Pole ammu narmendanud...

Meid pani paari pank
oma kullases süles
ja lahkesti laulatas liising.
Intress nüüd tõstab meid taevasse üles,
põues tiksumas viivis.
Õhulossis on ühises kapis riiulil näkileivad,
kontolt lahkub teleri järelmaks.
Me maasturiga rannaribal teeme romantikat,
ja matkame ATV'ga, kopteriga kaeme Ontikat.
Vaid vaesed veel käsikäes ja jala käivad...

Pühapäevaõhtune idüll

Noad on teritatud, koer on jalutatud ja söödetud (rohkem küll lumes rahmeldatud ja põõnab nüüd jalus), ahjust tulevad kohe krõbedad kartulid pardirasvaga ja pannil podisevad toorvorstid tumedas õlles, ohtra sibula ja küüslaugu kaisus. Roheline segasalat ootab kastme, kirsstomatite ja fetaga kokkusegamist. Meeslemmik jõuab kohe-kohe koos toidukõrvase õllega uue kodu ehitustandrilt koju sööma...

Magus? Elu on piisavalt magus :) Magustoiduga läheks läägeks kätte (ja ebatervislikuks pealekauba, eksole) :P

Plaksumaisist ehk popkornist ehk lahingust pastapotis :)

Ma pole siia ammu kirjutanud, aga eile peale omast lollusest terve potitäie plaksumaisi ära kõrvetamist... tuli isu kirja panna, kuidas seda plaksumaisi siis tegelikult tegema peaks. Ma pole ei esimene ega viimane, kes toas maisisadu korraldab või juba valmis maisi põhja kõrvetab.

Esiteks on tore teada, et plaksumais on ilmselt esimene viis, kuidas inimesed (asteegid, inkad ja Põhja-Ameerika pärismaalased) maisi üldse toiduks kasutama hakkasid. Kuni tänapäevase ameerikaliku kinokultuurini, kus plaksumaisi lõhn on iiveldusni paks ja saalis krõbistamine pea et kohustuslik.

Maisil on tugev ja niiskuskindel kest, mis juhib ka hästi soojust. Maisiteri kuumutades juhib kest soojuse tera sisemusse, kus tepmeratuur tõuseb üle keemispunkti ja niiskusest tekib aur, mis moodustab teras suurel hulgal imepisikesi aurutaskuid. Aur omakorda pehmendab terasse pakitud tärklise ja tekitab tugeva kesta sees kümnekordse atmosfäärirõhu... kuni kest lõpuks kasvavale rõhule järgi annab ja aurutaskud maisitera suureks ning kohevaks õhivad (kuna rõhk langeb järsult ja aurutaskutes olev aur saab paisuda). Väidetavalt toimub see 180 kraadises kuumuses ja 930 kPa juures.
Jahtudes moodustavad tärklis ja valgud meile tuttava krõbeda ja "vahuse" tulemuse.

Kuidas seda kodus edukalt korda saata?
Muidugi on olemas rasva ja soolaga valmis pakikesed mikrolaineahjus kasutamiseks, aga see pole eriti tervislik variant ega ka oluliselt kiirem kui otsast peale ise tehes.

Esiteks tuleb valida õige maisisort, mis toredasti paisuks - harilikult aitab terade pakile maärgitud kiri "popcorn" :D

Teiseks tuleb soojus ühtlaselt teradeni juhtida. Popcornimasinates teeb seda harilikult väga kuum õhk või aur, aga potis ei jaotu kuumus õhuga ühtlaselt ja tegelikult on õhk üldse üks saamatu soojusjuht.
Õli on näiteks palju parem. Terad peavad sellega ühtlaselt kaetud olema (kuuma õliga läbi raputatud). Nii ei jää poti põhja õhkimata terasid samal ajal kui osa õhitud maisi juba kõrbema kipub minema.
Kusjuures valida tuleks loomne rasv, friteerimist kannatav õli või selitatud või. Harilik või ei kannata nii suurt kuumust, valgud lähevad kõrbema ning tulemus on kibe ja ebatervislik.

Kolmandaks - kogus. Poti põhjas ei tohiks olla rohkem kui kaks kihti teri. Nii ei paisu mais potist välja ja ei paki potti liiga tihedalt täis (mis soodustab kõrbemist ja mais on pärast ka vähem õhuline).

Kolmandaks - maitsestamine. Kui maitsestada soolaga, siis tuleks see lisada juba alguses potti koos õliga. Nii jaotub sool ühtlaselt.
Siirupid ja karamellid ja muud lisandid tuleks aga lisada peale õhkimist.

Neljandaks - aur peab potist vabalt välja pääsema - nii jääb mais õhulisem ka kergem. Kui kaant tihedalt poti peal hoida, paisub mais vähem ja jääb tihedam.
Ideaalne on toimetada kurnamiskaanega pastapotiga (pildil), kust mais põgenema ei pääse, aga aur saab potist takistusteta lahkuda. Hariliku potikaane puhul tuleks kaas pisut irvalike jätta.

Viiendaks - temperatuur. Mais tuleks koos külma õli ja potiga panna kuumale pliidile. Nii jõuab aur terades piisavalt koguneda ja tärklis pehmeneda. Kui temperatuuri tõsta liiga kiiresti (kallata terad nt. kuuma õlisse), siis jõuavad need protsessid aset leida ainult tera pindmises kihis enne kui kest juba lõhkeb. Sel juhul on terad seest veel kõvad ja ainult osaliselt õhitud, osad juba kõrbevad ja osad pole veel õhitudki.
Liiga aeglaselt kuumutatud terad jällegi jäävadki suuremalt jaolt teradeks, sest aur tekib aeglaselt ja immitseb tera tipust enne välja kui on piisavalt rõhku, et kest järele annaks ja tera paisuda saaks.


Kuidas siis?

Mais tuleks õli ja soolaga poti põhjas kuumaks ajada, kaas peale, aeg-ajalt läbi raputada ja oodata ja jälle raputada ja jälle oodata. Alguses hakkavad kostma üksikud paugud, siis läheb tuliseks lahingugks (kaant mitte kergitada!). Mõne aja pärast jäävad paugud jälle harvemaks ja kui paukude vahe kahaneb juba paarile-kolmele sekundile, tuleks pott tulelt tõsta, hetk oodata ja plaksumais kaussi välja kallata.

Söödavad jõulukingid

Päkapikud kandsid laiali:

Magusad mandlid
Nami-nami retsepti järgi, peaaegu :)

Silmakissitaja kreem
Lemon curd oli sel korral tehtud David Lebovitz'i retsepti järgi ja maitses röstsaia peal mõnus.

Šwipsis maiasmoka saiamääre
Koorevõi sisse sai segatud ohtralt Demerara suhkrut, püreestatud musti ploome ja tubli törts konjakit.

Gurmaanide gripivõi
Koorevõi meresoola, värske tüümiani ja ahjus röstitud küüslauguga.

Ühest linnust söönuks mitu päeva :)

Head uut!

Soojendatud supi pilti ma polegi siin varem näidanud. Sellist, mille keedetud munakollane juba häguseks on muutnud. Vabandan, paremat pole kuskilt võtta :)
Aga maitses ta hommikul imehea, eriti peale eilset mulli ja promilli.

Aga asjast ka. Sellest, kuidas ühest linnust kolm päeva süüa saab.
Meil oli seekord tegu pardiga (teate küll, need Selveri sooduspardid), aga kana töötab täpselt niisama hästi.

Esimesel päeval tuleb lindu ahjus küpsetada. Kana ma määrin soola ja maitseainetega ning torkan tühja õllepudeli otsa püsti küpsema, et ümberringi krõbe saaks. Pardi üldjuhul täidan ja küpsetan selili. Ahjulinnu küljest sööme me ära tiivad, koivad ja rinnafilee.

Teisel päeval saab järele jäänud linnust (ja praeleemest, kui on) keeta imemaitsva puljongi ja lihagi veel luudelt piisavalt nokkida, et supisse jätkuks. Rasva tuleb palju, aga selle saab supi/puljongi pealt ära korjata. Pardirasv sobib näiteks ahjukartulite küpsetamiseks mõnusasti.
Neid ahjulindude jäänukeid saab ka mitu tükki sügavkülma koguda ja siis suurem laar puljongit keeta.
Ühest pardist näiteks jätkus nii palju, et sai suppi ja liitri jätsin järgi kolmandaks päevaks.

Kolmandal päeval saab järele jäänud puljongist näiteks risottot või mõnda hautist teha. Ja kui pole isu või viitsimist, siis puljong säilib hästi sügavkülmas, kas siis karpides või jääkuubikukottides. Külmutamiseks ma harilikult keedan puljongi rohkem kokku, et vähem ruumi võtaks.

Siinkohal märgin enda jaoks üles klimpide retsepti.

Klimbid

1 muna
kulbitäis puljongit (pealmist, rasvast kihti)
nisujahu

Segada hapukoorest paksem tainas, kasta lusikas puljongisse ja seejärel võtta tainast. Tõsta klimbitainast lusikaga keevasse supisse. Keeta, kuni klimbid tõusevad pinnale.

Häid pühi!

Kohustuslik jõulueelne postitus

Armasad sõbrad, sugulased, tuttavad ja muidu mõistlikud inimesed!

Palun tungivalt mulle ka sel aastal mitte kinkida asju, mida ma ise pole palunud!!!
Ei jõuluks, sünnipäevaks, soolaleivaks ega muuks puhuks.
:)

Minu maitse asjade suhtes on nii veider, et terve mõistus ei ole võimeline seda järgi aimama. Mul ei ole vaja juurde mitte ühtegi kruusi, vaasi, küünalt, sokki ega küpsisevormi ja ka raamatuid meeldib mulle ise leti ääres valida.

Piparkoogi-ja kommikotte ma ka ei vaja. Neid tekib niigi sel määral, et end Jaanipäevani iivelduseni magusaks süüa.

Mul ei ole vaja rida teie iga-aastases kingieelarves (ja mul endal puudub selline eelarve) - aeg on väärtuslikum kink :)

Vot nii imelik olengi!

Päeva tibinali

Kellele mis on eluks vajalik, eksole. Söögiga see igatahes seotud pole, aga...
Olenemata mitteblondi pea punaseks värvimisest käivad mul vahel "blondid hetked" külas.

Vaja oli faili mälupulgalt. Mälupulk oli kotis, küljesahtlis koos huulepulgaga.
Võtsin mina kotist pulga, eemaldasin korgi ja...
Õnneks ei installeerinud ma hügieenilist huulepulka USB auku. Kuigi arusaamine saabus viimasel hetkel.
Nalja nabani, vähemalt endal.

Liha ja malmpott ja vastupidi :)

Teate, vahel tekib mõne köögiinstrumendiga nii soe suhe, et ilma enam ei oska (nagu hea kööginoaga või korraliku paksupõhjalise kastruliga või õige kumeruse ja vetruvusega vispliga või...).
Mina olen hetkel jäägitus vaimustuses oma emailitud malmpotist. Punasest ja raskest, aga heast ja asendamatust.

Miks? Et milline see ideaalne haudepott siis on?

No esiteks on ta korraliku paksu põhjaga, mis hoiab soojust, jaotab seda ühtlaselt ja aitab kõrbemise vastu. Korralikul haudepotil on ka paksud seinad ja kaas, mis kannatavad nii pliiti kui ka tulist ahju. Selleks otstarbeks on malm ideaalne.

Teiseks peaks see malmpott vähemalt seest kattega olema (emailitud). Nii tohib selles ka toitu säilitada ja veini või tomatiga natuke happelisemaid hautisi teha. Paljas malm kipub nendega reageerima ja valmis toit tuleks sellest peale valmimist nii ehk teisiti kohe teise nõusse ümber tõsta. Puhastada ja hooldada on kaetud pinda ka oluliselt kergem.

Ja kolmandaks... see konkreetne isend oli Selveris kampaania korras hirmodav. Mul on veel väga elavalt meeles, kuidas me klassiõega suvel neid potte sealt autosse vinnasime. Aga ära tasus. Nüüd on tihti menüüs igasugu hautatud lihad (siga, lammas, vasikas, kana... tomatiga, veinis, õlles või kuidagi teisiti), ahjused riisiroad, täidetud aegviljad ja muud "laisa koka" road, mis aegamisi ise köögis valmimisega tegelevad... ja siis keele alla viivad.

Täna ja pildil on sea kaelakarbonaad tomati ja pommuga, kõrvale riis. Pilt on poole haudumise ajal tehtud - kui kaste veel piisavalt paks polnud ja liha kahvli all ise kiududeks ei lagunenud.
Retsepti asemel saab sel korral kirjelduse, sest potti läheb see, mis kodus olemas on ja nii palju, kui kaane alla mahub :)
Samas potis sünnib hästi teha ka vanaema jõulusiga või pörkölti.

Tomatine pommusiga haudepotis

kilojagu taist sealiha, tomatikonserv, suur pommu, suur sibul, paar pead kodumaist küüslauku, soola, musta pipart või tsillihelbeid, vürtsköömet, oliiviõli, pool klaasi vett... ja tühi kõht.

Lõika kilojagu sea kaelakarbonaadi suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi toatemperatuurile soojenema.

Koori sibul ja küüslauk. Sibul viiluta, küüslauguküüned jäta terveks.
Kuubista pommu (tükkide suurusel pole tähtsust).

Kuumuta malmpoti põhjas poole sentimeetri jagu oliiviõli tõeliselt tuliseks ja pruunista lihatükid 2-3 jaos kummalki poolt. Tõsta kogu liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut (segades). Lisa pommutükid ja purk konserveeritud tomateid ning pool klaasi vett.
Jäta paokil kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.
Sibul ja pommu moodustavad meeldiva kastme, mis sünnib nii riisi kui kartuli kõrvale nautida.

Kas teil juba on haakaksoooo hüpersupermega puhastussüsteem, mille 1500 vatti hävitavad 99% bakteritest, ja Dormeo komfortsed madratsid, mis toovad koju ekstrahügieenilise unekeskkonna, ja imetabane FlavorWaveTurboOven, mis isegi mr. T'le steiki suuda küpsetada, ja kas te ikka teate, mis "Vaprates ja ilusates" toimub ja mis kell lõpeb Terevisioon....
Aga mina tean! Päevane teleprogramm mõjub ajule ilmselt umbes samamoodi kui Delfi foorum (no ma ei tea, ma Perekooli pole proovinud) - igatahes innustab väga kiiresti terveks saama.
Olen kodus palavikuga oma tõenäoliselt väga tolmulestarikka diivani peal keras ja kaugel asjalikkusest. Röhh! Või siis mitte :P

Asjast ka - kuna ma erilises kokkamiskonditsioonis pole, siis tuli saata meeslemmik missioonile, Coca-Cola ja "sibirskie" pelmeenide järele. Ja tuleb üllatusega nentida, et Selveris olid viimased täitsa olemas (no teised ei kannata kriitikat harilikult lihtsalt).