Või, õli, margariin?

See ärgitas mind kirjutama.

Kas me mitte iga päev ei kuule arutlusi teemal, et taimsed küllastamata rasvad on kasulikumad, kui loomsed küllastatud rasvad? Kuuleme.
Kas me mitte ei kuule ka seda, et erinevad taimeõlid seetõttu kasulikumad on kui koorevõi? Kuuleme küll.
Ja kas mitte paljud meist ei tee siit õnnetut järeldust, et ka margariinid on kasulikud, sest suurem osa nende tegemiseks kasutatavast toorainest on ju samuti taimne? Kahjuks teeme. Inimene on loogiline loom.
Aga kas me oleme kuulnud ka seda, et margariinides kasutatavad tahkestatud taimsed rasvad sisaldavad tervisele väga ohtlikke trans-rasvhappeid, mis organismile hullemini mõjuvad, kui kardetud ja vääriti mõistetud kolesterool seda kunagi teha suudaks, rääkimata pikast loetelust lisaainetest? Enamasti kahjuks mitte! Sellest lihtsalt ei räägita. Nii on töösturile kasulik, tema toote müügiedu ei kannata.
Ja kui ei räägita, siis rahvas ei tea. Ka mina ei teadnud. Nüüdseks on mu arusaamad muutunud. Toidurasvana kasutan kasutan ainult puhast oliivi-, viinamarjaseemne-, päevalilleõli või koorevõid. Ka olen harjutanud end pakenditelt väikses kirjas tekstidest otsima märkusi tahkestatud, hüdrogeenitud või hüdrogeniseeritud rasvade sisalduse kohta.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui või sisse pannakse taimeõli, et see oleks paremini määritav (kui ei taha just sentimeetriseid võiviilakaid saiale lõigata), aga kui tahkestatud rasvu tahetakse meie teadmata lisada jäätisesse, kohukestesse, kastmetesse või veel mõnda ootamatusse kohta, siis ärritab küll.

Et mida ma siis kasutan, kui ma margariini ei söö? Õli ja võid.
Aga või, sellega on omaette teema. Koorevõis peab olema vähemalt 82% piimarasva, et seda võiks võiks nimetada. Sellest ka segadus Euroopa Liiduga ja sellega, miks meie Taluvõid nende tingimustes võiks ei või nimetada. Taluvõis on rasva 72,5%. Tänu rohkele veele kipub ta praadides pritsima, ei ole nii hea maitse, aroomi ega toiduvalmistusomadustega, kui on korralik koorevõi. Vett võin ma toidusse ise panna, mitte ei taha seda võiga kaasa osta. Silma on jäänud vähemalt kaks korralikku kodumaist võid: Tere või punases pakis, Põltsamaa "Eesti või" ja üks Saaremaa või.

Aga leivale määrimiseks? Lahendus on olemas. Võideks on täiesti määritav(õlilisandiga), lisaaineteta ja tahkestatud taimerasvadest prii (nagu selgub, siis mitte light versioonis). Sarnase nimega Võidel aga mitte. Ajab segadusse? Ajab küll.

Invasion of species

Istun mina arvuti taga, pimedas toas, 23:03, nohune ja teetassiga, süvenenult netiavarustes. Ja korraga kolin-põmm-kolin. Mõtlen, et küülik on puuri läinud ja teisaldab oma tualetinurka, nagu tal tavaks on - hommikul vara ja õhtul hilja, et ma magada ei saaks, ju on kade. Samas tundus laamendamiseks veel nagu natuke liiga varajane kellaaeg...
Tungiv põrsapõrin - turts - turts - hammaste kiristamine, ikka põrsad.
Asi muutub kõrva järgi kahtlaseks. Lähen ümber nurga asja uurima.
Astun kähku tagasi, haaran fotoka ja üritan olukorda kähku jäädvustada, enne kui see lõpeb.
Küülikul oli vesi otsa saanud ja oma arunatukesega läks ta seda merisigade puurist otsima. Leidis ka muidugi, aga võõrustajad ei olnud eriti külalislahked. Torisesid häälekalt. Küülik tundis end minu kohalolust kergelt häirituna ja vaatas mulle eriti etteheitvalt ülbe näoga otsa... ja vupsas põrandale tagasi. Nii palju siis eest avatud põrsapuuri puudustest. Vähemalt sain naerda omajagu.

Türgi suveniirid

Olen lahti pakkimise peaaegu lõpetanud ja maiustan oma "suveniiridega".
Türgi kohv on uus suur kirg - see teistmoodi, kuid lummav aroom ja maitse. Peab vist kiiresti varusid täiendama minema ;). Loomulikult on selle valmistamiseks tarvis spetsiaalset nõud, ilma milleta kohvitegu lihtsalt ei õnnestu, ja imetillukesi tasse. Kui nüüd ehtsa türklase kohvipaksu pealt tulevikku ennustama ka leiaks.
Ja tee, nendes päris õigetes klaasides.
Ja Efes(leht küsib sünniaastat) oli ju peaaegu et koduselt joodav, tume variant erutas maitsemeeli lausa väga nauditavalt (kahju ainult, et keeratavad korgid lennupagasis lekkima kippusid). Kohalik kuulus aniisiviin, rakı (rakõ) tekitas minus aga vaid ebameeldivaid muljeid.
Pähklid mees on väga magus, kuid väikeses koguses samuti vaimustavalt maitsev (nagu kõik Türgi maiustused-magustoidud). Poes silme eest kirjuks võtvast valikust ise komplekteeritud karp lokum'it (Turkish Delight) läks kingituseks.
Vähemalt aasta varu Adana kebap'it ja ayran'it oleks ka kaasa toonud, kui see ainult võimalik oleks olnud.
Samuti muretsesin mõned käsitööehted, mida hing ei lubanud poodi jätta: merekarpidest käe- ja kaelakett, puust kena käekett, puust pulgad juuste kinnitamiseks (pildil) ja pikasabalise kassi sõrmuste hoidmiseks. Aaaa ja kuigi lõngapoes midagi peale akrüüli silma ei jäänud (kuigi Türgis kasvatatakse meeletus koguses lambaid, kitsesid ja puuvilla), siis tõin lausa pea et külmrelvana kaasa puust nr 14 kudumisvardad ja pärlipoest klaasist ja puust ilusamaid eksemplare, millega ma nüüd midagi tarka peale hakata ei oska.

Seenepirukas, kukeseenepirukas :)

EDIT: Kulunud retseptivihiku ääremärkustega täiendatud retsept (25.09.2007)

See pirukas on hea nii soojalt kui külmalt, nii kukeseente kui ka puravikega. Kas või leotatud soolariisikatega viib keele alla, aga kukeseentega on lihtsalt parim. Põhja sisse sobib juustuks hästi mõni odavam "parmesaniline" ja ürtidega toorjuustu võib asendada maitsestamata toorjuustu ning ohtra koguse sobivate ürtidega.
... ja kui seenepirukad seenele tahaks saata, siis võib seened hoopis köögiviljadega asendada ja piruka vastavalt tujule ümber nimetada.

Kukeseenepirukas

150 g võid
75 g riivitud kõva ja tugevamaitselist juustu
150 g valget või täistera nisujahu
0.5 dl vett

250-300 g värskeid kukeseeni või puravikke (kaaluda pesemata seeni)
100 g suitsupeekonit
1 sibul
1 sl jahu
2 dl piima
200 g kreemjat toorjuustu ürtidega
jahvatatud valget pipart
2 muna

Riivi juust peene riiviga. Sega toasoe või jahu ja juustuga. Lisa vesi ja töötle tainas ühtlaseks. Suru tainas lahtikäivasse küpsetusvormi ja tõsta külmikusse.
Puhasta seened kuivalt või kui tunned äärmist vajadust neid pesta, siis tee seda voolava vee all ükshaaval ja nõruta korralikult.
Haki sibul ja lõika peekon ribadeks.
Prae peekonit sibulaga keskmisel kuumusel kuni sibul hakkab pehmenema. Lisa seened ja prae kuni seened "kokku kukuvad" ning enamus vedelikku on ära auranud.
Raputa pannile supilusikatäis jahu ja sega läbi. Kalla pannile piim, sega korralikult läbi ja kuumuta segades 2-3 minutit, kuni kaste pakseneb. Tõsta pann tulelt ja lisa toorjuust, sega ühtlaseks.
Maitsesta ja jäta jahtuma.

Soojenda ahi 200 kraadini ja tõsta pirukapõhi kuuma ahju. Küpseta 8-10 minutit. Pirukapõhja ääred võid toestada fooliumiga.

Sega jahtunud seenetäidisesse lahti klopitud munad ja kalla täidis põhjale. 
Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit. 
Lase valmis pirukal natuke jahtuda ja taheneda ning serveeri toorsalatiga.

Mingi valik Eesti tüdrukute Türgi piltidest

Minu eriti subjektiivne valik Eesti tüdrukute Türgi piltidest :). Et blogi päris käsitöövõõraks ei jääks, siis pange tähele seda pärlipoodi - pidin oma silmad sinna unustama :P.

Olen tagasi!

Blogis on olnud pisike paus, kuna 2-päevase etteteatamisega põrutasin mina septembri esimestel päevadel Türki. ...aga sellest kunagi hiljem, praegu on veel kultuurišokk. Eestis on igatahes vahepeal suvest sügis saanud. Seenele tahaks!

Jõudsin eile näljasena koju ja vaatasin pilte. Viimati möödunud riikliku tähtpäeva tähistamise omad tegid oi kui näljaseks. Jagan siis teiegagi, kuigi seda viimase piirini küpse tomati ja krõbeda koorikuga juustuküpsiste maitset on raske sõnadega edasi anda, peab ise kohal olema ja proovima.
Mozzarella päikeseküpsete tomatitega, toorjuustu ja singiga täidetud rullkõrvits ja juustuküpsised.

Juustu ja singiga täidetud rullkõrvitsad

• Noori rullkõrvitsaid
  Kreemjat toorjuustu (nt ürtidega)
  Suitsusinki
  Mozzarellat

Vesi ajada keema keema, keeta noori 20 cm pikki suvikõrvitsaid 3 minutit ja tõsta välja resti peale.
Uuristada sisu välja nii, et jääks umbes poole sentimeetri paksused seinad.
Põhja hakkida (väga peeneks) hästi suitsumaitselist sinki (keedusink ei sobi), katta kõrvitsasisu ja toorjuusutu seguga. Kõige peale laduda mozzarellaviilud, raputada üle musta pipraga. Küpsetada juustu sulamiseni 250-kraadises ahjus. Serveerida soojalt.

Säntpoolia ehk varjukannike ehk Aafrika kannike

Mina käisin täna täitsa planeeritult Kannikese peatuses, st. bussipeatuses. Peaaegu et kannikesi toomas, aga mitte päris. Mitte päris kannikesi ja mitte päris terveid taimi, hoopis varjukannikese lehti.
Säntpoolia e. varjukannike e. Aafrika kannike pole tegelikult üldse kannike :P (Saintpaulia ionantha H.Wendl. - kannikeseõieline säntpoolia ja Saintpaulia confusa B.L.Burtt - petlik säntpoolia, toalillena siis levinud see esimene variant ja hübriidid).

Internetis köitsid ilusad pildid ja vanaema kunagi kasvatas tervet aknalauatäit ning kiitis, et tee mis sa tahad, aga elavad ja õitsevad. Sellised mulle just meeldivadki. On ilusad, aga taluvad natuke "unustamist".

Kannikesekasvatajalt sain lahkelt pika õpetuse, kuidas lehi juurutada, kuidas kasta, mis potti istutada, mis mulda kasutada, millised on märgid valedest kasvutingimustest, jne. Ja oi kui palju ilusaid taimi tal oli...


Ostsin 5 lehte ja ühe "poja":
2 punast(Cinnamon Candy, Red October "poeg"),
1 valge (ЕК-Снегопад/EK-Snegopad),
2 lillat-roosat (Sun Sizzle, ЕК-Осенний Букет/EK-Osenniy Buket),
1 sinine (ЕК-Гарри Поттер).
Valged ja punased meeldivad mulle enim. Just need punased pidavat aga pirtsakad olema :P Eks näis, kuidas me läbi saame.


Panin turbatabletid lohuga ülespoole augustatud põhjaga topsikutesse, kallasin vee peale ja lasin paisuda. Tegin ava natuke suuremaks, vajutasin noaga augu ja torkasin lehed poolviltu turbasse. Topsid asetasin alusele ja tõmbasin läbipaistva kilekoti pähe - minikasvuhoone missugune. Nüüd ootan juuri... pöidlad on pihus ja varbad ka.

Ei saa mitte vaiki olla...

Kas nii väikeses linnas, nagu seda on Tartu, on tõesti nii palju käsitöötegijaid-hobitajaid, et peab nad kohustuslikus korras Isetegijateks, Kullaketrajateks, KoduKaunistajateks ja muidusööjateks jagama ning igale grupile ainult erilubadega kohtumisi korraldama. Pigem on see ühe foorumi (kahjuks juhtumisi suurema, aga mitte kasutajasõbralikuma) adminnide diktaatorlik kinnisidee. Demokraatiast IT moodi. Kipun kahtlustama, et vaheldumisi kolme foorumi lugemine ja liikmestaatus ei ole Eestis veel seadusega keelatud.

Lillkapsas või ja praeleivaga

Mäletan täitsa selgesti, kuidas ema maal mulle väiksena lillkapsast keetis, võid peale pani ja sööma sundis. Mäletan seda ka, kuidas ma selle salaja vanaemale sokutasin ja vanaema mulle praeleiba vastu andis. See viimane maitses paremini.
Praeguseks on lillkapsas mulle väga maitsema hakanud, igas poosis. Ent praeleivastki ei saa üle ega ümber :P

Lillkapsas või ja praeleivaga

• Lillkapsast või romaani lillkapsast
  Koorevõid praadimiseks (82%)
  Riivleib (nt. Pere Leib)
  Vett ja soola.

Lillkapsast tuleks mõnda aega külmas vees hoida, nii tulevad kõik satikad sellest välja (ja satikaid ühes korralikus keemiata kasvanud lillkapsas ju ikka leidub :P). Seejärel terve õisik, lahti lõikamata peaaegu pehmeks aurutada (või keeta).
Ajada pann kuumaks, sulatada ohtralt võid, kallata kuuma või hulka nii palju riivsaia, et hakkab vahutama. Maitsestada soolaga ja praadida paar minutit. Lõigata lillkapsas lahti ja praadida õisikuid või-riivleiva segus paar minutit.
Kuumalt maitseb selline asi imehea ilma igasuguse lihata.

Viru raba, Võsu, Vergi, Käsmu

Seekordsel pühapäevasel väljasõidul suundusime Tallinnast Lahemaale, noad ja ämbrid nagu kord ja kohus kaasas. Aga mida ei olnud, need olid seened. Selline aasta, mis teha. Vaadata oli üle tüki aja see-eest küll. Päeva keskel välja sõites oli ilm ilus ja päike paistis.


Esimene peatus - Viru raba. Mina olin seal kokku juba kolmandat korda ja alati on kuidagi imetabasel kombel õnnestunud märjaks saada. Selgi korral jäime vaatetornist tagasi jalutades hoovihma kätte. Mis meil üle jäi, pugesime suure kuuse alla, ajasime juttu ja jäime peaaegu kuivaks. Ettenägelikud vene turistid möödusid värvilistes vihmakeepides raba poole.
Rabas on ilus ja rahulik. Rahu koha pealt peaks valima muidugi mingi suurema ja maanteedest kaugema koha. Raba ei ole kunagi värvivaene, aga oktoobris peab tagasi minema, mingisse rappa. See on meeldejääv vaatepilt.


Jõhvikaid nägime, aga korjamiseks on nad veel toored ja üsna maitseta. Peab mõne nädala ootama, siis võib uuesti proovida.
Kena sisalikku kohtasime ka. Oli ta kivi- või arusisalik, jäi selgusetuks. Mina olen millegipärast alati arvanud, et arusisalik must ja kivisisalik kirju on. Tuleb välja, et eksisin. Agressiivne see tegelane igatahes ei olnud, nagu kirjelduses kivisisaliku kohta väidetakse. Ilus loom oli.

Viru rabast suundusime peale mitme peatusega tulemuseta seeneluuret Võsule. Hommikukohvist oli juba päris mitu tundi möödas ja kõht protesteeris valjuhäälselt. Võsu pagariäri (pilt allpool) maitsvad lehttainapirukad ja ootamatult isuäratav ning hiiglaslik portsion kanasalatit lahendasid selle mure.
Peale pisikest peatust otsustasime üle vaadata Vergi sadama ja sõita Käsmu. Poolel teel Võsust Vergisse, põhjast mööda rannikut, mitte Altja poolt, tekkis teele tihe piimjas udu. Esimese hooga tekitas see pea et jäisena tunduv üllatus vastumeelsust, ent kõik muutus sadamas autost väljudes. Nii lummavat vaatepilti pole ammu näinud, mis sest et külmast hambad plagisema kippusid.

Meri ja teavas sulasid üheks, keegi oli silmapiiri pihta pannud. Kai sirutas end udusesse kaugusse ja taamal seisid miskid kummituslaevad. Pärlendavate piiskadega ämblikuvõrgud laguneval Keksutajal lisasid sellesse tundesse sügavust.

Suurema söögiplaani, iskiliku veesõiduki või äärmisel juhul taksota meid ilmselt autoga sadama territooriumile lasta ei tahetud, aga söögikoht oli kinni, taksosid polnud ja laevlemiseks polnud ilmselt kõige parem ilm. Riskisime ja sõitsime edasi, küll mitte nii põõsast, kui pildil Keksutaja paistab.

Tagasi kõndides jäid silma sellised ülimalt geomeetrilised taimed. Kenad olid, mis sest, et tundmatud. (Edit: merihumur oli, Honkenya peploides)

Tagasitee Võsusse oli keerulisem. Kaardil oli tee olemas, tegelikkuses oli tegu tupikuga. Päris ära me siiski eksida ei suutnud, jõudsime täitsa õigesse kohta, Võsule ja Võsult Käsmu. Nüüd oli meeslemmiku kord nostalgiliseks muutuda. Esmalt viidi mind vaatama kiigeplatsi, kus sai jäises udus pirukaid jääteega hävitatud. Vana- Jüri otsal vaidlesime natuke teemal, kustmaalt poolsaart saareks nimetama hakatakse ja siis turnisime soovikivide hunniku otsa omasid asetama.

Ja just siis, kui auto juba paistis ning külm juba päris talumatuks muutus, tekkis mu teisel poolel vääramatu soov metsa suuri kive otsima minna. Mina ikka vastu, et kui sa väike olid, siis olid kivid lihtsalt suuremad ja mis me neist sellise ilmaga ikka vaatame, aga see mind ei päästnud... ja hea oli, sest Käsmu kivikülvist, Eesti suurimast, ei teadnud mina midagi. Metsa vahel ei olnud ka udu nii tihe ega jäiselt näpistav. Mine veel eeltööd tegemata väljasõidule, nii võivad ju huvitavad asjad teadmatusest hoopis nägemata jääda. Mets oli puha kiva alt täis. Puud peavad õte leidlikud olema, et juurtega tee mullani leiavad. Matsikivi otsa ronisime ka. Alla tulek oli see, mis asja keeruliseks muutis :P.
Tagasi Tallinnasse jõudsime õhtupimeduses ja vihmasajus, väsinud ja õnnelikud.

Järjekordselt oli tore pühapäevane väljasõit, mis sest, et ämbrid seekord puha tühjaks jäid ja kaks ainukest silma jäänud seent oli keegi juba kinganinaga ümber lükanud.