Krõbedas-rabedas õlletainas friteeritult on kõik maitsev, suvikõrvitsaõied ja noorte viljade viilud kaasa arvatud :) Natuke soola-pipart-sidrunimahla peale ja keele viib alla. Täidetud õied on viitsimise korral ka muidugi imemaitsvad, aga iga kord ei viitsi.
Mõnda aega tagasi, kui tuulehaugi kalaturult veel külluses sai, ei pidanud ka mina kiusatusele vastu ja saabusin koju hunniku tuulehaugi ja suure linaskiga. Vannituba nägi hiljem välja, nagu oleks seal keegi mõrvatud :D
Linaskist sai tomatiga supp, sest sattus teine natuke liiga mudane (kuigi üldjuhul ülihea kala). Tuulehaug aga lõpetas marinaadis, "Koržetsi kalaraamatu" uduangerja retsepti järgi (lesta jaoks :P). Sel korral sai marineeritud tükkidena ja luid eemaldamata (pilt sooja marinaadiga, mis hiljem ilusti tardus). Järgmisel korral eemaldan kindlasti ka luud - need on oma erkrohelise värvi tõttu hästi näha ja süüa on nii hoopis mugavam. Retsept on vastavalt muudetud.
Aga maitse sai hea! Väga hea!
Korjatud teel rannast koju, plätudes ja seelikus, kerges rästikuhirmus.
Söödud suhkru ja Pajumäe toorpiimaga. Mõnus. Lihtne.
Täna ootab laual juba hoopis suurem ämber - seeliku ja plätudeta, peotäie metsvaarikatega, kummarites ja sääsetõrjega :)
Uudis number 1 - PIIM
Selveris on müügil Pajumäe toorpiim! Loodan, et see nii kenasti ka jätkub, mitte nagu mõnda aega tagasi, kui poodidsest võis leida vabakäigu- ja ökomune ja nagu ma juba rõõmustada jõudsin normaalse toidu üle, korjati need müügilt.
Uudis number 2 - RAAMAT
Kohustulik lugemine kõigile, kes kunagi on söönud või plaanivad süüa, naljata.
Täitsa emakeeles ja hädapärast loetvas tõlkes on raamatupoes müügil Brian Wansink'i "Arutu söömine". Ei mingit pseudoteadust, ei ühtgi retsepti, aga puust ja punaseks, miks me sööme nii, nagu me sööme.
Kuidas mõjutavad nõud, kaaslased ja muu ümbritsev meie söögiharjumusi, kuidas me end osavalt peatame, miks loobumisdieedid ei tööta ja palju muud.
Rõhk lihtsal tõel - paksuks ei lähe me ei rasvadest ega süsivesikutest vaid liigsetest kaloritest, mis tulenevad meie igapäevastest ja õigesti talitades lihtsasti muudetavatest söömisharjumustest.
Raamatuautori artikleid olen varemgi õhinaga lugenud (põhjatu supikausi katse ja sööginõude suuruse mõju portsjonile), siingi linkinud, aga raamatuna on see kõik palju tõhusam. Soovitan soojalt kõigile. See on tõesti raamat, mis vääriks aruka lugeja müügitopi kohta. Võimalusel väärib ilmselt ka originaalkeeles lugemist, tõlkest ilmselt natuke valutumat.
Ahjaa - nii huvitavat raamatut ärge end praeguste ilmadega randa lugema minge. Võite end lugema unustades korralikult ära põletada. Võrkkiik puuvarjus või jahutatud kohvik on parem valik.
Kahju et maasikahooaeg selleks korraks lõppema hakkab. Ometi üks suvi, kui moosiga pliidi ette ma end aheldanud pole. Enamik maasikaid on jõudnud kõhtu koos Keskturu pika saiaga viisil kilo-marju-100g-suhkrut-pudrurauaga-puruks. Nostalgia... vahelduseks saumiksrile (sügavkülma läheb siiski püreena - säilitab paremini maitse).
Peale lootusetut burgeriotsingut Võrus 24. juunil, sain ma oma nostalgiaisu rahuldatud 25.-nda hommikul. Hea seegi. Pandagu kirja, et Võrus saab täitsa head vanakooli burgerit politseimaja vastas.
Kuna mina seda teemat ilmselt sabast blogidesse sikutasin ja Caesar'i laviini vallandasin (mis on ütlemata tore ja üldhariv) ja salat mulle hirmsasti maitseb ja töö-koolialaselt sattusin konverentsile San Diegosse, siis oli selle salati kodu mulle kiviga visata (küll teises riigis, aga siiski vaid pooletunnise trammisõidu kaugusel Tijuanas, Mehhikos, eksole). Tore juhuste kokkusattumus - st. mulle meeldib.
Mõeldud-tehtud, pass hotellis kotti ja Mehhiko poole trammiga teele :) Seda siis üksiku valge neiuna, mis hotelli turismiinfo teenindajas millegipärast õõva tekitas. No ei olnud hullem kui Istanbul.
Teel sai õpitud, et "automatic revolvers" tähendab pöörduksi ja mitte sõjardeid ning et USA->Mehhiko piir tähendabki tõesti vaid pöördust ilma igasuguse dokumendikontrollita, samas kui tagasitee on hoopis keerulisem :D
Õige maja leidsin müügimehi pareerides kaardi abiga ka üles. Hotell on endiselt täitsa olemas (pildil), aga mida ei leidnud, oli kahjuks salat.
Ühel pool maja oli end sisse seadnud miski kiirtoidukett ja teisel pool lubati lokaalis napis riietuses madonasid, vähemasti plakatitel... Ma kartsin, et madonasid neil äkki juba jagub ja ei hakanud uksest sisse salatit nõudma trügima...
21. mai entusiastlik start Tallinn-Kopenhaagen-Atlanta-San Diego, naiivik...
21. mai - Atlanta kohal saab peale 10-tunnist lendu tiirutada veel üle tunni, äiksetormi tõttu jäävad ära kõik lennud 2h jooksul, mistõttu lend viibib 7h! Lennujaam on inimesi puupüsti täis ja õhku pole, öösel pääseb siiski San Diegosse ja hotelli.
22. mai - hommikul äratab 5-palline maavärin - esmakordne kogemus elus, no polnud tore
22. mai - õhtu - tõsine allergia, voodipesuga kokku puutuvad käed-jalad sügelevad meeletult, magada ei saa
23. mai - hotell vahetab mu linnavaatega toa merevaate vastu ja jagab 2g hüdrikortisooni - vaade sügelemise vasu ei aita, magada endiselt ei saa (olukord paraneb natuke paari päeva jooksul)
23. mai - ei tööta ei internetipank ega krediitkaart, sularahaga seis kriitiline - nädalavahetusel pangaga suhtlemine keeruline, tänud Nordea!
23.-27. - mai konverents on tore ja informatiivne, aga süüa ei anta ja kesklinn on jube kallis
28. mai päev otsa õues päikse käes, 21000 sammu ja koooorrralik päiksepõletus õlgadel kreemist hoolimata
30. mai - hull tips käis Mehhikos
31. mai - hommik - üritades hotellis ööbimise eest maksta, ei lähe läbi krediitkaart (mis alguses töötas) ja juhataja ootamine jätab mu peaaegu lennukist maha, jama kui palju
1. juuni - õhtuks, peale San Diego-Atlanta-Kopenhaagen-Tallinn lennumaratoni saabumine tagasi Tallinna, 26h magamata ja üleväsinud
Ei no kui Murfy, siis ikka sajaga... või noh, lennuki puhul 8-9 sajaga.
Tallinn-Copnhagen-Atlanta-San Diego, pole midagi keerulist onju, 10 h ajavahega sama päeva õhtuks kohale, nii 23h kanti reisi koos ootamistega. Algus oli ilus, eile 6:40 Tallinnas...
Ja mina veel kartsin Islandi vulkaani. Tuhkagi, hoopis Atlanta kohal tiirutasime peale 10-tunnist lendu veel üle tunni ja ootasime, et äike mujale läheks välgutama, suuremat sorti äiksetorm. Maha tulla oli päris raputav elamus ja enamus Delta (kusjuures täitsa maitsvat) pardatoitu leidis tee sihipärasesse paberkotti.
Iseenesest vaatepilt oli päris tore, kui pealpool pilvi tiirutas ikka tugevalt kümneid erisuuruses lennukeid.
Aga paari tunni jooksul ei tõusnud õhku ega maandunud seal (world's busiest airport) ükski lennuk, seega lükkusid edasi kõik lennud ja tekkis üleüldine õhuvaba hullumaja. Politsei käis paar korda räuskajaid laiali peksmas, õhk lõppes ja külmad joogid samuti, maas istuda polnud ruumi. Õhkutõusuaega lükati 20 min kaupa, vahetati korduvalt väravat, õnneks mitte terminali. Kord polnud väidetavalt lennukit kuskilt võtta, kord oli puudu meeskond jne. Kusjuures suhtumine on siin imelik - ei mingeid toidukuponge aga majutust. Kui lennuk oleks väljunud homme, oleks pidanud lennujaama põrandat magamiseks kasutama - "blame the nature... or god" öeldi.
Lõpptulemus - 7h silguna pütis Atlanta lennukas, kus hingata oli ainult higi, jetlag ja üleval oldud üle 24h...Kiitused meeskonnale, kes aplausiga maandus peale 20h illegaalset tööpäeva. Igal halval omad head - vennastumine oli täies hoos, muuseas leidsin kogemata samas hotellis peatuva ja samale konverentsile suunduva neiu, kellega taksot jagada (shuttle ju öösel ei sõida...). Seltskond oli meil lahe: 2x neiu pool-mikrobioloogi, vanem invaliidist Saksa proua, keda ratastoolis kaasa lükkasime, abielupaar endisi merejalaväelasi ja nende hobusekasvatajast tütar ning just Iraagist järjekordse tütre sündi tunnistama tulnud militaarlane. Oeh :)
Hotelli voodi tundub praegu taevalik :D
Tige, väsinud, õnnelik... ühes tükis, õiges kohas - äkki on homme ilus päev.
[Hiljem] Et mats oleks ikka täielik, siis hommikul värises meil siin maa... no ja mina tobu mõtlesin, et kuradi hästi loksub see voodi, tea, mida nad seal all puurivad ja miks seda puurimist üldse kuulda pole. Hiljem siis seletati tobule, et hoopis maa värises ja mida järgmisel korral selles olukorras MAGAMISE asemel teha võiks... noh jah... ma keerasin teadmatuses külge ja magasin edasi.
Tavaline taks ahjukartulist on mul viimasel ajal kartulisektorid (küpsevad kiiremini) oliiviõli, soola ja tšillihelvestega. Aga kogu aeg ühtemoodi ju hakkab tüütama, eksole. Siis saab vahel õiget ahjukartulit soolalihaviiludega või suitsuribiga.
Aga mul on üks häda veel - kipun köögivilja ostma rohkem kui me ära jõuame tarvitada ja siis juhtub aeg-ajalt, et kapis on igast liigist üks isend ning mõistlik on kõik varud korraga juppideks lõigata, soola, pipra, ürtide ja oliiviõliga üle saputada, ühes kihis ja õhuvahedega 200-kraadisesse ahju, paar korda küpsemis ajal läbi segada ja parajalt krõbedana serveerida. Viimasel korral said köögiviljad taldrikul paariliseks hakitud karulauguga kodujuustu.
Keele viis alla! :)
Pildil kartulisektorid, pommu, kirsstomat ja paprikasektorid oliiviõli, soola-pipra ja kuivatatud tüümianiga.
