Praetud meritint

Kalapäev olla ikka neljapäev olnud, aga meil see kodune elu on hetkel meeldivalt aeglane ja kalaisu tabas mind hoopiski reedel. Piia kärusse, käru suunaga Männiku poole ja pöidlad pihku, et kalaputka kinni poleks ja et seal mõni isutav kala ka müügil oleks. Putka oli lahti ja värske kala valik võttis silme eest kirjuks: räim, kilu, meritint, koha, karp, forell, linask, kiisk, lest, koha... äkki oli miskit veel. Vaatasin korra linaskit ja mõtlesin supile, aga hirm tuli nahka. Müüja ajas eelmisele kliendile linaskit kotti ja läks päris võitluseks. Linask, va kurask, tahtis letti tagasi hüpata. Neiu minu taga kiljatas ja kommenteeris, et vähemalt on värske. Lõpused liikusid kõigil kausis lesijatel, värske tõesti.

Koju tulin paari kilo värske meritindiga. Sisikonnad välja, sool peale, rukkijahust läbi ja pannile, umbes nii, aga kilu asemel tint. Natuke tüümianiseid suvikõrvitsat ja porgandit ahjust kõrvale ja küll maitses hea!

:D

Inspiratsioon Oja Petsilt, aga ma läksin asjaga natuke üle võlli vist... või asemel on toorjuust ja vorst on juustuvorst ja sai on ka teradega...
Nüüd peab vaid välja mõtlema, mida teha sibulaga :)

Kuuldused minu kadumisest on alusetud :)

Ka ei ole ma kolinud elektri ja internetita metsaonni või hakanud erakuks, ei ole läinud salaja ümbermaailmareisile. Söömist, uskuge või mitte, ei ole ma samuti maha jätnud. Isegi uued liha sisaldavad viinerid on ära proovitud. Kuigi... peab ausalt üles tunnistama, et menüüsse on sattunud hoopis rohkem võileibu, kiireid pastasid ja ahjus isevalmivaid toitusid kui varem ning mis seal salata, ka Selveri pitsat.

Ma ei ole mitte kadunud, vaid meid on saanud mitu ning prioriteedid on end  vähemalt mõneks ajaks kuidagi uskumatult sujuvalt ümber hinnanud ja seda hoopiski mitte ainult köögis. Eelmise aasta kenast 11.-ndast novembrikuu päevast kasvab meie peres pisike tütar.

Siin ta on - väike kokk, kes esialgu peab rahul olema kõige sellega, mida mina süüa otsustan :)

Ja et pilt ei oleks ilusam kui elu, siis võib mind köögist tihti leida ka beebiga kotis näiteks pannkooke praadimas (nagu see juhtus neiu Piia 1-kuusel minisünnipäeval) või hoopis sooritamas akrobaatilisi manöövreid  lapse ja koera vahel ja üle viimase. Hoopis harvemini kui kööki, satun ma viimasel ajal arvuti taha, millega võib seletada siinset vaikust.

Tekost pulmatordini

Akna taga on kask kollasekirju ja maru tormab, aga mu viimane postitus on mustikatest. Mis teha, kui kõht köögis ette jääb ja jaks on mõneks ajaks teadmata teed kadunud. Jätkame siis suve ja mustikate lainel :)

Kogu "jama" algas vist sellest, kui me Heleniga eelmisel sügisel otsustasime  Tallinna Teeninduskoolis pagar-kondiitri kursused läbida. Helen oli muidugi tubli, aga mina pole magusast kuigi suures vaimustuses, aega nappis samuti pidevalt ja tööstuspraktikaks ei jätkunud viimast üldse. Ühesõnaga, käisin nagu korralik koolilaps läbi pagariosast (millest on siiani oi kui palju kasu ja meeldis ka väga), aga tordid ja kreemid ei tundunud enam üldse nii ahvatlevad, magus võttis lausa iiveldama ja ajapuudus... nii see kursus pooleli jäi. Vähemalt sain pärmitainaga üle oma ootuste suureks sõbraks ja "groissante" võin kodus teha :D
Stiilinäide ilmselgelt valedest töövõtetest :P

Teine vaatus algas K&K pumakingisooviga sel kevadel - pulmatort suviseks mõisapulmaks ning vabad käed teostuseks. Ja me suure suu ning raske südamega lubasime selle tordi valmis teha... lubada kerge, teha keeruline - alates ideest kuni transpordi ja serveerimiseni. Eriti kui enne pole ühelegi sündmusele ühtegi kooki teinud, eksole... vastutus missugune. Üks diplom kahe peale, hunnik pealehakkamist ja cake it is.
Loodan, et pruutpaar ei pidanud pettuma.

Peale pikki netis surfamisi, oskuste ja võimaluste hindamisi ja üksteise veenmise harjutusi jäime versiooni juurde, mis sisaldas endast ühte martsipaniga kaetud biskviittorti pruutpaarile lõikamiseks ja hunniku väikseid külalistele nautimiseks.  Aga milliseid väikseid? Kaunistatud ülemere-stiilis cupcake'e? Martsipani või suhkrumassiga kaetud koogikesi? Pisikesed Pavlovad? Lilled või loomad? Valge? Roosa? Kollane? Harilik või võibiskviit? Kohupiimakreem, aga millised marjad?

Sõelale jäid pisikesed Pavlovad, värsked metsamustikad, kohupiima-vahukoore-toorjuustukreem, martsipan ja võibiskviit :) Pruutpaari tordikest ja väikseid Pavlovaid jäi ühendama üks ja seesama kreem.
Ega midagi... Heleni kodune lillede nikerdamine, erivarustuse kokkulaenamine, üks suurem poe- ja turutuur, 3 päeva kleepuvat munavalgevahtu ja koduahju beseeküpsetamismaratoni, suuuuures puljongipotis kreemi kokkusegamine ja ohtrate vahukoorekoguste vahustamine, eriti ettevaatlik beseetransport ja koha peal kookidele kreemi lisamine üritades säästa laudlinasid ja mööblit mustikaplekkidest...
Mitmed proovid, 1 tort, üle 100 besee ja 83 valmis Pavlova hiljem oli see kõik meeldiv ajalugu :)

Mmmeesaiad mustikatega

Pehme sai, vedel mesi, mõnusad mustikad... kas on veel midagi paremat tahta ühte äiksevihmasesse laupäevahommikusse?

Nostalgiavõileib redisega

Vahel ongi lihtne hea, enamuse ajast...
Lapsepõlves maal vanaema juures käis tomat soolaga võisaial, murulauk, redis või hapukurk võileival. See hapukurgivõileib oli asendamatu palaviku ajal, kui muid maitseid nii kui nii ei tundnud.
Nii oli ja nii on. Maitses hästi.

Hiiumaal tõusis päike niimoodi...

 

Puhkus oli tore. Aeg kulges tormamise asemel. Suitsukala sobis nii hommiku- kui õhtusöögiks. Lehmad jalutasid meres. Brenna pole terves elus kokku nii palju ujunud, kui selle 4.5 päevaga Hiiumaal :)

Jahutav rabarberilimonaad

Külm, kerge gaasiga ja kustutab janu... rabarberijahedik, kodune :)
Midagi paremat on kuumal päeval ilmselt raske välja mõelda.


Rabarberijahedik

rabarberit
vett
suhkrut
jääd
gaseeritud mineraalvett

Puhasta rabarberid (ära koori!) ja lõika suuremateks tükkideks, kalla potti. Kata rabarberitükid veega ja keeda pehmeks. Suru mahl sõelal või läbi marlikoti pigistades rababrberitest välja ja kalla potti tagasi. Lisa maitse järgi suhkrut (pigem rohkem kui vähem) ja lase veel korra keema tõusta. Tulemuseks peaks olema intensiivse maitsega siirup.
Sellise siirupi võib villida steriilsesse taarasse pikemaks säilimiseks või hoida külmikus ja kasutada umbes nädala jooksul.
Jahediku tarvis sega maitsele sobivas vahekorras rabarberisiirupit ja gaseeritud mineraalvett, jahuta jääga ja serveeri.

Aga muidugi saab rabarberist ka hoopis moosi (näiteks koos maasikatega) või mõnd vürtsikat kastet liha kõrvale, koogist, jäätisest või toorena külmutamisest rääkimata. Et rabarberit peale jaanipäeva suureneva oblikhappe sisalduse tõttu enam eriti tervislik süüa pole, on seda maasikamoosi tarvis mõistlik sügavkülmas või vesihoidisena säilitada.

Kerge ja kiire suvi salatiga

Alla koralik padi maitsva kastmega värsket salatit hetketuju järgi, peale praetud, küpsetatud, grillitud, aurutatud või marineeritud liha/köögivilja, kõrvale klaas jahutavat jooki ja rahu on jälle maa peal :)

Ootame sügist... põnevusega :)