äää. Tee kõrvetab keelt. Veel läheb natuke aega, enne kui ma end sügise-talve rütmi suudan upitada.