Jonnituju!

Istun laua taga, söön oma karvase armeega võidu kaalikat ja koostöö sujub - ühtedele maitseb koor, teistele sisu. Tuju on jonnakalt nukker ja valgus tuim. Ei-oska-ja-ei-taha-ESMASPÄEV! Nädalavahetused on lihtsalt nii ebamaised.

Kui poleks eilset ega homset,
poleks oleks-tahaks-teeks,
kõik siis oleks hoopis kergem,
säästaks ootamisest, külmast konarlikust teest.
Oleks-poleks-tahaks-teeks,
nutaks, karjuks, muigaks, varjuks,
hooliks, hoolitseks ja harjuks.
Hetkes elamise oskust
kust vaid saaks ja mille eest?

Külm-külm

Winter is overrated!
Jõudsin täna Tallinna troopikast Tartu arktilisse kliimasse. Kesküttega maja toas on 14.5 kraadi sooja ja merisead magavad üksteise kaisus. Järgmise kuu elektriarvet ei julge vist üldse vaadatagi. (Peab sõrmed ja julguse kätte võtma ja hakkama homme aknaid kleepima.)
Kortermajas on postkastid trepikoja välisukse paneeli siseküljel. Postkasti sisu oli puidust postkasti külge kinni külmunud!
Taimed on ka oma 10 päeva kastmata olnud, aga erilisi veelembe mul meelega pole ja jõulukaktusel on vahepeal külmaga hoopis jõulud kohale jõudnud - õitseb teine.

Õliradikas sisse, kindad kätte ja teevesi keema!

Pika bussisõidu ajal sai "reisikäsitöö" ka ära proovitud. Üritasin siis lillesalliks salli osa kududa. Pikkade varrastega mässamine jääb bussis ikka tülikaks, isegi kui üksi kahel kohal istuda, aga heegelnõelaga oleks vist täitsa tõhus toimetada.

Lasanje

Eelmisel nädalal sai jälle kord lasanjet tehtud ja seda hoolega Garfieldi kombel hävitatud. Ja uuesti leidis kinnitust fakt, et hea toit saab alguse esmaklassilisest toorainest.
Nimelt olen mina siiani teinud lasanjet enamasti odavamatest Torino plaatidest, aga seekord olid Barilla plaadid. Kvaliteedis on ikka tohutu vahe ja toidust meeltele hoopis suurem nauding.

Paar retsepti ka :)

Hakklihalasanje (plaadipakilt kohandatud retsept)

• 200-300 g riivjuustu
  Peale raputamiseks Parmesani juustu
  Lasanjeplaate
  

• Hakklihasegu:
  400 g hakkliha
  400 g purustatud tomateid ürtidega (nt. pune e. oregaano + basiilik)
  1 sl tomatipastat
  150 g shampinjone
  1 suurema porru valge osa (või sibulat)
  1 punane paprika
  marineeritud küüslauku (või värsket)
  soola
  punet
  basiilikut (värskega on eriti hea)
  musta pipart või soolata piprasegu
  

• Kaste:
  0.5 l piima
  2 sl võid
  1 sl jahu
  jahvatatud muskaatpähklit
  Kastet kulub tublisti rohkem, kui lasanjet vormis korralikult kokku ei suru.
  Seega võib teha rohkem.
  

Hakklihasegu:
Hakkliha praadida paprika, porru, seente ja maitseainetega läbi, hautada purustatud tomatiga ja panna oma järge ootama. Maitsestada tugevamini kui harilikult, sest pastatooted imevad maitsed enda sisse. Kuivatatud basiilik lisa koos tomatiga, värske alles siis, kui võtad panni tulelt ära.
Kaste:
Kuumutada poti põhjas või. Riputada kuuma rasva sisse energiliselt segades jahu, natuke kuumutada. Lisada vähehaaval segades piim. Maitsestada jahvatatud muskaatpähkliga. Keeta paar minutit pidevalt segades. Jätta kaste oma järge ootama.
Edasi:
Laduda kandilisse vormi vaheldumisi hakklihasegu, riivjuust, lasanjeplaadid (kihid üksteise suhtes risti). Iga kihi vahele kallata kaset, mis muidu pärast ei imendu ühtlaselt. Alumiseks kihiks jääb hakkliha ja ülemiseks riivjuust. Kõige peale panna Parmesani laastusid (võib ka peenelt riivida). Lõpuks peab kaste plaate katma.
Küpsetada 200-225 kraadi juures, kuni enamik kastmest on imendunud (u 45 min).

Kana-spinati-seene lasanje
Vahelduseks hakklihalasanjele. Maitseb ka neile, kes spinatit muidu ei söö.

• Lasanjeplaate vastavalt vormile
  300 g kõvemat juustu
  Parmesani peale riputamiseks
  

• Kaste:
  0.5 l piima (või rohkem - oleneb kui tihedalt vormi täita)
  2-3 sl võid
  1 sl jahu
  muskaatpähklit
  

• Täidis:
  400 g kanafileed
  250 g külmutatud spinatit
  200 g ricottat (või pooleks ricottat ja tükeldatud mozzarellat)
  200 g värskeid shampinjone
  1 muna (võib ka ära jätta)
  1 suur porru (hele osa)
  1 piprakaun
  värsket basiilikut
  küüslauku
  soola
  musta pipart
  

Kaste:
Nagu eelmises retseptiski
Täidis:
Segada omavahel sulatatud ja nõrutatud spinat, ricotta, basiilik ja muna. Jätta segu ootama. Tükeldada kanafileed väga väikesteks tükkideks (peab kihtide vahel püsima). Prae neid mõni minut koos viiliutatud porru, piprakauna ja küüslauguga. Lisa tükeldatud seened. Maitsesta tugevalt soola ja pipraga (soola spinatisegus ja kastmes pole). Tõsta tulelt ära. Sega spinatisegu kanalihaseguga.
Edasi:
Lao vormi vaheldumisi kiht lihasegu ja lasanjeplaate ja uuesti otsast peale, iga kihi vahele kastet, sest muidu see pärast ühtlaselt ei imendu. Arvesta, et vormi ülaäärde peab jääma ruumi paisumiseks ja alumine kiht peab jääma lihasegu. Kata vorm soovi korral riivjuustuga ja puista peale Parmesani.
Küpseta umbes 200-225 kraadi juures kuni enamik vedelikust on imendunud (umber 45 minutit).

...

Müts on valmis, kindad ka + valge roosike juuksekummi külge, telekas on Dragnet ja keegi võiks ülehomme minu eest immunoloogia eksami ära teha. Pisike ja pisut segi läheb ja magab natuke, siis mõtleb edasi.

PS! Keegi võiks süüa ka teha, nälg tahab silmanägemise võtta.

Käte müstika

Lakkisin täna üle tüki aja küüsi. Leidsin poest imeilusa tumerohelise laki, mille toon lihtsalt tundus "see õige". Juhtub vahel, et jään mingi detaili juurde pikemaks mõtet veeretama. Seekord siis mõtlesin kätest.
Mulle meeldivad ümarad käed ja lühikesed sõrmed, aga seda kuskil eemal ja kindlates situatsioonides, järsumates liigutustes. Just selliste kätega lööb vanaema kausiserva vastu puruks munakoori ja lapib kummutisahtlisse köögirätikuid.
Mulle meeldivad väikesed lapsekäed ja nende vahel lausa kiskja lõugade kombel tugev haare. Meeldib vaadata, kuidas nad pisikeste sõrmedega keerulisi ülesandeid valmis pusivad ja sealjuures imestada, kuidas kingapaela sidumine võib olla maailma keerulisim asi üldse.
Mulle meeldivad pikad nõtked sõrmed ja tagasihoidlikud või vähemasti ühevärvilised küüned. Kust küll sellised saaks? Just niisuguseid ihaldaks endalegi, kuigi teiste omi on vahel lausa nauding vaadata, kas või liikumatult ja pildi peal. Lihanuga selliste sõrmede vahele ette ei kujuta, aga veiniklaasi küll või siidi või päris sõrmeotste vahel hoitavat maasikat - paigale tardunult või nõtkes liikumises.
Kas külmad või soojad käed? Soojad käed on kuidagi turvalised ja tavalised ja teevad pai või kallistavad. Erututsest või ärevusest jahedad näpuotsad ja kerge värin, silmaga nähtav kirg või hirm või ... see nakatab.
Mulle meeldib asju sõrmeotstega silitada: erinevaid pindu ja materjale, soojasid ja külmi, karedaid ja siledaid. Sõrmeotsad on metsikult tundlikud, kui neid teadlikult kasutada. Isegi toit maitseb kätega süües teistmoodi ja kätega tehtud saiatainas on tegija hing sees.
Aga mehe käed? Mehe käed peavad olema tugevad. Nii tugevad, et tekiks usaldus end nende vahele heita. Mehe käed peavad olema hoolitsetud, kuid mitte ehitud, pehmed, kuid järsud. Mehe sõrmed peavad käega proportsioonis olema, pigem lühikesed kui pikad. Pikad sõrmed tekitvad teadmata põhjustel ebakindla tunde. Kare ja parkunud käenahk võib olla "mehiselt" karm värk, aga ainult Metsiku Lääne filmides vaatamiseks.
Või vähemasti selline on minu tänane kujutluspilt ja heietus käte teemal.

Köögiõnnetused

Et tekst väga üksluiseks ei muutuks, siis vahelduseks näide sellest, mis köögis viltu võib minna (pilt siis lõppkokkuvõttes siiski õnnestunud lasanjeteost). Käpapuravik oli kallal ja jahutotsik lihtsalt pudenes sõrmede vahelt tööpinnale. Polnud üldse meeldiv hiljem veel paar nädalat tolmuimejaga kapivahesid puhastada.

Pähklivõi

Pähkli- või mandlivõi
"Kiiresti valmivad taimetoidud", lk. 88

• 5 dl ilma soolat maa- või india pähkleid, kreeka- või sarapuupähkleid või mandleid (1 dl röstitud mandleid ja 1.5 dl india pähkleid)
  2 spl külmpressitud taimeõli (first pressing extra virgin oliivõli)
  soovi korral natuke soola
  soovi korral 1 tl mett
  1-2 spl vett
  

Pähkli- või mandlivõi sobib hästi saia või küpsiste peale määrimiseks kas iseseisvalt või koos mõne keedise või marjamoosiga. Samuti on mõnus sellesse võisse kasta õunatükke või porgandipulki. Kasuta valmistamisel ilma soolata maa-, india-, kreeka-, sarapuupähkleid või mandleid.

Jahvata pähklid mikseris peeneks jahuks. Soovi korral võib mandlid enne jahvatamist koorida. Mida, peenem jahu tuleb, seda parem on mu meelest lõpptulemus.

Lisa õli, sool, mesi (soovi korral) ning vesi, kuni tekib pastasarnane mass.

Proovisin esialgu poole kogusega. Mina kasutasin parasjagu kodus leiduvaid india pähkleid ja röstitud mandleid ning mett, soola ei pannud. Peab mainima, et vedelikku kulus natuke rohkem, kui retseptis antud. Väga hea magus ja tervislik määre hommikuse saia peale.

See klassikaline USA pähklivõi, mis meile filmidest tuttav on, on tehtud maapähklitest (piltidel), mis on üsna odav tooraine, ja tulemus on klassikaliselt soolane. (Aisapaganas, loe kokku, mitu korda esineb eelmises lauses sõna "on".)

Jänkuga õues

Üle tüki aja sai täna ka turul käidud - ikka sellel suurel ja kinnisel lihaturul, sest muidu sureks külmikuvaimud vist küll nälga. Nii kaua pole kodus olnud - külmikus oli vaid uksetäis maitsekastmeid, paar konservi ja kolm muna. Ma ei teadnud isegi mida turult otsisin, tore on seal ringi käia, mõelda, kombineerida ja uudistada, aga tagasi jõudsin kodumaise kapsapea pooliku ja broileri poolkoibadega, eks näis, mis neist teha annab. Muuseas, Kaubamaja toiduosakonna oliivõlivalik oli kuidagi kesine täna, selle mida otsisin leidsin hoopis Eedeni Konsumist.

PS! Vallatut uut aastat!



Õues on nii ilus ja lumine ja vaikne, et tundub patt mitte välja minna ja sügavalt sisse hingata. Hommikupoolikul tegime Hulioga akna alla trobikonna väikeseid küülikujälgi. Hingelt on ta austraallane, igal võimalikul hetkel tahaks ta end sinna välja kaevata, aga vaene pisike, kuidas ta oma võimeid üle hindab :).
Praegu välja vaadates tundub täiesti uskumatu, kui palju kassijälgi meie omasid uudistamas on käinud. Oma kurvastuseks pean aga jälle kord tõdema, et inimeste egoismil ja teadmatusel pole piire - järgmisele avalikus kohas rihmastamata koeraga jalutavale koeraomanikule kutsun politsei, olen vaidlemisest nii väsinud, aga süüdlastel jääb õigust ülegi.

Täistera vormisai pestoga

Pühad möödas ja hea ongi - sealiha, hautatud hapukapsa ja vahuveini isu on mõneks ajaks kadunud. Järjekordselt leidis kinnitust tõsiasi, et pühadeaegne ülesöömine rohkem inimeses kui maitsvas toidus kinni on. Kui söömisega ei kiirusta ja täiskõhutunne õigel ajal saabub, kuidas sa siis ikka rohkem suust sisse topid, kui kõht nõuab. Just sel põhjusel soovitatakse saleneda soovijatel targu pulkadega söömisega alustada. Ka ette tõstetav portsjon ei tohi muidugi naeruväärselt suur ja hundiisu järgi arvestatud olla. Parem kui hundiisu üldse tekkda ei lastagi ja enne pidusööki kodus kõhu harjutamiseks väikest oodet võetakse, kuigi eestalsel kipub olema mõtteviis "ära söö kodus kõhtu täis, küll külas antakse".

Jõuluvana oli minu jaoks kingikotti Eva Strand'i " Kiiresti valmivad taimetoidud" kaasa pakkinud. Pikaks bussisõiduks tagasi koju oli see igati tänuväärne lugemine ja võttis kohati suu päris vett jooksma. Olen veendunud selles, et inimene on aastatuhandete jooksul evolutsioneerunud segatoiduliseks ja ainult taimetoidust täisväärtuslikult elada ei saa, seda enam meie laiuskraadil ja kliimas. Ainult toorest taimetoitu söömiskõlbulikuks tunnistavad inimesed on vist aga bioloogiatundides hoopis maganud, sest ka vaid põgus pilk rohusööja ja inimese seedesüsteemi erinevustele peaks ilmekalt demonstreerima, et selliseks toitumisviisiks on inimese oma üsna ebasobiv. Kapslite ja lisapreparaatidega loomse toidu asendamist ma aga ei poolda. Vähemasti muna või kala ja juustu peaks inimene ikka sööma, kui päris liha ei taha. Looduskauge linnastunud eluviis tekitab pidevalt juurde "pseudorohelisi" - olgu kasvõi PETA äärmuslikkus siin näiteks, kus väikestele lastele näidatakse loomade tapmisest videosid ja räägitakse milline piinamine see on - mõelge ise, milline loomatapmisviis ei ole visuaalselt võigas ja kas on eetiline selliseid asju lastele näidata ja sel viisil taimetoitlust propageerida?!
Siiski, siiski - tervislikud, mitmekesised ning sadades variatsioonides taimetoidud peavad igapäevaselt olema meie kõigi laual ja natuke loomset sinna kõrvale. Taimetoitlastele tuleb öelda suured tänud nende retseptide kokku kogumise eest ja ilmeka näite eest, et taimetoit ei ole ainult salat, ja et ka kas või ainult selle salati saab kastme abil omanäoliseks muuta.

Esimene katsetus uuest raamatust (retseptis kaldkirjas minupoolsed mugandused):

Krõbeda koorikuga ja kergelt pestolõhnalist vormisaia oli lust sakilise noaga saagida ja kui hea see veel vähese ürdivõiga maitses. Meeled lausa kibelesid kohe mekkima, aga kuidagi suutsin siiski lasta saial oma jahtumise jao rätiku all ära oodata - ju oli kogemus ka seda väärt. Seda, et tuba head saiaküpsetamise lõhna täis oli, ei tasu mainidagi.

Täisterasai (lk. 90)

• 5 dl vett
  50 g pärmi
  2 spl taimerasva (oliivõli)
  1 spl mett (suhkrut)
  1 tl soola
  6 dl sepikujahu (Veski Mati mitmevilja jahusegu)
  5-6 dl jämedamat nisujahu (valge nisujahu ja Graham täistera nisujahu 1:1)
  õli või munavalget pintseldamiseks (ei kasutanud, määrisin hoopis pestoga)
  (sekka lina- ja päevalilleseemneid)
  

Garneering:
riivitud parmesani juust, mooni-, päevalille-, või seesamiseemned, purustatud nisuterad või maitsetaimed

Soojenda tainavedelikku 37 kraadini (või lase kraanist parajalt leiget). Lahusta selles pärm. Lisa õli, mesi, sool ja sepikujahu ja sega kõik kokku ühtlaseks tainaks. Õli peaks lisama alles peale jahu lisamist, et pärm paremini töötaks.
Lisa vähehaaval nisujahu. Sõtku tainast ja lase 45 minutit kerkida (soojas).
Sõtku tainas ühtlaseks ja vormi 2 vormisaia, 3 pikka saia või mitmeid pisisaiu.
Lase 30 minutit kaetult kerkida. Pintselda õli või munavalgega ja raputa üle parmesani juustu, mooniseemnete, seesamiseemnete, purustatud nisuterade või maitsetaimedega (näit. pune, basiilik, rosmariin või tüümian). Pintseldasin ainult kvaliteetse basiilikupestoga.
Kuumuta ahi 200 kraadini vormisaia jaoks ja 250 kraadini väikesaiade jaoks.
Küpseta vormisaia 200 kraadi juures 30-35 minutit ja väikesaiu 10 minutit, pikki saiu 250 kraadi juures 15 minutit.
Lase saial küpsetamisrätiku all jahtuda.

Pelmeenid

Nädalavahetusel sai jälle palju hääd süüa tehtud. Pelmeenivorm ootas juba jupp aega kärsitult sisse õnnistamist.
Retsept on pärit siit artiklist - kõik ei oleks ilmselt kõhtu ja külma ära mahtunud, sai tehtud kolmandik. Ka täidist peaks järgmisel korral üritama veidi rohkem panna, sest seda jäi heldelt järgi ja maitses hommikul pannkoogi vahel Hellmann'si majoneesiga hea.
Välja tulid ülimaitsvad ja seda isegi puljongis keetes, kuigi olen "paadunud praepelmeeni fänn".
Ja mis saab olla parem kiitus sellest, kui maitseb neile, kes kõige kallimad.

Oluline on, et teinas sisaldab hapendatud piima ja muna ning täidises tasub tähelepanu pöörata lihade osakaalule. Vale pole teha ka siga-veis-lammas võrdsetes osades. Parima tulemuse jaoks, peaks hakkliha ise tegema või teadma, kust osta tõeliselt kvaliteetset.
Vormi puhul tasub eelistada malmist vormi plastikule. Raske malm püsib paremini paigal ja ka pelmeenid tulevad jahuga üle raputatud malmvormist paremini välja kui plastikvormist. Aga ka vorm pole kohustuslik - tuleb tainast klaasiga rattad lõigata, lusikatäis täidist peale tõsta, ääred poolkuuks kokku suruda ja "kuu" nurgad pelmeenile n.ö. seljataha kokku vajutada.

Pelmeenid
umbes 400 tk.

• Tainas:
  2 kilo head jahu (heledat nisujahu)
  1 liiter keefiri (või hapupiima)
  2 muna
  1 spl oliiviõli

• Täidis:
  2 kilo veisehakkliha
  1 kilo seahakkliha (siga:veis vahekord on oluline)
  3 sibulat
  musta pipart
  soola
  

Haki sibul hästi peenikeseks ja sega käte abil hakklihadest ning sibulast ühtlane mass. Tainale võid lisada tilga vett, et see tuleks "kergem".
Maitsesta üsna tugevalt peenikese soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga.
Jäta täidisekauss külmikusse maitsestuma.

Kalla enamus jahust lauale hunnikusse, vajuta jahukuhja lohk ja lisa sinna keefir, munad ja näpuotsaga soola. Tõsta jahu kord-korralt väljast sissepoole ja sõtku kuni tainas hakkab käe küjest lahti lööma. Vajadusel võta jahu juurde (alguses ei kasutanud kogu retsepti jahukogust). Kui tainas hakkab käe küljest lahti lööma, lisa oliiviõli ja sõtku ühtlaselt tainasse. Keera tainas toidukilesse või pane niiske rätikuga kaetud kaussi ja jäta pooleks tunniks seisma (see parandab rullitavust).

Tainas peab tulema pehme ja kergesti rullitav (erinevalt pastatainast).
Võta tainast kaks pisemat tükki ja rulli kaks pelmeenivormist natuke suuremat ratast.
Puista pelmeenivorm jahuga üle ja pane üks tainaratas vormile. Vajuta sõrmeotsa või pikkade küünte puhul sõrmenukiga vormi õõnsuste kohale väiksed lohud.
Tõsta märja käega lohkudesse teelusikatäis täidist ja kata vorm teise tainarattaga.
Hakka ettevaatlikult tainarulliga üle vormi rullima, kuni oled pelmeenid üksteise küljest lahti lõiganud.
Nüüd kummuta vorm tagurpidi ja suru õrnalt pelmeenid vormist välja, kergelt jahusele pinnale. Kui see ei taha hästi õnnestuda, siis kas ununes vorm jahuga üle raputamata või sai täidist liiga palju.
Korda rullimist ja täitmist kuni tainast ja täidist jätkub.

Külmutamiseks lao pelmeenid ühe kihina külmutusalusele või jääkuubikurestidesse (pildil) ja pane sügavkülma. Külmunud pelmeenid võid pakkida kottidesse või karpidesse, aga külmutamine peaks kleepumise vältimiseks toimuma ühes kihis.

Pelmeene keedetakse puljongis. Sellelks lase puljong keema, lisa pelmeenid ja lase vedelikul uuesti keema tõusta ning keera kuumust madalamaks (ükskõik kui äge ka ei oleks keemine, temperatuur ei tõuse üle 100 kraadi, aga äge keemine lõhub pelmeene).
Külmutamata pelmeenid on valmis, kui nad tõusevad pinnale, külmutatud pelmeene võiks minut-paar kauem keeta.
Serveeri sulavõi ja maitserohelise või hapukoore, musta pipra ja soovi korral pressitud küüslauguga.